Читать книгу Minu Eesti - Justin Petrone - Страница 5

Soome pealinna laevasadam ei tekita suuremal osal inimestest vahemerelikku tundejudinat. Aga mind isiklikult tabab heldimus, kui satun Esplanaadi lähedusse. See on pikk tänav, mis lõpeb värske toidukauba turuga Tallinna sõitvate praamide lähedal. Just seal kohtusin esimest korda Epuga.

Ühel imekaunil augustipäeval seisin ma seal, kere ajavahest lopergune, ning vahtisin üht noort naist ja tema lokkis juuksepahmakat. Tal olid jalas punased püksid ning ees oranžide klaasidega päikeseprillid. Soome lahe väiksed lained laksusid vastu kaiäärt ning Epp seisis päikese käes ja naeratas. Taamal olid rõõmsa olekuga laevad ja värske kalaga kaubitsejad.

„Minu nimi on Epp ja ma olen 28-aastane,” ütles Epp mulle. „Saabusin just Indiast. Jube kummaline on jälle Läänemerd näha.”

Noogutasin ja tutvustasin ennast. Justin, 22-aastane, Ameerika Ühendriikidest, õnnelik, et sain kodust eemale. Kõigest kaugele eemale. Kuulasin, kuidas Epp rääkis, ning vaatasin, kuidas ta juuksed tuules lehvisid. Vaatasin tema saledat ja päevitunud keha, nõtkeid sõrmi ja kõrgeid põsesarnu. Kusagil minu kehas käskis õrn peenike hääl temaga lapsi teha – vabandust, Janar ja Hardo. Tundsin end väga haavatavana. „Vakka!” kisendasin sellele häälele. „Ära too mulle jama kaela!”

Pärast mu kaheksa tundi väldanud lennureisi oleks Epp sama hästi võinud olla mõni Baltimaade Aphrodite. Juttu ajada ma ei suutnud, sest olin omadega täitsa läbi. Aeg-ajalt tundus, et pilt hakkab väsimusest ujuma. Väidetavalt oli tol hetkel kell kaks päeval, ent sama hästi oleks see võinud olla seitse hommikul, üheksa õhtul või 25 millal tahes. Mu keha ei saanud enam üldse aru, mis kell on.

Ma ei teadnud ka seda, mida Soomest oodata, ent vaistlikult tundsin, et sinna jõudmine on emotsionaalne verstapost. Olin enamikust tuttavatest tuhandete kilomeetrite kaugusel, ent millegipärast ei igatsenud nende järele. Olin juba näinud, kuidas teised meie kursuse inimesed ummisjalu internetikohvikusse sõpradele meilima tormasid. Mina ei saatnud oma sõpradele ridagi ning vaid korra helistasin telefoniautomaadist koju ja teatasin, et olen elus.

Ma tahtsin eemale. Ma tahtsin irduda. Tahtsin olla siin, Helsingis. Ütlesin endale, et pean oma hinge kosutama möödunud aasta vussiläinud asjade pärast. Hinge kosutamise plaanid ei hõlmanud ühtegi romantilist intriigi, isegi Epp ja tema punased püksid polnud mingi erand.

Pealegi olin ma Helsingis selleks, et osaleda Soome väliskorrespondentide kursusel, mitte armastust otsimas. Oma viimasel semestril George Washingtoni Ülikoolis otsisin internetist tööpakkumisi ja leidsin nende asemel ahvatluse nimega Soome. Vatrasin kokku essee sellest, kuidas ma igatsen näha virmalisi; ülimoodsas Soome saatkonnas toimunud vestlusel õnnestus mul muljet avaldada ning osutusin üheks kahest ameeriklasest, kes välja valiti. Võib-olla tajus mu vestluspartner, kuivõrd meeleheitel ma olin. Igatahes oli tal õigus.

Mu elu oli selleks hetkeks muutunud umbes selliseks, nagu kujutatakse Ameerika tõsielusarjas „Real World”, kus kahekümnendais eluaastais individualistid üritasid leida iseennast kesk linnamiljööd, tulvil nihilismi ja suguhaigusi.

Mu kolledžiaegne armulugu leidis truudusetuse ja emotsioonide keeristormis oma otsa. Ehkki olin tüdrukut küll armastanud, oli meie armude aed selleks ajaks nii üles küntud ja soola täis külvatud, et seal ei saanud kunagi enam mitte midagi kasvada. Hingevalu leevendamiseks hakkasin lävima allakäinud boheemlastega, kes sõid hašišit nagu putru. Jajah, mõned segasid seda igal õhtul endale toidu sisse. Mida see tüdruk mulle ühel peol ütleski? Et mul polevat mitte mingeid ambitsioone. Ja tal oli õigus. Selleks ajaks oli mul napilt nii palju pealehakkamist, et oma hädisele olukorrale lõpp teha. Tagantjärele on selge, et Soome oligi mu viimane lootus, mis mind süngelt kursilt kõrvale juhtis. Unes sain kutsungeid Helsingist, vabaõhuhullumajast teisel pool maailma.

Meie kursusel, mille oli välja töötanud Soome välisministeerium, oli sisuliselt üks eesmärk: meelitada noori ja paljulubavaid välisajakirjanikke Soome, teha neile ajupesu ja seletada, kui suurepärane on Soome, ning saata nad siis tagasi koju, kus nad ühel heal päeval saavad ajalehtede ja telejaamade peatoimetajateks ning oskavad siis asjatundlikult rääkida põdrakasvatusest, paberiveskitest ja Talvesõjast. Kunagi oma eraklikkuse poolest tuntud riigist oli see tark tegu ning mul isiklikult pole enam mingit kahtlust, et Soome väliskorrespondentide kursusel on pöördumatu mõju.

