Читать книгу Rasedusarmid - Juha Vuorinen - Страница 6

Sirpa arvates oli mul aeg hakata kodutöid õppima. Alustasin vanade kardinate triikimisest. Olin triikraua ühtlasele liigutamisele kangal nii keskendunud, et kui telefon helises, tõstsin triikraua laualt ja vastasin sellele. Pead läbis lühikese aja jooksul mitu mõtet: miks toru nii kuum on, miks keegi ei vasta, miks tunnen meeletut valu? Õnneks ei läinud kolu põlema. Raud lendas vandumise saatel uhkes kaares sohvale, mis hakkas kohe kärssama. Mis kuradi plastmassiseguga see kaetud oli? Haarasin sisiseva raua sohvalt ja panin imeks, miks see siis põlema polnud läinud, kui ma sellel tulikuumade persetega naisi nikkusin.

Lõpuks leidsin telefonitoru. Kristian sõimas mind maailma kõige hullemaks valetajaks ja inimeste tillist tõmbajaks. Kuulasin natuke plikalikku irisemist ja ütlesin lõpuks:

“Ütle, kui oled lõpetanud. Mu kõrv on niigi jube kuum.”

“Mille lõpetanud?” küsis Kristian imestades.

“Selle kuradi kriiskamise.”

Toru löödi hargile. Läksin vetsu ja püüdsin leida oma paremale põsele põletushaavasalvi. Leidsin Sirpa meigikotist tuubi, mis pidi asja ära ajama. Määrisin kallerdavat salvi põsele ja läksin triikimisharjutusi jätkama.

Triikraud jäi kardinasse kinni. Kas sellele olid pandud mingid ABS-pidurid või? Keerasin asjanduse teistpidi. Sohvast oli mingit paska talla külge põlenud. See nägi välja nagu kummimummudega töökinnas. Läksin majahoidjalt traatharja laenama, millega triikraud puhtaks kraapida.

Viiekümnene kõhukas majahoidja uuris triikraua põhja, reklaamsärk mööda punnkõhtu üles rullunud. Tema meelest ei tasunud triikraua talda nühkida mitte traatharja, vaid peene liivapaberiga. Istusin trepimademele ja nühkisin triikrauda, nii et sõrmed punased. Naabri-munn juhtus just sinna ja leidis mu süles triikrauda nühkimast.

“Kas nüüd käid juba trepikojas ka pihku löömas?”

Vaatasin kärssa uurivalt. Langetasin pea ja ütlesin hooletult:

“Mis teha, ma nikkusin kõigepealt poolteist tundi su naist, aga kuna ei saanud kuidagi pauku lahti, tulin siia trepikotta triikrauda panema. See erutab kuidagi rohkem.”

Vana lõi mind poekotiga. Ma ei tõmbunud ka kõrvale, sest nägin kotis munakarpi. Kui triikrauaga lööki tõrjusin, kostis kotist mõnus raksatus. Töll ei märganud midagi, vaid marssis solvunult ülakorrusele. Ma ei hakanud talle trepile jäänud munavalgerida mainima. Alles siis, kui ta oli ukse kinni pannud, ronisin uksekella helistama. Hämmastunud, endiselt vihast punetav töll tuli ust avama.

“Noh?”

Võtsin vanal tukast kinni ja tirisin trepikotta.

“Kuule, äkki vaatad seda treppi? Meie kallis majahoidjaproua pesi seda eile ja sina tegid nüüd selliseks.”

Tüüp vaatas imestades oma ukse alla viivat munarida.

“Ah sa kurat...” mõmises vana ja hoidis peast kinni.

Tüübi naine tuli koidest söödud roosimustrilises hommikumantlis uksele, suits suus ja rohelised papiljotid peas.

“Mis siin toimub?” küsis eit.

“Su vanamehest valgus trepile sellist lima,” näitasin rajale.

