Читать книгу Rasedusarmid - Juha Vuorinen - Страница 4

Huvitav, kas mu korteris on mingi võlupott või? Ükskõik, kas siin joodi viina või mitte, ikka oli keegi alati hommikul ropsimas. Mina ei joonud enam praktiliselt midagi, sestap ei ajanud ka oksele. Sirpa ei napsitanud üldse, aga igal hommikul lendas kaas pealt.

Talutasin oma kehva enesetundega naise sohvale.

“Aitäh, kallis.”

“Võta heaks.”

“Ma puhkan pisut.”

“Minu meelest võiksid ka pikemalt puhata.”

“Viitsid vahepeal linad ära vahetada?”

“Muidugi.”

Mu vastus hämmastas mind. Kas minust on saamas mingi kuradi toatüdruk? Mu enda korteris. Otsustasin endamisi raseduse ajal kas või pea peal põrgata, aga pärast seda läheme tagasi võrdõiguslikku päevarütmi.

Võitlesin tekikotiga. Kuradi tekk vajus muudkui koti põhja. Üritasin seda sealt välja õngitseda nagu kivi merepõhjast. Kui nurgast kinni sain, oli tekk loomulikult põiki kotis. Olin just lillelist tekikotti kaltsumaterjaliks rebimas, kui elutoast kostis Sirpa värskenenud hääl:

“Too poolteist kilo soolakurki!”

“Poolteist kilo! Kurat, see on ju kilekotitäis kurke.”

Sirpa tuli magamistoa uksele ja patsutas oma seni veel mitte ümaramaks muutunud kõhtu.

“Issi, too meile poolteist kilo soolakurki. Ma võin seni meile voodi valmis teha.”

Tõmbasin jope selga ja läksin hiiglasliku ostunimekirjaga poodi. Pärast seda, kui Sirpa Kovala, mu ülemus taksofirmas, ütles mulle, et ootab minult last, viskas mu elu täieliku kukerpalli. Taksofirma tegelik omanik, Sirpa ema, teadis asjast, aga oma lähedased olen hoidnud kogu sellest sõust õndsas teadmatuses. Kõhklesin veel pisut Sirpa kommentaari pärast isakandidaatide kohta: “Siin on kaks võimalust, kas sina või Püha Vaim...”

Poodi jõudes otsisin pakiliselt soolakurke. Lõpuks haarasin müüjal varrukast ja küsisin, kus nad oma delikatesskurke peidavad.

“Vene omi või tavalisi?” küsis müüja.

“Vene? Ma otsin kurke, mitte venelasi.”

“Need on seal vaadis,” osutas müüja suurele tammevaadile.

“Mida kuradit? Kas vaadis ei käi mitte viski?”

Müüja lasi laia perse õõtsudes jalga. Ta kuulis mu küsimust, aga mina vastust mitte. Ladusin tohutusse kotti kurke. Mobiil helises. See oli Sirpa.

“Too apteegist kaltsiumi ka.”

“Kaltsiumi? Seda müüakse aianduspoodides.”

“Too apteegist kaltsiumi või ma söön vannitoa seinast plaadid ära!”

Sirpa urahtas nii veenvalt, et mul kukkus kurgikott vaati.

“Vittu küll...” vandusin.

“Mida sa ütlesid?”

“Kott kukkus kurgivaati.”

“Kas need on ikka Vene kurgid?”

Kiikasin vaadi külge.

“Jep.”

Ei olnud muud teha, kui käärida käis üles ja õngitseda kott ärakistud munne meenutavate roheliste juppide seast välja. Üks keskealine, üdini uudishimulik eit tuli imestades minu juurde ja küsis:

“Kas põhja pool on paremad?”

“Jah, nad naelutavad kõige paremad kurgid sinna põhjalaudade külge. See on vana vene komme.”

Mutt kiikas umbusklikult kurgivaati. Lõpuks sain koti kätte ja läksin teisi sisseoste kärusse kuhjama.

