Читать книгу Peipsi peal - Juhan Liiv - Страница 2

Kujutus külaelust

I

«Ma ütlen sulle, mina ei jäta!»

«Mina ka mitte!»

«Hee, kui arvad, et sinuga muidu naljatama oleksin tulnud, siis ütlen veel kord: Kuule, Enn! Kas mingu mu viimne kopikas taskust, krunt ja pood veel taga järele, aga õigus peab minule saama, kas kuuled?»

«Ja mina ütlen sinule, Jaak: Kui mu jõud otsas, müün veski, kui veski otsas, müün talu, aga kohut tahan ma käia kas või viimse päevani! Saame siis näha, kellel õigus, kellel mitte!»

«Sinu veskiloks kukub muidugi varsti ümber.»

«Sinu pood langeb muidugi varsti haamri alla.»

«Sinu tütar – ei kuule madalast.»

«Sinu pojale käib langetõbi…»

Jaak tahtis midagi veel kibedamat tagasi anda, kui ta hääl korraga tõusnud kära läbi kuulmatuks jäi. Käredate sõnade pärast oli õues kirju kukk nõnda ära ehmatanud, et ta kisades puuriida alla põgenes, aga õnnetuseks just magaja Tuksi pähe, kes unest ärgates suure ehmatusega kilades haukuma hakkas. Temale lõi naabri suur karjakoer laisas taktis au, au! sekka ja varsti paukusid terve küla koerad ühes kooris: peenikesed piibari- ja jämedad bassihääled läbisegi. Mehed, kes pärast rehepeksu parajasti keskhommikut sõid, vaatasid aknasse, kas vast mõni saks külast läbi ei sõida; naised panid imevad lapsed kellegi teise sülle ja tõttasid tüdrukute ja poisikestega välja vaatama. Mihkli Peetri noor hobune tõmbas koplis enese köiest lahti ja jooksis trampides ja norsates läbi kapsaste ja ubade.

«Mis seal nüüd lahti on?» küsiti mitmes kohas korraga.

«Peakohtumees ja vallavanem tülitsevad, sõimavad vastamisi, teine oma, teine oma õues.»

See oli sõnum!

Oleks tülitsejad keegi teised olnud, poleks palju tähele pandud. Aga et just vallavanem ja peakohtumees need olid, tahtis imet igaüks enese silmaga näha ja kõik tõttasid vaatama. Isegi Hinnu pere sulane, kes kõik selle hommiku keskhommikuse klimbisupi ootusel kärsitu oli olnud ja perenaise väljaminekul nüüd seda tihedamalt lusikat tarvitas, isegi tema jättis söömise pooleli, kui talle meelde tuli, et peakohtumees talle maksmata jäänud pearaha pärast mullu trahvi mõistis.

Suur hulk külarahvast oli tülitsejaid pealt kuulamas. Mehed, sinised jakid seljas, piibud suus, rinnuli oma aedade peal, tüdrukud tänavas kikitades üheskoos, mõnel veeämber veega, mõnel pooleli pesemata piimanõud käes. Üks neist kuivatas praegu põllega silmi, kellele naabri perepoeg teiselt poolt kaevu vett oli visanud. Väikesed Mannid, Lekod seisid rippuvate patsidega vanemate tüdrukute vahel, sõrmeküüsi närides või särgikäisega nina pühkides, ja vaatasid sinnapoole, kust tüli tuli. Seakarjanegi küla all oli nii ennast unustanud, et tähele ei pannud, kuidas üks must orik praegu ninaga esimest kartulipesa üles lükkas…

«Mi-mis sa ütlesid?» küsis vallavanem Jaak, kuna ta viha pärast näost punaseks läks – «või mina varastavat valla raha.» Enam ei saanud ta jällegi ütelda. Perekonna asjadest halba kuulda kannatas Jaak veel ära, aga mis valla asjadesse puutus, selles ei mõistnud õiglane vali korrapidaja Jaak nalja. Seda tahtis ta veel kibedamalt tagasi anda.

