Читать книгу Tulba-ahv - Juha Vuorinen - Страница 7

Pera rääkis mu enda juurde ajutiseks taksojuhiks. Enam ei kahelnud ta üldse mu linnatundmises ega oskuses juhtida autot, millel pole sidurit ollagi. Lootis muidugi, et toon pärast vahetuse lõppu auto jälle tagasi, esiiste tussiverega koos. Kuradi pervert...

Otsustasin alustada vahetust Helsingi raudteejaama tulba juurest. Hea õnne korral võisin sealt saada peale mingi maajussi, keda võib mööda linna ringi sõidutada ja pärast korralik nuts võtta. Olin järjekorras esimene, kui võluv, väike ja vormikas naine tillukese kohvriga minu juurde tippis.

“Kas see Kivenlahtisse ka läheb?” küsis kena daam.

“See läheb kas või Vatikani, kui pappi on,” vastasin ja astusin välja tema kohvrit pakiruumi panema.

Neidis istus tagaistmele ja rääkis, et oli tulnud kohtuma õpingukaaslasega, kellega nad lähevad kuhugi rahvusvahelisele meditsiinikonverentsile.

“Ah nii,” vastasin. “Sa oled mingi arst?”

Naine puhkes naerma.

“Oleks see nii, siis ei peaks ma teises klassis reisima.”

“Mida põrgut? Kas takso ei ole siis esimese klassi transport?” küsisin.

“Ma mõtlesin rongi.”

Märkasin, et daam jälgis mind peeglist ja näinud mu huvitatud pilku, lükkas oma ahvatleva reie pisut rohkem nähtavale.

“Kui mul oleks küllalt raha, kas sa läheksid tõesti Vatikani?” küsis naine.

“Üksi või?”

“Ei, minuga,” kudrutas daam.

“Sinuga läheksin kas või Kandahari.”

Sain peegli kaudu pika ja tähendusrikka pilgu osaliseks.

Pidin enne Lääneväila foori taha pidama jääma. Takso tagauks avanes ja naine läks autost välja. Jäin suu lahti vahtima, mis nüüd toimub. Hetk hiljem avanes esiuks ja daam lipsas minu kõrvale.

“Kas siin on vaba?” küsis naine ja pani käe mu reiele.

“Enam ei ole...”

Roheline süttis ja ma sõitsin Lääneväilale. Mõtlesin, kas mu vända tukslev paisumine oli kuulda ainult minu kõrvus või terves autos. See hääl muutus lausa prõmmimiseks, sedamööda, kuidas tibi kätt kõrgemale nihutas.

“Kas see häirib?” küsis naine pehmel häälel.

“Muidugi mitte, ma ei tea midagi toredamat kui juhtida taksot, kivikõva riist jalge vahel.”

“Kas miski pole toredam?”

“Ei tule praegu meelde küll.”

“Aga kui ma annaksin sellele pisikese musi?”

“Millele?”

Enne, kui jõudsin selle lõpuni öelda, kummardus naine mu jalgade vahele ja hakkas pükse lahti kiskuma. Õnneks oli daam nii pisike, et möödasõitvatest autodest ei pööratud üles-alla pumpavale naisele mingit tähelepanu. Mul oli raske sõitmisele keskenduda ja ma sõitsin esimesest mahasõidust mingile varjulisele teele. Naine märkas, et auto peatus ja lõpetas imemise. Igasuguste rituaalideta kääris ta seeliku üles, lasi püksid alla ja istus harkisjalu mulle sülle.

“It's rodeotime!” kiljatas sasipea ja hakkas raevukalt ratsutama.

