Читать книгу Pombi ja esivanemate kuld - Juhan Jaik - Страница 6

Vana Jaak kutsus mind kord lambakarja juurde ja näitas näpuga kõige suuremale sarvilisele oinale. Ütles, et see on minu jagu. Kui tuleb sügis, siis mina ise viin selle sarvilise laadale, müün ära ja panen raha oma tasku. Võin ka kinkida tema, kui tahan, kas või tänapäev kohe. Võin sööta ka rasvaseks, et sügisel saaks rohkem raha.

Sellest ajast olen mina selle oinaga suur sõber. Panin ka temale nimeks Vasvilstu, sest harilik maaoinas ilma saksa nimeta ei ole kellegi kuulus oinas. Kuna sügisel Vasvilstu tuleb viia laadale, siis mina hoolitsen, et temal see ajakene, mis tal on jäänud veel elada, oleks õige ilus. Mina olen õpetanud temale igasuguseid kunsttükke, milliseid iga oinas juba järele ei tee.