«A sina mõistsid meepoti eest Lutsu Viiule õiguse!» hõikas ta nii kõvasti, et seda terve küla kuulda võis.

See oli Ennule enam kui liig. Hinge tagasi hoides näis temas üks suur otsus valmivat, millega vastast karistada.

«Kuule, Jaak! Oma kõvernina poeg hoia minu tütrest eemale! Ega ma oma tütart selletarvis ole kasvatanud, et teda sinu tühjapalja pojale sülle visata. Kuuled! Sinu poeg ei tohi mitte enam minu tütre järele vahtida, temaga kõnelda ega ise ei tea mis mõelda. Saad aru!»

«He, hee! Arvad, et sinu linalakk tütar ka mõni asi on, keda niisugune poiss kui minu Hain peaks tahtma! He, he, oh sa rumal Enn! Niisuguseid saaks ta iga sõrme jaoks kümme tükki!»

«Aga minu tütar sinu pojale ei lähe.»

«Minu poeg aga sinu tütart ei võta.»

«Sinu poeg ei tohi enam minu tütrele kirikuteel kompvekkisid anda, ma ei salli seda!»

«Ja sinu linalakk tütar ei tohi enam meil tantsimas käia ega all koplis laulu kõõrutada, kui minu poeg enese õues midagi teeb. Seda pane tähele!»

Kust riid naabrite vahele tulnud?

Ei olnud suurem asi. Eile oli Jaagu koer Ennu sea jalga hammustanud, täna Ennu kana Jaagu seemendatud rukkipõllul käinud. Aga Jaagu ja Ennu kohta olid need asjad juba suured asjad. Nad osatasid vanu haavu.

See oli nädala paari eest, kui nad esimest korda tülisse läksid. Jaagu ja Ennu koplite piiril kasvas suur endisest ajast jäänud õunapuu. Seniajani olid mõlemad naabrid sõbralikult ta õunu maitsenud, ilma et kumbki puud ennast enesele oleks tahtnud. Nüüd olid aga ühel päeval Jaagu väike Kusti ja Ennu veel väiksem Jassi õunapuu all ühe punapõselise õuna pärast, mida igamees enesele ihkas, tuttipidi kokku läinud. Lapsed kaebasid emadele, emad heal silmapilgul isadele ja isad lubasid läbi katsuda, kelle see õunapuu õieti on. Aga pika mõtlemise järel olid mõlemad vististi ühele otsusele saanud: puu on minu oma. Ma ütlen meelega «vististi», sest päris kindel ei olnud asi mitte. Ainult sellest, kuidas kummagi pere karjaste olek üksteise vastu oli, võis arvata, mis mehed kodus mõtlesid. Nii nimelt ütles Jaagu karjane: «Õunapuu on meie oma, sest ta suurem osa juuri on meie koplis.» Ennu karjane vastas: «Seda ei ole! Õunapuu on meie, ta latv on rohkem meie kui teie pool, ja lehed, mis maha langevad, teevad üksi meie heinamaale kahju.»

Enne sõbralikkude naabrite naised ja lapsed on riius, kui kaua võisid siis mehedki vastu pidada. Mõni päev pärast laste õunalahingut mõtles Enn: Ega see Jaak ei olegi nii hea mees, kui ta näitab. Ta on üksi sellepärast mu sõber olnud, et peakohtumees olen. Vähe aega hiljem mõtles ta koguni: Jaak on see kõige pahem inimene maa peal. Jumal teab, kuidas ma – seda varemini ei märganud.

Kui sellepärast Enn Jaagust nurgeti hakkas mööda käima, arvas viimane: See on ometi imeasi, kuidas ma alles nüüd ära näen, missugune hirmus inimene Enn on. Tal on kohe niisugune õel nägugi: näe, missugune kuri – kaval! Kui nüüd aga veel väikesed piiripahandused ette tulid, ei jõudnud naabrid enam viha varjata. Täna hommikul, kui mõlemad naabrid reheall reht peksid, kus nad vastamisi lahtistest väravatest teineteise tööd nägid, arvas Enn, et Jaak nagu pilgates tema poole oleks vaadanud, Jaak jälle, et Enn nagu just teda trotsides vardaga nõnda kõvasti lööb. Ikka tihemini sinna poole vaadates läks ikka rohkem ta süda täis. Ta sülitas pihku, viskas varda käest maha ja läks välja õue peale jahutama.

