Читать книгу Edenbrooke - Julianne Donaldson - Страница 5

MINU tähelepanu hajutas tamm. Vaatasin selle laia rohelise võra all kõndides üles. Tuul sasis okste küljes lehti ja ma sain seda nähes aru, et polnud väga kaua niimoodi keerelnud nagu need lehed. Seisatasin puu all ja püüdsin meenutada, millal ma viimati tundsin vajadust end keerutada.

Ja siis härra Whittles mulle ligi hiiliski.

„Preili Daventry! Milline ootamatu meeldiv üllatus!“

Võpatasin üllatunult ja otsisin pilguga ärevalt tädi Ameliat, kes oli ilmselt mööda kruusateed edasi läinud, kuni mina puu varjus seisin.

„Härra Whittles! Ma... ma ei kuulnud teid tulemas.“ Tavaliselt kuulasin ma vähemalt ühe kõrvaga tema lähenemise helisid, aga tamm oli täna mu tähelepanu hajutanud.

Ta naeratas säravalt ja kummardas nii sügavalt, et korsett kriuksus. Tema lai nägu läikis higist, hõredad juuksed olid üle pea silutud. Ta oli minust vähemalt kaks korda vanem ja tobedam, kui ma taluda suutsin, aga tema eemaletõukavatest omadustest kõige jõledam ja samas kõige paeluvam oli tema suu. Kui ta kõneles, liikusid tema huuled nii, et huulte servadesse ja suunurkadesse kogunes ila.

Püüdsin mitte vahtida, kui härra Whittles jätkas: „Imeline hommik, eks ole? Tahaksin lausa öelda: „Oo, milline imeline hommik, oo, milline imeline päev, millise imelise daamiga ma kohtusin, näe!“ Ta kummardas, nagu ootaks aplausi. „Aga mul on teiega täna jagada midagi enamat kui lauluridu. Ma kirjutasin teile uue luuletuse.“

Astusin sammu selles suunas, kuhu mu tädi arvatavasti läks. „Mu tädi kuulab teie luuletust hea meelega, härra Whittles. Ta on vaid mõned sammud meist eespool.“

„Aga, preili Daventry, ma loodan ju teile oma luuletusega heameelt valmistada.“ Ta astus mulle lähemale. „See ju valmistab teile heameelt, eks?“

Peitsin käed selja taha juhuks, kui ta üritab neist kinni haarata. Ta oli seda varem teinud ja see oli äärmiselt ebameeldiv. „Kardan, et ei hinda luuletusi nii kõrgelt kui mu tädi...“ Vaatasin üle õla ja ohkasin kergendunult. Mu vanatüdrukust tädi kiirustas mööda teed tagasi minu poole. Ta oli suurepärane saatjadaam – asjaolu, mida ma polnud kuni selle hetkeni päriselt hinnata osanud.

„Marianne! Seal sa oledki! Oh, härra Whittles. Ma ei tundnud teid nii kaugelt ära. Mu nägemine pole just kõige parem...“ Amelia naeratas mehele rõõmsalt. „Olete te uue luuletuse kirjutanud? Mulle nii meeldivad teie luuletused. Te ikka oskate sõnu seada.“

Mu tädi sobiks härra Whittlesile täiuslikult. Tema kehv silmanägemine muutis mehe vastumeelsed näojooned meeldivamaks ja kuna mu tädil oli peas rohkem juukseid kui aru, ei ärritanud teda ka härra Whittlesi tobe käitumine nii nagu mind. Olin tegelikult mõnda aega üritanud härra Whittlesi tähelepanu endalt tädile suunata, aga seni polnud see õnnestunud.

„Mul on tõepoolest uus luuletus.“ Härra Whittles võttis kuuetaskust paberilehe ja silus seda armastavalt. Ta niisutas huuli, nii et suur süljepiisk jäi suunurka rippuma. Ma vahtisin seda, ehkki ei tahtnud. See väreles, kui ta lugema hakkas, aga ära ei kukkunud.

„Preili Daventry on siiras ja kaunis, silmade värv temal nii sulnis! Mitte päris rohelised ega ka pruunid, need on merekarva ja suured.“

Kiskusin pilgu värelevalt süljepiisalt lahti. „Kui tore. Merekarva. Aga minu silmad on pigem hallid kui sinised. Mulle meeldiks luuletus, kus mu silmad on hallid.“ Naeratasin süütult.

