Читать книгу Edenbrooke - Julianne Donaldson - Страница 6

TEADSIN, et mu suu on ammuli, aga mul polnud jõudu seda sulgeda. Nelikümmend tuhat naela! Mul polnud aimugi, et vanaema oli nii rikas.

„Selle juurde ei kuulu mõistagi maamõis,“ jätkas ta, „aga loodetavasti abiellud sa mehega, kel on see olemas. Vähim, mida sa minu varandusega teha saad, on leida suurepärane abikaasa.“ Ta tõusis ja läks kirjutuslaua juurde. „Ma tunnen Wyndhame. Kirjutan leedi Caroline’ile isiklikult ja võtan kutse sinu nimel vastu. Kaks nädalat jätab meile piisavalt aega, et lasta sulle uued kleidid õmmelda. Peame kohe ettevalmistustega alustama.“

Ta istus laua taha ja võttis ette paberilehe. Ma ei suutnud end liigutada. Minu elu oli äsja muutunud ilma igasuguse ettehoiatamise või vahepausita.

Vanaema tõstis pea. „Noh? Mis sul öelda on?“

Ma neelatasin. „Ma... ma ei tea, mida öelda.“

„Võiksid alustada tänamisest.“

Naeratasin jõuetult. „Loomulikult olen ma tänulik, vanaema. Olen lihtsalt... rabatud. Ma ei tea, kas ikka sobin säärast vastutusekoormat kandma.“

„Selle pärast sa Edenbrooke’i lähedki – et sobivaks saada. Wyndhamid on väga lugupeetud. Nendega koos olles on sul võimalik palju õppida. See on lausa minu tingimus. Sinust peab saama kombekas daam, Marianne. Sa kirjutad mulle sealt ja räägid, mida oled õppinud, muidu kutsun su siia tagasi ja õpetan sind ise.“

Mu mõtted tiirlesid peas ringi ja ma ei saanud veel millestki aru.

„Sa oled kahvatu,“ lausus vanaema. „Mine üles ja heida pikali. Küll sa varsti toibud, aga ära maini päranduseasja poole sõnagagi oma toatüdrukule! Sa ei taha, et teised praegu sellest teada saaksid. Kui sa ei suuda eemale peletada sellist ullikest nagu härra Whittles, oled sa abitu teiste, kavalamate meeste ees, kes hakkavad su pärandust jahtima. Las mina otsustan, millal see uudis teatavaks teha. Pean oma õepojale teatama.“

Raputasin pead. „Muidugi ei ütle ma kellelegi.“ Närisin alahuult. „Aga tädi Amelia pärandus? Ja Cecily?“

Ta heitis tõrjuvalt käega. „Amelia pärandus on eraldi. Ära tema pärast muretse. Ja Cecily ei vaja suurepärase abikaasa leidmiseks varandust, sina aga küll.“

Pärandus, mille ta andis mulle haletsusest? Sest vanaema ei uskunud, et ma ilma selleta mehe leiaksin? Mulle tundus, et peaksin selle pärast piinlikkust tundma, aga tegelikult oli mul ükskõik, nagu oleks mingi oluline juhe aju ja südame vahelt katki lõigatud. Läksin aeglaselt ukse poole. Äkki peaksin tõesti korraks pikali heitma.

Avasin ukse ja oleksin äärepealt härra Whittlesile jalgu jäänud. Ta ilmselt nõjatus vastu ust, sest koperdas tasakaalu kaotades tuppa.

„Vabandage!“ hüüatas ta.

„Härra Whittles!“ Ma taganesin kähku, et temaga mitte kokku puutuda.

„M-ma tulin oma luuletuse järele, et saaksin teie soovitatud muudatused sisse viia.“

Vaatasin üle tema õla ja nägin tädi Ameliat fuajees ootamas. See selgitas, miks mees siin oli. Võtsin taskust tema luuletuse ja ulatasin talle, hoidudes hoolega tema kätt puudutamast. Ta kummardas ja tänas mind taganedes ja ukse poole liikudes neli korda. See mees oli täiesti naeruväärne.

Ent teda nähes tabas mind ärevus, mis taastas sideme aju ja südame vahel. Mis sest pärandusest – selle peale mõtlen hiljem. Varsti pääsen Bathist minema ega pea härra Whittlesit loodetavasti enam kunagi nägema. Naeratasin ja pöördusin, et trepist üles joosta. Pidin kirja kirjutama.