Vaevalt oli Enn seal, kui Jaak omalt poolt sedasama tegi. Ta läks toetas oma õuevärava kõrvale aia peale ja vaatas väljakutsuvalt Ennu otsa.

«Mis sa vahid seal aia peal minu õue – sina? Mis sul asja vahtida on?» küsis Enn.

«Mis sinul minu vahtimisega asja on? See on minu aed, mille peal ma vahin.»

Nende sõnadega oli sõim alanud, mida kukk ja Tuks kahekesi nii suureks tegid. Tüli lõppes sellega, et naabrid teineteist kohtusse lubasid kaevata. Peale selle lubas Jaak ka veski ehitada, et keegi enam Ennu veskile, ja Enn enesele poe asutada, et keegi enam Jaagu poodi ei läheks.

Selle mõttega heitsid naabrid täna õhtul magama, ja mõlemal oli täna kahe nädala järel esimest korda hea uni.

II

Need, kelle kohta isade ähvardus käis, said teineteisega veel vähem korda. Et Jaagu Hain ja Ennu Miina teineteisega ju vanast ajast saadik vaenlust pidasid, see oli kõigile tuttav. Mispärast, seda ei teadnud keegi, nemad ise veel kõige vähem. Kui nad koolis käisid, kaebas Hain Miina peale, et see oma rehkendusetüki raamatust teinud, Miina Haini peale, et sellel «küsimise» ajal sõrm piibliloo või katekismuse vahel seista, ehk jälle, et ta õigekirjutuse ajal raamatu laua all lahti hoidvat. Selle-eest lükkas Hain Miina koju minnes tee kõrvale lumesse, mille eest ta «Kõvernina Hain!» Miina käest palgaks sai. Kui teised selle üle naersid, kõneles Hain oma seltsimeestele, iseäranis Tooma Tõnisele, kes Miinast palju lugu pidas, et Miina alles lappidega ja nukkudega mängivat. Nende Sauna Mann ise olla näinud. See oli aga Miinale, kes ju mineval talvel ühepäeva-käijate sekka arvatud ja tänavu kui täiskasvanud tüdruk tahtis maksta, kõige suurem teotus, mis aga ilmas võib olla, ja nüüd ei andnud ta Hainile enam teist nime kui «Jaagu kõvernina!». Hain andis jälle «Ennu linalakk» tagasi ja nii olid mõlemad teineteisele sõimunimed seadnud, millega neid terve küla nimetas.

Pärast leerimist, mis ühel aastal sündis, oli neil veelgi teineteisega jagamist, ehk nüüd küll ju mõlemad teineteisest enam eemale hoidsid. «Mõni poiss ka, see Hain,» ütles Miina teistele tüdrukutele, kui need Hainist rääkisid. Ja kui Haini sõbrad Miinat kiitsid, nagu neil Miina ikka esimeseks jutuks oli ja silmateraks, vastas Hain: «Tühja, ei ole suurem asi!» Ükskord ei tulnud Miina pruutneitsina sinna pulma, kus Hain peiupoisiks oli. Hain kannatas selle ära, jättis aga paar kuud hiljem J. küla näitemüügil Miina ilusasti istuma, kui ta kõik tüdrukud kordamööda, isegi poollombaka Oro Kadri tantsule viis. Miinale kippusid pisarad silma, aga temagi jättis tuleviku tasuda. Korra oli Hain Miinale koguni «laulu teinud», mida iseäranis õitsipoisid laulsid, et sellega kui täied mehed maksta. «Oh sa kõvernina!» nuttis Miina, tõotas mitte ilmaski enam Hainiga sõna kõnelda ega Jaagu omade poest kaupa ostma minna.

