Читать книгу Taltsutamatu pärijanna - Julia Justiss - Страница 5

Ulguv tuul lükkas ta tokerdunud mustad juuksed silmadele ning merigi peksles ja vahutas kividel ta seljataga. Mõlemaid eirates oli Helena Lambarthi pilk sisemaa poole kaljutagusele väljale pööratud, kus kaks töömeest visalt kivisesse pinnasesse auku kaevasid.

Haud oli peaaegu valmis.

Rõõmujoovastusest sööstis ta hing kõrgustesse nagu tuulehoost haaratud kajakas. Ta kurgust vallandus juubeldav naerulagin, kui ta viimaks ometi juhtunut uskuda suutis.

Isa oli tõepoolest surnud. Ja tema oli vaba.

Kuigi Helena teadis, et iga heli, mis ta kuuldavale toob, peaks murdlainete ja kisendavate merelindude kakofoonias kaotsi minema, katkestas siiski üks hauakaevajatest hetkeks töö, et ringi vaadata. Kui ta oma käe osutamiseks üles tõstis, nägi teinegi mees tüdrukut. Üle ta näo libises kartusevari, ta tegi ristimärgi ja suunas pilguga kaaslast taas labidat haarama. Hetk hiljem jätkasid mõlemad mehed tööd juba tunduvalt hoogsamas tempos.

Kas nad pidasid teda kummituseks, mõtiskles Helena muiates. Või meenus ta neile tollest süngest hommikust üheksa aasta eest, kui tal Lambarthi lossist põgeneda õnnestus ja ta külla pages, et ta abipalvetele kurdid külaelanikud vaid kiiresti „vaese hullu tüdruku” isa juurde tagasi toimetada saaksid.

Hetkeks ujutas mälestus ta üle: seistes paljajalu ja nuuksudes pealtvaatajate keskel, kes pominal ta rebenenud riideid, määrdunud nägu ja sassis juukseid uudistasid.

„Nii väike tüdrukuke…”

„Isa tal räägib, et mõistus on täielikult kadunud…”

„Kõik ta ema süü, et niimoodi jalga lasi…”

Helena huuled kõverdusid, kui teda läbistas juba tuttav raevu­hoog.

Isa valed ei hoia teda enam kauem vangis. Juba täna lahkub ta sellest neetud kohast ja otsib üles ema, kelle kõrvalt ta just siis ära rebiti, kui nad isa maadelt lahkumas olid. Ema, kes – Helena uskus seda kogu südamest – ei olnud iialgi lakanud teda armastamast.

Liikumine eemal tõi ta tähelepanu tagasi olevikku. Hauakaevajad seisid, labidad käes, kui matuserongkäik mööda kitsast teed lossist väikese surnuaia poole hakkas liikuma. Surnuaia ristid ja lagedad tuulest räsitud kalmud mõjusid mahajäetult, kui välja arvata see uus hauakoht ja veel üks värske kalm otse roostes surnuaiavärava ees.

Valusööst läbistas Helena rinda, kui ta pilk peatus veel tasandamata kalmukääpal surnuaiamüüri ääres, mille omanik oli sisse­tungija nii eluajal kui ka surnuna. Helena mõtiskles, et kui ”hull Sally”, nüüdseks juba kaks kuud surnud vana erakust ravitsejanaine, ei oleks elanud Lambarthi metsades, poleks ta ilmselt ka oma vangistust üle elanud.

Kas täna oleks Sally tema üle õnnelik, arutles Helena endamisi. Kuigi enamasti lalises vana naine mõttetusi, võis ta oma juhuslikel selgetel hetkedel ka läbinägelikkust ilmutada. Koos mõne külaelanikuga, kes metsa Sallylt abi paluma hiilisid, kui kohaliku arsti jõupingutused alt vedanud olid, tunnustas ka Helena ise naise üleloomulikku ravitsemisannet.

