Читать книгу Taltsutamatu pärijanna - Julia Justiss - Страница 7

Kuigi tüdruk oli kõige ebaatraktiivsem naisolend, kellega Adam eales elus kokku puutunud, oli tema niksutegemises graatsiat. Veelgi enam, sardooniline pilk teravates mustades silmades ja iroonia tüdruku tervituses andsid mehele aimu, et too oli piisavalt taibukas aimamaks, mida mees ta välimusest arvas.

Selle asemel et piinlikkust tunda, näis tüdruk olevat mehe kimbatusest pigem lõbustatud, kui see teda ikka veel üksiti piieldes seisis, satsiline nukk käes.

Enne kui Adam suutis otsustada, kas tüdruku vaenulikkus teda pahandas või lõbustas, avanes uks ja lüheldane prillidega härrasmees astus kiirustades sisse. Nähes neid kahte vastakuti seismas, peatus mees järsult.

„Oh, heldus! Härra Darnell, ma lootsin teiega eraviisiliselt kõnelda, enne kui… noh, aga nagu ma näen, olen sellega hiljaks jäänud. Arthur Pendenning, söör, teie teenistuses,” ütles ta kummardades. „Olete end tutvustanud, preili Lambarth?”

„Tema kõrgus ja mina oleme tõepoolest tutvunud,” vastas tüdruk. „Nagu te nõudsite. Kas me ei võiks nüüd teiega konsultatsiooni lõpetada, et saaksin juba lahkuda?”

„Pole mingit vajadust kiirustada,” lausus härra Pendenning. „Teades, et olete just läbi teinud kurnava reisi, tellisin ma mõningaid suupisteid. Kas me ei võiks istuda koos maha ja vestelda, kui neil hea maitsta laseme? Palun, preili Lambarth. Ma loodan, et jääte ka meie seltsi, lord Darnell?”

Pigem vastu tahtmist pomises Adam viisakalt midagi nõusoleku märgiks. Tüdruk ei näinud välja kaugeltki kui murest murtud orb, kes vajas sugulaste tuge, vaid tundus olevat suisa vaenulik – ja täiesti lugupidamatu nii tema kui advokaadi vastu. Adam pidi võitlema sooviga lasta algsel šokil tüdruku välimusest kasvada üle vastumeelsuseks tüdruku viisakusetuse üle.

Pole vaja teda liiga karmilt arvustada, tuletas mees endale meelde. Lõppude lõpuks polnud tüdrukul ju aastaid kõrval ema, kes teda oleks õpetanud ja leedi Darnell oli meest hoiatanud, et ta surnud isa oli praktiliselt erakuks muutunud. Tüdrukut ei saanud võib-olla tõesti selles süüdistada, et tal näis vajaka olevat korraliku neiu käitumiskommetest.

„Ah, siin see kandik ongi,” ütles härra Pendenning. „Lord Darnell, preili Lambarth, kas te mõlemad võtaksite istet?”

Kui teener oli enne kummardades lahkumist kandikult kaane eemaldanud, seadis Adam end diivanile istuma. Preili Lambarth kõndis ilmse vastumeelsusega ühe seinaäärse tooli juurde ja toetas end selle servale.

Kas ta arvas, et mees võiks teda hammustada? Adamile tegi see nalja ja ta jälgis, kuidas tüdruk vargsi silmanurgast teda piidles. Advokaadi suhtes ta nii ettevaatlik ei olnud, sest see seadis end tema kõrvale istuma ja asus teed välja kallama.

Adam pidi just poetama mõne kerge märkuse, et tüdruk end mugavamalt tunneks, kui see end teekannu poole pööras ja ninaga õhku tõmbas.

Härra Pendenning ulatas talle tassi. Tüdruk võttis selle ettevaatlikult vastu, hoides õrna portselantassi endast eemal ja uurides selle sisu, siis aga kummardus tassi kohale vedelikku nuusutama.

