Читать книгу Taltsutamatu pärijanna - Julia Justiss - Страница 6

Lisanud veel ühe arve lauale kuhjunud hunnikule, libistas Adam Darnell sõrmedega läbi pähkelpruunide lokkide. Ta tahtnuks olla pigem Wellingtonis, valmistamas ette rünnakut vastase vastu, kui siin Londonis, kus ta pidi püüdma päästa mõisa, mis isa pika ja surmaga lõppenud haiguse tõttu kehvas seisus oli.

Ehk peaks ta siiski leppima saatusega ja järgima advokaadi soovitust ning leidma sobiva pärijanna, kellega abielluda. Kiired koputused raamatukogu uksele päästsid mehe selle sünge väljavaate kaalutlemisest.

„Adam, kas ma võin sisse tulla?” Uks paotus pisut ja Adami kasuema piilus sisse, paelad kübaral tantsisklemas. „Ma ei tahaks küll sugugi sind segada, aga asi on pakiline!”

Juureldes, missugune uus kriis võis ta püsimatut sugulast tabada – kas kadunud prillipaar või aiateel surnud varblane –, tõusis Adam püsti ja pakkus naisele laua ääres asuval toolil istet. „Tulge palun sisse, proua, ja päästke mind selle arvetekuhjaga tegelemisest.”

„Oh, need jah!” Proua Darnell rehmas kergelt käega. „Põleta need ära! Su isa tegi alatasa nii.”

Just sellepärast nende valdustes selline korralagedus nüüd valitseski, mõtles Adam. Hammustades huult, et mitte nii sobimatut vastust kuuldavale tuua, lausus ta hoopis: „Kuidas saate te mures olla, kui näete nii võluv välja? Nagu päike ise selles äärmiselt sobivas tualetis.”

Leedi Darnell naeratas ja ta helesinised silmad lõid särama. „Küll sa oled ikka galantne! Ma pean ütlema, et kui õmbleja mulle seda kollast siidkangast koos sobiva heleda pitsiga näitas, teadsin ma kohe, et see on justkui minu jaoks loodud.”

Adam ohkas endamisi, mõeldes, et lesestunud isa teine abikaasa, kelle väga suurest varandusest baronetina olid vaid säilmed järel, oli lootusetult ekstravagantne naine. Aga samas nii õrnatundeline ja vaibumatult rõõmsameelne, et olnuks nii kasvatamatu kui ka kasutu naist kulutuste pärast sõidelda. Samuti ei suudaks ta ealeski tasuda naisele selle eest, et too loobus kõigist talle nii südamelähedastest Londoni meelelahutustest, et põetada aeglaselt kustuvat isa, kui Adam ise armees oli.

Taolist päikselist hinge ei saanud vaevata võlgade või laenude üksikasjadega. Tal tuleb lihtsalt teistes valdkondades kokku ­hoida – ja hakata otsima pärijannat, kelle kaasavara võiks perekonna rahakaevu taas täita.

„Asi on pakiline,” kordas kasuema, katkestades mehe mõttelõnga. „Palun, luba mul toimida väärikalt.”

„Mis lahti on?”

Leedi Darnell näitas kirja. „Ma sain selle just advokaadilt, kes tegeleb mu kadunud nõo Diana varandusega, ja kirjas seisab, et Diana tütar, kes nüüd orvuks jäi, on teel Londonisse. Advokaat kirjutab, et Diana eriline tahe oli, et laps tuleks minu juurde elama.”

Adam kortsutas kulmu. „Teie nõbu oli tüdruku ema? Kindlasti on lapse isa testamendis jäetud juhtnöörid, kes lapse eest peaks hoolt kandma.”

„Ma oletan, et on, aga sellega peavad advokaadid tegelema. Praegu aga on väikesele tüdrukule kodu vaja.”

Tundus, et sellise sasipuntra lahendamiseks võis advokaatidel kuluda nädalaid. Aga lapsele selleks lühikeseks ajavahemikuks peavarju pakkumine ei mõjuks ta kukrule ju eriti kurnavalt. „Tahate tüdruku meile tuua? Ma ei tahaks sugugi, et te kohusetundest lapsehoidjaks peaksite hakkama.”

„Oh, ma naudiks seda! Aga…” leedi Darnell kõhkles, „…aga enne, kui sa nõusoleku annad, pean ma sulle ära rääkima, et mõne aasta eest oli Diana segatud üsna kohutavasse skandaali. Mitte et keegi peaks selles süütut lapsukest süüdistama, aga sa ju tead, millised inimesed on. Nüüd, kus sa endale naist otsid ja Charisel on esimene hooaeg seltskonnas käeulatuses, ei tahaks ma sugugi, et mõni minu sugulasega seotud vääritu tegu… teie võimalusi piiraks.”

„Sel juhul pole teil vaja muretseda, kuna ma ei võtaks tõsiselt kedagi, kes võiks ema patte lapse kaudu nuhelda. Ja ma olen kindel, et Charis on sama meelt. Niisiis, kui vana see tüdruk on ja millal ta saabub?”

