Читать книгу Tulba-ahv - Juha Vuorinen - Страница 6

Majanduslik seisukord hakkas mulle muret tegema, sest Kristiani jõululällutus nakatas ka mind ja ilma nutsuta juba jõule ei pea. Töö leidmine on mulle alati keeruline olnud. Sirvisin tasuta lehest vabu ajutisi töökohti ja leidsin suurepärase ameti, mis täitis kõik minu nõudmised: see oli lühiajaline, keegi ei hinganud kuklasse ja võisin selle lõpetada kohe, kui piisavalt rulli koos. Helistasin taksojuhte otsivale vanale.

Koht asus Kallios, ühe korrusmaja garaa“is. See oli ilmselt mingi kinnikukkunud autolukksepa endine töökoda, sest seinad olid tapetseeritud igivanade pornokalendritega ja kõik kohad olid täis rattakingi. Taksomees oli pealtnäha viiekümnene kõhukas tüüp, umbes vändajämeduse kuldse käeketiga, millel seisis suurte tähtedega PERA. Vaatasin ta hiidkõhtu ja küsisin:

“Sulle maitsevad vist kartulid vorstisoustiga?”

“Miks sa seda arvad?”

“Niisama lõi pähe...”

Vana mõõtis mind pilguga ja küsis:

“Tunned sa Helsingit hästi?”

“Mina vä? Kas tunnen hästi Helsingit? Raisk, ma olen siin üle kolmekümne aasta elanud, no küllap ikka tunnen Helsingit päris hästi,” vastasin mina.

“Tähendab, tunned?”

“See on sama loll küsimus, kui et kas ma olen kunagi oma perseauku vetsupaberiga pühkinud,” turtsatasin.

“Kuidas su perseauk Helsingi tundmisega seotud on?” imestas Pera.

“Kui ma olen kogu oma elu mööda selle linna tänavaid konnanud, siis küllap ma ikka tunnen Helsingit päris hästi.”

“Ütle siis, kus on Vanhaväylä?”

“Mis sa räägid mingitest kuradi laevaväiladest või? Ma mõtlesin, et sa otsid taksojuhti, mitte rannikukaptenit.”

“Sa siis ei tea, kus on Vanhaväylä?”

“Ehk seletaksid kõigepealt, mis see Vanhaväylä on.”

“See on tänav Tammisalos.”

“Ega minagi ole iga viimast kui Helsingi tänavat nuuskinud ja see Tammisalo on vist ka rikaste linnaosa?”

“See on jah selline jõukama rahva elurajoon,” nõustus Pera.

“Kas ma olen seda nägu, et mul on sageli Tammisalosse asja?”

“Kindlasti mitte, aga neid tänavaid oleks hea siiski tunda, vähemalt umbes.”

“Ma võin ju kaardilt järele vaadata, kui mingi jupi koju tahab minna,” panin mina ette.

Taksomees mõtles palavikuliselt, mida minuga teha.

“Mul on varemgi asendajatega probleeme olnud. Ükskord palkasin ühe sisserännanu, kes väitis, et tunneb Helsingit paremini kui oma emakeelt. Ta esimene ots oli ühest Mellunmäe pubist Hämeentiele. Kunde oli juua täis ehitusettevõtja, kes ei taibanud midagi, kui juht keeras otsa Tampere poole ja viis tüübi Hämeenkatule. Ettevõtja oli pisut imestanud, kui sõit Mellunmäelt Kalliosse maksis tuhat kakssada ja kestis peaaegu kaks tundi. Sinna ta imestama jäigi, et millal on Hämeentiele ehitatud sild ja kosk. Järgmiseks otsustas see sisserändaja teenida vähe lisa, sõitis Tampere bussijaama, parkis auto otse kiirbusside peatuse juurde ja lubas bussi peale minejatele, et temaga saab sajase eest otse Helsingisse. Sellest tõusis muidugi jube kära ja Paunu bussijuhid kolkisid selle mu juhi nii vaeseomaks, et too lebas kaks nädalat haiglas ega oska enam sõnagi soome keelt. Pudistas arstidele mingit suahiilit.”

“Kae kuradit,” ütlesin lõpuks.

“Mult oleks peaaegu taksolitsents ära võetud, nii et võid arvata, et mind ei huvita enam oskamatute juhtide palkamine.”

