Читать книгу Minu Eesti - Justin Petrone - Страница 6

Praamisõidu ajal küsis Epp minult, kuidas ma Nõukogude Liitu ette kujutan.

Rääkisin talle, et poisina kujutlesin, kuidas ma lähen värvikate vanalinnade ja lärmakate sadamatega Euroopasse, mõnes Stockholmi või Kopenhaageni suguses kohas astun laeva ning saabun siis üle reostatud mere hädiste hallide karpmajade ja õnnetute hallide nägude maailma. Nõnda ma seda kujutlesin.

„Aga nii see oligi,” kortsutas Epp kulmu. „Oligi hall.”

„Aga kuidas see siis nii läks?”

„Ajapikku. See ei juhtunud üleöö.”

Kui meie kiirlaev Helsingist Tallinna sadama poole tüüris, ei olnud kusagil midagi halli. Ootasin, et kõrbest kerkiks mingisugune postsotsialistlik Põhjamaade Bütsants, Läänemere Krimm. Krimmi aga ei tulnud. Küll oli näha saari ja metsi.

Praami merekaardilt lugesin ette saarte nimed. Aegna, Prangli ja Naissaar.

„Kas sa Naissaarel oled kunagi käinud?” küsisin Epult.

„Ei,” vastas ta. „Seal käiakse küll, aga seal olevat palju lõhkemata... neidsamuseid... mis see on, mida visatakse vette, et laevu õhku lasta?”

„Miine?”

„Jajah, lõhkemata meremiine. Teisest maailmasõjast. Vahel on lehes kirjas, et keegi astus kogemata miinile ja lendas õhku.”

Otsustasin, et ei lähe kunagi Naissaarele ilma metalliotsijata. Kahju, et saared polnud külalislahkemad. Nad meenutasid mulle Helsingit ümbritsevat rahumeelset arhipelaagi, kus kasvasid jämedad männid ja kased ning olid päikselised supelrannad. Taamal olid mõned valged laevad Naissaare ranniku lähedal. Nende kaptenid arvatavasti teadsid, kuidas Teise maailmasõja lõhkemata moona vältida.

Sadamale lähenedes läksime Epuga välja ülemisele tekile. Seal olid teksatagidega soome noorukid, kes rääkisid valjusti ja jõid purgiõlut. Kell oli 10 hommikul.

Tekilt märkasin Tallinna, ent see ei näinud üldse idamaine välja. See oli hoopis samasugune kui Helsingi, Kopenhaagen või Reykjavik. Linna siluetti ilmestasid luteri kirikute valgeks võõbatud tornid. Vasakut kätt nägin kraanasid ning sädelevaid klaashotelle ja kontorihooneid.

„See näeb välja nagu Helsingi,” sõnasin üllatunult. „See näeb peaaegu välja nagu mõni Skandinaaviamaa.”

„Eesti ongi mõneti nagu Skandinaaviamaa,” ütles Epp. „Aga tal on lihtsalt vähem vedanud kui teistel.”

Sildusime ning jalutasime praamiterminali, mis ei erinenud märkimisväärselt sellest, mis meist Helsingisse maha jäi. Naisterahvas passikontrollis vaatas tuimalt mu dokumenti. Oma pikkade blondide juuste ja taevasiniste silmadega nägi ta natuke soomelik välja, ent temas oli midagi vürtsikamat, mis muutis ta palju kaunimaks. Nüüd sain aru, miks Tallinna praamil nii palju soome mehi oli.

Tema passipitsat langes ning ma tohtisin siseneda. „Eesti Vabariik,” pomisesin omaette. See keel nägi välja nagu soome ja saksa keele ristand, kuhu oli sisse pistetud näpuotsaga rootsikeelset mulinat. See ei tundunud nii poeetiline kui „Suomen tasavalta”, kust me just olime tulnud.

Ehkki Tallinna sadam oli kaugelt paistnud ilus ja moodne, sain kiiresti aru, et esmamulje võib olla petlik. Mõningad lähedalasuvad hooned olid tahmast mustad ning tuul või pätid olid aknad sisse peksnud. Lähedalt meenutas see mulle Uus-Inglismaa hüljatud sadamalinnu, mida mäletasin oma lapsepõlvest.

Ümbritsev arhitektuur ajas veelgi enam segadusse. Vana õigeusu kirik siin, bensiinijaam seal ning nende vahel ööpäev läbi avatud alkoholipood, mille ees prügihunnikute vahel seisid mõned poolkiilakad Eesti punkarid, kes jõid kordamööda pudelist viina.

Edasi vanalinna poole kulgedes jäi räpane sadama-ala seljataha ning seda asendasid hotellid ja valuutavahetuspunktid. Vanalinna keskaegse värava juures jalutasime mööda kohvikutest, mis olid tuubil täis tüsedaid keskealisi Rootsi, Saksa ja Soome turiste. Ma oskasin neil vahet teha ainult nende keele kõla järgi, sest nad nägid täpselt ühesugused välja. Näha oli ka vanu vene naisi ning pisikesi itaallaste ja hispaanlaste salku. Näis, et kogu Euroopa on üheleainsale tänavale kokku aetud.

„Kas sa meie Soome-reisilt mingeid sõnu mäletad?” küsis Epp.

„Ma mäletan, kuidas öelda „minä olen mies”.”

