Читать книгу Peipsi peal - Juhan Liiv - Страница 4

«Poiss, kas sul aru peas ei ole või?»

«Enam kui sinul ja su isal kahekesi kokku.»

«Nahkhiir.»

«Ise oled see.»

«Siis sina lopats arvad, et ma tõesti nagu kassipoja ennast lasen kõrvale lükata ja Roosi sulle jätan?»

«Nõnda ma küll arvan.»

«Aga Roosi ju ei salli sind.»

«Sind veel vähem.»

«Kuule Hans, pai Hans, räägime ikka mõistlikku juttu kohe – sina jäta Roosi mulle.»

«Ei.»

«Pai Hans.»

«Mitte.»

«Ats, sa viimane nadi! Või ei, või mitte, või mitte? Kuule, mis peale sa nii uhke oled – kuule – kas kuuled? Kas oma sametise jakikaeluse peale? Hõbekaanega piibu peale? Vedruvankri peale? Mul oleks need kõik veel palju paremini kui sul, kui ma aga tahaksin –»

«Ahaa!»

«Jah, kui ma aga tahaksin, sina naginina. Aga mina ei taha. Paepõllul ei ole ilmaski võõra varaga uhkust aetud, nagu Tõrvandi Jaagu omad teevad – kas kuuled, võõra varaga!»

«Teil on veel pearahagi võlgu.»

«Ja teie vedruvankri teljed ja sinu hõbehaakidega piip on kaupmehe Kristjani võlaraamatus. Mineval kevadel laenas Tõrvandi Jaak meilt kaks vakka jahu.»

«Meie hobustele – õige küll.»

«Või hobustele – ah teie näljavaresed küll! – Kui ma ka rikkam ei ole, siis olen ma ometi sada korda targem kui sina.»

«Soo. Kuis nii?»

«Kui ma oma lõõtspilli lahti tõmban, siis on kõik ilm kära täis. Sinu emagi, kes, nagu kaupmehe Kristjan ära kaalunud, kümme puuda raske olla, hakkab tantsima, kui kuuleb. Pallimängus löön sind ka igakord üle; sikusarve ei mõista sa põrmugi puhuda –»

«Aga Roosi võtan ma sellegipärast su eest ära, isegi siis, kui ta sind praegu enam peaks sallima kui mind, kas kuuled?»

«Nahkhiir, seda tahaksin ma enne viimsetpäeva näha.»

Mõni mõtleb, et poisid teineteisega kõige suuremad vihamehed on. Vale kõik. Juba kaks aastat sõimasid nad teineteist peaaegu nendesamade sõnadega, aga kui nad kirikusse, laadale või pühapäeva õhtupoole üles Kruusa külasse läksid, siis hoidsid nad teineteise kaelast kinni kui vennad. Häda sellele Kruusa küla poisile Mardi rusikate all, kes Hansu tohtis puutuda, ja oli Mart ise hädas, siis astus Hans viibimata platsi. «Mardi oma ja Jaagu oma on sõbrad,» ütlesid kõik.

Jaa, Mardi oma ja Jaagu oma on sõbrad, ja veel missugused sõbrad! Hullemaid sõimunimesid, kui Mart Hansule ja Hans Mardile annavad, ei oska enam keegi välja mõelda, ja vana Nihveldi Krõõt, kes ei tea mitukümmend aastat ju Kase külas kuppu laseb ja inimeste ja loomade jalgu lahasse paneb, ütleb, et maailma algusest saadik Kase külas veel nii palju ei ole tapeldud kui Mart ja Hans kahekesi. Küll kisti juukseid peast, küll habemeid harvaks, aga kes ilma teineteiseta läbi ei saa, on Mart ja Hans. Neil ei ole teineteist mitte üksi sõpruse, vaid ka tapluse pärast tarvis; ükskord vahetavad südamed tundmusi, teinekord rusikaid. Ja vaata, mis teha, kui nad ilma teineteiseta läbi ei saa! Laupäeva või pühapäeva õhtul või kui aega üle jääb, on Mardil kibe riiete otsimine, ja kui ema või kes küsib: Mart, kuhu sa lähed, vastab Mart: Tõrvandi Hansu vaatama. Hans teeb talvel ilusat puusepatööd, on lahke hea poiss, suitsetab ikka head tubakat, mis Mardil nii sagedasti puudub, ja Hansul on juba selle pärast hea Mardi poole minna, et Mart nii ilusasti pilli mängib.