„J-jah, muidugi. Olen palju kordi endamisi mõelnud, et teie silmad on hallid.“ Ta kibrutas korraks laupa. „Ahhaa, käes! Kirjutan, et need on tormise mere karva, sest tormine meri tundub tihti hall. See on lihtne muudatus ja ma ei pea tervet luuletust ümber kirjutama, nagu viimasel viiel korral on juhtunud.“

„Kui kaval teist,“ pomisesin ma.

„Tõepoolest,“ sõnas tädi Amelia.

„See pole veel kõik. Preili Daventry on siiras ja kaunis, mu jumaldan tema juukseid malbeid! Need sätendavad küünlavalgel, nende merevaigutoon on nii karge.“

„Tubli,“ ütlesin mina. „Aga ma ei teadnudki, et mu juuksed on merevaigukarva.“ Vaatasin tädi poole. „Kas sina oled kunagi sellele mõelnud, tädi Amelia?“

Ta kallutas pea küljele. „Ei ole.“

„Näete? Vabandage, et ma pole teiega nõus, härra Whittles, aga mul on tunne, et teie parimaid töid on oluline viimistleda.“

Ta noogutas. „Kas te eelistaksite, kui võrdleksin teie juukseid oma hobuse värviga?“

„Jah,“ ohkasin ma. „See on palju parem.“ Hakkasin sellest mängust tüdinema. „Ehk peaksite kohe koju minema ja selle ümber kirjutama.“

Tädi tõstis sõrme. „Aga ma olen tihti mõelnud, et su juuksed on meekarva.“

„Mesi! Jah, just nimelt.“ Härra Whittles köhatas. „Need sätendavad küünlavalgel, nende meetoon on nii karge.“ Ta naeratas nii, et kogu ilane suu oli avatud.

Neelatasin kramplikult. Kuidas sai ühel inimesel nii palju sülge tekkida?

„Nüüd on see täiuslik. Loen selle reedel Smithide õhtusöögil kõigile ette.“

Ma tõmbusin sisimas kössi. „Oh, see rikuks kõik ära, härra Whittles. Nii ilus luuletus peaks jääma ikka enda teada.“ Sirutasin käe paberilehe poole. „Kas ma saaksin selle endale, palun?“ Ta kõhkles ja andis selle siis ära. „Tänan,“ ütlesin ma siiralt.

Tädi Amelia uuris härra Whittlesilt tema ema tervise kohta. Kui mees hakkas ema jala mädanevat haavandit kirjeldama, hakkas minul kõhus keerama. See oli lihtsalt liiga jälk. Tähelepanu mujale suunamiseks eemaldusin neist ja vaatasin taas tamme, mis oli varem mind köitnud.

See oli uhke puu ja see tekitas minus uuesti igatsuse maaelu järele. Lehed keerlesid tuule käes ja ma esitasin endale küsimuse, mis oli mulle veidi varem mõtteainet andnud. Millal mina viimati keerlesin?

Keerutamine oli kunagi olnud minu harjumus, ehkki vanaema peaks seda halvaks harjumuseks, kui sellest teaks. See oli olnud kaaslaseks mu teistele harjumustele, nagu tundide kaupa raamatuga viljapuuaias istumine või oma mära seljas üle põldude kihutamine.

Ma keerutasin end vist viimati vähemalt aasta ja kaks kuud tagasi. Aasta ja kaks kuud tagasi viidi mind mu kodust minema, ehkki ma alles leinasin, ja saadeti vanaema juurde Bathi, samas kui isa läks Prantsusmaale omal moel leinama.

Aasta ja kaks kuud – kaks kuud kauem, kui ma olin algselt kartnud, et pean selles lämmatavas linnas passima. Ehkki mulle polnud kunagi antud põhjust nii arvata, olin lootnud, et aasta eraldi leinamist on piisav karistus. Ja nii olin ma kaks kuud tagasi, oma ema surma-aastapäeval oodanud terve päeva, et isa tagasi tuleks. Olin korduvalt ette kujutanud, et kuulen teda uksele koputamas, ja kuidas mu süda siis rinnus hüppaks. Olin kujutlenud, kui kiiresti ma jooksen ust avama. Olin kujutlenud, et ta naeratab mulle, teatades, et tuli mind koju viima.

Ometi ei olnud ta sel päeval kaks kuud tagasi tulnud. Olin terve öö istunud küünlavalgel voodil, oodates, et uksele koputatakse, mis tähendaks pääsemist sellest kuldsest puurist, aga hommik koitis ja keegi ei koputanud.