Kui aga Miina midagi uut viperust jälle Haini jaoks välja oli mõelnud, kadus pahameel ja Miina oli jälle niisama lahke kui enne.

«Kuule, Hain,» küsis Miina ühel pühapäeva-õhtul, kui kõik ümberkaudsed noored inimesed Ennu omadel mängimas olid. «Kas see tõsi on, et sa Oro Kadrit oled kosimas käinud?»

«Mina, Oro Kadrit?»

«Sina neh!»

«Seda lombakat?»

«Seda neh!»

«Seda rõugearmilist?»

«Sedasama.»

«Kelle peig Kalts-Kaarel mineval aastal Ülejõe Jüri teenistusest ära jooksis, Miina?»

«Aga kes sellegipärast sulle tulla ei tahtnud.»

Kas said nüüd? naeris Miina iseeneses.

«Aa, see on jälle üks sinu leidustest, Miina. Ega ma sind ikka ei võta.»

«Kui ma aga sulle enne tuleksin – hihi!»

Ja selle peale tantsivad Miina ja Hain kahekesi, nagu midagi ei oleks olnud.

Sel korral, kui nende isad tülisse läksid, sai Hain poest tulles tänavakaevu kohal Miinaga kokku, ja vist oleks tänagi nende vahel midagi «kanakakkumist» olnud, kui isade poolt praegu mitte kõigile ootamata asjad nende kõrvu ei oleks kostnud.

Hain jäi sambana seisma. Praegu räägiti veskist ja poest.

Hain seisis – Miina näris põllenurka. Nüüd räägiti juba vallarahast. Hain laskis nõutult kaevuposti najale. Miina kahvatas ära. Juurdetulnud külarahvas vaatas nende mõlema otsa. Korraga räägiti pojast ja tütrest: «kõvernina poeg –» – «linalakk tütar» – «ei tohi kompvekkisid anda» – «ei tohi minu poja pärast koplis kõõrutada» – «ei võta» – «ei tule» –.

Hirmus! Hain kargas kaevuposti juurest ära ja seisis kui mees, kel korraga oma mõte tulnud, sirgelt püsti. Miina oli oma õhetava näo kätega kinni katnud.

Neile oli nüüd selgeks saanud, mis see tähendas, et nad teineteist kiusasid. Nad olid – teineteisele – head!

Ja niisugusel lool pidi see neile selgeks saama! Kui nad ise teineteisele imelisi nimesid olid mõelnud, siis oli see nii veider, nii kena, nii hea olnud. Aga nüüd neid terve küla kuuldes teiste suust kuulda – oh sa paraku!

«Anna andeks, Miina, mis ma sulle teadmata paha olen teinud!» palub Hain viimaks aralt, «– ma ei tahtnud –»

Aga Miina oli ju kiljatades ära jooksnud.

III

Aasta on sestsaadik mööda läinud. Ennu-Jaaku käivad kohut. Vallakohtust minnakse kihelkonna-kohtu, kihelkonnakohtust linnakohtu, linnakohtust ikka jälle linnakohtu ja ikka nõnda edasi. Ükski kohus ei mõista aga riidlejaid rahule lepitada ega nõnda mõista, kuidas mehed lepiksid: kord mõistab ta õunapuu ühele, kord teisele poole, kord ei kummalegi.

Ja naabrid ise on – teadagi vihased. Nad käivad ju kohut. Nad ei käi mitte nõnda kohut, nagu mõned Viljandimaal, kus – nõnda üteldakse – vastalised ühes vankris kohtu sõidavad, ühest topsist joovad, ühel-teisel pidudel käivad ja ainult kohtusaalis vastased on. Ei, EnnuJaaku on päris mõistlikul kombel vastased. Kui Ennu põrsas Jaagu kartulisse läheb, lüüakse tal jalg maha; kui Jaagu hobune Ennu orasele jookseb, tuuakse kohtumees. Jaak käib 20 versta taga veskil, et mitte Ennu veskile minna, ja Enn toob oma soolakoti ja pastlapaarid kaugelt linnast, ennem kui neid Jaagu poest ostab.

