Читать книгу Peipsi peal - Juhan Liiv - Страница 1

Kodavere murrakus

Sii õli sel kõrral, ku Ordi Annus naiss võt’t. Mia õlin viil peris puasikene, aga juba niske nakerjas, et siakarjal kääsin ja sest suadik, ku mulle esimäsed püksid saed, – sii õli päräst viimäsid suvistepühi, mõnikõrd õõtsilgi õlin. Siakarjal kääsimä kõik küläpuasikesed ühelkool, kos meil, et väljäd jüst järve jäären õlid, üvä õli suaja päävägä vede siden lobistätä. Mõnikõrd saed kua niskesed koerused ärä tehdod, mes viil keski ei õllud nähnod egä kuulud. Karjusse Juasep, sii õli ike sii peris koer. Tämä sõit Tuumar’a kirju oriku seljän ku hobese seljän, muku sedä tämä es salli, ku keski täd Karjusse Juasepiss ütel. Tämä isäisä Madis õli vanass kerikukülä karjus õllud, kost kua sii nimi jäe. Madis õllu õege kiärolise piägä miis, tä mõissnud ussisõnu ja egä ükski hunt ei õle tõs’tnud tämä karja tulla egä sedä lammast puutu, kellele tämä sõnu lugenud. Tedrekülä ja Punnikvere karjussed lasknud siis kua maksu ja miäleüvä edess enese karjale sõnu lugeda.

Sii õli jah ike, õige küll, sel kõrral, ku Ordi Annus naiss võt’t ja parajass järvess riäbissid püieti. Meie külälapsed issimä suure kivi õtsal, mes Kalevipoeg õlla visanud, enne ku viil Kodavere kerikut ei õllud. Kivi õli üleväs õtsass kiäroline ja viäroline jüsku kiänetud trepp. Meid õli siin Mihkli Peto, kes hommogo peksä õli suanud, Õtsa Jas’s, kelle tädi ühe silmägä, Kuusiku veike Leko, kes käe ike särgi kädisse sisse tõmmas, Karjusse Juasep ja viil mitmed külä puasikesed ja tütrukkesed. Juasep läks üles kivi kõrgema nuka õtsa, kus nagu tuali muadu isse õli, ja hakkas siäl jüsku köster lugema. Tämä raebe ise es õska ika lugeda ei kedägi, ae aga koerasõnu. Viil minevä uassa õpas tämäle emä meie-rissi-õpetuss viärmä, aga siis õli uavits ei teä kud’ä ärä kadunu ja Juasep es sua tästigi selgess. Sõsar Mann es usu viil praegugi, et uavitsa kadumisegä õige lugu õli; kua kuulud Lubja Jass iseõma kõrvaga, ku Juasep üelnud: Ku mul sedä uavitsad enäm ei õles!

Nõnda naarimä ja naljatimä ja esimä panme keski tähele, ku pilv Punnikvere puult naksi tõusma.

«Vuata, ku Annusse pulmalised tulevad,» ütel Mihkli Peto, kes juba isägä Mustveden õli käänod ja sellepäräss enesess rohkem pidi, «vuata ike, ku kihutavad, Matsi Juak õma mussa täkoga kõege eden!»

«Millal mia kua pulma suas!» õhas veike Kuusiku Leko kõrgemale kivi õtsa minnen.

«Mes siäl pulmal siis õege ära ei õle. Kedägi. Vuata, ku sa kõrra Mustvette suas, vot kos one ilusad majad! Mia pulma ei tahagi,» ütel Peto. Aga tämä ise õli eelä selle edess löädä suanud, et isäst maha ei tas’tnud jäädä.

«Aga mia suan juanipääväl pulma,» ütel Leko, «tädi üelnud meie emäle, et Puapsi Mihkel tämäle kõsja lubanud tulla.»

«Soo!» ütel Märdi Man’n. Tä õli kõrra kuulu, ku õpetaja köögitüdrik nõnda saksa muadu «soo» õli üelnud ja tämä võt’t kõhe nõuss kua nõnda «soo» üeldä. Pulmalised tulid ju õege ligidele.

Kõrraga ütel Juasep: «Mia sõedan orikuga nääle ratsa vassa!»

«Ärä sa jändä, kukud sia seljäst maha, suad haiged,» ütel Peto.

Aga Juasep es pa tähelegi ja naksi jälle õma tempo tegemä. Kõrraga lasti pulmalistest mitu revolmrid lasti ja õegati: haihh, haihh, äi tuleb! haihh, haihh, äi tuleb! Orik ehmätäs ärä ja pist ku kuul juaskma. Juba natukese mua piäl kuksi Juasep maha ja sae niskese matsu, mes mats õli. Ja ise naksi rüükmä ku eläjäs.

Kõrraga käis niske pikse laksak, et mua põrri, ja selle perrä naksi kangeste paukma, välku lüümä ja vihima valama. Meie tastsimä kõik suure kivi kõrvale varju juosta, ku kõrraga välk kivi piäle lei ja kivi puruss jahuss katki läks. Juasep, sii õli kõege rohkem ärä ehmätänud. Tä pani käed rissi ja es luba enäm ilmangi koerust tehä, ku tä viil elämä jäeb: ei kurja vandu, ei emä voki paalu katki lõegata, kaljaas’ja naga edess ärä tõmmata egä isä kirvess ära nüridä. Kõegepiält lubas ta uavitsa aeda rästäss ärä tuada.

1890