Читать книгу Edenbrooke - Julianne Donaldson - Страница 7

HÜPPASIN tõllast välja ja jooksin tema juurde. Hüüdsin ta nime ja raputasin teda õlast, aga ta ei vastanud. Viskasin kübara eemale, et tema näo juurde kummarduda. Tundsin kerget hingeõhku ja vajusin kergendusest kokku. Ta oli elus. Otsisin kätega kobades haava. Tema õlal kleepuvat märga tundes tardusin. Teda oli tulistatud.

„Betsy! Mul on su abi vaja! Kähku!“

Mulle meenus ähmaselt, kui isa koer jahiõnnetuses kuuli sai. Isa oli võtnud kaelasideme kaelast ja surunud selle veritsevale haavale, et verejooksu peatada, nagu ta mulle ütles. Kui see aitas koera puhul, aitab see ju ka inimese puhul.

Võtsin oma lühikese jaki seljast ja keerasin selle kokku suureks pambuks. Muud mul hetkel käepärast polnud. Kobasin Jamesi kuuel kõige märjemat kohta ja panin kokkupandud jaki selle peale, öeldes Betsyle, et ta suruks sellele.

Tõusin ja pöördusin tõlla poole. Hobused oli kogu selle möllu ajal ehmunud ja tõlla Jamesist mitu meetrit eemale vedanud. Pidasin kähku aru. Kas peaksime ta tõlda tassima või tõlla siia tooma? Vaatasin kahtlevalt Jamesi. Olin kindel, et ei suuda pooltki tema raskust tõsta ja Betsy oli peaaegu sama väikest kasvu kui mina. Seega tuli tõld tema juurde tuua.

Hobused oli ikka ehmunud ja kippusid end tagajalgadele ajama, kui ma ohjad haarasin. Neid polnud lihtne liikuma veenda, eriti veel tagurpidi, ning mingil hetkel kartsin isegi, et sõidame üle Jamesi ja Betsy. Seetõttu võttis tõlla paika saamine liiga kaua aega.

Ma higistasin, käed värisesid. Püüdsin kiirustada ja komistasin millegi otsa. Lendasin mullale pikali, kriimustades käsi teel olevate väikestel kividel, ja lõin põse vastu maad ära. Üritasin end püsti ajada, seelikud jäid jalgu ja ma leidsin jalgade juurest oma ridiküli. Maanteeröövel ei olnud tahtnud mu raha? Toppisin ridiküli kleiditaskusse ja pöördusin uuesti Jamesi poole. Nüüd tuli keeruline osa – James oli vaja saada tõllaukse juurde ja seejärel tõlda sisse.

Võtsin tal õlgadest kinni, Betsy haaras jalgadest ja me tirisime teda piinavalt aeglaselt, sentimeeterhaaval, peatudes sageli, et ta maha panna ja hinge tõmmata. Kui me viimaks tõllaukse juurde jõudsime, nägin ma, kui kõrgel on aste maapinnast, ja oleksin äärepealt nutma hakanud. Mu käed värisesid väsimusest ja me pidime ta veel kuidagimoodi tõlda vinnama.

Panin mehe maapinnale pikali ja vaatasin süngelt Betsyt. Ta vajus vastu tõlda.

„Me peame seda tegema, Betsy. Ma ei tea, kuidas, aga peame.“

Ta noogutas ja kumbki võttis ühest saapast kinni, lükates Jamesi jalad tõlda. Siis ronisime üle tema tõlda. Me sikutasime ja tirisime ta jalgu, kuni puusad oli uksest sees. Siis ronisin ma uuesti välja ja hüppasin alla, olles kindel, et kui ta ka veel elus on, jookseb haav selle tirimise ja nügimise peale kindlasti tugevasti verd. Kergitasin tema õlgu ja lükkasin, samal ajal sikutas Betsy tema käsi. Lõpuks saime ta kössis asendis tõlda. Ma sulgesin kähku ukse, enne kui ta jõudis tagasi välja vajuda.

„Suru haava peale!“ hüüdsin ma läbi katkise akna.

„Kuidas? Ta on kössis.“

„Proovi ikka!“ Ronisin kutsaripukki, kõikudes, taibates, kui kõrgel ma olen, ja haarasin ohjad. Vähemalt oskasin ma tänu isa õpetusele tõlda juhtida. Hobused liikusid rahutult minu kohmaka juhtimise all. „Soovin sama palju kui teie, et James teid juhiks,“ pomisesin ma, laksutades ohje nende seljal.

Olime keset tühjust. Sõitsin edasi, kuni käed ja õlad väsimusest tulitasid. Nelja ehmunud hobust polnud lihtne ohjeldada.

Kui ma viimaks taamal valgust nägin, oli see maailma kõige ilusam vaatepilt. Lähemale jõudes tundsin veel suuremat kergendust, sest kahtlemata oli tegu võõrastemajaga. Ukse kohal rohmakal puidust sildil oli kirjas „Roos ja kroon“. Sõitsin hoovi ja ronisin värisevatel jalgadel pukist alla.

Kiirustasin ukse juurde, aga avasin selle pisut liiga jõuliselt. Uks lendas pauguga vastu seina. Baarileti ääres seisev pikk härra vaatas minu poole. Ilmselt oli tema tähelepanu tõmmanud minu sisenemisega kaasnenud müra.

Läksin tema juurde nii kiiresti, kui mu värisevad jalad võimaldasid.

„Vajan hoovis abi. Kohe.“ Mu hääl oli käskiv, peaaegu ebaviisakas, aga ma muretsesin Jamesi pärast nii väga, et ei hoolinud sellest.

Härrasmees kergitas mind silmitsedes kulmu, nähes mu sassis juukseid – kuhu mu kübar jäi? – ja poriseid saapad. „Te ajate mu kellegagi segi.“ Tema sõnad oli järsud, hääletoon rahulik. „Võõrastemaja peremees on köögis.“

Punastasin tema põlgliku pilgu all ja mu närvid ütlesid järsku kõige juhtunu järel üles. Kuidas ta julgeb minuga nii rääkida? Viha lahvatas rinnus ja uhkus kergitas pead. Sel hetkel tundsin end sama tugeva ja kõrgina kui vanaema.

Ajasin lõua ette ja ütlesin: „Vabandage, aga arvasin, et kõnelen härrasmehega. Näen, et eksisin, nagu te isegi ütlesite.“

Nägin tema näol hetkelist vapustust ja suundusin siis baarileti taga oleva avatud ukse poole. „Halloo! Peremees!“ Välja ilmus jässakas kiilanev mees, kes pühkis käsi särgi sisse. „Mul on kohe hoovis abi vaja!“

„Jah, loomulikult,“ vastas tema ja tuli minu kannul välja.

Avasin tõllaukse ja selgitada polnud vajagi. See oli kohutav vaatepilt – James kössis põrandal, Betsy näost valge, mõlemad verised. Olin kohkunud, ehkki olin selleks vaatepildiks valmis olnud.