Muudkui Roosit tahavad nad mõlemad saada. «Ei sellest head välja küll ei tule,» öeldakse külas, aga selle peale lubab Mart Hansu küla tiiki visata kui kutsika ja Hans lubab Mardi pilli ära lõhkuda, Mardi enese aga vaeseomaks peksta. Muudkui see on paljaks lubaduseks jäänud, sest peale hariliku karvakiskumise on isegi taplus nende vahel viimasel ajal vähemaks jäämas – tähendab see seda, et nad õige viimati vihameesteks saavadki või mis, head see küll enam ei tähenda. Või jäävad nad vanaduse pärast mõistlikumaks! Või kes seda teab.

Muudkui Roosit tahavad nad mõlemad saada, see on ükskord kõigile selge. Asi on võidu peal. Olgu. Ikka rohkem kannab Hans oma kuue sametikaeluste eest hoolt, tänavu laseb ta sametit juba vestilegi rinna ette panna. Musta nahka saapad on tegija käes ja oma lõua hoiab ta tuli-sileda, kuna ta aga oma ruugeid pardasid just sedamoodu soeb nagu Üleoru Mihkel, kes kreiskoolis käis ja nüüd mõisas kirjutaja on. Viimasest tülist saadik Mardiga määrib ta neid ka, linnast Riia magasinist tõi ta viimati määrde. Kirikusse minnes paneb ta siidräti kaela ja valge lambanahast kasuka peale tuliuue punase vöö, mida ta nii kunstlikult sõlmab, et küünrapikkused otsad kahele poole ripnema jäävad. Pähe veel piibrinahka müts – kurjad Kruusa küla poisid ütlevad, et see kassinahka olla, aga see on muidugi laimdus – punase põhjaga labakindad kätte, mis ristiema kudunud, ja siis on poiss üle kõige Kase küla. Peale selle on Hansul hea täkk ja saarekirja saan, missugust terves vallas ei ole. Aga Martki ei puhka, kes näeb, kuidas Hansu tähtsus võimu võtab. Ta ostab omale Hundsbergi juurest uue kahe reaga pilli, missugust veel keegi ei ole näinud, ja õpib kõik poola polkad ja türgi marsid hoolega ära. Mis veel enam, tema on Tartus kuulnud, kui Saksamaa pillimeister ühe uue tüki mänginud, ja Mart ei puhka, enne kui see tal käes on. Selle viimase sammuga on Mart kõige suurem pillimees terves vallas ja Pilli Andresest, keda enne hobustega mitmest vallast taga otsiti, et pulmadel pilli mängida, ei kõnele enam keegi. Mart üksi on ainuke pillimees iga pulma peal. «Ilus on Mart kui pagan kohe,» ütlevad kõik Kruusa ja Kase küla tüdrukud, nüüd on ta veel kuulus ka, aga – maailm on mõistatuse sarnane – mis liigutamata siiski veel külmaks võib jääda – on Roosi süda. Külmaks niihästi Mardile kui Hansule! Mine siis veel kõnele või naiste meeli ära mõista? Vahest jäävat nad üheainsa lindiotsakese külge, vahest ei aita saarekirja saangi. –

*

Kes see Roosi siis oli? Kes ta siis õige ära oli. JaaniJaagu tütar oli. Ilus tüdruk. Rikas kah. Isa lubanud talle, teadsid naisevõtja-aruliste poegade emad ütelda, sajarublalise – põllelapiks, ühe lehma, ühe ute, ühe tallekese ja ühe põrsa. Ja kui tubli mehe saab, siis veel hobuse ja kana ka ema poolt, kui kirju kana pojad toob. Pulmad ise aga lubatud üle kõige valla teha. Roosi ise ei lubanudki mehele minna – mitte ilmaski! «Mis mina mehele lähen, kes mind võtab,» ütles Roosi, kui sugulased vahel pühapäeviti võõrusele tulid ja ütlesid, et Roosist ilus naine saada, ise aga läks ta lipsti ära teise tuppa või kuhugi eemale.

Ühel õhtupoolel niitis Roosi koplis lehmadele rohtu ja lõõritas laulu.

Mart tuli oma hobuseid karjamaale sööma viimast, ja Jaagu koplist mööda tulles kuulis ta Roosi laulu.