Ja Miina ja Hain? Nad hoiavad sestsaadik teineteisest eemale, kui nad isade riidlemist kuulsid. Tuleb see sellest, et igaüks oma isa poole hoiab või et nad teineteisele ju küllalt kibedust on teinud ja halba ütelnud või midagi muud? Niipalju on selge, et nad eemale hoiavad.

Ükskord on nad kirikuteel kogemata kokku saanud. Hainil on nii halb, et ta Miina kõrval peab käima, ja jälle nii hea, et ta mööda ei raatsi minna. Ta tahab Miinale midagi ütelda, aga imelikul kombel ei leia ta kuidagi parajat sõna. Pika mõtlemise järel arvab ta hea kõnealguse leidnud olevat, aga seal tuleb üks nende küla mees hobusega järele ja võtab Miina peale ja viib ära. Teine kord juhtub Hain Miinaga vainul kokku, aga seal tuleb Oti karjane sinna ja Hain ei saa jälle midagi ütelda. Kolmas kord ei ole küll kedagi nägemas, aga siis ei ole Hainil julgust enam.

Hain on ju mõni aeg näost kahvatu, aga see tuleb küll sellest, et ta kevadel puumetsas jalga on raiunud, mis mõni aeg parandamist nõudis. Miina ei võta enam ühestki küla tantsupidust osa, aga seegi võib ainult sellest tulla, et ta väike õde mullu sügisel ära suri.

Millest siis muust?

Naabritel ei tule leppimist mõttessegi. Keegi ei taha ju sellepärast lepitusega alata, et vastane võiks arvata, et teda kardetakse. Aga kahju teeb kohtukäimine, palju kahju. Palju päevi saab mõlemal pool viidetud, kodus ei ole, kes sulaste järele vaatab. Aga ka kohtuasi ei tõota kummalegi head. Mis neile viimati linnas üteldi, sellest ei räägi kumbki kellelegi sõna, aga Enn ei tule kaks korda selle järel sööma ja Jaak otsib koju tulles pahandust. Et ta aga parajasti kedagi toas ei leia, ei naist, kellega pahandada, ega ühte lastki, keda lüüa, siis peksab ta koera…

Ennu käsi hakkab halvasti käima ja Jaagu lugu ei ole mitte parem. Ükskord, kui Enn linnas kohtus viibis, on vargad ta kõige parema hobuse ära varastanud. Sulased olid õhtul talli ukse lukustamata unustanud. Jaak kuuleb naabri kahjust ja ta läheks sellele küll head trööstisõna ütlema, aga siis võiks Enn mõelda, et ta lepitust tuleb otsima. Seal tuleb Jaagul enesel raskem õnnetus: ta elumaja põleb ühel öösel ära. Jaak on rikas mees veelgi ja võib varsti uue maja üles ehitada, aga kahju on siiski suur. Enn näeb naabri õnnetust ja tal on kahju. Ta hakkab mõtlema, kas Jaak tõesti nii halb mees on. Veel mineval pühapäeval on Jaak kirikupingis nii, nii – Ennul tuleb see nüüd meelde – nagu paludes tema peale vaadanud. Juba ajab ta oma pühapäeva-kuube selga, et Jaagule minna, seal näeb ta, kuidas Jaak enese õues nii toredalt kõnnib – süda ei anna järele! Süda annaks veel, aga mis ütleksid siis teised? Ka ei ole ta ise vähem õnnetu. Ta ainukene laps, Miina, on ju kaks nädalat elu ja surma vahel palavikuga võitlemas – tema kallis Miina, keda kõik külarahvas ta mõistliku meele ja lahkuse pärast kiidab.

Sest ei ole veel küllalt, et nad muidugi õnnetud on. Rahvas räägib, et nad teineteisele vastastikku kahju tegevat. See on mõlemale raske kanda. Kui ka muidu vihased, nii nurjatuid asju ei jõua ometi kumbki kummastki uskuda. Nad on tülist väsinud ja tahaksid küll lepitust, aga keegi ei taha esimest sammu astuda.