Programmi edenedes viidi meid läänerannikul asuvasse Turu linna, kus sai juua baarideks ehitatud laevadel, mis seisid kaunites kanalites. Meile näidati ülikoolilinna Tamperet, kus sai end saunas kasevitstega nuhelda. Seejärel sõidutati meid lennukiga Lapimaale, kus sai matkata karmil põhjamaisel kõnnumaal ning juua koos põtradega ühest ja samast ojast.

Peagi saime teada, et Soome on maa, kus inimesi sunnib tööle tohutu kogus kohvi ning unne aitavad suikuda higi ja viin. Kuidas ma võinuksin ära öelda kogu sellest tasuta alkoholist?

Paar päeva pärast seda, kui kohtusin oma kaaskorrespondentidega, toimus Helsingis pidu. Pärast pidu istusin koos teise ameeriklasega bussi peale ja me hakkasime sõitma ühika poole. Sellal, kui tema oma käekotti oksendas, tabas mind väljakannatamatu vajadus põit kergendada. Hüppasin suvalises peatuses bussist välja ja soristasin end lähimasse põõsasse tühjaks.

Öine õhk mu ümber oli soe ja sünkjasmust. Ümberringi polnud mitte kedagi. Esmalt oli mul selle üle hea meel. Siis aga mõistsin, et mul polnud vähimatki aimu, kus ma olen või kuidas siit koju pääseda. Ütlesin endale, et Helsingi pole ju nii suur. Ühikas on kindlasti kohe siinsamas nuka taga.

Olin vist juba tund aega ärevalt mööda vaikseid ja hämaraid kõrvaltänavaid matkanud, kui mulle turgatas, et ainuke viis koju naasmiseks oli siiski meie armas buss nr 55. Häda oli aga selles, et olin bussipeatusest nii kaugele tuianud, et mul polnud ka selle asukohast enam vähimatki aimu.

Olin ikka veel purjus ja suures segaduses, kui kohtasin noortesalka mingi maja ees, kus toimus pidu.

Üks linalakk neiu ütles mulle midagi soome keeles. Tema pikad juuksed olid palmikusse punutud ja langesid seljale. Ta kordas oma küsimust.

„Ma otsin oma bussi,” mõmisesin ma.

„Sa räägid inglise keelt? Kust sa tuled?”

„New Yorgist.”

„New Yorgist? Mida paganat sa Helsingis teed?”

„Ma osalen,” peatusin korraks, et röhitseda, „ee... Soome väliskorrespondentide kursusel.”

Patsiga ilus soomlanna naeratas kaasatundvalt ning juhatas mind peatusse, kus istusin mingi bussi peale, mis sõitis kuhugi. Olin väsinud, jommis ja eksinud ning kandsin oma eluloo nüüd ette bussijuhile, kes rääkis inglise keelt suurepäraselt.

„Mis su nimi on?” küsisin.

„Mati.” Mati sirutas käe välja ja surus seda kiiresti, hoides teist kätt roolil.

„Kust pärit?”

„Noh, algselt Eestist.”

„Eestist? Meie kursusel on üks eesti tüdruk... Epp.”

„Epp. Kõlab eesti tüdruku moodi küll,” naeratas ta.

„Kui ma esimest korda osalejate nimekirja nägin, ei uskunud ma, et kellelgi võiks nii lühike nimi olla.”

„Jajah. Eestlastel on palju naljakaid nimesid,” naeratas Mati. „Minu venna nimi on Uku.”

„Yoko?”

„Ei, mitte Yoko,” naeratas ta. „U-ku.”

Kui olime juba üsna kaua Helsingi kõrvaltänavatel kurseerinud, jõudis Mati lõpuks kannule bussile nr 55.

„Viimane võimalus,” ütles Mati. „Bussid lõpetavad umbes sel ajal sõitmise, nii et sa pead jooksma, muidu jääd maha.”

„Kiitos,” hõikasin talle.

„Pole tänu väärt,” naeratas ta.

Jõudsin bussile just parajasti ning tabasin end hetk hiljem mõtisklemast, kuidas mul on ikka elus vedanud. Mida ma oleksin teinud, kui Matit poleks olnud? Pargipingil põõnanud? Helistanud öösel kell kolm Soome välisministeeriumisse? Kui ma lõpuks ühikasse kakerdasin, öeldi mulle, et tudengid olid kambakesi mind otsima läinud. Olin küll rõõmus, et mind nõnda tähelepanelikult koheldi, ent siiski masendunud, sest taas oli alkohol minu üle võidu saanud.

„Tead, kuidas on soome keeles „keppi tahad?”?” sosistas mulle üks araabia ajakirjanik. „Halut sie panna?”

„Ongi nii?”

„Jaa, ning „mulle meeldib su uus soeng” on...”

Olime parajasti järjekordsel korrespondentide veini- ja juustuõhtul. Kas ma ühelgi Soomes veedetud päeval läksin õhtul voodisse kaine peaga? Mohammed, Egiptuse korrespondent Helsingis, oli samuti mõne klaasikese ülearu võtnud ning pidas mulle loengut Soome elu nüansside kohta.

„Minu lugejatele meeldib üliväga see, kui ma sauna kohta kirjutan,” seletas ta. „Kujuta ette, kui eksootiline on saun kairolastele.”

Teiste joobnud noorte kambast jooksis järsku Epp minu juurde ning kõkutas Ungari korrespondendi Réka kõrval naerda.

„Kas saladust tead?” sosistas Epp mulle kõrva.

„Mis saladust?” küsisin ma uudishimulikult.

„Ah et sa ei teagi saladust?” Viimane silp oli otsekui mesilase nõelatud. Epp pöördus tagasi Réka poole, lagistas taas naerda ning jalutas minema.