Kirjutasin Cecilyle, et võtan kutse vastu, aga ei maininud pärandust. Ehkki vanaema väitis vastupidist, ei uskunud mina, et Cecily suhtub varandusest ilma jäämisse nii ükskõikselt, nagu vanaema arvas. Mina ei suudaks jätta neljakümmet tuhandet naela ainult endale, kui mu kaksikõel on vaid väike kaasavara. Selline ebaõiglus ei sobinud mulle sugugi.

Ent olles mõned päevad muretsenud, otsustasin, et küllap on mul edaspidi aega seda Cecilyga arutada. See varandus ei kuulunud ju veel mulle ja vanaema oli alles hea tervise juures. Pärin selle raha võib-olla alles aastate pärast. Ma ei räägi sellest mitte kellelegi enne, kui see on reaalsuseks saanud.

Järgmised kaks nädalat möödusid õmblejate ja kübarategijate salonge külastades. Oleksin seda kõike nautinud, ent mõte Edenbrooke’is end esitleda muutis naudingu ärevuseks. Mis siis, kui teen Cecilyle tema tulevase perekonna ees häbi? Võib-olla ta kahetseb, et kutsus mind. Ja kas ma suudan käituda nii kombekalt, nagu vanaema minult ootas? Muretsesin nende asjade pärast, kuni oli aeg Bathist lahkuda.

Lahkumispäeva hommikul heitis vanaema mulle hommikusöögi ajal üheainsa pilgu ja kuulutas: „Sa oled näost roheline, laps. Mis sul ometi viga on?“

Sundisin end naeratama ja vastasin: „Mitte midagi. Natuke närviline vist.“

„Ära siis parem söö. Sa tundud olevat selline, kel võib pika tõllasõidu ajal halb hakata.“

Mäletasin sõitu Bathi hästi. Olin reisi ajal oksendanud kolm korda, neist korra oma saabastele. Ma ei tahtnud kindlasti sellises seisus võõraste juurde saabuda.

„Ehk on sul õigus,“ ütlesin ma ja lükkasin taldriku kaugemale. Mul polnud nagunii isu.

„Enne lahkumist tahan sulle midagi anda,“ sõnas vanaema. Ta torkas väriseva käe oma pitssalli alla ja võttis sealt medaljoni, mille ulatas mulle.

Avasin ettevaatlikult medaljoni ja ahhetasin selle sisu nähes. Väikese ovaali sees oli tilluke maal minu emast. „Oh, vanaema,“ õhkasin ma. „Ma pole seda kunagi varem näinud! Kui vana ta siis oli?“

„Kaheksateist. See maaliti enne tema abiellumist sinu isaga.“

Selline nägi mu ema siis välja minuvanusena. Kujutasin hästi ette, millist elevust ta Londonis võis tekitada, sest ta oli harukordselt ilus. Mul polnud emast rohkem pilte, sest tema teised portreed rippusid minu kodu vaiksetes koridorides Surreys. Panin keti kaela, tundes medaljoni mõnusat raskust naha vastas. Närvilisus taandus otsekohe ja ma hingasin kergemalt.

Teener teatas, et tõld on valmis. Ma tõusin ja vanaema mõõtis mind kriitilise pilguga pealaest jalatallani, noogutades viimaks heakskiitvalt.

„Pea nüüd meeles, et pead oma suguvõsa nime au sees hoidma. Ära tee midagi, mis mind häbistaks. Pane kübar alati välja minnes pähe, muidu tulevad sulle tedretähnid. Ja üks asi veel...“ Ta osutas oma pahkliku sõrmega minule ja viibutas seda, nägu surmtõsine. „Ära mitte kunagi... teiste kuuldes laula.“

Surusin huuled kokku ja põrnitsesin teda. „Seda nõuannet mul küll vaja polnud.“

Vanaema turtsatas naerma. „Ei, ilmselt mitte. Kes suudaks unustada viimast kohutavat korda, kui sa avalikult laulsid?“

Tundsin, et punastan seda piinlikku olukorda meenutades. Ehkki minu esimesest avalikust esinemisest oli möödas neli aastat, oli mul selle peale mõeldes iga kord meeletult häbi.