Tulehark andis mehele kõrvakiilu ja käratas:

“Nüüd tood lapi ja poleerid viimase kui astme läikima. Maire pesi eile trepi puhtaks ja sina lagastad selle niimoodi ära. Õnneks on meil korralikke terava silmaga naabreid nagu Juha,” kähvas naine ja vaatas uhkelt minu poole.

Tüübi nägu läks ploomikarva. Ta pea oli nüüd hell nii eest kui tagant.

Läksin, hiilgavpuhta tallaga triikmasin käes, koju ja kuulasin rahulolevalt ülekaalulise sitapea ähkimist, kui ta nõudepesulapiga munalima trepilt koristas. Töötegemise hääl on imeline - kui seda tekitab keegi teine peale minu.

Põsk oli endiselt hell, aga ma otsustasin kodutööde õppimist jätkata. Olin ära triikinud peaaegu kõik kardinad, kui helises uksekell. Mõtlesin, kas äkki on alumise korruse trepipesija tulnud mulle rusikaga tänu avaldama. Oli hoopis Kristian, kelle kõrvadest tõusis nähtamatut suitsu. Kriiskavalt kollane dressipluus lendas vihase kaarega nagisse, misjärel tormikuulutaja rühkis, ajaleht kaenla all, elutuppa.

“Kus su tulevase lapse ema on?”

“Sundisin ta pubisse end keset päeva täis jooma.”

Kristian vaatas mind mõrvarliku pilguga.

“Sirpa on mingil juhtimiskoolitusel,” ütlesin rahulikult.

Kristiani vihane ilme muutus hetkega tuttavalt mõistmatuks.

“Oi? Kas mingitel kursustel õpetatakse ka juhtimist?”

“Jep. Aga sul oli miskit valetamisega seotud kurtmist.”

“Ah jaa,” meenus Kristianile ja ta näole tuli jälle vihane ilme. Ta lõi Helsingin Sanomate kuulisa mu ette. “Siin!”

“Nii...”

“Tee viimane lehekülg lahti.”

Seal oli rubriik “Kus ta nüüd on”, mille artikli pealkiri oli “29-aastane pensionär”. Kõrvaloleval leheküljel oli koomiks.

“Kumba ma lugema pean?”

“Vaata, mis selle hobuse nimi on!”

Pildi all seisis, et Charme Asserdal on läinud halliks, aga tal on endiselt tuttav täht otsaees. Panin lehe käest ja vaatasin raevunud Kristiani.

“Kas sa pole varem hobuse pilti näinud?”

“Sina väitsid, et Charme Asserdal on juba vorstiks tehtud!” karjus Kristian. “Vaata, millal see leht ilmunud on.”

Võtsin lehe kätte. See oli viimane number.

“Ohoo.”

Kristian tõusis püsti ja tammus mu ees jalalt jalale.

“Ära enam kunagi ehmata mind surmauudistega!”

“Mis kuradi surmauudistega?”

“Sina väitsid, et Charme on surnud ja sellepärast ei teinud ma Charmele hipodroomil ühtegi panust.”

“Aga ta ei jooksnud ju möödunud talvel ühtegi võistlust!” läksin närvi. “Pealegi seisab siin selgesti, et ta on pensionil.”

Kristian võttis lehe kätte ja luges pealkirja uuesti.

“Aga vorst ta ka ei ole. Sina väitsid nii,” irises Kristian.

Hõõrusin pead ja mõtlesin, mida talle vastata.

“Istu maha ja kuula hoolega.”

Kristian istus sohva servale, justkui oleks tal tampoon perses.

“Oled sa kunagi märganud, et ma mängin totalisaatoril?”

“Ei.”

“Oled sa kunagi märganud mind huviga telekast traavivõistluste kommentaare kuulamas?”

“Ei.”

“Oled sa näinud mul hipodroomi lehti?”

“Ei.”

“Oled sa näinud mind hilja õhtul köögilaua taga mingit väga keerulist statistikat tegemas?”

“Ei.”

Nägin, et Kristianis hakkas tekkima huvi. Ta innustus tohutult asjadest, mis olid kuidagi tavalisest erinevad.