Teised uskusid, et loitse lugev vanamoor valdab tumedaid jõude ning vältisid teda – mis oli ka põhjuseks, miks Helena isa, igavene argpüks, oli lasknud naisel oma maal segamatult elada. Helena siiski ei teadnud, et Sally oleks kunagi oma oskusi muuks kui abiandmiseks ja tervendamiseks kasutanud.

Järjekordne valusähvatus pigistas ta südant. Arulage või mitte, oli hull Sally olnud tema ainuke sõber ja Helena tundis temast ikka veel teravalt puudust.

Ta püüdis sügavalt hingates rahuneda. Helena lootis, et isa hinguseleminekuga on kadunud ka patrull, kes oli seatud Lambarthi valdusi jälgima. Kuid hoolimata relvastatud valvuritest teadis ta, et üksnes ta enda surm hoiaks teda veel ühe öö Lambarthi lossis paigal.

Ta vaatas matuserongkäigu sisenemist surnuaeda. Kirstu kandsid kaks talutöölist, kellele järgnes mees, kelle must laperdav rüü andis tunnistust, et tegu on vikaariga, ning Holmes, Helena isa baliif.

Lootnud mitte ühtki teist leinajat näha, oli Helena üllatunud, kui avastas veel ühe isiku kirstule järgnemas. Keegi mees, taipas ta, kui udune kujutis lähemale jõudis. Keegi, keda ta polnud kunagi varem näinud.

Vikaari assistent äkki? Kuna ta ei olnud üheksa aastat väljaspool Lambarthi valdusi käinud, võis külla vahepeal mõningaid uustulnukaid sigineda, keda ta polnud kohanud.

Mehe kummaline käitumine hõivas siiski tüdruku tähelepanu. Selle asemel et keskenduda jutlustajale, kelle liikuvad huuled palveraamatu kohal osutasid, et matusetalitus on alanud, eksles mehe pilk kõledas surnuaias ringi, justkui oleks ta midagi otsinud.

Või kedagi. Hetk hiljem kohtusid ta otsivad silmad Helena omadega. Tüdruk vaatas mehele kindlameelselt otsa. Olles teda mitu minutit järjepanu seiranud, mees noogutas.

Nüüd juba uudishimulik, noogutas Helena vastu. Võõras kinkis talle põgusa naeratuse ja seejärel pöördus tagasi jutlustaja poole.

Ajal, mil Helena jälgis vaimulikku teenistust jätkamas, meenus talle miski, mida hull Sally enne oma surma oli öelnud. Julgemata võtta tõsiselt niivõrd ebatõenäolist võimalust, oli tüdruk vana naise pominal lausutud väite, et Helena ema oli saatnud kellegi tema eest hoolitsema, peast heitnud kui vana naise järjekordse hulluse. Ema olevat saatnud kellegi, kes on kümme aastat külas oodanud, millal tema isa haigeks jääb või on piisavalt väeti, et Helenale saaks ohutult läheneda.

Kas Sally sõnum võis olla tõsi? Kas see mees võibki olla see?

Ta püüdis erutust maha suruda ja ohjata oma rahutuid kujutelmi. Kuna ta niikuinii kavatses selles suunas teele asuda, poleks paha mehele tagasi külla järgneda. Ehk on tema ootused õiged ja ükski relvastatud valvur pole oma postile tema lahkumist takistama jäänud.

Teenistus lõppes, vaimulik ootas, kuni kaks leinajat kumbki peotäie kivisegust mulda kirstule olid visanud, mähkis siis rüü endale ümber ja tõttas tuult trotsides surnuaiast välja. Helena poole pilku heitmata järgnes võõras talle, jättes kaks hauakaevajat oma tööd tegema.

Jälgides oma kiviselt õrrelt, kuidas inimesed laiali pudenesid, embasid Helena kõhnad käsivarred väikeseks jäänud kleidi kulunud pihikut. Kuna ta oli juba ammu kohanenud külma rannikutuule ja uduga, pidi ta keha raputama lootusevärin.

„Mul on nii kahju, mu kallis.”

