Читать книгу Rasedusarmid - Juha Vuorinen - Страница 5

Olime Sirpaga minemas tulevase vanaema juurde. Aasta tagasi poleks küll arvanud, et leian endale tagasihoidliku taksojuhi-kuulutuse kaudu kombinatsiooni ämmakandidaadist, ülemusest ja esiklapse vanaemast.

Olukord muutus täielikult, kui Raija oma tütre rasedusest teada sai. Nüüd sain valida vahetust kas või graafikusse noolt visates. Enam polnud vaja ega võimalustki töötada öövahetuses. Kahtlustasin, et ema suust kõlasid tütre sõnad.

Raija oli taksoäriga kokku ajanud sedavõrd korraliku varanduse, et peenrahapuudust ei olnud. Ehkki ma ei saanud aru, miks ei paigutanud ta pennigi oma välimusse. Tatsas aasta läbi ringi teismelistele tüdrukutele mõeldud H&M-i suusapükstes ja liiga liibuvates litritega džemprites.

Kuulsin juba alla trepile tuttavat kähisevat häält.

“Sirpaa! Juhaa! Ahoi! Siia, mu kullanupukesed!”

Sirpa tahtis trepist üles minna, sest kartis, et rasedus ajab ta perse laiaks. Teisel korrusel ilmus praokil ukse vahele rõugearmiline vanamehenägu, kes hakkas ülespoole sajatama:

“Hoia mokk maas, vanamutt! Siin alles magatakse!”

Tõmbasin vanamehe ukse ja piida vahele ja ütlesin rahulikult:

“Kuule, märklaualõust, ära enam kunagi, M-I-T-T-E K-U-N-A-G-I, nimeta mu lapse vanaema vanamutiks.”

“Juha! Lõpeta!” käsutas Sirpa.

Lasksin ukse lahti ja nägin vanamehe pead tervenisti. See oli kukla pealt tulipunane ja eest lubivalge. Loodetavasti ei pigistanud ma tal peas mingit olulist veresoont kinni. Vana tõmbas peakolust haarates ukse kinni. Seest kostis vanamehe hädine küsimus: “Ritva, kas meil on veel peavalurohtu?”

Juba poolel trepil sööstis Raija meile avasüli vastu. Kollased liibuvad suusapüksid nagisesid õmblustest täidlaste reite ümber. Ülevalpool oli seekord kulunud teksasärk, mille ülemised nööbid olid niipalju lahti, et pöidlapaksused kuldketid ja massiivsed rinnad tikkusid häirivalt esile. Uskumatu kuldkettide kilin täitis trepikoja, kui Raija oma tütart süleles. Järgmiseks tormas ta minu kallale.

“Oh sa, tulevane isa,” naeris Raija ja suudles mind otse suule.

“Jaa, väga tore...” mõmisesin ja pühkisin nägu.

Raijal oli Hakaniemis peletu apartement. Ruutmeetreid kindlasti üle kahesaja. Suured kõrgete lagedega toad ja merevaade peaaegu kõigist akendest. Ehkki Raija üldise haritusega silma ei paistnud, oli korteris riiulimeetrite viisi raamatuid. Kes neid kõiki loeb? Korter oli segu suurest valgest nahkmööblist, antiikkummutitest, söögitoakomplektidest ja Inglise filmidest tuttavatest raamatukogutubadest. Kui liikusid toast tuppa, sattusid aina uude maailma. Sellepärast mulle seal vist meeldiski. Raija märkas, et uurin korterit.

“Kuidas issile siis vanaema kodu meeldib?”

“Uskumatu apartement. Kui suur siin üür on?”

Raija pahvatas suitsuköha meenutavalt naerma.

“Oh, kulla Juha, selle eest üüri ei maksta.”

“Ei maksta või?”

“Ühistu fondi küll, aga see on muidugi nii suures ja vanas majas suurem kui nii mõneski üürikorteris.”

Sirpa astus mu kõrvale.

“See on ema oma.”

“Ei noh muidugi,” ütlesin. “Mis siis tema oma ei oleks.”

“Ära nüüd jama, kunagi võib rikkast ämmast ka kasu olla,” ütles Sirpa ja purjetas saba õõtsudes kööki.

