Читать книгу Minu Eesti - Justin Petrone - Страница 4

Tutvusin Epuga Helsingis. Kui Eesti naised küsivad, kus me kohtusime – ja vaid naised küsivad seda – tekitab see neis huvi. „Helsingis!?” küsivad nad üllatunult. „Mida sa seal tegid?”

Kas Helsingi tundub mõnele eestlasele tõesti nii kauge paigana? Piisab ju sellest, et istud Tallinnas põhja suunas väljuvale praamile ning oledki moi ja moi-moi keskel. Kindlasti on lisaks minule teisigi välismaalasi, keda naissugu on sedaviisi Eestisse meelitanud.

Tõik, et kohtusin Epuga Helsingis, on mul võimaldanud välja vingerdada nii mõnestki ebamugavast jutuajamisest. Tartu keldrikõrtsis Zavood otsustasid kord kaks lihaselist, higist ja blondi linnapoissi – nimetagem neid Hardoks ja Janariks – tõsta tüli tõigast, et ma olevat varastanud „nende” laua, kus nende tühjad õlleklaasid olid juba viis minutit niisama seisnud.

„Kurat, see on meie laud,” vandus Hardo, kes ilmselgelt otsis võimalust ükskõik kellega kakelda.

„Ma väga vabandan,” vastasin närviliselt eesti keeles. „Mina mõtlesin, et see laud oli vaba.”

„Sul on imelik aktsent,” ütles Janar, kes samuti kibeles kellelegi äigama. „Kust sa tuled?” päris ta. Janari rasketel kätel olid mustad laigud, võimalik, et jalgrataste või automootorite parandamisest... või siis inimeste kägistamisest.

„Minu olen pärit New Yorgist,” vastasin, üritades kiiresti olukorda selgitada oma puises keeles, „aga mu naine on eestlane, siis ma oskan eesti keelt.”

„Su naine on eestlane?” pahvatas Hardo armukadedalt. Oli selge, et tal endal ei olnud oma eesti naist. Hardo vaatas Janarile otsa. Tõsiasi, et mingi välismaalane oli ühe nende naistest ära röövinud, paistis olevat piisav, et mind Lõuna-Eesti kombe kohaselt süüdi mõista ja karistada. Ma polnud pelgalt nende lauda varastanud. Olin omastanud ka ühe nende naistest.

„Jah, aga ära müretse, mehed – me tegelikult kohtusime Helsingis,” seletasin ma rahulikult.

Äkitselt rahunesid nad maha. Kahe minuti pärast vestlesime juba pikemalt sellest, kui raske on eesti keelt selgeks saada.

„Tead,” möönis Hardo õlut lonksates, „sa räägid eesti keelt täitsa hästi.” Janar noogutas. „Mõned elavad siin 50 aastat,” vehkis ta oma raske rusikaga, „ega oska ainsatki sõna!” Punastasin komplimendi peale, ehkki olin seda varemgi korduvalt kuulnud.

Janar ja Hardo adusid, et ma ei olnud nende maale tulnud kindla kavaga mõni nende naistest minema viia. Kui ma esimest korda Eestisse sattusin, plaanisin jääda vaid üheks päevaks.

Tartus 2009. aasta juulis

P.S. Enamik raamatus kasutatud nimesid on tõelised, aga mõned on muudetud. Kõik lood on tõestisündinud.