Ohkasin, jälgides tuule käes tantsisklevaid rohelisi lehti. Mul polnud kaua aega olnud põhjust keerutada, ja kui seitsmeteistaastaselt pole põhjust keerutada, siis see on tõsine probleem.

„Immitseb.“ Härra Whittlesi hääl köitis taas mu tähelepanu. „Immitseb välja.“

Tädi Amelia oli näost kergelt roheline ja tõstis kinnastatud käe suu peale. Otsustasin, et on aeg sekkuda. Võtsin tema käe alt kinni ja ütlesin härra Whittlesile: „Mu vanaema ootab meid. Vabandage.“

„Loomulikult, loomulikult,“ vastas ta, kummardades taas nii, et korsett valjusti kriuksus. „Loodetavasti kohtume peagi, preili Daventry. Ehk Pump Roomis?“

Loomulikult pakub ta järjekordseks „juhuslikuks“ kohtumiseks Bathi seltskonnaelu keskust. Ta tundis mu harjumusi hästi. Naeratasin viisakalt ja jätsin meelde, et vähemalt järgmise nädala jooksul ma Pump Roomi teed jooma ei lähe. Tõmbasin siis tädi Amelia laia rohelise mururiba poole, mis kaardus elegantselt poolringis võikollaste kivide ümber, ent luksus ei muutnud asjaolu, et Bath elas üle oma kõige kehvemaid aegu. Igatsesin elu maal nii meeleheitlikult, et kibelesin sinna tagasi päeval ja ööl.

Vanaema oli külalistoas ja luges kirja, istudes oma toolil nagu troonil. Ta kandis alles musti leinariideid. Minu sisenedes tõstis ta pea ja libistas kriitilise pilgu minust üle. Tema hallide silmade pilk oli terav ja talle ei jäänud midagi märkamata.

„Kus sa terve hommiku olid? Lippasid mööda põlde ringi nagu mõni talulaps?“

Esimest korda seda küsimust kuuldes olin hirmu tundnud. Nüüd naeratasin, sest teadsin, et see on meie omavaheline mäng. Sain aru, et vanaemale meeldis vähemalt korra päevas üks korralik sõnalahing. Sain ka aru sellest, ehkki ma seda talle kunagi ei ütleks, et tema karm pealispind varjas seda, mida tema pidas kõige suuremaks nõrkuseks – lahket südant.

„Ei, seda teen ma ainult paaritutel kuupäevadel, vanaema. Paaris kuupäevadel õpin lehmi lüpsma.“ Kummardusin ja suudlesin teda laubale. Ta haaras korraks mu käest kinni. See oli tema puhul kõige suurem kiindumusavaldus.

„Hmhh. Sa vist pead end vaimukaks,“ tähendas ta.

„Tegelikult mitte. Lehma lüpsmine nõuab palju harjutamist. Ma olen praegu selles kohutavalt kohmakas.“

Nägin, et lihased ta suu ümber värelevad, mis tähendas, et vanaema üritas naeratust tagasi hoida. Ta sikutas oma pitssalli ja andis mulle märku istuda enda kõrvale.

Kiikasin serveerimislaual olevaid kirju. „Kas mina sain täna kirju?“

„Kui sa pead silmas oma kasutut isa, siis ei saanud.“

Püüdsin pettumust varjata. „Ta ilmselt reisib. Ehk pole tal võimalik kirjutada.“

„Või on ta enesekeskses leinas oma lapsed unustanud,“ pomises vanaema. „Jättis oma kohustused kellegi kaela, kes seda ei soovinud, eriti sellises vanuses.“

Ma võpatasin. Mõned vanaema torked olid teravamad kui teised. See oli eriti valus teema, kuna ma vihkasin mõtet, et olen koormaks. Ja ometi polnud mul kuhugi mujale minna.

„Kas tahad, et ma läheksin minema?“ küsisin ma tahtmatult.

Ta põrnitses mind. „Ära ole selline tobu. Ameliast piisab.“ Ta pani kokku kirja, mida oli lugenud. „Sain oma õepoja kohta veel halbu uudiseid.“

Ahhaa, saatanlik õepoeg. Oleksin pidanud aimama. Mitte miski ei pahandanud vanaema rohkem kui kuulmine oma pärija härra Kelletiga seotud järjekordsest skandaalist. Too oli elupõletaja ja suli ning oli oma raha maha mänginud, oodates nüüd vanaema kopsakat varandust. Minu kaksikõde Cecily pidas teda uljaks ja romantiliseks, mina mitte. See oli üks paljudest asjadest, milles me õega eriarvamusel olime.