“Tead, minu peale võid jumala kindel olla.”

Pera vaatas mind jälle pikalt ja küsis:

“Mida sa teed sellises olukorras, kui klient pakub tasu natuuras?”

“Natuuras? Kas nad ei maksa mitte autos?”

“Oled sa päriselt loll või ei ole sa kunagi kuulnud, et sõidu eest tasumiseks pakutakse sageli seksi?”

“No see sõltub muidugi reisija soost ja välimusest.”

“Mida sa sellega mõtled?” imestas mees.

“No ega ma ei hakka ju mingit vanameest perse panema, kui tal pappi ei ole.”

“Unustame õige kogu selle jutu. Mulle tundub, et sellest ei tule midagi,” kõhkles Pera.

“Kuule vana, ma luban, et ei pane ühtki reisijat isegi siis, kui seal istub täiesti pennitu Jennifer Lopez. Kas sa ei taipa, et minu rahakott sellest täiemaks ei lähe, kui ma munad tühjaks lasen?”

“No proovime siis homme,” pani taksomees ebakindlalt ette.

Leppisime kokku, et võtan hommikul kell kaheksa auto.

Läksin garaa“i, silm krillis, sest varajane ärkamine oli mulle sama, mis hukkamiskomando ette minek. Pera nokitses Volvo kallal. Mind nähes hakkas ta tutvustama taksomeetreid ja muid autos leiduvaid vidinaid.

“Siit lülitad taksomeetri sisse, siit saad keskusest tellimused ja siin on...”

“Oota, see auto on ju mäsaks,” muutusin närviliseks.

“Kuis nii?”

“Kuidas kurat ma sinu meelest sõidan autoga, millel ei ole sidurit?”

Taksomees vaatas mind, suu ammuli.

“Oled sa mingist haiglast puhkusel või?” küsis Pera.

“Kuis nii?”

“Automaatkastiga autos ei ole ju sidurit!”

“Automaatkastiga auto? Kust ma siis tean, milline käik parajasti sees on?”

“Ei raisk, sa ei sõida selle autoga meetritki,” vihastas Pera.

“Ära nüüd nalja pärast vihaseks mine. Vajutan lihtsalt gaasi põhja ja see riistapuu vahetab ise käike?”

“Just, mõelda vaid, kui lihtne,” turtsatas Pera.

“On see esi- või tagaveoga?”

“Esiveoga.”

“Nii et ma ei või kurvides libisema lasta?”

“Mis pagana mänguasjaks sa seda autot pead? Kas sa ikka taipad, et see maksab üle kahesaja tuhande? See ei ole mingi laste rallikas!” karjus Pera.

“Võtame nüüd maru rahulikult. Ma tahtsin lihtsalt teada, sest mul endal oli DatsunFinn, mis võttis libedaga väga kergesti külje ette. Jube vinge oli külg ees kurvi minna ja jälgida, kuidas inimesed kargavad põõsasse nagu ehmatanud loomad.”

Pera vaatas mind täiesti muutumatul ilmel ja ütles nagu mingile kuradi esimese klassi juntsule:

“Me teeme nüüd nii, et sa tuled kahe tunni pärast mulle seda autot näitama ja alles siis otsustame, kas sa jätkad või mitte.”

“Sobib.”

Hüppasin rooli ja sõitsin lähima tulba juurde esimest otsa ootama.

Esimese sõidu tellis paar, kellel oli terve pagasiruumitäis kohvreid ja kotte. Paistsid olevat juba puhkusemeeleolus. Seda oli näha nende lollakalt õnnelikust “me läheme nüüd välismaale”ilmest.

“Kuhu sõidame?” küsisin viisakalt.

“Lennuväljale,” vastas mees.

Vaatasin küsivalt peeglisse.

“Millisele lennuväljale?”

“No millisele lennuväljale me sinu arvates minema peaksime, kui oleme Helsingis ja puhkusele minemas?”

Seda öelnud, vaatas vana lõbustatult oma eide poole.

Kuna mulle näkku ei nikuta, sõitsin otsejoones Malmi lennuväljale ja hakkasin kohvreid maha tõstma.

“Kuule autojuht, mida sa õige teed?” närvitses mees.