Ühel päeval sõidab Enn linna advokaadile mune ja mett viima. Haini isa Jaak sõidab kiriku juurde.

Hain jääb koju. Hain on kahvatanud, väga kahvatanud, aga ta on ju jalga raiunud. Täna on Hain veel rohkem kahvatanud kui muidu. Täna on ta ka sellele otsusele tulnud – haiget Miinat vaatama minna. Kui Miina sureb?.. mõtleb Hain. Ta ei tea, mis siis…

Hain läheb Ennule. Hainile ütleb üks imeline tundmus, et ta Ennule peab minema.

Eestoas istub Miina ema, kortsus näoga vanaemakene, ja koob sukka. Aeg-ajalt käib ta vaatamas, kas haigel midagi tarvis on. Hain räägib siin veidi aega ja palub siis luba Miinat vaatama minna.

Haige kamber on peaaegu pime. Aknad paksude eesriietega kinni kaetud. Imeline vaikne on siin… Haini süda peksab, aga siiski on see peksmine nii hea.

«Hain!» hüüab keegi teda tasa.

Hain väriseb. Ta näeb enese ees hämaruse sarnases valges üht voodit, üht valget kogu, üht… kätt.

Ta näeb, et tool voodi ees on, ja istub selle peale.

«Miina!»

Poolpimedas ei või ta näha, kas haige ta tasast hüüdu tähele on pannud. Ta kuuleb nagu tasast ohkamist.

«Miina – anna andeks, et – et – meie isad nii tülitsevad – ma kahetsen, et see nõnda on.»

Kõik vaikne, tume… Hain näeb, et valge käsi voodi teki peal tema poole sirutab; Hain võtab käest kinni ja vajutab õrnalt…

Kätt ei tõmmata mitte ära.

«Miina – anna andeks – saa terveks – ole minu!» palub Hain õrnalt. Äkki tõmmatakse käsi ära ja selle liigutuse juures tunneb Hain, et ta enese käe peale soojad pisarad langevad.

«Miina – Miina!»

Tasast nuutsumist on kuulda…

Hain on voodi ees. Haini pea langeb alamale… alamale…

Hain jääb kauaks… ei tea, kui kauaks.

– – – – – – –

Kui ema tuppa tuleb ja aknariide kõrvale lööb, siis alles ärkab Hain, kohmetab… tõuseb püsti ja otsib kübarat – kübar on aga käes…

«Äkiline valgus teeb silmad araks,» ütleb Miina ema.

Ema teab kõik, kõik…

Kui Hain minna tahab, tuleb talle Enn ukse peal vastu. Enn tuleb praegu linnast.

«Säh sulle! Vanad käivad kohut, noored –»

«Leppige ära, naaber, – ma palun südamest, leppige ära!»

«Või leppida – vaata ikka, vaata!» ütleb Enn, aga pahandus on enam sõnades kui hääles. «Kas tead ka, mis advokaat mulle ütles. Advokaat ütles, et meie asi tühja läheb, aga meil mõlemal hea summa kohtukulusid tuleb kanda.»

«Just sellepärast, pai naaber, leppige! Mina ja Miina armastame teineteist ja te teeksite meid õnnetuks. Mõelge oma haige lapse peale!»

Ennul löövad silmad märjaks.

«Hain, sa oled kuldaväärt poiss ja su isa on kuldaväärt mees. Võta Miina, kui surm ta üle jätab – see on ju mu ammune nõu.»

Hain läheb õnneliku meelega koju, aga ta ei lähe üksinda. Isa ja väimees lähevad väimehe isale kosja – poega kosima.

Jaak nutab… Kirikhärra on imet teinud. – Kaks suurt talukohta saavad üheks. Neljasajarublane õunapuu jääb kesk krunti.

Kui Hain, punaste tressidega must mulgi vammus seljas, oma õitsva noorikuga kiriku sõidab, ütlevad kõik, et õnnelikumat paari enam ei või ollagi kui Miina ja Hain.

1890