Adamil hakkas tärkama kohutav kahtlus, et tüdruku peas pole kõik korras, kui tüdruk äkki ootamatult naeratas. Ta nägu valgustas tundeküllasus, mis korraks paljastas ta näojooned, mis olid nii kaunid, et Adam vaat et jälle šoki sai.

Enne kui vapustatud Adam jõudis selle ootamatu reaktsiooni üle pead murdma hakata, pööras tüdruk oma väljendusrikkad silmad advokaadi poole. „See on tee, eks?” päris ta härra Pedenningult.

„Jah, mu kallis. Kas te pole seda varem joonud?”

„Ema lahkumisest saadik mitte. Aga ma mäletan, et see oli hea.”

„Maitske seda ja öelge, mida arvate.”

Tüdruk jõi sõõmukese. „Oo, jaa! Tõesti hea!”

„Mõned inimesed eelistavad seda juua koogitükikese või küpsise juurde. Sooviksite te ka midagi?”

Ta pani tassi käest ja uuris kandikut, mida mees talle pakkus. „Kook. See on… leivast magusam, eks?”

„Kas te pole ka kooki ema lahkumisest saati söönud?” uuris advokaat.

„Ei. Kas leivast ja veest vangidele ei piisa?” päris tüdruk ja ta hääles kõlas kibedus. „Vahetevahel ka veel metsamarjad, kui mul õnnestus välja lipsata ja hullu Sallyt külastada.”

„Ma arvan, et te leiate koogi olevat magusamagi kui marjad. Proovige natuke, palun.” Ehkki härra Pendenningi hääletoon jäi kergeks, kui preili Lambarth pakutud koogitüki järele küünitas, heitis advokaat Adami poole pilgu ja vangutas pead, endal silmad raevu täis.

Hakates nüüd mõistma, mida advokaat talle püüdis vihjata, jälgis Adam tüdrukut pingsalt, rabatud preili Lambarthi vaimustusest toidu üle, millele tema klassi kuuluvad londonlased ei vaevuks pilkugi heitma.

Mehe süda tõmbus haletsusest kokku, kui tüdruk kooki proovis. Ta tundis eneses kummalist särinat, kui tüdruku nägu taas joovastav naeratus valgustas. „See on imehea!”

„Sööge nii palju, kui soovite, kullake. Te olete pärast nii pikka reisi kindlasti näljane.” Miski advokaadi toonis viis Adami mõttele, et mees vihjas millelegi enamale kui tüdruku hiljutine reis Londonisse.

Kui tüdruk oli pisut kooki näkitsenud, proovis ta küpsiseid. Siis võttis härra Pendenning kaane veel ühelt nõult. „Proovige siit ka ühte, kui soovite.”

Heitnud mehele pilkava pilgu, võttis tüdruk ühe ümmargustest asjadest pihku ja keerutas seda sõrmede vahel. „Nii sile,” lausus ta ja tõstis kera nina juurde. „Lõhnab magusalt, nagu marjad. Kas seda süüakse tervelt?”

„Ei, kõigepealt kooritakse see ära.” Härra Pendenning näitas, kuidas puuvilja tükeldada. „Seda nimetatakse apelsiniks.”

Tüdruku täiesti ootamatu helisev naerulagin ehmatas Adamit. „Muidugi! Oranži värvi. Ma olen nende kohta lugenud, aga raamatus ei olnud illustratsioone ja seepärast ei teadnudki ma, missugune see puuvili välja näeb.”

„Võtke üks suutäis, kullake. See on magus nagu marigi, aga teistmoodi.”

Tüdruku silmis süttis nüüd uudishimu. Ta võttis tükikese puuvilja, mille advokaat talle ära oli koorinud ja hammustas seda, naerdes taas, kui mahl ta lõuale pritsis ja ta tõstis teise käe, et tilkumist peatada.

Selle käe, mille ta seni oma räbaldunud kleidi voltide vahel oli hoidnud. Kui tüdruk lõuga pühkis, vahtis Adam jahmunult sakilist armi, mis tüdruku pöidlast randmeni jooksis.

