Читать книгу Peipsi peal - Juhan Liiv - Страница 5
Aias
ОглавлениеÜhes käes lillepärg, teises võileib, seisab ta seal, vaatab kord oma laia õlekübara alt üles kahara vahtra otsa, kord küsides minu peale – viieteistkümneaastane kenadus – nii naljakalt, nagu – kuidas ma pean ütlema – väike, armas ahv.
Nagu oleks ta päikese pailaps, viibib see meeleheaga väikesel lillevaenlasel, kes oma kuritööd praegu võileivaga pühitseb. Ta vaatab naeratades kirjulindilise laia kübara, selle alt välja vaatava juukse, sinilillega kaunistatud õrna rinna ja sirge painduva keha peale; väikese ilusa kinga peale, mis praegu puutüvelt koore korbast lahti nokitseb ja mille vallatul omanikul täitsa ükskõik näib, mis muu ilm temast arvab, vast nii: Ei see ega teine, ei laps ega neiu – niisugune armas segadik mõlematest, nagu ainult üks viieteistkümneaastase neiu alustus võib olla.
Ja nüüd pööravad kaks päikest minu poole – mitte taevast, vaid kenast ümmargusest lapsenäokesest – ja küsivad, kas siis neiu Lilli oma pika teadusliku vadina peale vastust ei saagi, mis ta praegu rutuga lintidest, Heine lauludest, kanapoegadest ja kompvekkidest pidas. Noh – kas?
Soo! Nüüd istutakse puu alla maha, pannakse lillepärg väga tõsiselt kõrvale ja võetakse kena kirju kassipoeg sülle, et sellega oma võileiba jagada. Kahetsemisväärt kassipoeg!
«Kas härra tädipoeg ei arva heaks sõnagi vastata,» küsitakse niisuguse häälega, nagu mamma õhtu-seltskondades Lilli tähele on pannud.
«Oo jaa, Lill – neiu Lilli,» vastan mina, kes ma sammu kolm eemal vilus lehtmajakeses istun, paks Darwini kirjakogu kõrval pingi peal. Ma olin järelemõtlemisega ametis, kas ahvid tõesti meie esivanemad on olnud, kui see väike nõid oma ilmumisega mu tähelepaneku ahvidelt enese peale tõmbas. Mina olin siin sugulaste juures suvist koolide vaheaega pidamas – aga no see siia ei puutu.
«Oo jaa, neiu Lilli,» vastan mina, «aga teie olete vist pahane ju koguni?»
«Mina ei pahanda iialgi.»
«Soo?»
«Ei mitte kunagi.»
«Esimene niisugune pärl naiste seas.»
«Õde ütleb, mehed on, kes alati ja iga asja juures pahandavad, naise süda annab kõik suuremeelselt andeks.»
«Aa, tark õde, peab ütlema. Aga mis neiu Lilli ise ütleb? Annab kõik suuremeelselt andeks, ka selle, kui talle koolmeister «väga hea» asemel «rahul» kirjutab?»
«Mamma ja õde ütlevad, et tütarlaps sugugi vihastada ei tohigi.»
«Ilus nendest. Aga tohin küsida, miks neiu teisi enese eest kosta laseb.»
«Et härra tädipoeg mu enese arvamised vastamata jätab,» kostab Lilli teravalt.
«Aa, või sealt puhub tuul! Esimene tunnistus «suuremeelsest» andeksandmisest! Noh, aga nüüd üks valus kahetsus ja alandlik andekspalumine lunastab jälle lepituse.»
«Lepitust teeme üksi, kui mulle õiguse annate, et kus pahandus meeste- ja naisterahva vahel olemas on, süü ikka meesterahva pool seisab. Kui naeruväärt asja juures nad näiteks pahandavad.»
«Näiteks?»
«Näiteks luuletajad. Heine ütleb,» – Lilli hammustab suure tüki võileiba – «et ta oma naisele kõik andeks annab, aga jalapealt temast lahutada laseb, kui ta tema laulusid laidab.»