«Tere, jõudu, Roosi.»

«Tere, jõudu tarvis.»

Mart vahtis pilvi, enese lõhkiläinud saabast, Roosi vikatit. Viimati tuli ometi midagi meelde.

«Täna on ilus ilm.»

«Jah, täna on ilus ilm…»

«Mis sa teed siin?»

«Näed isegi, mis teen.»

«Küll on ilusad kaared sul.»

«Ähäh.»

«Roosi ae!»

«Noh.»

«Roosi – aa – ee –?»

«Kuule, vikatiga saad! Tule aga tule ligidale!»

Teine päev räägiti terves Kase külas, et Jaagu Roosi Paepõllu Marti vikatiga taga ajanud. Krabisauna Man’no ise olla näinud. Mis võis vaene Mart sinna parata, et ta nii kohmetu oli olnud ja neiu ära ehmatanud. Südames aga sajatas ta: Oota aga sa, Hans! Kõik sinu tegu!

Hans hõõrus rõõmu pärast käsi. Nüüd oli paras aeg. Ta ostis kaks pudelit viina, ühe kosjaviinaks, teise «teenäitajaks», ja läks ühe «isamehega» lähemal neljapäeva õhtul Jaani-Jaagule «kadunud õhvakest otsima». Hobune seoti ukse ette.

Jaagu rahvas oli rõõmsal kohkel. Roosi lipsas ära aita, koer hakkas tares lärmitsema, kanad kisendasid, kass jooksis ahju alla…

Peremees ja perenaine jäid tuppa. Nemad küll ei olla kadunud õhvakest näinud, aga võivat olla, et ta kuskilt neile jooksnud.

Mart andis teejuhi taskust ja käskis järele vaadata.

«Äähh! Küll oli kange,» kinnitas Jaak ja pakkus pudelit perenaisele.

«Viie kopika eest panin musta palsamit, viie kopika eest kollast palsamit sekka,» ütles Mart, «mis ta veel tahab, et kange ei ole.»

Nemad õhvakest küll näinud, võib-olla olla ta praegu nendel veel, tõendas peremees.

«Mul on vedruvanker,» hakkas Hans kiitlema.

«Jaa, oled tubli poiss,» vastas peremees.

«Ja täkk on mul.»

«Tubli poiss oled.»

«Saarekirja saan on mul ka, teistel, nagu Paepõllu Mardil, ei ole saani ei kedagi.»

«Naa, mis on nüüd Tõrvandi Mart sinu kõrval? Mina olen ikka alati ütelnud, Hans on tubli, mõistlik poiss, ikka täis mees kohe!»

Hansu süda hüppas rõõmu pärast. Perenaine läks aita ja sobistas Roosiga natukene kõnelda. Perenaine müksas külge, tõreles, meelitas, aga ta ei tulnud rahuldava otsusega tagasi. Ta sosistas peremehele kõrva sisse.

Kõheldi ja kaheldi, räägiti ääri-veeri mööda ja kui Hans sellest ikka veel aru ei saanud või aru ei tahtnud saada, ütles perenaine häbelikult näppu suu ääres hoides:

«Meie Roosi on veel noor laps, ega ta sel aastal veel ei lähegi mehele.»

«Edaspidi, Hans, edaspidi,» ütles peremees.

«Edaspidi!» ohkas Hans ja sõitis ära. Kodus aga ütles ta: «Seda teeb see va viiskrajakas Mart. Noh, Roosi võtan ma siiski hiljem või varem, aga sinule tahan ma ühe tüki mängida, mis tükk on.»

*

Kruusa külas Niidumäe talus olid kahe nädala pärast perepoja pulmad. Pruut oli Kase külast ja Roosi oli pruutneitsiks; Hans ja Mart olid peiupoisteks kutsutud. Mõlemad rehkendasid selle peale, Roosit enesele pruutneitsiks saada. Mart oli nüüd ka enesele täku ja saarekirja saani muretsenud, haris oma habet määrdega nagu Hanski ega tahtnud esimesele mingis tükis järele anda. Pulmade vastu valmistati mõlemal pool iseäranis.

Õhtu enne pulmapäeva läks Mart Hansu poole.

Hans, kes jälle uue kapi valmis oli teinud, segas höövlipingi juures värvisid.