Epp oli kummaline. Kogu meie rühmast oli tema ainuke, kes ei tarbinud alkoholi. Ta olevat hiljuti Indias aašramis^[1.] elanud, kus inimesed harrastasid „puhast” elu. Ometi näis ta jaburam kui kõik teised programmis osalejad.

Mis siis oli see tema saladus?

Mohammedil oli sauna asjus tuline õigus. Soomes saunatas meie grupp igal pool ja igal õhtul. Linnas, metsas, saartel, isegi erilistes Lapi suitsusaunades, kus seinad olid tahmast mustad ning õhk kantserogeensest suitsust tiine.

Kord peatus meie reisiseltskond Tampere lähedal asuva suvemaja ees. Mehed kümblesid ühes saunas, naised teises. „Tavaliselt käivad kõik koos,” ütles võõrustaja Jari. „Aga me arvasime, et teile võib see ehk veider tunduda, sest te olete kõik välismaalased.” Loengute ajal olin kuulnud kõlakat, et välisminister Erkki Tuomioja ja president Tarja Halonen olid kuumadel kuuekümnendatel pidevalt koos saunas käinud. Pärast Jari käest kuuldut tundus see kaunis tõepärane.

Karja alasti meestega koos saunatamine ei olnud ka just normaalne. Me pidime end sel hetkel veel võhivõõraste ees alasti koorima ning siis istuma hämaras ruumis üksteise kõrval laval, seda kõike väidetavalt lõõgastumiseks.

Mida siis paljad välismaa mehed saunas räägivad, kui mõned õlled on hinge all? Suurema osa ajast arutlesime selle üle, mis võiks toimuda naiste saunas. Prantsuse ajakirjanik Florent teavitas meid oma südamesoovist karata kõiki Soome naisi. Sloveen Matjaz proovis teada saada, milline meie rühma tüdruk meile kõige rohkem meeldis. Sellele küsimusele ma küll vastata ei tahtnud, ehkki teadsin üsna hästi, mida ma ilmselt oleksin öelnud. Südamlik kanadalane Mitchell ning poisilik venelane Jevgeni, kes polnud arvatavasti veel kordagi habet ajanud, arutlesid aga inglise keele nüansside üle.

„Kas tahad teada, kuidas on inglise keeles õrn musi kõrvalestale?” küsis Mitch Jevgenilt.

„Muidugi! Mul on märkmik, kuhu kirjutan üles kõik sõnad, mille ma päeva jooksul olen ära õppinud.”

„Jevgeni, õrn musi kõrvalestale on inglise keeles dildo^[2.].”

„Dildo? Suurepärane!” ütles Jevgeni vaimustunult. Ta peatus hetkeks ja seedis uut sõna.

„Nõndaks, Mitch. Kui ma lähen mõne Kanada neiu juurde ja palun talt dildot, saab ta minust aru?”

„Igatahes.”

Kõik saunalised ajasid juttu ja tegid nalja. Ainult meie soomlasest võõrustaja Jari ei rääkinud. Ta hakkas hoopis kuumadele kerisekividele stoilise rahuga vett loopima. Keriselt tõusid vägevad aurupilved, mis panid kõrvad tulitama ja sundisid kätega nägu varjama. Kui aur oli hajunud, viskas ta kividele järgmise kopsikutäie vett. Siis veel ühe. Keegi ei lausunud sõnagi. Arvatavasti oli see mehelik. Keegi ei tahtnud esimesena saunast välja joosta.

Kõik lootsid, et Jari jätab lõpuks järele ja hakkab end kaseokste või millegi sellisega nüpeldama, ent ei midagi sarnast. Ta muudkui jätkas vee loopimist, kuni kõik välismaalased olid sunnitud põrgukatlast lahkuma. Vaid Jevgenil oli pealtnäha kogu aeg üsna mugav. Paistis, et lisaks habemele ei eritanud ta nahk ka higi.

„Me oleme soomlased,” üürgas Jari, kui me väljusime. „Meie eesmärk on vallutada maailm, ikka saun sauna järel.”

Suvemaja asus selge veega järve kaldal. Sealkandis oli õhk kuidagi teistsugune. See näis embavat tervet keha. Ihualasti olla tundus kuidagi iseäranis loomulik.

„Ma ei tea, mida teie teete, aga mina ujun tollele saarele seal!” kuulutas Jevgeni ning hüppas jooksu pealt ihualasti sünkjasse järvevette.

Ka mina olin väikest saart märganud. Sauna terassilt paistis see olevat ahvatlevalt lähedal. Kaalusin, kas tõmmata ujumispüksid jalga, ent kuna Jevgeni paistis teadvat, mida teeb, sukeldusin ka mina porgandpaljana pea ees vette.

Arvasin, et jõuame kohale umbes kümne minutiga. Esialgu oli ujuda lihtne, ent poolel teel tundsin, et mu keha on surmväsinud. Jõu säästmiseks jäin ühe koha peale vett sõtkuma.

Enesekindel peanupp mu ees püsis vee peal – venelane Jevgeni ujus saarele. Näis, et ta tunneb end Soomes väga koduselt. Mõningase jõupingutusega järgnesin talle ning viimaks vinnasin oma alasti keha samblasele rannale, kuhu jäin õhku ahmides lamama. Sammal ja muld kleepusid mu kehale.

„Sa pole saunade ja järves ujumisega harjunud?” naeris Jevgeni. „See on vana Vene komme.”

„See on üks väsitav komme,” ähkisin ma.

Äkitselt katkestas meie saareidülli mingi müra.

„Ahoi, seal on Jevgeni ja Justin!” kuulsin ma naisehääli teiselt poolt järve hõikumas. „Järele neile!”

„Tüdrukud on teel siia,” karjatas Jevgeni erutatult. „Ma peaksin äkki minema ja neilt dildot paluma? Nad on vist juba saarel!”

„Kes siin on?” küsisin ma ja varjasin kibekiiresti oma meheau.