“No kuidas kurat peaks mul siis olema mingit värskeimat infot selle kohta, milline pensionile saadetud hobune on vorstitehasesse saadetud ja milline mitte?”

Kristian kargas jälle püsti.

“Kaks valet! Kaks valet! Kaks valet on juba solvav!”

“Mida sa vahutad? Mis kuradi kaks valet?”

“Esimene vale: Charme Asserdal on surnud. Teine vale: Charme Asserdal läheb vorstitehasesse.”

“Küllap ta lähebki...”

Kristian lõi mulle lehe nina ette. Raevust värisev sõrm osutas artikli lõpule, milles räägiti Jokimaa hipodroomi väravasse tulevast staartraavli tulevasest hauast.

“On neil hauakaevajatel seal alles tööd,” hämmastusin.

Kristian napsas lehe enda kätte ja luges ette alapealkirja: “Ja kus nemad nüüd on”. Hetk hiljem ajas Kristian selja sirgeks ja vaatas mind vapustusest liigutatuna. Algul ei saanud ta sõna suust, vaid maigutas ainult suud. Vaatasin silmnähtavalt kohutatud Kristiani, kes lausus lõpuks väga vaiksel häälel.

“Veel kaks valet. O-olen sellisest valede hulgast vapustatud.”

“Mida vittu?” läksin närvi ja rebisin Kristianilt lehe.

Seal seisis, et Vieteri on maetud ühte Nurmola ja Vekseli Mäntsäla talu aeda.

“Sina väitsid, et Charme, Vieteri ja Vekseli on vorsti sees,” suutis Kristian vaevukuuldava häälega öelda.

“No see oli kõigest oletus,” parandasin. “Ma ei pea endiselt mingit arvet terve maailma setukate vorstikarma kohta.”

Kristianit tabas tohutu raevuhoog.

“Nad ei ole vorstis!!! Nad on hauas!!!”

“Teised peale Charme.”

Kristian vaatas kõigepealt lolli näoga mind, siis lehte.

“Nii jah, peale selle Charme.”

Kristian keeras lehe kaenla alla, võttis nagist oma kollase fosfordressika ja avas ukse.

“Sulle peaks poolsuitsuvorstilatiga vastu pead andma,” nähvas Kristian ja lõi ukse kinni.

Jäin mõtlema, kas see oli kõige hullem karistus, mille Kristianilt saada võis.

Mu pea oli langenud nii sisemise kui välise surve ohvriks. Läksin vetsu triikraua põhjustatud jälge vaatama. Jessas, terve parem põsk oli muutunud ebaühtlaselt pruunikaks.

See ei olnud sinikapruun, vaid sitapruun. Helistasin ehmunult Sirpale.

“Ma ei triigi enam kunagi midagi!”

“Rahune,” palus Sirpa. “Kas sa põletasid kardinatesse triikrauajälje?”

“Kardinatesse mitte.”

“Vaid...”

“Oma põsele.”

“Põsele?! Millega sa küll hakkama oled saanud?”

“Kristian helistas ja ajas mu mõtted segi.”

“Jumal küll, mis Kristianiga juhtunud on?”

“Türamaivõi! Sina küsid, mis Kristianiga juhtunud on, kui minu põsk on sitapruun. Mis see Kristian siia puutub? Viga sain ju mina.”

“Kas sind tuleks haiglasse viia?”

“Ei vist...”

“Kas sa määrisid midagi põsele?”

“Jah, mingit kreemi.”

“Mis kreemi? Põletushaavadele tuleb panna spetsiaalset kreemi.”

“Võtsin su meigikotist mingi tuubi.”

“Minu meigikotist? Seal ei ole ju põletushaavasalvi. Mis kreem see oli?” päris Sirpa õudusega.

“Oota natuke,” ütlesin ja läksin tuubi tooma. “Siia on kirjutatud Soleil Autobronzant Accéléré.”