„Advokaadi sõnul peatselt. Mis aga puutub ta vanusesse, siis ma ei oskagi öelda. Tead ju küll, kui lootusetu ma arvude osas olen! Pärast seda, kui Diana ja Vincent Lambarth abiellusid, viis mees ta kuhugi põlismetsadesse oma perekonna lossi ja sinna ta jäigi. Lambarth ei lubanud naisel enam kunagi Londonisse tulla, isegi mitte hooajaks ega lastki külla tooma. Nii et kuigi Diana käitumist ei saa õigustada, ei ole see siiski kuigi üllatav, kui Lambarth teda seal sünges kohas enam-vähem vangis hoidis. Loss asub rannikul ja kas sa ei arva, et seal on liialt niiske kliima?”

Adami huuled värahtasid, aga leedi Darnell oli nii siiras, et mees surus maha tungi naerma hakata. „Ja kuhu see niiskus selle naise siis pagema sundis?”

„Noh, kõigepealt pead sa mõistma, et Diana kiindus debüüthooajal talle täiesti sobimatusse noormehesse. Kuigi iseenesest polnud ju noormehele sünnipäraselt midagi ette heita – ta oli vikont Seagrave’i noorim poeg –, aga varasematel aastatel oli noormees näidanud, et tal on metsik, taltsutamatu iseloom. Noormees heideti välja Oxfordist sama aasta kevadel, kui Diana teda kohtas, ja kuigi Lambarth oli neiuga juba kuid kurameerinud, ei olnud Dianal enam peale Gaviniga kohtumist kellegi teise jaoks silmi. Diana pere püüdis muidugi teda ümber veenda. Aga siis, kui Gavin oli ühe armukadeda mehe väljakutse vastu võtnud ja mehe duellil tapnud, pidi ta maalt põgenema. Diana süda oli murtud. Aga Lambarth tahtis teda ikka veel ja Diana andis survele alla ning abiellus mehega.”

„See liit aga ei püsinud.” Ja pole ka imestada, mõtles Adam. Missugune loll piinaks ennast astudes abiellu naisega, keda teab teist meest armastavat?

„Ega vist küll. Igal juhul lõpuks, pärast kümmet aastat vangis­tust Lambarthi lossis, lasi Diana… sealt jalga. Me kuulsime, et ta seilas kalalaeval Iirimaale, sealt laevaga Kariibidele, kus ta ühines Gaviniga, kes sinna elama oli asunud. Lambarth keeldus naisele lahutust andmast ja nad ei saanudki eales Inglise seaduste järgi abielluda.”

Leedi Darnell peatus, ilme mõtlik. „Ma olen nii mõnigi kord arutlenud, kas Diana ka abikaasast lahkumist kahetses, kui oli hiljem sunnitud elama pagendatuna ja tütrest lahus. Lastena olime väga lähedased, aga kui ta abiellus Lambarthiga, meie side hääbus.”

„Ja mis saab selle perekonna tragöödia kõige süütumast ohvrist?” mõtiskles Adam. „Vaene laps.”

„Tõepoolest. Kui kohutav on kaotada ema ja siis elada eraldatult, kuni ka isa suri.”

„Ja te tahate lapsele lohutust pakkuda?” päris Adam.

Leedi Darnell naeratas erutatult. „Mu kõige suurem mure on alati olnud see, et mind ei ole õnnistatud lastega. Ehkki sina ja Charis olete mulle ääretult kallid, olite te selleks ajaks, kui ma teie isaga abiellusin, mõlemad juba suureks kasvanud. Jah, ma sooviks vägagi oma kalli nõo Diana vaese väikese tütrekese eest hoolt kanda.”

See ei kõlanud sugugi kui „ajutine” abinõu, mõtles Adam. Aga ta mõistis kasuema muret ja kui paljukest siis üks väike tüdruk ikka süüa võib? Selleks ajaks, kui tal peaks minema vaja kapitäit kleite ja kaasavara abiellumiseks, on ta juba isapoolsete sugulaste hoole all või on Darnellide varaline seisund juba paranenud.

„Ja millal me siis selle kodutu lapse kätte saame?”

Leedi Darnelli nägu valgustas pimestav naeratus. ”Oh, Adam, ma teadsin, et sa oled osavõtlik! Ma võtan jalamaid advokaadiga ühendust ja lepin aja kokku.”

Adam tõusis, et kasuema toast välja saata. Kui ta kummardus, et naise sõrmeotsi suudelda, tõmbas too ta embusse.

„Tänan sind, kullake,” pomises ta. „Sinu lahkus saab tasutud, olen selles kindel. Laps on alati õnnistuseks.”

Meenutades mõningaid ülemeelikuid ”lapsi” Etoni ajast, kes ta viibimist seal igati elavdasid, ümahtas Adam endamisi. Kui kasuema minema kiirustas, lootis Adam, et kaua emata elanud laps, kes nende hoolitsetud majapidamisse peatselt saabub, osutub pigem armsaks ja ujedaks kui distsiplineerimatuks mürgeldajaks.