Sirvisin parajasti raamaturiiuli sisu, kui Raija meessõber, hingeravitsemisega tegelev Esko Kuikka äkki mu seljataha ilmus.

“No nüüd paistab su aura juba paremas vormis olevat,” teatas Esko.

Ehmatasin jõledalt. Esko oli pikk kuivetu mees, kelle nina meenutas lennuki saba. Jumitu nahktiib keset nägu. Kui jutt munni ja nina suhtest paika peab, siis oli Esko vänt paar tiiru ümber puusade ja otsapidi perseaugus. Umbes nagu puss tupes. Ega see Raija asjata alati Esko lähenedes kihistama hakanud.

“Jah, seda on kena kuulda,” leidsin.

Ma tundsin end kuidagi nagu alasti, kui Esko mu aurast vadistas ja vaatas samas minust läbi, nagu oleksin mingi kuradi klaasuks. Kodune šamaan justkui hõljus oma kolledžikostüümis mu kõrvale ja võttis riiulist ühe raamatu.

“Sul tasuks see läbi lugeda.”

Võtsin raamatu kätte.

““Mitu elupaika”? Kas see on mingi üürikorterite otsimise juht?”

Esko naeris.

“Sina oled lustilik mees, Juha oli vist su nimi?”

Noogutasin. Kas Raija huumor oli ka Eskole külge hakanud? “Juha oli vist su nimi...”

Sirvisin raamatut. See ei olnudki mingi korteriraamat. Seal oli hoopis õua-õua-lugusid mingi hüpnotisööri kogemustest.

“Milleks Raijal sellist raamatut vaja on?” küsisin.

“Milleks raamatuid üldse vaja on?”

“Eks lugemiseks vist.”

“Sul tasuks see raamat läbi lugeda.”

Sirvisin raamatut. Seal räägiti uuestisünnist.

“Seda et, mulle tundub, et ma ei jaga eelmistest eludest hüpnoosi kaudu midagi...”

Esko vaatas mind hetke ja pani siis reipalt ette:

“Mis sa arvad sellest, kui ma sind hüpnotiseeriksin?”

Pöördusin kiiresti ringi ja vaatasin Esko valvsatesse kotkasilmadesse.

“No ega ikka ei hüpnotiseeri küll! See hakkab juba päris hulluks kiskuma. Mina tulen heast tahtest külla ja otsekohe kukutakse mu aurat patsutama ja hüpnotiseerima.”

Esko võttis mul õlast kinni

“Rahu, Juha, sinu loata ma sind hüpnotiseerima ei hakka.”

Samal hetkel hiilis tuppa Sirpa.

“Mis siin toimub?”

“See hakkas mind hüpnotiseerima.”

Esko ja Sirpa naeratasid.

“Nüüd naeratate küll, aga ma lugesin ühest vanast, kellele söödeti raadiohüpnoosi teel teadmine, et tal ei olegi tilli. Kui temalt oleks küsitud, millega ta kuseb, oleks ta jäädavalt segi läinud. Nüüd liigub tänase päevani vaimuhaiglas, rusikas munni ümber. Võiks ikka väheke mõelda, mis tagajärjed nendel hüpnoosidel võivad olla. Kuradi itsitajad.”

“Ega Esko sul hakatuseks riista ära hüpnotiseerima ei hakka,” naeris Sirpa. “Või hüpnotiseeriksid?”

Esko vaatas mind hindavalt ja nentis:

“Polegi kõige halvem mõte...”

Mulle hakkas tunduma, et mind mõnitati päris korralikult. Läksin Raijat laua katmise juures aitama, sest mulle näkku ei nikuta. Isegi perekonnaringis.

Raija tegi üllatavalt hästi süüa, ehkki nägi ise pisut räämas välja. Laual oli erinevaid taimetoite ja vähemalt kolme sorti kala: graavisiiga, ahjulõhet ja räimerulli. Ema oli võtnud kuulda tütre soovi: kerget toitu. Imestasin roheliste oliivide üle, mille sees oli midagi punast.

“Mida kuradit nad selle oliivi sisse on toppinud?” küsisin oliivi prepareerides.

“Juha! Nüüd kasid küll oma keelekasutust. Meile sünnib väike laps ja siis jääb see vandumine igatahes ära,” käratas Sirpa põlevi silmi.