Jätsin vanaema ja tädi Ameliaga hüvasti, kibeldes teele asuma, aga kui ma õue astusin, hüüdis tuttav hääl mu nime. Tõmbusin sisimas kössi. Kas ma tõesti pidin veel viimast korda härra Whittlesit taluma?

Ta tuli kiirel sammul minu poole, lehvitades paberilehega. „Tõin teile parandatud luuletuse. Te ei lahku ju kohe?“

„Kahjuks küll. Seega jätame hüvasti, härra Whittles.“

„Aga... aga mu õepoeg saabub täna ja ta tahaks teiega kohtuda. Ta tuli Bathi just sel eesmärgil.“

Mina ei tahtnud härra Whittlesi sugulastega kohtuda. Tahtsin siit ära minna ja temaga mitte kunagi enam kohtuda.

„Vabandage.“ Viitasin tõlla poole, kus teener mulle ust lahti hoidis. „Ma ei saa oodata.“

Tema nägu muutus morniks ja korraks vilksatas tema pilgus ülim pettumus. Siis haaras ta mu käe ja tõstis huultele. Suudlus, mille ta mu käeseljale surus, oli nii märg, et jättis mu kindale jälje. Pöördusin ära, et varjata vastikusvärinat. Tõlda istudes noogutas mulle võõras kutsar ja Betsy ootas mind juba, kibeldes kahtlemata pikemalt klatšima.

„Kus on vanaema kutsar?“ küsisin ma Betsylt.

„Ta on sel nädalal podagra tõttu rivist väljas olnud ja teie vanaema palkas tema.“ Betsy viitas lõuaga tõlla eesosa poole. „Tema nimi on James.“

Tundsin kergendust, et tõlda ei pea kaksteist tundi juhtima vana põdur mees. See kutsar tundus palju tugevam ja arvatavasti jõuame ka kiiremini kohale, aga Betsy surus huuled hukkamõistvalt kokku.

„Mis viga?“ küsisin ma.

„Ma ei taha teie sugulastest halba rääkida, preili Marianne, aga teie vanaema poleks pidanud selle reisiga nii kitsi olema. Minu arvates oleks ta pidanud palkama veel ühe kutsari.“

Kehitasin õlgu. Ma ei saanud selles osas midagi muuta ja kui me jõuame turvaliselt sihtkohta, olen ma rahul. Me sõidame ju läbi maapiirkondade, mitte mõnel peateel, kus võiks ohtu karta.

Tõld hakkas läbi tänavate liikuma ja ma vaatasin aknast viimast korda seda linna. Lahkudes pidin vastumeelselt tunnistama, et Bath on ilus, sest majad olid ehitatud samast kullakarva kivist, mida läheduses asuvatest mägedest kaevandati. Tõllarattad veeresid üle munakivitänavate ja me möödusime varahommikustest puhkajatest, kes olid teel tervisevete poole.

Betsy nõjatus järsku ettepoole. „On see härra Kellet?“

See oli tõepoolest saatanlik õepoeg, kes oma laisal hooletul kõnnakul Pump Roomist möödus. Ta vaatas möödudes meie poole ja ehkki ma tõmbasin pea kähku tagasi, nägi ta mind, sest kergitas kübarat ja irvitas minu suunas, sest nii ta mind tavaliselt tervitaski.

Õnneks tuli ta täna, mitte eile, kui ma oleksin pidanud olema tunnistajaks tema reaktsioonile vanaema teate peale, et ta on testamendist välja jäetud. Olin pääsenud viimasel hetkel. Betsy jutuvadast ma siiski ei pääsenud.

„Te ei kujuta ette, kui väga ma ootan Edenbrooke’i külastamist! Olen kuulnud, kui uhke mõis see on, ja ma vannun, et lahkun Bathist hea meelega, sest siin pole mitte kellegagi rääkida, ja olen kindel, et meil on Kentis väga vahva.“

Ta jätkas oma katkematut lobisemist ka siis, kui tõld Bathist lahkus ja üle künkliku maastiku sõitis. Tundsin kergendust, et minu päranduse saladus on veel kaitstud, sest kui Betsy oleks sellest kuulnud, oleks ta ainult sellest rääkinudki.