„Ma kuulen lätlanna Maria ja inglanna Natalie hääli, ja peaaegu näen eesti tüdrukut Eppu. Kahjuks on neil kõigil ujumisriided seljas.”

„Epp!” niitsatasin ma. „Me peame tagasi ujuma!”

„Miks?” päris Jevgeni. „Kas sa kardad, et ta näeb sind?”

„Olgu-olgu, lähme nüüd.”

Ma olin Soomes kõvasti arenenud. Olin seal teinud nii mõndagi, mida mul kui ameeriklasel polnud varem isegi võimalust teha. Ma olin õppinud lõõgastuma kuumas ruumis, mis oli täis üksteist okstega nüpeldavaid alasti mehi. Nüüd olin ujunud porgandpaljana üle järve, meheau elussööda kombel kalade suu-ulatuses tilbendamas. Kindlasti polnud mul aga vaja seda, et kena ja saladustega 28-aastane eesti neiu näeks mind põõsas lõdisemas, ihualasti ja samblasena.

Vaistlikult sööstsin vette ja kroolisin tagasi nii jõuliselt, kui suutsin. Umbes poolel teel tundsin taas tohutut väsimust. Keha hakkas valust krampi tõmbuma. Käed tegid kibedasti tööd, et mind pinnal hoida. Jalad ei liikunud. Liiga lähedal oma meheaule nägin ühe kala tumedat kogu mööda vilksatamas. Kindlasti kavatses ta kohe näkata. Tõstsin hirmuga tempot.

Kui ma viimaks sauna terassile jõudsin, autasustasid sõbrad mind külma Lapin Kulta õllega.

„Sul vedas roppu moodi,” ütles Jari mind veest välja aidates. „Igal suvel upub Soomes niimoodi pärast sauna ujudes kümneid inimesi.”

„Mida sa kuulad?” Epp vaatas mulle otsa. Olime bussis teel Turust Helsingisse. Mu nägu tulitas aknast sisse lõõskava õhtupäikese käes.

„Oma muusikat,” vastasin närviliselt Epu poole vaadates.

„Mis mõttes oma muusikat?”

„Mu omakirjutatud lugusid, ses mõttes.”

„Kas mina saan ka kuulata?”

„Ei,” vastasin ja haarasin oma CD-pleierist kõvemini kinni. „Tähendab, saad küll, aga hiljem.”

„Sa oled vist küll ainuke muusik, keda ma olen kohanud, kes ei taha, et keegi ta muusikat kuulaks,” sõnas Epp. Tegin talle nägusid. Alguses oli ta tundunud romantilisena, ent nüüd mõjus lihtsalt hirmutavana.

Kõik sai alguse lõunasöögi ajal Turus. Mitch oli kempsu läinud ja palunud, et ma telliksin talle veel ühe klaasi veini. Kui ettekandja tuli ning ma palusin valjusti „Mitchile veel veini”, vaatasid kõik kursusel osalejad äkitselt halvakspanevalt minu poole.

Nad panid oma söögiriistad lauale ja jõllitasid ning mina lasin otsekohe pea häbist norgu, ehkki ma ei saanud päris hästi aru, mida ma valesti olin teinud. Mitch tahtis veel veini. Kas siis ei tohi veel üht klaasikest paluda?

Pärastpoole, kui me Turu kanalitel laevakõrtsis olime, pärisin Epult, mis tema meelest ennist juhtus.

„Päriselt tahad teada?” vastas ta.

„Jah.”

„Sa oled kuidagi kohmakas. Näed välja nagu teismeline,” raputas ta pead.

„Aga Mitch palus mul talle veini tellida. Mina pole süüdi.”

„Asi pole selles, mida sa ütlesid, vaid selles, kuidas sa seda tegid!”

Minu eneseväärikus vajus lössi. Mitte et see oleks enne mingi eriline tsepeliin olnud.

„Teismeline?”

„Sa oled vist üsna kurb, Justin,” lausus Epp tõsiselt. „Sul on kurvad silmad.”

Epu sõnad tõmbasid mul vaiba alt ära. Teadsin, et tal on õigus, ent vihkasin teda sellest hoolimata. Õhtul lesisin oma naril, mul oli kassiahastus ja palav ning ma kritseldasin päevikusse. „Kuidas edasi? Kust ma tulen?” kirjutasin ma kibedalt. „Peeglist vaatab mulle vastu mingi nägu, mis kuuluvat mulle. Aga... Aga misasja? Ei midagi. Polegi midagi muud: joo end täis või mine magama.”

„Palun, mängi mulle oma muusikat,” ütles Epp bussis jälle. „Mulle meeldis see väga, kui sa eile praamil karaoketunni ajal „Ticket to Ride’i” laulsid.”

Ainsad head lood tolles karaoke-kataloogis olid biitlite omad ja ma valisin neist sellise, mida laulda oskasin. Ent ma ei teadnud, kui väga Epule biitlid meeldivad. Tema oli üks vähestest, kes plaksutas. Peamiselt soomlastest koosnev publik jõllitas mind kui tulnukat. Kui ma lavalt lahkusin, ei vaadanud nad isegi minu poole. Nad kohtlesid iga karaokelauljat samasuguse julma ükskõiksusega, isegi paksu vahvat joodikut, kes enne mind laulis lugu „I Love Rock ‘n’ Roll”. Mis neil viga oli?

Epp ajas silmad vidukile ja naeratas mulle. Ta rääkis küll, et oli pärit Eestist, ent vahel tundus hoopis, et ta on pigem Malaisiast, kus ta samuti oli üksvahe elanud ja töötanud. Tal olid kirevad riided. Ta oli mulle juba laenanud Kantoni elektropopi ja elevantidega ehitud India leelutuste CD-sid. Ma vaatasin talle silma ning tundsin, et kui ma piisavalt kaua sinna vaatan, tekib sellest mingi üleloomulik jõud. Võib-olla hakkan veel leviteerima.