Mart ajas Hansuga juttu, suitsetas Hansu piipu ja ütles nagu kogemata äramineku eel:

«Hans ae, sa tõid viimati linnast enesele habememääret, anna mulle ka natukene, mul on otsas.»

Hans, kes Marti just selleks oli oodanud, naeratas kavalalt, krabistas natukene kapi juures ja tuli soovitavat asja Mardile tooma.

«Näita ikka, kas sinu määre niisugune on, kui minul viimati oli,» ütles Mart, ja enne kui teine vastata sai, oli ta Hansu enese potikese võtnud, millega ta, et videvik oli, akna alla astus. Käsi lipsas tal tasku ja välja, ja lai naerujoon ilmus ta näole. Ümber pöördes aga ütles ta tõsiselt Hansule: «Seesama jah»

Ta andis Hansu potikese tagasi ja läks koju.

Täna õhtul naersid Mart ja Hans nii kangesti, et neil silmist vesi jooksis ja nad käega kõhtu kinni hoidsid.

«Sest saab vanajuuda nali kohe!» mõtlesid mõlemad.

*

Tuhatnelja kihutas teisel hommikul Hans kuljuste ja kurinatega oma saarekirja saanis pulmamaja poole. Vaevalt oli ta aga väravast väljas, kui ka Mart oma õues saani kargas ja väravast välja sõitis. Tema tahtis veel teel Hansust mööda kihutada ja Hansu tänase näo üle surnuks naerda. Viis versta maad eelpool sai ta Hansust mööda, vaatas Hansu silmi ja purskas täie häälega naerma.

«Issa ristike, Mart –» tahtis Hans vastu hüüda, aga kange naeruhoog tuli ka tema peale. Peale selle hirmus Hansu hobune Mardi nägu nähes nii ära, et ta kraavi kargas, Mart aga kihutas edasi; uue hooga ajas Hans järele, et seda ilmaimet näha, mis pulmalised Marti nähes ometi ütlevad. Ta ajas veel kord mööda. Mart aga ei andnud ka oma täkule järele ja nõnda jõudsid nad kõrvuti pulmamaja õue alla.

«Urjahh, kodukäijad tulevad!» hüüdis üks poiss väraval ja jooksis kisaga tuppa.

Pulmalised jooksid välja.

«Kodukäijad! vaimud! – appi, appi!»

«Püha isa ristike, sinine habe!» Mehed veeretasid naeru käes, naised karjusid.

Mart oli esimene, kes õue jõudis.

«Sinine habe, sinine habe!»

«Ei, roheline habe,» õiendas Mart ja näitas Hansu peale.

«Kuidas, sul on sinine habe?»

«Sinine jah, sinine jah,» hüüdis Hans naeru käes vingerdades, kes ka õue jõudis.

«Ja sinul enesel on roheline.»

«Minul?» küsis Hans, kes ei teadnud, et temast räägiti.

«Minul?» küsis Mart niisama imestades oma ümber seisjatelt. Praegu seisid nad teineteisega vastamisi ja naersid.

«Roh – oh – oheline habe!»

«Sihih – hih – inine habe!»

Sel silmapilgul kiskusid pulmaliste hobused lahti ja jooksid hirmuga väljale – kõik ilm oli kära täis.

«Mart, mine ära oma sinise habemega,» hüüdis Hans.

«Ära hirmuta hobuseid ära oma rohelise habemega,» karjus Mart.

«Mina?»

«Sina.»

«Kas minu habe ka värvitud on, Mart?»

«Kas minu habe ka värvitud on, Hans?»

Nagu pea peale löödud vahtisid mehed teineteise otsa.

«Ja sina tegid seda mulle?» küsis Hans.

«Nagu sina mullegi,» vastas Mart.

«Hahahah! Oleme sõbrad?»

«Oleme!» naersid mõlemad ja langesid teineteise kaela ja kihutasid oma värvitud habemetega pulmarahva naeru eest koju tagasi. Eile õhtul olid nad teineteise habememääret rohtudega seganud, mis teisel pool tundi pärast määrimist roheliseks, teisel siniseks muutus. Roosi aga sai üks Kruusa küla poiss oma saani.

Hans ja Mart on parimad sõbrad. Kumb neist edaspidi Roosi sai?

Ei kumbki. Kruusa küla poiss.

1892