Sirpa naeris lausa hüsteeriliselt.

“Mis on?”

“Sa oled maailm kõige toredam mees,” ulgus Sirpa. “Ära rohkem mingit kreemi peale pane, kuni ma koju jõuan.”

“Ja siis?”

“Jeerum küll,” turtsus Sirpa, “sa, kullake, määrisid endal pool pead isepäevitava kreemiga kokku.”

“Määrisin millega?”

Ma ei saanud Sirpa naeru seest midagi aru ja jäin ootama preili kodukosmeetiku saabumist. Käisin iga veerand tunni tagant olukorda uurimas: parem pool mu peast pruunistus halastamatult. Püüdsin mõelda välja selgitusi tulevastele küsimistele, näiteks et kustusin lõunamaal ära vasakule küljele.

Sirpa tuli õhtul koju. Istusin pimedas, ainult telekast kumas valgust.

“Ära pane tuld põlema,” urisesin sohvalt.

“Kullake, las emme vaatab seda põske.”

Ja Sirpa pani tule põlema. Mul oli samasugune tunne nagu koolis tervisekontrollis, kui prooviti, kas eesnahk liigub küllalt kergesti üle tillipea. Sitaks piinlik oli. Sirpa püüdis naeru tagasi hoida.

“Kui palju sa seda kreemi panid?”

“Päris palju.”

“Meil tuleb seda panna nüüd ka otsaette, lõuale, kaelale ja teisele põsele.”

“Kurat, ei pane!”

“Juha, lähed ehk peegli ette.”

Tõusin sohvalt ja loivasin vetsu.

“Ei, raisk,” ehmatasin. “Mis kuradi värvi sa oma meigikotis kannad? Mu põsk on jumalast pruun.”

Sirpa püüdis mulle selgitada isepäevitava kreemi kasutusala ja toimeaega. Nüüd ei olnud muud teha, kui terve lõust sisse määrida. Sirpa turtsus kogu protseduuri aja.

Magasin öösel paremal küljel. Vasak põsk ei kannatanud isegi sulepadja embust. Padjapüür oli hommikul helepruun. Hellitasin juba lootust, et see kuradi sõjamaaling on voodisse jäänud. Tormasin vetsu peegli ette.

“Ei noh kurat, Sirpa!”

Sirpa jooksis poolunisena vetsu.

“Mis nüüd?”

“Vaata mu lõusta!”

Sirpa püüdis korralikult silmi lahti saada.

“Kallis, sa näed ju päris hea välja.”

“Hea? Mida ma tulba juures meestele ütlen? Kust kurat ma kahe päevaga sellise indiaanipäevituse hankinud olen, ja veel ainult pähe? Vaata mu käsi.”

Sirpa vaatas mu lubivalgeid käsi ja pähklipruuni nägu.

“Me peame seda kreemi juurde ostma ja ka su käed ära värvima.”

“Ei! Mitte piiskagi enam seda kuradi värvi!”

“Kuidas ise soovid,” nöökis Sirpa ja komberdas voodisse tagasi.

Nühkisin oma nägu, aga vasaku põse kohal oli see võimatu. Jätsin lõusta rahule ja tõmbasin tööriided selga.

Ka Sirpa ilmus kööki ja silitas oma vatsa.

“Tead mis, kallis?”

“Noh,” ühmasin.

“Vaatasin beebiraamatust, et meie pisikesel on hakanud kasvama väikesed küüned.”

Mul kukkus teetass lauale. Õnneks oli see plastmassist.

“Jäta jama! Sul on valus?”

Sirpa vaatas mind nagu hiina restorani kelner, kellelt on sinepit küsitud.

“Kuidas nii?”

“No kui titel on küüned. Tõmba mantel selga, läheme nõuandlasse. Ämmaemand lõikab beebil küüned maha.”

Sirpa võttis mul käest kinni.

“Juha, kui kaua see triikraud su pea vastas oli?”

“Mis siis?”

“Oled peast soojaks läinud või?”