„Justin, ae!” katkestas meid kanadalane Mitch. „Kas sul on veel Lapin Kultat? Siin on palav.”

„Ikka, ma rabasin mõned kaasa,” vastasin ja pistsin käe seljakotti.

Kui ma Mitchile õlut ulatasin, küünitas Epp end mu istme poole, haaras mu tasku-plaadimängija ning pages sellega kibekiiresti oma istmele bussi eesotsas. Mu niigi päikesest põlenud nägu tulitas piinlikkusest veelgi hullemini.

„Anna tagasi!” hõikasin ma. „Anna mu muusika tagasi!”

Epp ei vastanud. Ta lösutas oma istmel, üleannetu naeratus näol, ning hakkas kuulama noid lugusid, mis ma möödunud suvel üksinda oma vanemate keldris olin linti mänginud.

Kuulsin, kuidas kõrvaklappidest kostsid trummid, ning adusin, et mul pole mõtet enam vahele segada. Epp oli veel ühe kihi mult maha koorinud, meeldigu see siis mulle või mitte. Muusika mängis, Epp kergitas suunurka ning ma taganesin võidetult oma kohale. Tundsin end kui kuumale rannaliivale selili pööratud krabi, kelle sisikond on nokkimiseks valla.

Istusin ja ootasin, et Epp mu plaadi tagasi annaks. Mul polnud oma mõtete kirjapanekuks muud pääsu kui päevik. Ootasin terve päeva, ent tema jalutas ringi, klapid peas, ning kui ta minust möödus, kuulsin oma trumme.

Meie grupp naasis Ahvenamaalt. Käisime ujumas ühel kõrvalisel rannal või vähemalt mingis sellises kohas, mis Soomes ranna nime kannab. Rändrahnud, millest Kökari saar tundus suuresti koosnevat, kadusid järsult süngesse vette. Vesi tundus uskumatult must ja sügav ning ma pelgasin seda pisut, Epp aga hüppas vette ja hõljus kaugemale, grupist kaugele eemale.

„Ega siin suuri kalu ole?” küsisin meie rootslasest võõrustajalt.

„Mida?”

„Suuri kalu, noh. Haisid, mõõkvaalu?”

„Ei,” naeris ta ja popsis piipu. „Ei mingeid suuri kalu.”

Kui meie grupp otsustas rannast lahkuda, oli Epp pelk pisike must täpike loojuva päikeseketta taustal. Oma järvekogemusele tuginedes otsustasin, et ta võib tagasiujumisel abi vajada ning ujusin talle järele. Läänemeri tundus mulle täiesti võõra ja mõneti ähvardavana. Ehkki rootslane oli öelnud, et mõõkvaalu pole, võis seal kergesti elada muid elukaid. Üüratud kalmaarid. Mõrvarlikud kaheksajalad. Maniakkidest morsad.

Mõne aja pärast olime kohakuti.

„Mida sa teed?” hüüdis Epp ja siputas vee all jalgu. Ta tõmbas kopsud õhku täis ja läks korraks vee alla.

„Ma tulin vaatama, kas sinuga on kõik korras. Ma kartsin, et sa väsid äkki ära.”

„Oo,” naeris Epp, otsekui oleksin teda lillekimbuga üllatanud. „Selle eest saad küll kaksteist punkti!”

„Kaksteist punkti?” Mida see veel tähendas?! Mitme kuu pärast sain teada, et see oli ilmselt viide Eurovisiooni lauluvõistlusele, millest ma sel hetkel veel midagi kuulnud polnud.

„Kas sa ei karda rannast nii kaugel olla?” hüüdsin.

„Ahhaa!” kuulutas Epp. „Kui sa ülemäära vastu ei sõdi, viib vesi sind sinna, kuhu sul on tarvis. Vesi hoiab sind pinnal! Seda õpetas mulle elu aašramis. Vett peab usaldama!”

Mulle ei meeldinud, kuidas inimesed meid vaatasid, kui me veest välja ronisime. Ehkki olime kõik üle kahekümne, tundsin end nende uute nägude keskel otsekui kolmanda klassi naga.

„Nii et kuidas siis sinu ja Epuga on?” õrritas sloveen Matjaz.

„Ole vakka, Matjaz,” nähvasin talle.

„No kuule, räägi nüüd ära!”

„Lase nüüd olla.”

„Kas te seal lainete vahel amelesite ka?”

„Jäta ta rahule, Matjaz,” noomis sloveeni prantslane Florent. „Kõik ei ole sellised klatšihimulised koolitüdrukud nagu sina.”

Ma olin end veennud, et mul pole mitte kedagi vaja. Tahtsin elada erakuna, olla muusikamunk. Mina ja minu kitarr maailma vastu. Vahel aga said tunded minust võitu, näiteks kui ma ühikatoas Soome TV-d vaatasin. Igal pärastlõunal ilmus ekraanile muusikasaate „Up North” reibas rootslannast saatejuht Kicki Berg, kes võttis kogu valu ära. Võib isegi öelda, et olin temasse pisut armunud.

„Justin, sul on tüdrukut vaja,” ütles Briti korrespondent Natalie, kui ma klaasistunud silmil oma armsat Kickit vaatasin.

Natalie oli punapea Inglismaalt ning pealaest jalatallani tedretähni täis. Ta oli minuga peaaegu päevapealt ühevanune ning mulle otsekui ammu kadunud kaksikõde.

„Ma tean,” ohkasin ma.

Epp andis mulle plaadi viimaks Kotka linnas tagasi. Ta tuli mulle ja Jevgenile muusikapoodi järele ning tõmbas mind klassikalise muusika riiulite vahel kõrvale.