Nagu Adam märkas, vahtis seda ka advokaat. Äkitselt tekkinud vaikuses heitis preili Lambarth esmalt pilgu Adamile ja siis Pendenningi suunas. Ta naeratus haihtus ja nägu läks punaseks, kui ta kärmelt vigastatud käe tagasi rüppe peitis.

Adam kuulis Pendenningi õrna susisevat pakkumist. „Palun, võtke veel, mu kallis,” käis advokaat peale.

„Tänan. Olen piisavalt söönud. Ma joon tee ära.”

„Te sõite vaevalt pool tükikest kooki ja suutäie küpsist. Mulle tundus, et te mainisite, et pole Londonisse saabumisest saadik täna hommikul veel söönud,” lausus advokaat.

„Ma ei ole eilsest saadik midagi söönud, aga sellest siin piisas küllaga. Ma olen harjunud… kergelt einestama,” rääkis tüdruk ja jälle kostis ta toonist irooniat.

Jumal taevas, mõtles Adam rõõmustades, et härra Pendenning näis olevat võimeline vestlust temata jätkama, sest peaaegu uskumatud järeldused nähtust, mis ta peast läbi jooksid, muutsid ta kõnevõimetuks. Äkitselt oli tal äärmiselt hea meel, et leedi Darnell oli palutud ta nõo lapse eest hoolt kandma. Pärast äsja nähtut ja kuuldut, isegi kui tüdrukul oleks olnud kaks pead ja saba, oleks mees ikkagi tundnud kohustust tüdruk nende juurde elama võtta.

Preili Lambarth jõi tee ära ja asetas tassi lauale. „Tänan teid, härra Pendenning. See oli suurepärane.” Ta heitis mehele virila pilgu. „Olen kindel, et sain toiduvalikus enam vaheldust kui viimase kümne aasta kestel kokku.”

„Selles osas, kullake, saame me peatselt asja parandada,” lausus advokaat kirglikul toonil. „Ma loodan, et nõustute minuga, lord Darnell?”

„Kahtlemata,” sai Adam viimaks sõna suust. „Ehkki te ema nõol oli te vanusest üsna vale arvamus, preili Lambarth,” rääkis Adam, viidates naerulsui nuku poole, mille ta lauanurgale oli asetanud, „aga see on mu kasuema üks suuremaid soove, mida mina ja mu õde jagame, et te teeksite meile seda au ja nõustuksite meie perega ühinema.”

Tüdruku silmis süttis huvi. „Teil on õde?”

„Jah. Charis on kaheksateist – umbes teievanune?”

„Ma sain kakskümmend,” vastas preili Lambarth. „Õde…” kordas ta, pilk hajevil. „Oh, see oleks tore,” pomises ta.

„Kuna Charis on väga armas ja kena, saate teiegi seda tundma. Kas te ei teeks meid kõiki õnnelikuks ja tuleksite meie juurde elama?”

Preili Lambarth vaatas otse mehele silma. „Olete te ikka kindel, et mind sinna soovite?” päris ta otsekoheselt. „Te olete näinud, milline ma välja näen ja saanud aimu, mis elu ma elasin. Ma… ma ei ole kindel, et sobin ühte peenesse Londoni kodusse. Kuigi on ahvatlev mõelda, et võiksin ema nõoga koos elada ja isegi ehk endale õe saada, arvan ma siiski, et on parem, kui elan omaette.”

Härra Pendenningi protestimine liitus Adami omaga. „Ei, mu kallis, see ei lähe sugugi! Meie kõrgemas seltskonnas ei ela noored vallalised daamid üksi.”

Preili Lambarth kergitas kulmu ja kehitas õlgu. „Ma kinnitan teile, et olen võimeline ise enese eest hoolt kandma.”

„Ma usun, et olete. Selles ei olegi küsimus. Vallalised naised lihtsalt ei ela üksi.”

Preili Lambarthi hoiak muutus jäigaks. „Te ütlesite, et soovi korral võin igas Inglismaa linnas endale kodu rajada.”