Betsy rääkis viimaseid kuulujutte ja oma ootustest sellele „imelisele seiklusele“, ent vaatas aeg-ajalt endast paremale jäävat tõllapatja. Ta vaikis iga kord seda tehes, mis oli tema puhul nii haruldane, et ma arutlesin laisalt, mis teda tõlla selles osas nii väga huvitab. Siiski ei jaksanud ma seda küsimust esitada, sest kõhus keeras pidevalt.

Peatusime keskpäeva paiku ühes võõrastemajas, aga ma ei pidanud veel õigeks süüa. Järgmine teelõik viis meid peateest eemale ja päeva edenedes oli mul jätkuvalt halb enesetunne. Vanaema tõld oli vana ja üsna kehva vedrustusega, nii et ma tundsin iga auku ja kühmu.

Pärastlõunal läks ilm pilve, taevas oli hall nagu malmpoti kaas. Mu meeleolu vastas ilmale ja mind tabas mõningane rahutus. Puudutasin oma medaljoni, tuletades endale meelde, et ei ole vaja närviline olla. See oli põnev seiklus ja olenemata sellest, millised on Wyndhamid, on Cecily seal ja muretseda pole vaja. Betsy lobisemine muutus kergeks norskamiseks, kui ta minu kõrval tukkuma jäi. Vaatasin aknast välja ja mõtlesin taas Cecilyga kohtumisele.

Enne kui mu ema õnnetult surma sai, oli mu elu lausa muinasjutt. See oleks alanud nii. Elasid kord kaksikud tüdrukud, kes sündisid aastaid last igatsenud mehele ja naisele. Need tüdrukud olid nende jaoks kuu ja päike.

Cecily oli päike ja mina kuu. Kuigi me olime kaksikud, olime sama palju sarnased kui lihtsalt õed. Juba varakult sai selgeks, et Cecilyle oli osaks saanud rohkem ilu kui mulle. Seega pälvis ta ka rohkem tähelepanu ning ehkki ma soovisin vahel, et saaksin ka särada, olin olukorraga harjunud – ma peegeldasin Cecily valgust. Olin kasvanud tema heleduse varjus ja kui ma ka ei nautinud alati oma rolli tuhmima särajana, oskasin ma seda hästi. Oskasin lasta Cecilyl särada ja teadsin, kus on minu koht.

Kõik, mida ma enda ja oma pere koha kohta teadsin, muutus ja pöördus pärast ema surma pea peale. Cecily sõitis pärast matuseid Londonisse: ta oli alati tahtnud pealinnas elada ja Edith võttis ta avasüli vastu. Ma ei oleks iialgi isa maha jätnud. Cecily lahkumine oli nagu hülgamine.

Varsti pärast seda oli isa järsku teatanud, et mina lähen elama vanaema juurde Bathi. Minu vastuväidetest polnud mingit kasu. Ta sõitis Prantsusmaale ja oli sestsaadik seal viibinud. Meie perekond oli purunenud, aga ma lootsin, et reis Edenbrooke’i aitab kõik korda teha. Olen taas õega koos ja ehk suudame kahekesi veenda isa koju tulema.

Surusin medaljoni südame kohale ja tundsin lootust tärkamas. Ema portreel pidi olema mu südamele maagiline mõju. Ehk ka mu sisikonnale, sest peagi tundsin, et mul hakkab parem. Varsti jäin tõlla kõikumise saatel magama.

Ma ei tea, kaua ma magasin, aga ärkasin võpatades, olles hetke hämaruses segaduses. Vaatasin ringi ja püüdsin aru saada, mis mind äratas. Betsy norskas valjusti, aga ta oli norsanud ka enne minu uinumist, nii et see ei saanud mind äratada. Siis sain aru, et tõld oli peatunud. Kiikasin aknast välja, arutledes, kas me oleme juba Edenbrooke’is. Ma ei näinud tulesid, uhket maja ega isegi mitte võõrastemaja. Panin siiski tähele, et taevas oli selge ja hele kuu valgustas ümbrust.

Vaikuses kõlas vali lask. Ma võpatasin ehmunult. Mehehääl karjatas ja tõld nõksatas edasi, peatudes taas.

Betsy virgus. „Mis see oli?“ pomises ta.

Surusin näo vastu akent. Mulle vaatas vastu kaks silma. Karjatasin. Tõllauks kisti lahti ja uksel seisis suur tume vari.

„Tõuske püsti ja andke oma asjad siia!“ Hääl oli madal ja summutatud.