Kaks tundi pärast orvust kuuldasaamist suundus Adam tõllaga linna leedi Darnelli poolt antud aadressile. Nende üllatuseks oli teener, kes advokaadile kasuema teadet viima saadeti, naasnud uue läkitusega, mis teatas, et laps oli just saabunud. Kuna oli terve rida aeganõudvaid juriidilisi nüansse, oli härra Pendenning teinud ettepaneku: et mitte leedi Darnellil oodata lasta, kuni mehed lapsega seonduvaid küsimusi arutavad, tuleb majaperemees lapsele üksi järele.

Ja nüüd, sõites lahtises kaarikus, lootis Adam, et see sõiduriist meeldib lapsele enam rappuvast postitõllast, kuhu ta kindlasti kogu reisi vältel oli topitud. Mehel oli kaasas ka paeltega kaunistatud nukk, mille leedi Darnell talle lapsele tervituskingiks kaasa oli andnud. Ta oli valmistanud end ette veetma pärastlõuna advokaadiga kaheldava eestkosteõiguse üle jageldes, et adopteerida laps, kes talle täiesti võõras oli.

Muidugi lootis ta samas, et kasuema saab õnnelikuks.

Nii seal sõites ütles ta endale, et see ettenägematu lisasuu majapidamises toonitas veelgi vältimatut vajadust Darnelli rahaasjad kiiremas korras korda ajada. Aga kuna ta asjaga alles täna hommikul tegelema oli hakanud, turgatas tal pähe mõte, kuidas pääseda alandusest vahetada oma iidne nimi ja sugupuu mõne linna uusrikka kaasavaraka tütre käe vastu. Kuni veel õnn ja vana lapsepõlvesõber Priscilla tema poolel on.

Olnud välismaal sõjas Prantsusmaaga ja siis Priscilla isa maadega piirneva Claygate’i mõisa rendile andnud, ei olnud Adam preili Standishit mõned aastad kohanud. Aga ta teadis, et tüdruk oli ikka veel vallaline. Kui see prullakas rõõmsameelne tüdrukutirts, kellele oli meeldinud ta nooruslikke vempe kaasa teha ja jumaldavalt iga ta sõna küljes rippuda, ei ole palju muutunud, siis võiks tal olla sama palju lootust leida abieluõnne temaga kui mõne teise hoolikalt tanutatud, keebitatud ja riietatud näitsikuga, kes abieluoksjonil ringi patseerisid.

Ta peab kohe, kui orvuga seonduv korda on aetud, preili Priscilla Standishi külastamist kaaluma.

Pool tundi hiljem juhatas ametnik ta härra Pendenningi erasalongi, kuhu advokaat noormehe sõnul kohe pidi saabuma.

Teades, et tuleb tegelda hulga mahukate paberitega, surus Adam viivitusest tingitud pahameele maha. Salong oli kehva valgustusega, ainsa akna kardin ette tõmmatud. Kui Adami silmad eredast hilistalvise pärastlõuna päikesepaistest tulles hämarusega kohanesid, vaatas ta ruumis ringi ja ta pilk tabas diivanilauale jäetud ajalehe.

Ta astus laua suunas, et ajaleht võtta, kui ta tähelepanu köitis toanurgast kostev sahin. Mehe ettekujutus väikese leinava lapsukese perekonna embusesse võtmisest varises kokku, kui see, mida ta oli pidanud kuhjaks mustade räbalate hunnikuks toolil, järsku laiali laotus ja fööniksina talle vastu sirutus.

Ettekujutus murest murtud lapsest haihtus lõplikult, kui olend talle lähemale astus. Kepitaolised sääred ja kitsad paljad jalad ilmusid välja luitunud musta kleidi alt, mis oli liialt lühike tüdruku kõhna keha jaoks. Adami nägu väljendas ehmatust, nagu oleks ta näinud kõndivat hernehirmutist, kuni olend tema ees peatus ja oma lahja käe välja sirutas.

Tüdruku nina tungis kõhnast näost esile nagu nokk. Teravad põsesarnad, tuhmid sagris mustad juuksed ja metsikud tumedad silmad kinnitusid teravalt mehele. Adam tundis, nagu valmistuks röövlind teda ründama.

Kui olendi huuled kõverdusid pilkavaks naeratuseks, taipas mees, et oli teda lihtsalt üksisilmi jõllitanud, suu ammuli ja nägu kahtlemata ta mõtteid peegeldamas..

Valuliselt tajudes, et kogu oma peaaegu kolmekümne laitmatu eluaasta jooksul oli ta esmakordselt viisakate tervitussõnadega jänni jäänud, tundis mees, kuidas kuum puna üle ta naha uhas. Enne kui ta suutis huuled kuuletuma sundida, tõmbas olend käe, mida mees polnud suutnud suruda, tagasi ja tegi talle kniksu.

„Te peate olema lord Darnell,” lausus tüdruk madala ja käheda häälega. „Kui… vaimustav teiega kohtuda.”