Ehkki naine oli muidu väikest kasvu, sobis ta perse minu kaliibrile nagu valatult. Sobivalt tihe, aga piisavalt libe. Saledad käed tantsisid mu õlgadel, samas kui pinguli tuss rullis piki mu vänta, vahepeal ägedalt ja siis hetke aeglaselt. Mõtlesin endamisi, et nüüd oleks päris loll küsida võimalike suguhaiguste või rasestumisvastaste vahendite kohta. Otsustasin lasta loodusel täita oma kohust inimkonna juurdekasvu osas. Äkki hakkas mu süles rassinud naine vabisema ja oli selline tunne, nagu oleks ta kannikad mu vända juurelt ära lüpsnud. Jessas, milline tandemorgasm. Tundus, nagu mult oleks tulnud terve lüpsikutäis värki, sest orgasm ei tundunud kuidagi lõppevat. Lõpuks vajus naine mulle värisedes kaela.

“Kas kõik on okei?” pärisin ettevaatlikult.

Naine noogutas mu õla vastas.

“Sõidu eest on nüüd vist makstud?” küsisin.

Naine nõjatus tahapoole ja vaatas mulle küsivalt otsa:

“Mida sa sellega mõtlesid? Arvad, et ma magaksin sinuga, et sõidu eest tasuda?”

Samal hetkel tabas väikese, kuid valusa rusika hoop mind otse meelekohta. Munni alustatud tuikamine peas algas uuesti, nüüd juba teisel põhjusel.

“Mu peremees hoiatas selle eest, aga mul pole midagi selle vastu,” püüdsin selgitada.

“Kas sa nägid minu silmis midagi muud peale panemise himu?” nähvas naine.

Meenutasin täpsemalt naise pilku.

“Ma nägin...” vastasin vaikselt.

“Miks sa siis selliseid asju räägid?”

“Nojah, vabandust. Olen alles teist päeva selle töö peal...”

Naise range ilme sulas, ta langes mulle uuesti kaela ja torkas niiske, kuuma ja uudishimuliku keele mulle suhu. Mu peas algas topelttuikamine.

Tundsin, nagu oleksin noorenenud teismeliseks, sest suutsin keppida sama seisuga kolm korda vahepeal juurikat välja hingama võtmata. Pärast seda rüselemist haises auto nagu naishokimängija varustusekott, mida oli kasutatud bordellis mustapesukotiks. Mõtlesin, mitu bensukat tuleks lõhnakuuskedest tühjaks osta, enne kui uskumatult vänge ihueritiste ja higi hais Volvost välja läheb. Naine pühkis mööda reisi alla valguvad vedelikud aluspükstesse ja viskas püksikud käekotti. Pärast seda istus ta palja tagumikuga esiistmele ja küsis sulnil häälel:

“Kas tulba-ahv viib mu nüüd Kivenlahtisse?”

“Mis kuradi tulba-ahv?” turtsatasin naerda.

“Meie pool kutsutakse taksojuhte tulba-ahvideks, aga sinu puhul pean ma silmas üht hoopis teistsugust tulpa,” ohkas naine ja vaatas vilksamisi mu jalgevahet.

“Tulba-ahv oled hoopis sina,” naersin ma.

“Kuidas nii?”

“Sina ju hüppasid selle tulba otsas.”

Just siis, kui olin seisu maha saanud, tundsin jälle püksiaugul väikseid vilkaid sõrmi.

“Ma lõpetan alles Kivenlahtis,” kostis hääl mu sülest.

Sõitsin ülejäänud tee väga aeglaselt.

Pärast vahetust viisin auto Pera garaa“i. Peremees oli kohal ja sööstis auto juurde nagu poliitik Soome pangast.

“Mis lõhn see on?”

“Mis lõhn?” küsisin mina.

Pera nina liikus nagu narkokoera koon narkari perses, ise samas arutades, kust taksost hoovavad lõhnad pärit olid.

“Kindlasti on siin tussi lõhn...”

“Tahad, et pesen auto puhtaks?” küsisin piinlikul toonil.

Pera vaatas mind kohkunult.

“Ei pese, raisk. Siin on raha ja jäta meid rahule.”

“Keda kuradi teid?”

“Mine juba,” urahtas Pera.

Sinna nad kahekesi jäid, Volvo ja Pera. Küllap kõlises seal peagi jälle PERA-käekett.