Olin maanteeröövlitest kuulnud ja teadsin, mida tegema peaksin. Peaksin tõllast välja astuma ning andma ära oma ehted ja raha. Ometi hoiatas sisetunne mind seda ähvardavat häält kuuldes, et oleks rumal kaitsvast tõllast väljuda.

Kobasin oma ridiküli ja viskasin selle avatud uksest välja. „Võtke. Seal on minu raha. Võtke see ja minge minema.“

Maskis mees eiras raha ja haaras mul kaelast.

Kiljatasin, tõmbusin eemale ja kuulsin plõksatust. Nägin röövli sõrmede vahel läikivat metallketti, kui ta käe tugevasti rusikasse surus. Minu kaelakee. Minu medaljon. Minu ainuke pilt emast. Sööstsin ettepoole, aga ta hoidis seda kaugemal ja naeris kergelt.

Ja siis nägin ma, mis tal teises käes on. Püstol.

„Tulge tõllast välja.“

Ta kõneles nii vaikselt, et see tekitas külmavärinaid. Mu abaluude vahele kerkis külm higi. Taganesin tõllanurka. Kui ta tahab mind välja saada, peab ta mu välja tirima.

Talle tuli ilmselgelt sama mõte. Ta haaras mu jalast kinni ja väänas tugevasti. Jalga tabas valuhoog. Kukkusin tõlla põrandale kõhuli ja mind sikutati tagasi. Üritasin millestki kinni haarata ja kisendasin. Kisendamine jätkus, see oli õudne ja hirmutav. Sain viimaks aru, et see pole mina, vaid Betsy.

Olin ta unustanud, aga nüüd täitis tema karjumine öö kohutava, judisema paneva heliga, mis pani mu südame puperdama. Ta karjus nagu hullumeelne. Sain kohe aru, et ta ei teadnud, et maanteeröövlil on püstol. Avasin suu, et teda hoiatada, kui mu pea kohal kõlas terav kurdistav pauk.

Kisendamine läks üle hingeldamiseks, millele järgnes vali kirumine ja paanikas hobuste hirnumine. Õhus oli suitsulõhna. Tõld kõikus ja uks lendas vastu mu pahkluud. Kiljatasin teravast valust ja tõusin põlvili.

„Betsy! Said sa viga?“

Ajasin end püsti ja haarasin tal õlgadest, üritades teda paremini näha. Ta raputas pead, ahmides ikka õhku ja sirutades midagi minu poole. Kuuvalgus helkis hõbedasel püstolil, mida ta hoidis värisevas käes. Vahtisin teda ammuli sui, haarasin siis püstoli ja panin ettevaatlikult istmele.

Mu tähelepanu köitsid kabjalöögid ja aknast välja vaadates nägin üht meest hobusel minema kihutamas. Meie maanteeröövel oli vist põgenenud.

Betsy vajus istmele ja mina tema kõrvale, kummardudes ettepoole, pea käte vahel.

Tema hingeldamine läks üle luksumiseks. „Oo ei! Ma t-tulistasin inimest. Mis siis, kui ma ta t-tapsin? M-mis minust saab?“

Mu pea käis ringi. Püüdsin sügavalt hingata, aga hakkasin suitsu käes läkastama. „Ei, sa ei tapnud teda. Nägin teda minema ratsutamas. Kuidas sa temalt püstoli kätte said?“

„Ei s-saanudki,“ vastas Betsy luksudes. „K-kasutasin tõllapadja alla p-peidetud püstolit.“

Tõstsin seda kuuldes pea. „Siin oli püstol? Kogu see aeg? Kust sa teadsid?“

„Ma a-avastasin selle, kui te härra Whit-Whittlesiga r-rääkisite.“

Oleksin kergendusest peaaegu naerma hakanud. Betsy päästis meid! Kallistasin teda, kuni meie pead tema luksumise tõttu kokku hakkasid kolksuma. Eemale tõmbudes tuli mulle üks mõte.

„Pea nüüd. Kus James on? Miks ta meile appi ei tulnud?“

Järsku meenus mulle esimene lask kohe pärast tõlla peatumist. Keegi mees oli karjatanud. Mu süda täitus hirmuga. Pöördusin ja nägin läbi katkise akna kedagi maas lebamas. See oli meie kutsar James.