„Ma olen seda päevade kaupa kuulanud ning see on väga hea,” ütles ta plaati tagasi ulatades. „Võta teadmiseks, et sa oled väga andekas.” Ma tajusin tema kehast kiirgavat energiat, kui see mulle lähenes. Tundsin, et mu keha hakkab üles sulama.

„Andekas?” ütlesin ma, komplimendist meelitatud. „Aitäh.” „Minu lemmiklugu on see, kus sa lõpus laulad „hopelessly, helplessly^[3.]”.”

„Jajah, ma ei suutnud otsustada, kumba sõna kasutada ja siis pruukisin mõlemat,” sõnasin. Ka mulle oli see lugu kõige olulisem.

Jevgeni vaatas meid hip-hopi riiulite juurest nõutu näoga. Ta oli just soetanud Dr. Dre plaadi. „Miks te teineteist niimoodi vaatate?” segas ta vahele.

„Kuidas siis?” vastasin. Ma ei saanud aru, millest ta räägib. Epp ei vaevunud Jevgenile vastama. Selle asemel naeratas ta mulle veel kord ning lahkus poest.

Hingasin välja.

Viimase nädala alguses lendasime Lapimaale. Lennujaamast sõidutati meid bussiga üle kaljuste mägede ja läbi magusa männilõhnaga metsade, meie giidid mängisid meile aga saamide metsikut rahvamuusikat joigumist.

Ühes Inari baaris tantsisime kohalikega ning Mitch ja mina hakkasime teineteisele viskiklaasi taga tooste ütlema.

„Ainuke patt on mittehoolimine,” ütles Mitch mulle otse silma vaadates. „Ja oma võimaluste mahamagamine.”

Kõik mu kahetsused koondusid mu peas rivvi. Ma ei pidanud enam vastu ja kukkusin lauale.

„Kas sa mõtlesid selle toosti ise välja?”

„Ei,” vastas Mitch viskit rüübates. „Aga mulle tundub, et see on praegu kohane.”

„Mille pagana pärast sa pidid seda nüüd ütlema?” puterdasin Mitchile. „Kas sa üritad mu õhtut hävitada?”

„No näed, ma teadsin, et see on hea toost,” naeris Mitch ulakalt. „See paneb su mõtlema.” Mitch oli 34-aastane, vanem ja targem kui enamik meist ning pealegi kihlatud.

„Olgu,” ütlesin ma. „Elagem siis nii, et ei ole midagi kahetseda!” Neelasin alla järjekordse viskidoosi, lõin klaasipõhja vastu lauda ning astusin välja. Teadsin, et kui ma selsamal õhtul Eppu ei leia, kahetsen ma seda elu lõpuni.

Kell oli 23, ent Inaris paistis endiselt päike. Kümneid põhjamaiseid saari täis pikitud jahedat järve palistasid jämedad ja sünged puud. Nägin Eppu kaugele järve ulatuval paadisillal istumas. Silla lõpus oli köies vesilennuk ning õhk oli paksudest Soome sääskedest tihe.

Temale lähenedes kuulsin jälle toda peenikest häält enda sees. Tee temaga lapsi, nõudis see. Seekord olin ma hetkest liiga lummatud, et häält tähelegi panna.

Istusin Epu kõrvale. Lobisesime, ei mäleta, millest. Suutsin mõelda vaid jõule, mis tõmbas meid teineteisele üha lähemale.

Mõne aja pärast küünitas Epp minu poole ning tõmbas oma taskust välja väikese kommipaberi, millest ta voltis pisitillukese laevukese. Ta lasi selle paadisilla ühelt küljelt vette, laevuke ujus silla alt läbi ja ma püüdsin selle teiselt poolt välja.

„Kõige tähtsam on vett usaldada,” ütles Epp ninatargal toonil. „Pea ujudes alati meeles, et kui sa vett usaldad, ei tee ta sulle kunagi liiga.”

Võtsin paberlaevukese kätte ja vaatasin seda mõnd aega pingsalt.

„No näed,” lausus Epp rahulolevalt. „Nüüd luba mulle, et sa hoiad seda laevukest elu lõpuni alles. Kas lubad?”

Kas ta tegi nalja? Lapimaa kullakarva ehavalguses silmitsesin seda paberlaevukest taas, seejärel vaatasin Epu poole tagasi. „Luban.”

Tund hiljem. Meie švipsis ajakirjanike lustakas bande kulges tagasi oma metsamajakeste poole, kus me Inari lähedal peatusime. Tuigerdasin kuuvalgel mööda metsarada, kui Epp äkitselt pimedusest välja tormas.

„Ma nägin vist põtra!” Ta peaaegu kisendas seda ning ta silmad vilasid. Ma ei saanud aru, kas ta teeb minu kulul nalja või oli ta tõesti hädas.

„Tegelikult ka?” ütlesin rabatult. Olime matkates mõnda põtra näinud ning nad tundusid suured ja haisvad, arvatavasti ka väga ohtlikud. Ma haarasin ta käest: „Kuhu me lähme?”

„Ma ei tea,” ütles ta tungival sosinal, „võib-olla peaksime nende majakeste taha peitu minema.”

Majakese taha põõsasse pugedes langetas Epp pea mu rinnale. „On täiskuu,” ohkas ta ja hakkas itsitama.

Äkitselt kostis põõsastest raginat. Kargasin jalamaid püsti. „Mis see oli? Kas põder on tagasi?”

Epp pahvatas naerma.

„Mis siin naljakat on?” küsisin ma.

„Sina.” Ta naeris valjemini.

Vaatasin põõsastes ringi. Oli kesköö, ent taevas oli helehall. Sellest hoolimata ei suutnud ma metsahämaruses tuvastada ühtegi sarvepaari.

„Tead,” ütlesin tõsiselt, „meie istume siin, eks ole, aga mis siis, kui äkki tuleb põder ja...”