“Tõin teid lennuväljale, nagu tellitud oli.”

“Siia lendavad ju ainult väikelennukid!” karjatas puhkusetola.

“Mina olen taksojuht, mitte mingi kuradi lennukikapten. Kust mina tean, millega te sinna lõunasse lennata plaanite?”

“Paki kohvrid tagasi ja sõida Helsinki-Vantaa lennuväljale,” palus punetav tegelane juba märgatavalt alandlikumalt.

“Oleks võinud kohe öelda. Ma ju küsisin. Sa võiksid muide endale ka päikesekreemi näkku määrida.”

“Kuis nii?”

“Su nina on juba punane.”

Olin heas tujus, sest olin tänu väikesele ringile juba teeninud natuke lisaraha. Ülejäänud sõidu ajal ei lausunud paarike sõnagi. Lennuväljale lähenedes küsisin jälle viisakalt:

“Kas sõidan siselendude terminali või välismaalt saabuvate lendude omasse?”

“Välismaale lahkuvate terminali, kui sobib.”

“Loomulikult sobib. Olen ju teenindava töö peal,” ütlesin viisakalt.

Seekord ei hakanud ma kohvreid välja tõstma, vaid lasin vanal ise need autost välja koukida. Vana moll näis juba väikese taksosõidu ajal ära põlenud. Nii see vähemalt välja nägi.

Kahe tunni pärast viisin auto taksomehele vaadata. Ta uuris seda vähemalt veerand tundi, aga lubas mul siiski vahetuse lõpuni sõita.

Järgmiseks sain tellimuse sadomasohhismile spetsialiseerunud massaa“isalongi ette. Autosse komberdas ülikonnastatud mees, kes oigas, kui perse istet puudutas. Mind ajas jubedalt naerma. Otsustasin kontrollida, kas vana oli ikka korralikult piitsa saanud, ning otsisin üles kõik linna munakivitänavad ja tallasin vaheldumisi gaasi ja pidurit. Inimesed vaatasid imestades põtkivat taksot. Ei mäleta, millal ma viimati kuulsin sihukest ähkimist ja oigamist. Enne kohalejõudmist lihtsalt pidin küsima:

“Kumb on parem?”

“Äääh, vabandust, ma ei mõistnud päriselt.”

“Kas litsi peks või minu jõnksutav sõidustiil verilihale pekstud persel?”

Vana nägu muutus hetkega sama punaseks kui ta persegi ilmselt. Mulle hakkas see töö meeldima. Vaatasin peeglisse, kas mu enda lõust mitte punaseks ei lähe, see viirus paistis liikvel olevat.

Tulbale tuli kummaline kõne: kas ma ei tooks paki suitsu. Olin nii hämmingus, et otsustasin helistada Perale ja küsida, kas taksojuhi ameti juurde käib ka kliendile suitsu viimine. Pera õpetas: kui töö võtad, ära unusta ka sõidu eest raha võtta. Kirjutasin aadressi üles ja lubasin tubakat viia. Mulle käis inimeste saamatus nii sitaks pinda, et sõitsin taksomeetrisse sajalise jagu arvet. Ukse avas joomane vanamees, jalas ainult sitased šortsid. Üks käsivars oli tätoveeringutest sinine.

“Anna kõigepealt sõiduraha.”

“Palju?”

“Ummikud olid sellised, et see teeb sada kakskümmend.”

“Sada kakskümmend? Kust persest sa need suitsud tõid?”

Võtsin vanal kõri pihku ja ütlesin:

“Sada kakskümmend.”

Vana koukis vandudes raha välja. Ulatasin talle suitsupaki ja läksin minema. Vana karjus mulle järele, nii et trepp kajas:

“Kuule munn! See on ju avatud pakk!”

Olin võtnud prügikastist tühja paki ja pannud sinna ühe Nicorette'i plaastri. Mulle näkku ei nikuta. Vana jõrisemine kostis tänavale välja. Pagana kandev hääl suitsetaja kohta.

Võtsin käigult peale ühe kõhetu rasvapatsi, kes istus minu kõrvale. Märkasin, et tüübi silmad pöörlesid nagu videomängus. Ta tahtis sõita Herttoniemi sadamarajooni.

“Töötad laeval?” küsisin.