Justkui ei jõuaks nende sõnade tähendus talle kohale, istus Helena tuimalt üle laua härra Pendenningi, ema Londoni juristi lahket nägu vaadates. Ainult et ta ei olnud enam ema jurist. Ema oli surnud.

Mees Helena isa matustelt, Jerry Sunderland, ei olnud sellest teadlik, oli advokaat talle öelnud. Ta saadeti külla aastaid varem, peale seda, kui ema katse Helenat päästa oli nurjunud, juhendiga rajada vaikselt kodu, tegelda äriga ja oodata, kuni saabub aeg, mida mees piisavalt ohutuks hindab, et Helenale härra Penden­ningi sõnumiga läheneda.

Millegipärast oli Helena kogu pika teekonna vältel rannikult Londonini seda ette tundnud, kuigi ta ei tahtnud sellist võimalust isegi kaaluda. Koos advokaadi kirjaga oli Jerry andnud talle ka piisavalt raha, et mugavalt reisida, kuid mingi nimetu hirm südames oli kannustanud teda reisima puhkamata nii ööl kui päeval. Trotsides tuult, vihma ja külma oli ta sõitnud enamiku teest postitõlla katusel, soovimata oodata ja broneerida seesmist istekohta hilisemale tõllale. Kõrvus tagumas sisemusest väljatungiv rütm – ruttu! ruttu! –, oli ta jälginud tuimalt imelist mitmekesist maastikku ja inimeste erinevaid toiminguid.

Nüüd talle avanenud maailma imede avastamine jäägu edaspidiseks. Tegemata välja valust pahkluudel, mida põhjustasid jäigad jalatsid, ja Jerry muretsetud villase kareda keebi kriipimisest, pigistas ta peos paberilipakat advokaadi aadressiga, peas üksainus mõte: jõuda Londonisse. Leida ema!

Kuid ema ei oleks ta saanud leida ei Londonist ega ka kusagilt mujalt. Rohkem kui aasta tagasi, oli härra Pendenning talle öelnud, pandi ta sädeleva naeratusega ema hauda ühel Kariibi saarel, maakera teises otsas. Kohas, kus Gavin Seagrave – mees, keda ema armastas ja kelle juurde pages – oli rajanud kodu, kui oli sunnitud Inglismaalt lahkuma.

Mingit taaskohtumist ei tule. Eesmärk, mis oli tal aidanud taluda peksmist, eraldatust ja kaotusvalu, mis oli andnud talle lootust ja karastanud kannatust, oli nüüd haihtunud nagu lumi kuumas keskpäevases päikeses.

Esimest korda elus tundis Helena end tõeliselt üksikuna.

„Mida ma nüüd tegema pean?” pomises ta.

„Elage oma elu, mu laps,” ütles härra Pendenning hellalt. „Ma olin teie emaga aastaid kirjavahetuses ja usun, et võin täie kindlusega pakkuda teile nõuannet, mida temagi oleks andnud. Peale seda, kui ta tervis hakkas halvenema ja ta leppis valusa tõsiasjaga, et ilmselt ta teie isast kauem ei ela, sai tema ainsaks eesmärgiks korraldada asjad nii, et kui teie kord vaba olete, oleks teil vahendeid, et teha mida iganes soovite. Ja kuigi ma ei ole veel teie isa volinikelt vastavaid andmeid kätte saanud, olete te nüüd nii tema kui ka oma ema ainupärijana erakordselt rikas noor naine.”

Helena oli siiani advokaadi monoloogi loiult kuulanud, kuid selle lause peale nõksatas ta pea taas üles. „Ma ei taha millegagi, mis mu isale kuulus, tegemist teha.”

Advokaat lasi kaastundlikul pilgul üle ta kõhna keha libiseda. „Kuigi te polnud temasse kiindunud, ei muuda see fakti, et olete ikkagi tema seaduslik pärija. Lisaks sularaha varudele on veel…”

„Ei!” Helena segas niivõrd ägedalt vahele, et advokaat vakatas. „Ma ei taha midagi, mis temale kuulus. Mitte ühtegi peotäit mulda üheltki temale kuulunud maavalduselt. Mitte ühtegi penni tema varandusest. Ma elan ennem tänavatel.”