“Mis kuradi vandumine?”

“Juha...” palus nüüd Raija, kulm kortsus.

“No vaadake nüüd ise. Keegi on pistnud iga oliivi sisse mingi pisikese punase jubina.”

“See on paprika,” paljastas Esko tõe.

“Ehkki sa oled mingi ku... mingi kummaline posija, ära tule nüüd väitma, et oled mahutanud paprika oliivi sisse.”

Esko vaatas küsivalt Sirpa poole ja päris:

“Te ei kohtunud vist ülikoolis.”

“Pera tutvustas meid.”

“Seda ma arvasingi,” nentis Esko ja võttis ühe oliivi.

Raija tahtis jututeemat vahetada ja küsis ristivanemate kohta.

“Noh, kas ristivanematele olete juba mõelnud?”

“Eile otsustasime, et Juha parim sõber Kristian on üks ristiisa. Ta on nii tore hell ja tundeline mees,” ütles Sirpa.

“Oi, kui armas,” näpistas Raija mind põsest. “Nii tore, Juha, et sul on ka tõelisi ja häid sõpru.”

“Mis mõttes tõelisi? Muidugi on nad tõelised.”

Ka Esko tahtis vestluses osaleda.

“Raija mõtles seda, et vastukaaluks sinu enda rohmakusele on sul ka hellust välja näitavaid sõpru.”

“Juha on ka hell,” lõikas Sirpa vahele.

Jälgisin, suu ammuli, lauas tekkinud kirglikku sõnasõda minu helluse teemal. Äkki hakkas Sirpa nutma - nagu nii mõnelgi muul päeval.

“Juha on tõeliselt hell...” nuuksus Sirpa.

Tõusin püsti ja vahtisin hämmelduses Eskot nagu politseinik magamapanemisele määratud kurja koera.

“Mida sa kuradi voodoo-papp ärritad mu rasedat lemmikut?”

Esko ehmatas mu reaktsiooni peale.

“Ma ei tahtnud solvata,” piiksatas ta piinlikkust tundes.

“Esko, mine kööki sööma,” käsutas Raija.

Kottis kolledžipüksid sahisesid, kui Esko eralõunale siirdus.

“Esko on vahel nii fanaatiline maailmaparandaja. Oota veel, kui tilga viina saab, siis on hoopis teine minek sees,” ütles Raija kavalal ilmel.

Sel hetkel teadsin, mis külakosti ma edaspidi ämma juurde kaasa viin.

Üldise surve tulemusena võtsin lõpuks õhtuseks lugemiseks Gina Cerminara raamatu “Mitu elupaika”. Selle eest suudles Sirpa kohvilauas mu kõrva ja mul seisis nagu Pisa torn. See kuradi voodoo-papp nägi mu aurast kindlasti megaseisu, sest ta näol oli huvitatud ilme. Õnneks ei ole ta miski ametlik äiapapa, vaid kalli ämma ajutine kepp. Tõsi, üsna eriline kepp.

Sirvisin õhtul kodutööks saadud raamatut. See oli korraga huvitav ja hirmus. Selle järgi vastutab inimene oma tegude eest ka pärast surma. Kõige halvemad ja paremad teod järgnevad ka järgmistesse eludesse. Hakkasin järgmist elu kartma - sitaks. Otsustasin alustada uut, head elu järgmisest päevast ja lõpetada tulevastesse eludesse halbade juhtumiste jahtimine. Sirpa vaatas mind heal pilgul.

“Kuidas tundub?”

“Päris raju on.”

“Kuidas nii?”

“Kui ma näiteks enda ära tapaksin, läheks mu areng mitu tuhat aastat tagasi. Ma võin siis olla kõigest mingi kuradi banaan puu otsas.”

Sirpa naeratas.

“Oled mõelnud end ära tappa?”

“Ei, aga eks see ole ju ka enesetapmine, kui elad sihilikult ebatervislikult.”

Sirpa ei öelnud enam midagi, vaid pööras end mu peale ja sulges mu suu enda omaga. Mulle tundus, nagu oleks ta suutnud soovitud sõnumi pärale toimetada. Olgu siis või raamatu kaudu.