Tüüp vaatas vilksti hirmunult minu poole ja vastas:

“Mis see sinu asi on? Sõida sadamasse, õlimahutite taha.”

Jälgisin tüüpi ja märkasin, et ta kavatseb mind rullist välja tõsta. Olin õlimahutite taha pöörates valvel nagu tiiger puu otsas. Peatasin auto ning tüüp tõmbas välja narkotsisüstla ja karjus:

“Raha siia või nakatan su AIDSi!”

Haarasin kiirelt süstlakäest ja väänasin seda korralikult, nii et “relv” pudenes maha ja tüüp väänles valust. Teise käega võtsin pastapliiatsi ja lõin selle narkari kõrva püsti. Tegelane kiljus päris hüsteeriliselt:

“Ai, raisk! Sa torkasid mu kõrva läbi! Türa, ma kutsun politsei! Vittu küll, ma ei kuule ühe kõrvaga midagi! Sa oled mingi kuradi hull, raisk!”

Narkari kõrvast voolas verenire mööda kaela alla. Haarasin tal aadamaõunast ja hakkasin pigistama.

“Mida sa siin kaebled? Ma vaktsineerisin sind ainult kõrva ja kohe jube pill lahti. Ise süstid ennast ju iga päev,” ütlesin rahuliku häälega.

Tõmbasin pastaka kõrvast välja.

“Vaata ise, see pole pooltki nii terav kui see su süstal. See on ju suisa nüri,” ütlesin ma ja näitasin ehmunud narkarile verist pastapliiatsit.

“Issand jumal, sa oled tõesti mingi hull,” tundis narkar õudust.

“Tead, ei ole muide,” ütlesin mina, tegin kõrvalistuja poolse ukse lahti ja tõukasin tüübi välja.

“Mi-mida sa nüüd teha kavatsed?” kokutas narkar hirmunult, kui nägi, et ka mina tulin välja.

“Sa tahtsid politsei kutsuda?”

“Einoh, ma tegin nalja...” piiksus narkar.

Haarasin tölli õlale ja jooksin kai serva poole. Tüüp kiljus nagu mingi plika Nylon Beati kontserdil. Kui olime jõudnud külma õhkava mere äärde, ütlesin tüübile:

“See on sitaks kõrvaline koht, seda tavaline politsei ei leia.”

“Ja siis...” kostis hääl, mis oleks võinud olla ükskõik millisest multikast.

Viskasin tüübi kauni kaarega peaaegu nullkraadisesse merre ja hüüdsin talle järele:

“Aga merepolitsei võib vabalt siiakanti sattuda!”

Tõin veel auto põrandalt süstla ja viskasin ka selle merre. Tüüp rapsis ja karjus merevees. Soovitasin rasvapatsil kasutada jõudu ujumiseks, mitte karjumiseks. Paarisaja meetri kaugusel paistis kairedel. Läksin tagasi autosse ja mõtlesin, kas tänapäeva narkarite vorm on nii hea, et nad jõuavad meres paarsada meetrit ujuda. Mõtlesin sellele veel autot Perale tagasi viieski ja jõudsin järeldusele, et eks õige vastus ole järgmise päeva lehes näha.

Pera vaatas autot ja küsis, kust on saanud esiistmele veri. Seletasin, et see on pärit ühelt tibilt, kes maksis mulle kuningliku jootraha selle eest, et võis munakiviteel sõites ilma püksata esiistmel istuda. Peral hakkas tõusma. Äkki oli tal minust lahti saamisega hirmus kiire. Pihkulöömishimu võib inimese ikka päris segaseks ajada, sest Pera maksis mulle kogemata topelttasu. Olin juba uksest välja minemas, kui kuulsin autost Pera häält:

“Kus see pastakas olnud on?”

Mõtlesin hetke, kas olla temaga aus. Teisest küljest ei tahtnud ma helde tööandja mõnusat onamist ära rikkuda ning vastasin:

“Arva ära...”

Enne ukse sulgemist kuulsin, kuidas Pera püksid rebadele tõmbas. Ei teadnud vaene pastakas hommikul, kuhu teda päeva jooksul kõik pistetakse. Taksojuhid näevad ja kuulevad igasuguseid asju. Praegu kuulsin PERA-käeketi vaikset kõlinat.