Advokaat naeratas. „Pole vähimatki riski, et te seda tegema peaks. Te peate ka arvestama, et osa teie isa varast sisaldab maad ja kapitali, mis teie ema kaasavaraks oli. Ülejäänud tema varast võite siis ehk maha müüa ja tulud investeerida.”

„Emale kuuluva jätan ma alles,” vastas Helena. „Kuid mitte midagi isa pärandusest. Mitte midagi. Kas saate aru?”

Ehkki ta Helenale esmalt kõhkleva pilgu heitis, noogutas advokaat siiski. „Kuidas soovite. Kuid mis saab Lambarthi lossist? See oli teie ja teie ema kodu. Kui te ei soovi seal elada, kaugel nagu see valdus on, eeldan ma, et on võimalik ostja leida.”

„Ma soovin, et raamatukogust toimetataks raamatud siia. Mis aga lossi endasse puutub,” ütles Helena, pöörates oma tumedasilmse pilgu tungivalt advokaadile, „ soovin ma, et see lammutataks maha, kivi kivi ja tala tala haaval, ning killustik heidetaks merre.”

Advokaat kahvatas ja neelatas raskelt. „Ma… ma mõistan. Ja teenijad?”

„Selleks ajaks, kui isa suri, olid alles jäänud ainult Holmes ja tema naine.” Helena meenutas jälestusega, kuidas need kaks olid naudinguga isa julmusi täide viinud. „ Ma oletan, et ei saa tühistada midagi, mis neile minu isa testamendis ette on nähtud? Sel juhul võivad nad saada, mis isa neile jättis, ja mitte pennigi rohkem. Ma olen nüüd rikas naine, jah?”

„Erakordselt rikas.”

„Ja ma võin seda rikkust kulutada, kuidas ise tahan?”

„Teie ema nimetas mind teie varade haldajaks, et teile nõu anda, kuid muidu võite kulutada enda tahte järgi.”

„Sel juhul ma soovin teha veel ühte asja Lambarthi lossis. Püstitage surnuaeda marmorist hauasammas.”

„Märkimaks teie isa hauda, ma oletan?”

Helena naeris karedalt. „Kindlasti mitte. Temale on varesed teretulnud. Ei, sammas on vanale naisele Sallyle – ma ei tea tema perekonnanime. Ta oli ravitseja ja minu… minu sõber,” lõpetas Helena murduval häälel.

Advokaadi nägu leebus. „Ma tean, et see võis teile kohutavaks šokiks olla, et pidite lahkuma ainsast kohast, mida üldse tundsite, ja rändama nii kaugele ainult selleks, et teada saada, et see, keda otsite, on teie jaoks igaveseks lahkunud. Me oleme rääkinud rahaasjadest, kuid ei midagi konkreetset sellest, mida te täna, homme ja tulevatel nädalatel tegema hakkate. Kas lubate mul teha mõned ettepanekud?”

Korraga hakkas reisi pikkade tundide magamatus ja vähene toit Helenale tunda andma. Nõtkudes asetas ta käe advokaadi lauale, et tasakaalu hoida. „Ma… ma oleksin tänulik,” pomises ta.

Härra Pendenning kallas laual olevast kristallkarahvinist klaasi veini välja. „Näete, rüübake siit sõõmuke. Ma puudutan veel lühidalt seda, mida te minu arvates edasi peaksite tegema ja siis tuleb teil puhata.”

Helena võttis klaasi värisevatesse kätesse. „Aitäh. Ma hea meelega puhkaks pisut.”

„Teie ema jättis üsna konkreetsed juhised, juhul kui kõik isikud, keda ta nimetas, elus ja tema soove valmis täitma on. Nii palju aastaid isa vangistuses olnud, tahtis ta, et teil oleks võimalus reisida. Õppida parimatelt õpetajatelt mis iganes te soovite – muusikat, tantsu, kunsti, kirjandust. Kuid kõige enam soovis ta, et jõuaksite seltskonda armastava perekonna liikmena, millist ta oma lapsepõlvest mäletas.”