Kassajärjekorras nuuskis rahvas arusaamatult mu hapnenud küüslaugu järele haisva käe lehka. Kuulasin natuke sosistamist ja nuhutamist. Viimaks mu kannatus lõppes.

“Küllap imestate, kuidas mu käsi küll kaenlaaluseni välja nii imelikult haiseda võib?”

Inimesed taandusid. Lisasin etteastele veel paar detsibelli.

“Ärge laske end sellest häirida. Ma olen kunstseemendaja ja üks lehm oli nii sitaks tiirane, et see hais ei läinud isegi tärpentiniga ära. Käsi haiseb ühtmoodi muide kaenla alla välja. Tulge kõik ilusti siia minu juurde sabasse, siis saate kõik kordamööda nuusutada.”

Otsekohe märkasin end järjekorras üksi olevat. Teised läksid veel midagi juurde ostma. Kassapidaja, lihav neljakümnene naine, vaatas imestades mu kurgikotti.

“Siin on poolteist kilo. Kas peabki olema?”

“Jep. Mu daam on täiesti rahuldamatu.”

Kassapidaja tundus olevat kiire taibuga proua. Ta vaatas hetke hindavalt mu kurke ja arvas:

“Oleksite võinud ju ometi natuke suuremaid võtta.”

“Kas teil on ses suhtes kogemusi?”

Kassapidaja haaras mul varrukast ja tõmbas mu lähemale.

“Mulle ei piisa isegi suvikõrvitsast,” sosistas ta ja pilgutas silma.

Mulle hakkas poeskäimine meeldima.

Tormasin, kaks suurt toidukotti kaenlas, apteeki.

“Seda et, kas teil on mingit rohtu sitamaja seinaplaatide isu vastu? Naisele.”

Umbes viiekümnene hoolikalt meigitud proviisor vaatas mind huvitatult ja küsis:

“Kas ta on juhuslikult rase?”

“Möh? Kust te seda teadsite? Nõid olete või? Siis selline kena nõid...”

Naist ajas naerma.

“Olen ise kolm korda rase olnud ja kahel korral kaltsiumihimus küüneviiliga betoonseina kraapinud.”

“Jätke jama. Andke kohe neid pille, enne kui ta mu korteri nahka pistab! See on üürikas.”

Kihutasin, suur purk kaltsiumi ja kaks kotti toitu ühes, oma kodu päästma.

Võtmeid otsides kuulatasin seinaplaatide kriginat. Korter oli hiirvaikne. Avasin ukse ja panin kotid esikusse maha. Tormasin vetsu ja tõmbasin ukse lahti.

“Jumal tänatud.”

Sirpa tuli mu selja taha ja kiikas üle mu õla.

“Mis on?”

“Ma kartsin, et sa oled mu vetsu ära söönud. See on üürikorter.”

Sirpa itsitas.

“Äkki peaksime sellest sinu poissmeheboksist natukeseks ajaks minu juurde kolima ja hakkama suuremat korterit otsima?” pani Sirpa ette ja koukis kurgikotti välja.

“Mis siin siis viga on?”

Sirpa ahmis kurke suhu ja mõmises:

“Siin ei saa ju järglast kasvatada, see on lapsele liiga rahutu ümbrus. Pealegi ei taha ma teada, mida kõike sa siin teinud oled, sa igavene sokk...”

Samal hetkel meenusid mulle tabletid.

“Ah jaa, võta neid ka vähemalt peotäis,” kohmasin ja ulatasin Sirpale kaltsiumipurgi.

Sirpa vaatas mind särava näoga ja võttis paar tabletti.

“Sa oled nii armas ja hoolitsev.”

Panin parajasti asju kappidesse, kui tundsin vöökohal käsi, mis pöörasid mu ümber ja hakkasid püksinööpe avama. Soolakurk ühes ja vänt teises käes, võttis Sirpa mul suhu. Olukord oli kuidagi haigelt erutav: mu lapseootel naine võtab suhu, Vene kurk käes. Püüdsin keskenduda Sirpa imemisele, aga peas keerles kogu aeg mõte naisest, kes tahtis korraga poolteist kilo soolakurke ja vetsu seinaplaate. Ma polnud Sirpa vaimses tasakaalus päris kindel. Kartsin, et kurk ja lihane vänt võivad segi minna. Sirpa märkas, et mul vaheldumisi kõvenes ja pehmenes. Ta sülitas riista suust.

