Читать книгу Pombi ja esivanemate kuld - Juhan Jaik - Страница 8

Juba aasta on tagasi sinnamaale, kus meie tegime isaga endile püssid. Need püssid said mõlemad õnnetul kombel hukka. Mineval pühapäeval nägin, kuidas üks jänes jälle sõi põllul vilja. Kui mina läksin vaatama, et kas on elus või surnud, siis ta muidugi pani jooksu metsa poole. Aga mina ei tahtnud teda ka nii kergesti käest lasta ja punusin järele. See on minuga ikka nii, et kui näen jooksvat jänest, siis tahan kihutada järele. Kui ma vihtusin sellele jänesele järele nagu elu eest, siis üks teine jänes äkki kargas üles otse minu nina eest. Selle oleksin saanud peaaegu kätte, kui ma poleks suurel jooksul kukkunud ninali maha. Jänes aga ei kukkunud ja vedrutas oma jalgadega metsa poole nagu raudteemasin. Kui ma siis tõusin üles, siis mõtlesin, et nii suur talu ei või olla ilma püssita. Rääkisin sellest vanale Jaagule. Tema ütles, et kui tuleb laadapäev, siis ostetakse minule linnast püss, see ei pääse kuhugi. Õpetasin temale siis selgeks, kuidas püssi ostetakse. Tema kuulas ja kuulas ning ütles viimaks, et küllap tema ka tunneb püssiasja, sest on vana väljateeninud kroonu sõjamees.

See laadapäev on homme ja täna juba sõidetakse õhtul välja. Minu isa sõidab ka kaasa, sest kaubaostmise juures kaks meest on ikka kaks meest ja kaubatundmine suurem. Kaupmees ei saa siis nii kergesti tüssata, nagu tüssasid mustlased Kõivistuoja Juhanit, müües talle hobuse, kes suri Juhani vankri ees, paar versta kodunt kaugel.

Laadalised jäävad ööseks linna lähedale kaupmees Piibari juurde. Öösi sõidetakse seepärast, et palava ilmaga pika maa sõitmine kurnab hobuse ära.