“Möh?”

“Ükski täie mõistusega inimene ei vii oma rasedat naist nõuandlasse ega palu ämmaemandal emakas oleva beebi küüsi lõigata.”

“Aga see...”

“Olen su hoolitsusest liigutatud, aga Juha...”

“Mis?”

“Saa täiskasvanuks.”

“Ahah.”

Sirpa jätkas, nagu midagi poleks juhtunud.

“Kujuta ette, meie pisikesel on juba isegi piimahammaste alged,” paitas ta oma kõhtu.

“Ma pean nüüd tööle minema, aga luba mulle ühte asja.”

“Nimelt?”

“Söö minu ja tite rõõmuks õige natuke hambapastat. Eks ju?”

Sain armastust kiirgava matsaka vastu perset.

Päike säras täies hiilguses. Võis olla esimene kord, kui ma päikesepaiste maapõhja kirusin. See valgustas ebameeldivalt asju, mis oleks võinud jääda märkamatuks. Võtsin esimese kunde peale Kallio Karhupuisto eest. Päikesepaistest hoolimata oli väljas talviselt külm, aga kliendil näis siiski olevat kerge higi kere peal. Aastatepikkuse kogemuse põhjal oskasin järeldada, et tegemist ei olnud klassikalise pohmelliga, vaid probleem oli sügavam.

“Kas Pähkinärintele sõidad?”

“Selge,” vastasin.

Tüübil paistis olevat niru enesetunne. Vanust oli üle 40, aga alla 50 aasta. Pisut ülekaaluline, aga mitte liiga paks. Nahk oli normaalset värvi, nii et mu minianalüüs higistamise põhjusest oli endiselt kangesti pooleli. See oli hoopis kõvem pähkel. Vana vähkres tagaistmel. Keerlemine viitas probleemidele kõhupiirkonnas.

“Pead ehk korraks kinni? Käin korra kiiresti väljas,” palus vana.

Bingo. Kohe väänab roobi. Mu pettumus oli tohutu, kui vana toetas rinna põlvedele ja paristas vähemalt pooleminutilise puhkpillidele seatud sitaaugusümfoonia. Ma polnud iial kuulnud nii pikka ja nii mitmes eri helistikus kõlavat kõhutuulekontserti. Mida kaugemale teos edenes, seda kergemaks läks vana ilme. Pärast paraadpeeru end sirgeks ajades sai ta kindlasti vaimse orgasmi. Vaatasin seda etendust, suu ammuli. Vana raputas hetke oma pükse ja istus tagasi autosse.

“Oh-oh, nüüd läks küll kergemaks,” ohkas küüdiline. “Mina olen muide Eki.”

“Nojaa, terekest. Kas sisikond on sutsu segi?”

“Sutsu? On päris kõvasti. Eit tegi seda meelega.”

“Eit pumpas sulle õhku perse?”

“Teatud mõttesF Ta on üks paranoiline vanamoor. Kujutab ette, et mul on tööl mingi paarikümnese tibiga romaan ja on mulle sellepärast igasugust jama korraldanud.”

“Ära pane mu uudishimu pahaks, aga kuidas ta sulle õhu perse sai?”

“Ubadega. Ta kutsus oma ema meile sööma ja eks sa tea isegi neid vana aja inimesi, nende silma all ei jäeta mitte midagi taldrikult söömata. Eit tegi kolme erinevat oarooga: oasuppi, oasalatit ja oaputru. Minu kõht ei ole kunagi kannatanud isegi hernesuppi, nii et võid arvata, mida oad seal korda saadavad.”

“Oleksid võinud ju ainult natukene võtta.”

“Ma poleks üldse võtnud, kui oleksin ise taldrikut täitnud, aga eit tõi juba valmis portsud lauda. Seal ei aidanud muu kui see pask kenasti suhu kühveldada ja ämmale õnneliku näoga noogutada.”

“On sul alles eriline naine.”

Eki hoidis jälle kõhtu kinni.