„See, et teil on olemas vahendid kodu rajamiseks ja selle üksi rajamine on kaks eri asja.”

„Härra Pendenning, ma olen elanud ühe mehe majas vangina viimased kümme aastat. Ma ei kavatse kellelgi lasta end eales ahistada. Ja mulle ei lähe põrmugi korda, mida kõrgem seltskond minu eluviisist peaks arvama.”

Peale seda, mida Adam oli näinud ja kuulnud, ei saanud ta parata, et mõistis tüdruku vastumeelsust. Aga kuna kõik ta kaitseinstinktid olid ärganud, otsis ta meeleheitlikult mõnd argumenti, mis veenaks preili Lambarthi ümber mõtlema.

Enne kui tal miskit tarka pähe torkas, lausus advokaat: ”Mul on kahju, aga ma pole veel teile kogu olukorda tervenisti selgitanud. Loomulikult ei saa keegi loota, et te hooliks inimeste arvamusest, keda te eales kohanud pole. Aga kuna te olete leedi Darnelli lähisugulane, eeldab seltskond, et ta pakub teile peavarju ja kaitset – hoolimata sellest, kas te seda vajate või ei. Kui te ei lähe tema juurde elama, hakatakse teda pidama šokeerivalt hoolimatuks, et ta oma kohust ei täida. Seega, näete, kui te eelistate hakata elama üksi, saadate oma ema nõo ägeda kriitikatule alla.”

Ehkki Adam ei mõistnud, mis see tüdrukule korda peaks minema, viitas tüdruku vaikimine ja otsaesise kibrutamine sellele, et mingil arusaamatul põhjusel see väide talle mõju avaldas. „Ma ei tohiks ema nõo mainet kahjustada,” sõnas ta hetke pärast.

Pöördudes Adami poole, jätkas ta: ”Kui ma nõustun teie juures elama, peate te mõistma, et… kui see kogemus ei kujune positiivseks, on mul voli lahkuda, millal iganes ma soovin. Loodetavasti jään ma piisavalt kauaks, et saaksin otsustada, mida teha soovin ja kus elada tahan. Ma arvan, et soovin reisida, seega, kui reisin Euroopasse, säästan ema nõo Lilliani seltskonna põlu alla sattumisest.”

„Meie juures elamine saab teile olema meeldivam kui väljavaade oma majas elamisest,” lausus Adam, võtnud nõuks näidata sellele kodutule orvule, keda nii halvasti oli koheldud, missugune võib olla õnn elada koos perega.

Tüdruk mõõtis teda tõsiselt. „Kas teil on suur raamatukogu?”

Jälle tüdruku järsust teemamuutusest üllatunud, vastas Adam: „Juhtumisi oli mu isa bibliofiil ja ma usun, et leiate ei raamatukogu olevat küllaltki täiusliku.”

„Ma kavatsen lasta oma raamatud Lambarthist järele saata. Kas ma saan enda käsutusse mõned toad?”

„Sinu käsutusse antakse magamiskamber ja eraldi elutuba. Raamatukogu, külalistetuba ja söögituba jagad sa kogu ülejäänud perekonnaga.”

Tüdruk noogutas pead. „Kui ma tulen, peate te nõustuma, et tasun ise kõigi kulutuste eest. Ei!” katkestas ta Adami protesti. „Ma lausa nõuan seda. On teatavaid mugavusi, mida ma vajan ja ma ei kavatse nende puhul sallida mingeid piiranguid.”

Mõeldes, et tal polnud elus eales varem taolist veidrat ja otsekohest vestlust ette tulnud, ei saanud Adam muidu, kui pidi küsima: ”Mis laadi mugavustest jutt on, kui tohib huvi tunda?”

„Ma soovin, et mu tubades põleks nii ööl kui päeval kaminas tuli. Mul on pool elu kogu aeg külm olnud ja ma ei kavatse seda enam kunagi taluda.”