«Paraku tõde, mu ärarääkimata tark onutütar. Aga on veel palju naeruväärsem asi, mis naisterahvad kohe ära pahandab ja mida nad, veame kihla, Lilli, ka kõige kaunimeelsem, kõige naiselikum nendest, igavesti andeks ei anna, mis raskem süü on kui – kuidas nüüd teie katekismuses seisab – teotamine püha vaimu vastu, Lilli.»
«Seda asja tahaksin ometi mina teada,» ütles Lilli, nähtavalt uudishimulikuks saades. «See on küll jälle üks teie niisugune luule.»
«Sula tõde, väike pealekippuja, sula tõde.»
«Jään ootama.»
«Teie ei usuks, kui muidu ütleksin. Meie peaksime katsuma, ma peaksin tegelikult näite andma. Aga kust me nii kannatliku naisterahva võtame, kes seda andeks annaks, mis mul prooviks öelda oleks.»
«No – võtke selleks mind!»
«Ei tahaks teid pahandada, Lillikene.»
«Mind?»
Ja Lilli mõõtis mind pealaest jalakannani ja tegi sealjuures hirmus tähtsa näo.
«Teie vihastate nimelt,» puiklesin ma vastu.
«Ei iial. Veel kord, ei iial, mitte ilma pealgi.»
«Olgu, ma annan järele. Aga jäägu vastutamine teie enese peale, kui kihlveo kaotate.»
Ta silitas väikest kassikest, seadis selle oma lillepärjasse magama, aga sellest õrnusest ei näinud viimane liiga lugu pidavat.
Viimaks ütlesin ma nagu kogemata:
«Ma pidasin teid ilusaks, Lilli.»
«Kas ma siis seda ei ole või? Kõik ütlevad, et ma ilus olla,» vastas ta kõige vabamalt.
«Sellega on nad eksituses, nagu minagi olin –»
Lilli vaatas ehmatavalt küsides ma silmi.
«Eksituses –?»
«See liig madal otsaesine näiteks –»
«Aga härra –»
«On päris inetu ja silmad liig hallid –»
«Häbematu – teie julgete –»
Enam ei saanud ta öelda, pisarad tulid silmi. Ma olin oma väikest sugulast, kes praegu alles kui kehastatud kevade kuju, lõbu, õrnus ja vallatus ühes raamis, sügavasti haavanud, seda nägin ma ta valusast nuuksumisest.
«Aga Lillikene – jumala pärast – see oli ju ainult nali.»
Vaikus.
«See oli kihlvedu.»
«M–i–s?»
«See oligi see proov.»
Lilli vaatas tummalt küsides minu otsa, tunnistades, meelde tuletades. Siis aga nähti teda aru saavat.
«Aa-ahh!» hüüdis ta üleni punaseks minnes. «Te kurjategija! Kuidas ma nüüd võisin seda ometi unustada?»
«Teate nüüd, mida naisterahvad iial andeks ei anna?»
«Jaa, aga sedaviisi ei tohi ütelda. Esiteks ei ole see viisakas, teiseks ei ole see ilus ja kolmandaks ei ole see sünnis,» seletas Lilli targalt. «Meie koolipreili ütleb, et ühegi inimese kohta, veel vähem ühelegi inimesele ei tohi öelda, et ta inetu on, vaid iluta. Kellel ilu ei ole, ütleb ta, ega see inetu ei ole, vaid ta on üksi ilma iluta. Inetu on sõna, mis sõnaraamatus sugugi ei tohiks olla, ehk ta küll minusse sugugi ei puutu. Mis teie arvate, kõrgesti austatud, haritud ja tark härra?»
Mis mina arvan?
Mis mina arvasin, oli see, et ma sellele väikesele armsale suukesele heameelega musu oleksin andnud.
1892