“Räägime vahepeal millestki muust,” palus Eki. “Käisid Kanaaridel?”

Vaatasin küsivalt tahavaatepeeglisse.

“Miks sa nii arvad?”

“Oled nii kenasti päevitunud.”

Olin hetkeks päevituse juba unustanud. Mõtlesin, mida vastata. Valetada või aus olla. Otsustasin kompromissi kasuks.

“Jah, aga sellest on juba natuke möödas.”

“Värv on hästi säilinud. Mõne inimese nahk säilitab pigmenti paremini. Sul on kätelt värv naljakalt ära kadunud. Oled kunagi käed päikese käes ära põletanud?”

“Jah, päris koledasti,” mõmisesin.

“Pead ehk veel korra kinni?”

Olin juba Pori teel ja seal ei olnud võimalik peatuda.

“Suudad pisut kinni pidada? Sõidan sinna, kust teepeenar algab.”

“Üritame...”

Ees oli valgusfoor. Roheline tuli. Palvetasin: püsi veel kaks sekundit. Samal hetkel süttis kollane. Mu ees sõitev Audi astus pidurile. Sain napilt auto pidama. Pidurduse hoost lendas Eki vastu esiistet ja rõõmus plörin täitis auto. Ilme Eki näol muutus vabandavast kergendunuks. Mõistsin, et Eki ei suutnud oma urruauku kontrollida, vaid see põrutas täiest kõrist kogu toru tühjaks. Ma ei saanud autost välja ka minna, sest ootasin oma foorituld. Võtsin ninaga väga ettevatlikult õhuproove. Hais oli häälele vastav. Tegin kõik aknad lahti ja lükkasin pea välja nagu kellakägu kellast.

“Palun tõesti väga vabandust, see pääses äkilise pidurdamise ajal lahti,” pobises Eki piinlikkust tundes.

“Pole lugu. Tuleb ette. Mingil kummalisel põhjusel ajab mul lihtsalt teiste pasa nuusutamine kuidagi südame läikima.”

“Jah, mul on sama lugu. Enda oma kannatan küll, aga teiste sitast kisub ropsima. Ei tea, mis värk see on?”

“Ei tea. Mingi värk igatahes on.”

Eki muutus kohe reipamaks, kui oli saanud soolt tuulutada. Vestlesime naiste saatanlikkusest ja Kanaaridest. Olin juba Pähkinärinte lähedal, kui Eki alustas tagapingil jälle tuttavat kannikatantsu. Sain sõidujuhiseid üsna hädisel häälel. Ilmselt tundis Eki oma perset sedavõrd hästi, et ei tahtnud teist korda mu töökohta enam reostada, vaid palus ees olevas bussipeatuses peatuda. Pidasin auto kinni. Eki väljus nagu rakett torust ja võttis tuttava põlvist kinni ja pisut ette kallutatud asendi. Suu avanes naudingust. Kontsert võis alata. Ma ei teadnud, kuhu vaadata. Bussipeatuses õudusest tardununa seisvate inimeste, suu lahti peeretava Eki või tiksuva taksomeetri poole. Ma ei tundnud mingit kahjurõõmu taibates, et Eki ei teadnud oma plöriseva perse taga õhku ahmivast publikust mitte midagi. Vaatepilt oli nagu otse mingist odavast varjatud kaamera saatest. Eki sirutas selga ja tuli autosse sõidu eest maksma. Publik kordamist ei nõudnud.

“Kui palju ma võlgnen?”

“Sa ei mõtle ju siin maha minna?” ehmatasin ja piilusin taamal köhivaid inimesi.

“Ma võin siit edasi ka jala minna. Saad minust lõpuks lahti.”

“Ühel tingimusel.”

“Nimelt?”

“Ma sõidutan su järgmise tänavanurgani.”

Mu ilme rääkis rohkem kui tuhat sõna, nii et Eki istus peale. Ta juhtus peatuse poole vaatama.

“Kust sinna selline kari inimesi kukkus?”