Epp naeris veelgi valjemini. „Kas saladust tahad teada?” küsis ta.

„Mida?”

„Saladust.” Ta naeris. „Suurt saladust! Ma tahan sinuga lõpuks ometi jagada universumi suurimat saladust.”

„Räägi ära. Mis see saladus on?” sosistasin ma ja küünitasin lähemale, et kuulda.

„Saladus on see, et... et maailm on väike!” Epp lagistas naerda. „See ei ole suur!”

„See ongi su saladus?” küsisin nõutult.

„Jah!”

„Päriselt?”

Põõsastes ragistas jälle keegi.

„Kuule, kas sa oled kindel, et seal on põdrad?”

„Kindla peale on. Suurte ja teravate sarvedega põdrad!” Epp väänles põõsas naeru käes.

Ma haarasin tal kätest ja nõjatusin lähemale. Seda tehes märkasin, kui kõrged põsesarnad tal olid. Kuuvalguses tabasin end arutlemast, kas ta soontes äkki tõesti Aasia verd ei voola. Eestlane? Ei. Pigem nagu mongol.

Enne Soome sõitmist olin suvi otsa vanu James Bondi filme vaadanud. Mulle meeldis tohutult, kuidas James ohtlike naiste taltsutamiseks oma seksuaalset andekust kasutas. „Sean Conneryt peab austama,” mõtlesin endamisi, kui ühel õhtul üksinda „Kuldsõrme” vaatasin. „Pussy Galore’ist ei ole talle mingit vastast.”

Ent järgmisel hommikul pärast seda, kui me Inari majakeste taga põdra eest maapaos olime, sisenesin närviliselt söögisaali ja piidlesin Eppu salamisi üle laua. Meie pilgud kohtusid ning ma tardusin. Ta tundus vähemalt samavõrra segaduses olevat kui mina. Seejärel pilgutas ta mulle silma, täiesti ootamatult. Mu kõht tõmbus krampi. Kuhu jäi sellistel puhkudel minu sisemine James Bond?

„Vahel tundub mulle, et ta on tundeline ja kaunis,” pihtisin ma oma päevikule. „Tema armastus on külgetõmbeline kese, omamoodi kodu, keskus. Teinekord tundub see aga liiga tugev. See hirmutab mind.”

Meie Lapimaa-retke jätkudes tundsin end Epu seltskonnas kohmakalt. Ma ei teadnud, mida öelda või kuidas käituda. Ma ei tahtnud tema kõrval istuda, et mitte anda materjali Matjazi tiirasele kuulujutumasinale. Kui me Helsingisse tagasi lendasime, ei istunud Epp minu kõrvale. Ta ajas hoopis Jevgeniga lennuki eesotsas juttu. Istusin armukadedalt lennuki tagaotsas ja kuulasin muusikat. Olin viimaks omaette, va kurva kuju rüütel.

Päevad libisesid mööda põhjamaiste suveõhtute hämaruse ja Lapin Kulta õlle tähe all. Helsingis korraldatud hüvastijätuõhtusöögil – mis toimus ühe sadamasaare restoranis – otsustasin istuda lauda Epu vastas. Tal oli käes Mihhail Gorbatšovi kadunud abikaasa Raissa elulugu.

„Ma kirjutan artiklit nende omavahelistest suhetest,” selgitas Epp oma huvi.

Võtsin raamatu ja lehitsesin paarist tehtud fotosid. Viimasel leheküljel oli ülesvõte Gorbatšovist pärast Raissa surma.

„Vaene Gorba, ta näeb nii kurb välja.” Ma naersin närviliselt.

„Seal pole midagi naerda, kui su elu suurim armastus sureb,” ütles Epp.

„Ma ei öelnudki, et see on naljakas.” Meie pilgud põrkusid ega tahtnud enam teineteisest lahti lasta, õhus oli pinevust.

„Lähme välja,” sõnas Epp. „Ma pean pisut jalutama.”

Jätsime ülejäänud nokastanud ajakirjanikud lauda istuma ning laskusime pikast restoranitrepist alla saarele. Helsingi kuldsed tuled helendasid meie ümber ning laevad möödusid meist öhe. Oli eriline tunne. Viimaks olin leidnud paiga, mis tundus olevat just minu jaoks.

„Mida sa kavatsed teha, kui tagasi lähed?” küsis Epp.

„Ma ei taha tagasi minna,” sõnasin tulesid vaadates pühalikult. „Ma tahan siia jääda.”

„Miks sa tagasi minna ei taha?”

„No vaata seda,” ütlesin ma Helsingi poole viibates. „See on nii ilus.”

„Võib-olla peaksid sa homme koos minuga Tallinnasse tulema,” pakkus Epp. „See ehk aitaks sind kuidagi?”

„Tallinnasse?” küsisin ma öös kumavaid tontlikke laevu silmitsedes.

Olin Eestist varemgi kuulnud. Kui olin veel väike, andis vanaisa mulle raamatu, milles olid laste lood Teise maailmasõja päevilt. Üks lastest oli pärit Eestist. Mäletan siiani, kuidas too väike tüdruk kirjeldas toidunorme ning seda, kuidas talle meeldis nohune nina, sest siis mekkis muidu maitsetu supp natuke soolasemana. Eestile mõeldes mõtlesin ma tollele loole.

Ühel reisipäeval teatasid aga meie rühma prantslased Sara ja Florent, et nemad olid Tallinnas käinud. Kui nemad sellega hakkama said, saan ka mina. Olin ka kuulnud, et Eesti „saab varsti Euroopa Liidu liikmeks”, mis tekitas kuidagi turvalisema tunde.