„Mida härra Kellet seekord tegi?“ uurisin ma.

„Sinu süütud kõrvad ei pea seda kuulma.“ Vanaema ohkas ja jätkas leebemal toonil: „Ma tegin vist vea, Marianne. Ta hävitab kõik. Ta on teinud meie suguvõsa nimele suurt ja pöördumatut kahju.“ Vanaema tõstis väriseva käe lauba juurde ning nägi habras ja väsinud välja.

Vaatasin teda üllatunult. Vanaema ei näidanud minu nähes kunagi sellist haavatavust välja. See oli äärmiselt ebatavaline. Kummardusin tema poole ja võtsin tema käe pihku. „Vanaema? Oled sa haige? Kas ma toon sulle midagi?“

Ta rapsas käe vabaks. „Ära poputa mind, laps. Sa tead, et ma ei talu sellist käitumist. Olen lihtsalt väsinud.“

Surusin naeratuse maha. Ta oli täiesti terve, kui niimoodi vastata jaksas, aga tema reaktsioon oli tavatu. Ta suutis enamasti härra Kelleti halva käitumise unustada ja meeles pidada, miks too tema lemmik oli – arvasin, et sellepärast, et mees ei kartnud teda –, ent ma polnud näinud vanaema kunagi nii mureliku ja rusutuna.

Ta viitas laual oleva kirjakuhja poole. „Sulle on seal kiri. Londonist. Loe seda ja jäta mind natukeseks rahule.“

Võtsin kirja ja läksin akna alla, lastes päikesevalgusel tuttavale käekirjale langeda. Kui isa mu Bathi tõi, oli ta leidnud mu kaksikõele Cecilyle veelgi sobilikuma elukoha. Cecily oli elanud viimase aasta ja kaks kuud meie nõo Edithi juures Londonis ning tundus, et ta naudib iga hetke.

Kaksikute kohta olime Cecily ja mina erakordselt erinevad. Ta oli minust üle igas naiselikus omaduses. Ta oli ilusam ja rafineeritum. Ta mängis klaverit ja laulis nagu ingel. Ta flirtis härradega vabalt. Talle meeldis linnaelu ja ta unistas abiellumisest tiitliga mehega. Ta oli ambitsioonikas.

Minu ambitsioonid olid sootuks teistsugused. Tahtsin elada maal, ratsutada oma hobusega, istuda viljapuuaias ja maalida, hoolitseda isa eest, tunda, et kuulun sinna, teha midagi kasulikku ja head. Ennekõike tahtsin, et mind armastataks sellisena, nagu ma olen. Minu ambitsioonid tundusid Cecily omade kõrval tagasihoidlikud ja igavad. Vahel kartsin, et mina tundun Cecily kõrval tagasihoidlik ja igav.

Viimasel ajal kirjutas Cecily vaid oma kallist sõbrannast Louisa Wyndhamist ning tema kenast ja tiitliga vanemast vennast, kellega Cecily oli otsustanud abielluda. Cecily polnud mulle tema nime avaldanud – ta kirjutas vaid Louisa vennast. Ilmselt kartis, et neid kirju võib näha keegi, kes pole nii diskreetne kui mina. Võib-olla muretses ta mu toatüdruku Betsy pärast, kes oli maailma kõige suurem klatšimoor.

Ma polnud sellest Cecilyle kirjutanud, aga olin hiljuti küsinud Betsylt Wyndhamite vanima poja nime ja ta oli välja selgitanud, et see on Charles. Sir Charles ja leedi Cecily kõlas hästi, mõtlesin ma. Kui Cecily on otsustanud temaga abielluda, siis see ka juhtub. Ta polnud veel kunagi jäänud ilma millestki, mida tõeliselt ihkas.

Enne, kui ma tema kirja pitseri lahti murdsin, sulgesin silmad ja palusin mõttes: Palun ära lase tal jälle jahvatada kallist Louisast ja tema kenast vennast. Mul polnud Wyndhamite vastu mitte midagi – meie emad olid lastena olnud head sõbrannad ja minul oli nende tutvusele samasugune õigus nagu Cecilyl –, aga olin viimasel kahel kuul neist nii palju lugenud, et hakkasin kahtlema, kas mina ikka olen talle sama oluline kui Wyndhamid. Avasin kirja ja lugesin.