“Küllap mingist klubist.”

Eki vaatas kohkunud ilmeid.

“Kas neil on midagi viga? Vaata nüüd nende nägusid. Äkki peaks küsima...”

Vajutasin gaasi põhja.

“Ei hakka end segama asjadesse, mis ei puutu meisse.”

Eki vaatas tagaaknast kaugenevat inimhulka, mis oleks nagu keskkonnakatastroofi üle elanud. Sain korralikult jootraha. Oleksin olnud üsna pettunud, kui ei oleks saanud. Minnes ütles Eki veel:

“Hangi endale selline väike solaarium. Sellega saad ainult käsi päevitada.”

Tagasi kesklinna sõites mõtlesin mitu korda, kas helistada ämmale ja öelda, et olen raskelt haige. Veel mitu päeva.

Kesklinna jõudes meeleolu paranes ja ma otsustasin sõita otse taksistide paradiisi, raudteejaama ette. Autosse istus pisut üle viiekümnene šarmantne härra.

“Pasilasse, TV1 stuudio ette, palun.”

“Palun.”

Vaatasin peeglisse ja ketrasin peast läbi kõik uudistesaated, ajalehed, ajakirjad ja valimisreklaamid, aga ei mõelnud välja, kes see sõidutatav oli. Keegi tuntud inimene pidi ta olema, ükskõik kes ei pääse ju telestuudiosse, kui ta ei ole sitaks kuulus. Härra kandis hästiistuvat halli ülikonda, valget särki ja veinipunast lipsu, mis oli huvitavalt pisut halli tooniga. Vana oli kas värvinud juuksed ülikonna järgi või hankinud kiharatega sobiva ülikonna, igatahes oli peanupp nagu ülikonna loomulik jätk. Proovisin kontrollida, kas tal oli ehk peas ülikonnaga komplektis olev parukas. Aga juuksed nägid küll loomulikud välja. Mulle kargas pähe kreisi mõte. Kui ma rööviksin elegantselt tagaistmel istuva vana, viiksin Mikaeli juurde pantvangiks, joodaksin talle kaks nädalat Leijona viina, kas siis oleks ta silmad ja nina toon-toonis lipsuga? Mu geniaalsus pani mind naeratama. Tüüp paistis seda märkavat, ta alustas vestlust.

“Käisite soomlaste talveparadiisis?”

“Kus selline koht on?”

“Kanaaridel,” naeris mees.

Mu naeratus sulas jalamaid.

“Jah... Aga sellest on juba natuke aega möödas.”

“See teie päevi...”

“Jah! Mul püsib päevitus näos üllatavalt kaua!”

Ülikondlane hämmastus mu järsust katkestamisest.

“Ega ma teid ei solvanud?” muretses härra.

Mul oli vihastamise pärast piinlik.

“Ei sugugi. Magasin lihtsalt kehvasti.”

Vana rahunes. Ta tahtis ilmselt tegutseda kiirterapeudina ja toredatest asjadest rääkides mu enesetunnet parandada.

“Kas te Tenerifel olete käinud?”

“Mina olen Juha. Teietada pole vaja,” ulatasin käe.

“Matti. Oled Tenerifel käinud?”

“Ei.”

“Kas tohib rääkida ühe huvitava kogemuse sellelt saarelt?”

Lootsin endamisi, et tulemas ei ole mingit kuradi Aurinkomatkade reisibrošüüri ülevaadet saare ajaloost.

“Aga palun.”

Mattist kadus kogu ametniklikkus. Silmad särasid nagu väikesel poisil. Ta limpsas korra nagu suud häälestades huuli.

“Puerto de la Cruzis on maailma suurim papagoipark.”

Mul hakkas õudne. Papagoid ei kuulu maailma kõige huvitavamate elukate hulka.

“Sealsamas pargis on ka maailma suurim pingvinaarium.”

Nüüd hakkas huvitavamaks minema.

“Mis on pingvinaarium?”