Ma polnud Tallinna nime varem kuulnud ning tundsin pisikest rahutust, kui mõistsin, et Eesti – seesama Eesti, kust Epp pärit oli – on vaid poolteise tunni pikkuse praamisõidu kaugusel teisel pool Soome lahte. Teadsin, kus mõlemad maad asuvad, ent millegipärast paiknesid Soome kui „põhjamaa” ja Eesti kui „Ida-Euroopa” minu peas teineteisest väga kaugel.

Sel hetkel, kui ma mõistsin, kui lähedal need pealinnad teineteisele tegelikult on, toimus mu geograafiatajus revolutsiooniline pööre. Jah!? Ma lähen päriselt Eestisse!? Eesti näis varem teistsuguse tsivilisatsiooni osana. Mulle heiastusid kirillitsas sildid ja linnade kohal kõrguvad sibulkuplitega õigeusu kirikute tornid. Kujutlesin igal tänavanurgal seisvaid taskuvargaid ning umbusaldusväärseid naisi, kes üritavad mult raha välja petta. Ehk on isegi Epp selline. Ses mõttes, et kui hästi ma seda malai-eesti-mongoli naist ikka tundsin? Kindla peale teadsin ainult seda, et ta oli kummaline.

Kui ma seal seisin ja endamisi arutlesin, kas minna Epuga Tallinna või mitte, ühines meiega Prantsuse ajakirjanik Sara meie kursuselt.

„Justin, sa meeldid mulle,” tunnistas sigaretti läitev Sara oma armsa prantsuse aktsendiga. „Ütlen ausalt, et enamasti ma vihkan ameeriklasi, aga sina oled teistsugune. Paistab, et sina otsid midagi.”

Tänasin Sarat komplimendi eest. Kuukiired läbistasid uduloori.

Hilisööl istusin ühisruumi teleka ees ja vaatasin lollakaid saateid. Lootsin, et äkki tuleb ekraanile seksikas Kicki või keegi temasugune. Olin õnnetu, sest meie Soome väliskorrespondentide programm oli läbi ning pidin naasma koju, kus mind midagi ei oodanud.

Inglanna Natalie astus ruumi ning nägi mind diivanil istumas. Ta oli just baarist tulnud.

„Justin, mida sa teed?”

„Ei midagi,” vastasin ma.

„Justin, mine Epu juurde,” lausus Natalie pead vangutades. „Ma tean, et sa tahad minna. Ta on kindlasti oma toas tagasi. See on meie viimane öö siin. Mõistad?”

Sisimas teadsin, et Natalie’l oli õigus. Embasin teda ning jalutasin toast sõnagi lausumata välja. Seejärel läksin trepist alla teisele korrusele. Jalutasin Epu toani ning koputasin närviliselt uksele, lootes, et ta on veel ärkvel.

Uks paotus ning läbi prao paistsid Epu silmad ja tema juuksepahmakas.

„Ma otsustasin homme sinuga tulla,” ütlesin ma lootusrikkalt.

„Ma teadsin, et sa tuled,” sosistas ta. „Tule sisse.”

Lebasin terve öö tema voodis ja kuulasin, kuidas teised osalejad üksteisega õues pimeduses hüvasti jätsid. Paljude lennud väljusid öösel.

Samal ajal sättis Epp oma pealtnäha väheseid isiklikke asju ning tõstis need siis kõik jälle ümber. Terve tuba oli täis käsitsi täis kirjutatud paberilehtede hunnikuid. Kuidas ta küll nii kaua korraldada jaksab?

„Mida sa teed?” sosistasin ma talle kannatamatult umbes kella nelja paiku hommikul.

„Ikka veel sorteerin,” vastas ta.

Arvasin, et asjade sorteerimine on üks Epu veidrusi. Hiljem selgus, et see on eestlaste rahvuslik meelelahutus.

Kui me järgmisel päeval ühikast Tallinna poole teele asutasime, hoidsin dokumente käepärast. Kes teab, äkki varastatakse need mu, kergeuskliku ameeriklase taskust ära, kui ma peale ei passi. Kui Tallinna siirduvale praamile läksime, lasid Soome piirivalvurid mind pikema jututa läbi.

Eppu aga hakati ebamugaval moel peedistama.

„Mida te olete Soomes 30 päeva teinud?” haukus piirivalvur.

„Osalesin väliskorrespondentide kursusel,” vastas Epp.

„Kas te saate oma osalust kuidagi tõestada?” küsis piirivalvur kahtlustavalt.

Epp kaevas mitu minutit närviliselt oma kotis. Lõpuks õngitses ta välja oma rahakoti välja ning tõestamaks, et ta ei ole prostituut või ecstasy-diiler, vaid pelgalt ajakirjanik, näitas neile oma pressikaarti ja välisministeeriumist saadud dokumenti.

See halenaljakas juhtum meenutas mulle midagi. Õppisin 2001. aastal mõne kuu Taanis ning kuulsin seal anekdoote tagurlikest, lollidest ja purjus soomlastest. Olin isegi mõnd kirjeldusele vastavat soomlast näinud. Üks neist, vana hipi Jorma, nägi välja nagu blond Tšingis-khaan.

Taanlased, kellega ma toona koos olin, vaatasid Jormat nii, nagu oleksid hundid ta metsas üles kasvatanud. Siin aga oli Soome piirivalvur, kes tahtis alandada kedagi endast erinevat.

Tundus, et igaühel oli keegi, kelle kõrval end paremana tunda.

Pärast seda, kui Soome piirivalvur oli Epul viimaks minna lasknud, olin ma igatahes Soomes natuke pettunud.

1 Hinduistlikus traditsioonis erakla, mis tavaliselt on tekkinud mingi pühamehe ümber ja kus tegeldakse saadhana ehk vaimse enesearendusega. (Tlk.) [ ↵ ]

2 Vibraator. (Tlk.) [ ↵ ]

3 Lootusetult, abitult. (Tlk.) [ ↵ ]