Kallis Marianne!

Mul on väga kahju kuulda, et Bath tundub Sulle vanglana. Ma ei saa sellest aru, sest jumaldan Londonit. Võib-olla sain kaksikuna oma südamesse kogu tsivilisatsiooni ja Sina kogu looduse. Selles asjas pole me võrdsed, eks ju?

(Õena saan ma Sulle andeks anda, et kirjutad selliseid asju nagu: „Eelistaksin pead kaunistama päikesepaistet, tuult ja taevast, mitte ilusat kübarat.“ Palun ära ütle selliseid asju teistele inimestele. Kardan, et nad peaksid Sind ebaviisakaks.)

Teades, et Sa oled õnnetu, ei hakka ma Sind tüütama kirjeldusega oma eelmise nädala tegemistest. Ütlen vaid seda – minu esimene hooaeg linnas on just nii põnev, kui ma olin lootnud. Ma ei pane Su kannatust proovile ega kirjuta täna sellest rohkem midagi, et Sa ei rebiks seda kirja katki enne, kui oled lugenud tähtsaid uudiseid, mida ma Sulle saadan.

Mu kallis sõbranna Louisa Wyndham kutsus mind kaasa nende maamõisasse. See olevat väga suurejooneline. Seda kutsutakse Edenbrooke’iks ja see asub Kentis. Me sõidame maale kahe nädala pärast, aga oluline on see, et ka Sina oled kutsutud! Leedi Caroline palus kutsuda ka Sind, kuna me mõlemad oleme tema „kalli lapsepõlvesõbranna“ tütred.

Ütle, et Sa tuled, ja meil saab seal väga tore olema. Vajan ehk koguni Sinu abi, saamaks „Leedi Cecilyks“ – kõlab ju uhkelt, eks? –, sest tema vend on ka seal ja see on minu võimalus teda võluda. Pealegi annab see Sulle võimaluse kohtuda minu tulevase perekonnaga.

Sinu

Cecily

Lootus pitsitas mind nii tugevasti, et ma ei saanud hingata. Pääseda jälle maale! Lahkuda Bathist ja selles kohutavast vangistusest! Olla õega koos, kui olime nii kaua lahus olnud! Seda oli korraga hoomamiseks liiga palju. Lugesin kirja uuesti, seekord aeglasemalt, nautides iga sõna. Muidugi ei vajanud Cecily tegelikult minu abi Sir Charlesi endale võitmisel. Mul polnud talle pakkuda midagi, mida ta ise paremini ei teeks, kui asi puudutas kurameerimist, ent see kiri tõestas, et ma olen tema jaoks tähtis – ta polnud mind unustanud. Oh, milline õde! See võib olla lahendus kõikidele mu probleemidele. See võib anda mulle põhjuse taas end keerutada.

„Noh? Mida su õde kirjutab?“ küsis vanaema.

Pöördusin innukalt tema poole. „Ta kutsus mind endaga Wyndhamite maamõisasse Kentis. Ta lahkub Londonist kahe nädala pärast.“

Vanaema ajas kortsulised huuled torusse, vaatas mind küsivalt, aga vaikis. Mu süda tõmbus kokku. Ta ei keela ju mul minna, ega? Teades, kui tähtis see minu jaoks on.

Surusin kirja rinnale ja süda pakitses mõttest, et mulle võidakse seda ootamatut õnnistust keelata. „Kas sa lubad minna?“

Ta vaatas kirja, mis tal ikka käes oli – seda, milles olid halvad uudised härra Kelleti kohta. Siis viskas ta kirja lauale ja ajas end toolil sirgu.

„Võid minna, aga ühel tingimusel. Pead oma metsikut käitumist muutma. Sa ei jookse terve päev väljas ringi. Pead õppima käituma nagu elegantne noor daam. Võta oma õest õppust, ta oskab seltskonnas hästi käituda. Ma ei saa lasta oma pärijal pidada end ülal nagu metsaline. Ma ei luba sul endale häbi teha, nagu seda on teinud see minu õepoeg.“

Põrnitsesin teda. Tema pärija? „Mida see tähendab?“

„Just seda, mida sa arvad. Jätan härra Kelleti pärandusest ilma ja pärandan kõik sulle. Antud hetkel on sinu päranduse suurus umbes nelikümmend tuhat naela.“