Helenale tõusis klomp kurku. „Kui ema oli minuga, olime me armastav perekond.”

Advokaat naeratas. „ Kõigest sellest, mis teie ema mulle kirjutas ja hellast suhtumisest teisse kõigi nende aastate jooksul järeldan ma, et te seda kahtlemata olite. Ta tahtis, et tunneksite taas taolist lähedust. Ja nii ta sooviski, et läheksite elama ema nõo ja lapsepõlvesõbra Lillian Foresteri juurde.”

Helena silmad lõid särama. „Nõbu Lillian! Ema rääkis temast, kui väike tüdruk olin.”

„Ta tundis, et võib oma nõbu usaldada – muuseas, ta on nüüdseks leedi Darnell –, et ta annaks teile nõu sobiva garderoobi soetamisel, leiaks õpetajad mis tahes valdkonnas ja üldse lihtsustaks teie sulandumist seltskonda haritud iseseisva naisena, kelleks ta teadis teid saavat.”

Omada kodu… naise seltsis, kes oli ta emale kallis, oli tundnud teda kogu elu… Helena pilgutas silmi, et äkki silmi valgunud tuliseid pisaraid peatada. See ei täidaks iialgi ema kaotamisest tingitud tühjust, kuid kohutav üksindustunne, mis oli teda laastanud ema surmast saadik, vähenes veidi.

„Ma arvan, et mulle meeldiks see. Aga siiski, kui… kui leedi Darnell ei soovi mind enda juurde võtta või me leiame, et me teineteisega ei sobi?” Ta naeratas advokaadile nõrgalt. „Ma olen nii kaua üksi olnud, et ma ei pruugi olla… mugav külaline. Kas mul sellisel juhul on piisavalt rahalisi vahendeid, et oma maja­pidamist rajada?”

„Kui peaks nii minema, siis on teil piisavalt raha, et sisse seada majapidamine igas Inglismaa linnas! Kuid ma ei usu, et see vajalikuks osutub. Ma võtsin endale vabaduse teatada leedi Darnellile, et olite teel Londonisse. Kui oleme jutuajamise lõpetanud, saadan ma talle teise kirja, andes teada, et olete kohale jõudnud. Ma eeldan, et ta saadab kohe oma kasupoja lord Darnelli teid perekonna rüppe viima.”

Helena kangestus. „Lord Darnell? Miks nõbu Lillian ise ei tule?”

Advokaat heitis talle ettevaatliku pilgu. „Ma oletan, et peale teie läbielamisi ei pruugi see teile meeldida, aga Inglismaa seadus ja tava näeb ette, et peaaegu kõik vara ja perega seotud asjad on meessoost perekonnapea korraldada jäetud. Leedi Darnelli puhul on selleks lord Darnell, tema kadunud abikaasa vanem poeg. Nad elavad koos.”

Helena roosiline nägemus meelepärasest perekonnast tuhmus. „Sellisel juhul ma sooviks teilt nõu oma majapidamise rajamiseks. Ma ei soovi enam iial kuuluda ühegi mehe majapidamisse.”

Advokaat noogutas kaastundlikult. „Kuigi ma hindan teie ettevaatlikkust, kinnitan teile, et lord Darnell on suurepärane noor mees – kõrgelt hinnatud endine armeeohvitser, kes teenis Hispaania Iseseisvussõjas ja Waterloo all, kus näitas üles suurt vaprust. Te peaksite vähemalt temaga tutvuma, enne kui keeldute võimalusest elada koos oma nõoga. Just seda teie ema tahtis.”

Kui poleks seda asjaolu, oleks Helena ettepanekust ilma pikemalt arutamata keeldunud. Ta istus veidi aega vaikselt, kulm kipras, ja heitles igatseva soovi – saada tagasi midagi oma emast – ja ränga vaevaga teenitud hirmu – olla mingi mehe kontrolli all – vahel.

