Читать книгу Tulba-ahv - Juha Vuorinen - Страница 8

Istusin kodus ja lugesin taksojuhitööga kogunenud nutsu. Mulle meenus suitsude viimise eest saadud raha. Kaevasin särgitaskus ja tõmbasin nutsu välja. Türamaivõi, mind oli tillist tõmmatud. Ainult kõige pealmine kahekümnene oli ehtne, ülejäänud olid koopiad. Õnneks mäletasin seda tulevase tuberkuloositõbila aadressi. Arutasin mõttes palavikuliselt õudset kättemaksuaktsiooni, mis murrab selle sitakoti viletsa kaela. Siis andis uksekella taeva kingitus.

“Tšau!” hüüdis Kristian. “Mis sind vaevab?”

Kristianil oli seljas neoonkollane tuulejope, mille vaatamisest jäid silmad valusaks. Pöörasin pilgu ära ja vastasin:

“Mind tõmmati tillist ja nüüd on käes tasumise tund.”

“Jäta jama. Kas sulle torgati sihuke voolik munni nagu “Kiirabihaigla” sarjas?”

“Möh?”

Kristian vaatas mulle otsa nagu ehmunud koerakutsikas.

“Ise sa ju ütlesid, et sind tõmmati tillist.”

“Türamaivõi, kui loll sa, mees, oled. Kui mind tillist tõmmatakse, ei tähenda see, et keegi ajab mulle vooliku vänta. Mind peteti nutsuga ja sul on nüüd suurepärane võimalus teenida kuus kümpsi.”