“Mis viga on. Muidu oled ikka nagu raudteerööbas.”

“Ei midagi, see on kindlasti see isaroll...”

Õnneks helises uksekell. Tõmbasin püksid jalga ja läksin ust avama. Kristian oli hommikuselt reibas. Sirpat märgates pakkus ta viisakalt, et tuleb hiljem.

“Blaa-blaa,” ütles Sirpa, “ma keedan meile teed.”

“Tore,” ütles Kristian. “Tee on tervislikum kui kohv. Kas teil taimeteed on?”

“Et kas on või?” naersin. “Pärast seda, kui Sirpa majja tuli, pole ma midagi peale tervistavate jookide joonudki.”

Sirpa liugles siidist hommikumantlis nagu iluuisutaja. Kristian pööras tähelepanu läbi riide kumavale peaaegu täiuslikule naisekehale. Lõin teda vastu põlve ja pilgutasin silma. Kristianile tekkis näkku tulipunane indukavärv. Sosistasin talle kõrva:

“Kujuta seda naist ilma ühegi hilbuta minu all...”

Värv Kristiani näos muutus sügavamaks.

Jõime teed ja sõime leiba. Aeg-ajalt võttis Sirpa terve soolakurgi ja kugistas selle kahe ampsuga alla. Kristian jälgis silmanurgast imestades Sirpa söömist ja registreeris iga käigu laua ja külmkapi vahel.

“Lähen veel natukeseks pikutama,” haigutas Sirpa ja tõusis lauast.

Kui Sirpa oli läinud, põrnitses Kristian mind vihaselt ja prahvatas:

“Kas sa oled sundinud Sirpa õlut jooma või?”

“Mh?”

“Ta on hommikul väsinud. Sirpa on ilus naine ja sa ei riku teda ära.”

Mõtlesin, kas võiksin Sirpa väsimusest tõtt rääkida või mitte. Otsustasin küsida Sirpa arvamust.

“Oota üks hetk, olen kohe tagasi.”

“Ega sa talle ometi õlut juurde andma ei lähe?”

Vaatasin Kristiani nagu koera, kellele antakse käsklus: “Paigal!”

“Kristian arvab, et ma olen sulle õlut sisse jootnud.”

“Õlut? Ei tea mispärast?”

Rääkisin hommikusest väsimusest.

“On alles nutikas poiss,” naeris Sirpa. “Räägime siis Kristianile, ta on ju ikkagi su parim sõber.”

“Nojaa...”

Kui me köögiuksele astusime, uuris Kristian keskendunult oma taimeteekotikest.

“Kuule, Kristian,” alustas Sirpa.

Teekott lendas uhkes kaares köögi lakke.

“Ai kole! Ma arvasin, et te olete teises toas.”

“Türamaivõi, see jäi sinna lakke kinni,” panin laes rippuvat teekotti imeks.

“Juha, too hari ja võta see alla,” käsutas Sirpa. “Kristian, meil on sulle üks uudis.”

Kristian ehmatas.

“Noo?”

“Sa märkasid, et olen hommikul väsinud.”

Kristiani ilme muutus süngeks.

“Jah, ma ütlesin Juhale, et ta ei tohi sulle õlut joota ja neid jubedaid rasvavorstikesi sööta!”

“Rahu, Kristian, pole see Juha mulle mingit õlut jootnud. Otse vastupidi, sellest ajast, kui mu rasedus kinnitust leidis, keelab Juha mul üldse alkoholi joomast,” teatas Sirpa.

Kristian sattus täiesti segadusse.

“Rasedus? Ei ole võimalik,” innustus ta. “Kas me Juhaga võime ristiisadeks saada?”