Järsku kangastus Adamile pilt jäisesse ruumi lukustatud väikesest kõhnast tüdrukust. „Te võite hoida oma kaminad nii soojad, kui iganes soovite,” lubas ta, tundes taaskord rinnus tungi kaitsta seda vaest olevust.

Põgus naeratus mängles tüdruku huulil. „Ma soovin oma voodisse sellist sulgmadratsit, mis oleks nii pehme, et kui ma sellel leban, siis tunnen end õhus hõljumas. Ja põrandale türgi vaipa, mis on nii tihe, et mu jalad pahkluudeni selle sisse vajuvad, nagu kannaks ma paari karvaseid susse. Oh, ja sussidest rääkides…” ta pöördus härra Pendenningi poole, „…kui need piinamisvahendid, mis Jerry Sunderland mulle jalanõude pähe tõi, on tõesti kingad, siis ma jäängi nii nagu praegu olen – paljas­jalgseks.”

Advokaat mühatas naerda. „Kuna teie kinganumbrit ei olnud teada, haaras vaene Jerry kingsepalt selle ainsa paari, mis parasjagu valmis oli. Ma luban, mu kallis, et Londoni kingsepad on võimelised tegema teile sellised pehmed ja paindlikud jalanõud, mida kandes te võite kindel olla, et oletegi paljajalu.”

„Väga hea,” sõnas preili Lambarth. „Ma siis läidan nende saabastega oma toas esimese tule kaminas. Ja selle kleidiga ka, niipea kui uus on asemele leitud.”

„Ma juba kutsusin õmbleja kohale,” ütles härra Pendenning. „Tal on kaasas mitmed kleidid, mida saab kiiresti parajaks teha. Mis puutub ülejäänusse, olen kindel, et proua Darnell viib teid oma isikliku rätsepa juurde ja aitab teil osta nii palju kleite, kui iganes soovite.”

Adam naeris. „Ma võin kinnitada, et seda ta teeb! Mu kasuema naudib eriliselt poeskäimist. Ma loodan, et ka mu õde palub luba end osturetkele kaasa võtta.”

„Ma soovin kauneid värve,” teatas preili Lambarth. „Mitte musta. Ja pehmeid kangaid, nagu selle diivani kate.”

„Ma olen veendunud, et leedi Darnell leiab kindlasti selle, mis teile meeldib. Seega,” lausus härra Pendenning, „kas siis lähete koos lord Darnelliga, nagu teie ema seda soovis?”

Preili Lambarth vaatas jälle Adami poole. „Suur raamatukogu?”

„Üsna suur.”

„Paks sulgmadrats?”

„Pehme kui pilv.”

„Soojad toad?”

„Nii et tapeet krussi tõmbub.”

Sel hetkel kostis koputus ja sisse astus üks advokaadi abilistest. „Härra Pendenning, te soovisite, et ma teataks, kui õmblejanna kohal on.”

Advokaat vaatas preili Lambarthi poole. „Olete uueks kleidiks valmis?”

Näole siginenud naeratus muutis jälle tüdruku välimust. ”Aga loomulikult!”

„Ja kui see on tehtud, lähete koos lord Darnelliga ema täditütart tervitama?”

Pärast üürikest pausi tüdruk noogutas. „Ma lähen koos temaga.”

„Suurepärane.” Advokaat säras. „Juhatage preili Lambarth ja õmblejanna tagaruumi ja vaadake, et neid ei segataks,” instrueeris mees abilist.

„Ma ootan siin, preili Lambarth,” lausus Adam, kui tüdruk ukse poole suundus.

Preili peatus lävel ja vaatas tagasi mehe poole. „Ma loodan, et kumbki meist ei pea seda kahetsema.”

„See tuleb lihtsalt kaastundest ta armetu olukorra pärast ja vihast selle üle, et teda nii sõnulseletamatult halvasti on koheldud,” mõtles Adam endamisi, kui ta tüdrukule kinnitas: „Ma olen kindel, et teie viibimine minu kodus saab olema meeldiv meile mõlemale.”