“Selline maa alla ehitatud hall, kuhu on tehislikult tekitatud lõunanaba kliima, jääpangad ja veesilmad.”

“Seal on siis pingviinid?”

“Jah. Turistid teevad liikuval kummivaibal lühikestes pükstes ja T-särkides selle ala ümber tiiru.”

“Sa oled siis põhimõtteliselt olnud lühikeste pükstega lõunanabal?”

“Põhimõtteliselt küll,” naeris Matti ja nõjatus ettepoole. Ta hääl muutus salapäraseks.

“Suurim ime juhtus aga šimpansipuuri juures.”

Türamaivõi, mul tõusid ihukarvad püsti. Autos oli meeleolu nagu tädi Külli jututunnis.

“Pöörasin tähelepanu puuri suurimale isasahvile, kes jälgis huvitatult tuhmilt jõllitavat turistiparve. Ta istus maha, haaras äkki reipalt oma tillist kinni, venitas seda nagu nätsu, tegi paar pihkulöömisliigutust ja avas suu.”

Olin lummatud. Matti oli nii osav jutustaja, et nägin kui elavana silme ees punasekürvalist šimpansilõusta tohutus ahviirves.

“Usu või mitte, see ahv kusi endale uhke kaarega suhu ja jõi kõik ära.”

Ma ei saanud enam loota tahavaatepeegli pakutavale pildile, vaid pidin pöörduma, et Mattile otsa vaadata. Ta rääkis seda tõsiselt. Ilme oli nagu advokaadil.

“Ta kusi endale suhu?” küsisin üle.

“Jah. Ja see pole veel kõik. Seejärel tegi šimpans käe kausiks, kusi sinna ja jõi mitu peotäit oma pissi.”

“Umbes nagu kellaviieteed?”

“Täpselt, kui kasutada vulgaarset võrdlust.”

Ma ei tahtnud näidata oma harimatust ega küsinud, mida tähendab vulgaarne. Üldises plaanis võisin siiski aimata, millest jutt käis.

“Kõige koomilisem oli siiski lapsevanemate käitumine. Kui väikesed inglise lapsed hakkasid metsikult karjuma: “Look, mummy! Monkey drinks piss!”, põgenesid kõik inimesed puuri juurest. Ainult mina ja mu naine jäime šimpansi joomapidu jälgima.”

Samas jõudsin Yleisradio väravasse. Matti läks autost välja ja rääkis midagi valvurile. Värav avanes ning Matti tuli tagasi autosse. Sõitsin stuudio ette. Matti oli maksnud ja autost väljumas, kui kummardus veel, et öelda:

“Seal oli muide ka gorillasid. Loodetavasti kohtume veel. Mul on ka nendest üks huvitav lugu,” naeratas Matti ja pilgutas silma.

Olin nagu väike laps, kes tahtis kangesti hüüda: “Kuule, hea onu, ära mine, räägi see lugu ka veel.” Matti viskas veel lõpuks:

“Mine kunagi Tenerifele, selle koha nimi on Loro Parque.”

Matti pani ukse kinni ja kõndis stuudiosse. Loro Parque? Ei, kurat, kas see jutt oli mingi nali või? Helistasin Sirpale ja palusin uurida, kas Tenerifel on mingi Loro Parque.

“Kas see maailma suurim papagoipark?” vastas just voodist tõusnud Sirpa.

“See on siis olemas?”

“Kust see sulle nüüd äkki pähe tuli?”

“Kas see oleks lastele tore koht?”

“Kindlasti.”

“Et kui meie pisike sünnib, võiksime sinna minna?”

“Miks ka mitte. Kust see sulle pähe tuli?”

“Kuulsin, et seal on toredad šimpansid,” vastasin.

“Neid on lähemal ka. Kuidas muidu nägu elab?”

“Hästi. Tegelikult lausa suurepäraselt. Sellest on olnud mulle suurt rõõmu.”

Vaikus teiselpool tähendas raevukat mõttetegevust.