„Siin öeldakse „mina olen mees”.” Erinevus oli vaevumärgatav. „Aga kuidas kõlbab „minä olen pomo”?”

Epp naeris. „Jah, ma arvan, et pomo on ka eestikeelne sõna!” Ta tunnistas, et sai paljustki aru, mida meie soomlastest võõrustajad üksteisele rääkisid. Isegi sellest, mida me ei pidanud kuulma. Näiteks kuidas nad kurtsid, kui palju me reisi ajal jõime.

„Aga mida nad siis ootasid?” küsisin ma pisut haavunult. „Nad lasevad terve karja ajakirjanikke lahti tuppa, kus on palju avatud veinipudeleid, ning arvavad, et me ei joo seda ära?”

„Mina ei joonud,” vastas Epp naerdes. „Mul polnud aega, ma pidin pealt kuulama, mida nad meist räägivad.”

Jalutasime nüüd mööda Tallinna vanalinna majesteetlikke tänavaid. Sealsed kreemjat karva hansahooned paelusid mind. Mul oli käes reisijuht, mis puges nahast välja, et Helsingi kohta midagi head öelda, ent mulle tundus, et ükski reisijuht ei saaks kunagi Tallinna vanalinna piisavalt kiita. Eesti pealinn nägi palju parem välja, kui ma eales arvata oleksin osanud.

Ühel käänulisel keskaegsel tänaval pimedatesse akendesse vaadates oietasin ma: „See koht on vapustav. Kujutad ette, mis tunne võiks olla siin elada?”

„Sa võid ju siin elada,” ütles Epp kergelt. „Ma olen Tallinna vanalinnas elanud.”

Mina võiksin siin elada? Teisel pool maakera? Ümbritsetuna neist keskaegseist muinasjutumajadest? See mõte tundus uskumatuna, ent kaalusin seda siiski.

„Mida ma siin teeksin?”

„Sa võid näiteks inglise keelt õpetada.”

Kaalusin seda mõtet hetke. Siis lendles see minema ning hajus Tallinna pärastlõunasesse päikesevalgusse.

„Ei usu, et ma hakkama saaksin.”

„Haa!” ütles Epp. „Sa võid elada kus tahes ning igal pool sõpru leida. Mul on sõpru terves maailmas.”

Jah, mulle tuli meelde küll, Epp oli mulle oma seiklustest kõnelnud. Indias oli ta olnud abiks filmivõtetel. Inglismaal töötas ta lapsehoidjana. Epu lood rändasid paigast paika. Seal oli Indiat ja Inglismaad, Iisraeli ja Kanaari saari. Seal oli Malaisiat, Küprost ja Valgevenet.

„Ma töötasin koos operaatoritega, kes olid töötanud Björkiga,” ütles ta uhkelt. „Nad rääkisid, et ta on täiesti hull ning sama hajameelne kui mina. „Tantsija pimeduses” võtete ajal kaotas ta ühe mobiiltelefoni nädalas.”

Istusime Toompeal ja vaatasime alla vanalinna punastest kividest katustele.

„Meie programm on läbi, kas sa jääd nüüd Tallinnasse?”

„Ei usu,” raputas Epp pead. „Ma olen siin ennegi olnud. Mul on ikka veel nälg maailma järele.”

„Kuhu sa siis lähed?”

„Ma tahan väga Indiasse aašramisse tagasi,” ütles ta. „Sa ei kujuta ettegi, kui puhtana sa end tunned, kui oled seal kas või nädala veetnud. Ma pean sinna tagasi minema.”

„Mina tahan minna Brasiiliasse, São Paulosse,” mainisin ma. „Tahan õppida bossanoovat ja sambat mängima.” Kujutasin ette, kuidas ma saan peagi sõpradeks oma iidolite Caetano Veloso ja Gilberto Giliga ning võidan peagi maailmamuusika auhindu ja mängin karnevalilaval.

„Aga miks sa siis ei lähe?” küsis Epp.

Nägin vaimusilmas oma vanemate nägusid, kes olid üsna kõheldes tähistanud seda, et mind Soome väliskorrespondentide kursusele vastu võeti.

„Pole veel juhust olnud.”

Jalutasime Toomkiriku juurde, kuhu ennevanasti maeti paljud Tallinna jõukad ja mõjukad. Sulgesin silmad ning mulle heiastus 13. sajandi taanlaste sissetungi tõrvikuist valgustatud kohutav vägivald. Kujutlesin, kuidas üüratu lõkke kõrval seisis paganast naine ja röökis verd tarretama paneva ängiga „Eesti!”.

Õues häirisid mind endiselt eesti naised. Restorani viipavate või postkaarte müüvate blondide näitsikute liigutustes oli mingisugust isevärki võlu.

Aeg-ajalt möödus meist mõni imekaunis poolpaljas naine, blondid juuksed õlgadel valla, keha katmas vaid pea olematu topp ja mikrominiseelik ning sinised silmad esile kutsumas kõige primitiivsemaid tundeid. Mu keha oli kriisis. Ma olin sellisest närvikõdist purjus. See meeldis mulle.

Epp nägi täiesti teistsugune välja. Tal olid pruunid lotakad püksid, päevinäinud must särk ning tossud, mis olid käinud mitmel mandril.