„Kui ma temaga kohtun, isegi kui nõustun tema katuse all elama ja hiljem meelt muudan, kas mul on siis iga kell vabadus sealt lahkuda?”

„Loomulikult. Nüüd olete te ise oma elu perenaine.”

Hetk hiljem noogutas Helena vastumeelselt. „Ma arvan, et võin temaga vähemalt tutvuda, kuna see ema soov oli.”

„Suurepärane!” härra Pendenning noogutas heakskiitvalt. „Nüüd aga kõige erilisem osa, mille ma olen hoidnud meie jutu lõpetuseks. Kõigi nende lahusoldud aastate jooksul kirjutas ema teile sageli kirju. Teades, et teie isa tõenäoliselt pigem hävitab kirjad, kui need teile annab, toimetas ta need minu kätte hoiule.”

Advokaat võttis lauasahtlist puust karbikese. „Nad on kõik mul siin, teie jaoks tallel, nagu tema seda soovis. Kõige peal on ta viimane kiri, kirjutatud siis, kui ta teadis, et ei saa kunagi tunda rõõmu teie taasnägemisest. Oma viimases kirjas mulle palus ta, et te loeksite seda esimesena.”

Mees küünitas enda kõrval asuvat kellanööri sikutama. „Mu assistent näitab teile kätte toa, kus saate omaette olla. Ma ühinen teiega taas koos lord Darnelliga, kui ta saabub. Kas ma võin teile veel midagi pakkuda?”

Helena raputas tuimalt pead. „Ei, aitäh. Olete olnud väga lahke. Kas ma võin need võtta?” Ta sirutas käed välja.

Naeratades ulatas härra Pendenning talle karbikese. „Tundke neist rõõmu, mu kallis. Teie ema armastas teid väga.”

Hinnaline karbike käte vahele pigistatud, järgnes Helena noormehele teda peaaegu mitte märgates, süda liialt tulvil ühtaegu valu, rõõmu ja segadust, et rääkida.

Ema oli tema jaoks igaveseks kadunud… kuid tema hääl ei olnud vaikinud. Helena hoidis käte vahel kombatavat tõendit kiindumusest, millesse ta kümne pika lahusoldud aasta jooksul uskunud oli. Hindamatu armastuse aare, suletud lihtsasse puust karpi.

Ta suutis rinda rõhuvate tunnete tõttu vaevu hingata. Pisarad ähvardasid silma tungida, kuid ta hoidis neid tagasi.

Tal oli lugeda lugu kiindumusest ja ta tahtis igat sõna selgelt näha.

Üksi toas, kuhu ametnik ta juhatas, istus ta akna alla nurgatooli, asetas karbi lauale ja võttis kõige pealmise kirja välja.

Mu kalleim Helena, ma suudan seda vaevu kirjutada, tundes kahetsusvalu, et tõenäoliselt ei saa ma enam kunagi näha sinu kallist nägu, haarata sind oma käte vahele ega tunda sinu südame­tukseid oma rinnal. Kuid ma pean oma kannatused lämmatama ja kindlaks jääma, olgu mu koorem kui suur tahes, teades, et ei näe sind enam kunagi, mu kalleim laps. Veelgi kohutavam oleks sul võita vabadus ja mitte saada sõnakestki minult leevendamaks sinu kurbust, kui sa avastad, et ma surnud olen. Niisiis, mu kallis, las ma ütlen sulle seda, mida ma ütleks siis, kui me saaks koos olla…

Kui Helena kirja lõppu jõudis, valgusid sõnad paberil laiali ja ta käed värisesid liiga tugevasti, et paberileht kokku voltida. Kuidagi õnnestus tal kiri karpi tagasi teiste paelaga kimpu seotud kirjade peale asetada.

Ja alles siis lubas ta ängistusel end kaua tagasi hoitud pisaratega üle ujutada. Ta nuttis seni, kuni väsis sedavõrd, et ihkas veel üksnes puhata. Peale kardinate ettetirimist keris ta vaikses toas ennast kerra, kattis näo käega ja jäi magama.