Sirpa naeratas hellalt.

“Sina võid minu poolest saada küll, aga Juha siin küll ristiisaks ei sobi.”

“Ma loodan, et ta ei solvu,” nuuksatas Kristian ja pühkis põskedelt pisaraid.

Pühkisin köögi lage ja mõtlesin, kas Kristian peab mind mingiks kuradi meesteenijaks, kes oma kodus, põll ees, ringi sebib.

“Ega sa pahaseks ei saa, kui ma Sirpa lapsele ristiisaks hakkan?”

“Muidugi mitte. Sa oled minu ja Sirpa lapse ristiisaks kindlasti päris põnev valik.”

“Sinu?”

“Jah, minu ja Sirpa või Püha Vaimu ja Sirpa...”

“Juha!” nähvas Sirpa kulmu kortsutades.

Kristian murdus täielikult ja hakkas lohutamatult nuuksuma

“Ju-Juha isaks, minu sõber Juha isaks...”

Sirpa silitas nuuksuvat Kristianit. Sosistasin Sirpale kõrva:

“Kui sa teda nutmise ajal silitad, läheb asi aina hullemaks.”

“Mine juba!” sisistas Sirpa.

Kuulasin teisest toast peaaegu kolmveerand tundi kestnud Kristiani nuuksumist ja Sirpa lohutavat häält. Mida see tegelane seal kõhus küll oma tulevasest ristiisast mõelda võis?

Pesin nõusid, kui Sirpa talutas punasilmse Kristiani kööki.

“Anna talle vett,” palus Sirpa.

Nägin Sirpa ilmest, et praegu ei ole õige aeg midagi Kristiani olemuse kohta öelda. Kristian istus laua taha.

“On see tüdruk või poiss?” päris Kristian.

“Ilmselt küll,” vastasin.

Sirpa pilgust lendas rakett otse mu silmade vahele.

“Noh, kõige tähtsam on loomulikult beebi ise, on ta siis kumb tahes,” parandasin kiiresti.

“Kumba sa rohkem ootad?” küsis Kristian.

Nüüd ootas ka Sirpa uudishimulikult mu vastust. Ma polnud sellele küsimusele veel mõelnudki.

“Hmmm... Võib-olla tüdrukut, sest neid on ju lihtsam kasvatada.”

Sirpa purskas naerma.

“Helista mu emale ja küsi, kui lihtne minuga murdeeas oli.”

Sirpa üllatuseks võtsin toru ja valisin ämma numbri.

“Raija Saikkonen.”

“Siin räägib su lemmikväimees.”

“Oh, tere, Mikko.”

See oli hoop näkku. Katsin toru käega ja küsisin Sirpalt, kas tal on õdesid. Sirpa raputas pead.

“Aga venda, kes on homo?”

“Ei. Ma olen ainus laps. Milles asi?”

Võtsin toru kätte. Raija naeris teisel pool, nii et vats vabises.

“Oi, Juha, kullake, sa oled nii tore. Sul on minu huumori asjus veel pisut õppimist. Sina oled loomulikult mu kallis lemmikväimees-musike.”

Higi otsaees hakkas kuivama. Küsisin Sirpa murdeea kohta. Sain viieminutilise kiirloengu tüdrukute murdeea kohta.

“Tänan väärtusliku informatsiooni eest. Ja tervita Mikkot, kui ta veel sinna peaks juhtuma,” meenutasin.

Raija naer tuli otse südamest.

Sirpa ja Kristian ootasid mu vastust.

“Kindlasti poega.”

Kristian jäi meile terveks päevaks. Nad olid Sirpaga nagu kaks eite, kui sirvisid nunnude beebide ajakirju ja otsisid lastetubade sisustusnippe. Kristian õppis mõne tunniga kõkutama. Mu esimene laps sai endale maailma parima ristiisa, või siis mitte. Ühte või teise äärmusesse kuulus Kristian igal juhul. Eks aeg näitab, kumba.