Читать книгу Kaksteist I - Justin Cronin - Страница 4

Õdede ordu vaeslaste varjupaik, Texase osariik, Kerrville

Amy jälgis lapsi, kui nad olid lõpuks pärast õhtusööki ja õhtupalvet ja vanniskäiku, kui oli vannipäev, ja viimaseid läbirääkimisi päevaga ühele poole saamiseks („Õde, kas me palun tohiks pisut kauem üles jääda? Palun üks jutt veel.”) magama jäänud ja kõik oli väga vaikne. Ükski eeskiri ei keelanud seda. Kõik õed olid tema öiste ringiuitamistega harjunud. Ta liikus nagu kummitus ühest vaiksest toast teise ning käis küljetsi läbi ridamisi seatud voodite vahelt, milles lebasid usaldava magajanäo ja – kehaga lapsed. Vanimad nendest olid kolmeteistkümnesed ehk täisea piirimail, noorimad aga alles tited. Kõik nad olid jõudnud sinna mõne isikliku looga, mis oli alati kurb. Paljud olid kolmandad lapsed, kelle vanemad olid jätnud varjupaika seepärast, et ei suutnud maksu tasuda, teised aga veelgi julmemate asjaolude ohvrid: ema oli sünnitusel surnud või siis vallaline, kes ei suutnud seda häbi kanda, isa aga kadunud linna süngetesse põhjahoovustesse või viidud väljapoole linnamüüri. Laste päritolu oli küll erinev, kuid nende saatus pidi kujunema ühesuguseks. Tüdrukud astuvad ordusse, pühendades oma päevad palvetamisele, mõtiskelule ja hoolitsemisele samasuguste laste eest, nagu nad olid isegi olnud, poistest aga saavad Lähetussalga sõdurid, kes annavad küll teistlaadse, kuid samavõrra siduva vande.

Oma unenägudes on nad siiski lapsed – on ikka veel lapsed, mõtles Amy. Tema enda lapsepõlv oli äärmiselt kauge mälestus ja abstraktne ajaloopilt, kuid jälgides magavaid lapsi, kelle suikvel silmadest võbelesid mängeldes üle unenäod, tundus talle, nagu oleks ta lähemal sellele ajale, kui ta ise oli siinilmas kõigest üks pisike olevus, kes viibis süütus teadmatuses ees ootava ülearugi pika eluteekonna asjus. Aeg kujutas endast tohutu suurt kogumit tema sees, selles oli liiga palju aastaid, et neid üksteisest eristada. Nii et vahest just nimelt selleks ta nende seas ringi uitaski, et meelde tuletada.

Viimaseks jättis ta Calebi voodi, sest too ootas teda. Titeke Caleb, ehkki ta ei olnud enam mingi titeke, vaid viieaastane poiss, prink ja tarmukas nagu lapsed ikka ning täis üllatusi, nalja ja ehmatavat tõtt. Emalt oli ta pärinud kõrged vormikad põsesarnad ja oma klanni oliivikarva jume, isalt aga alistamatu pilgu, morni uudishimu ning musta karva koreda ja lühikeseks pügatud juuksemütsi, mida tunti koloonia koduses keelepruugis „Jaxoni juuste” nime all. Kehalt oli ta sulatis, mis meenutas tema hõimu üksikutest tükkidest kokku pandud piltmõistatust. Amy nägi seda ta silmadest. Ta oli Mausami, ta oli Theo ja ta oli ainuüksi tema ise.

„Räägi mulle neist.”

Ikka ja alati, igal õhtul üks ja seesama kombetalitus. Otsekui poleks poiss saanud enne magama jääda, kui on taas kord külastanud minevikku, mille kohta tal puudusid igasugused mälestused. Amy võttis sisse oma tavalise koha tema sängiserval. Kõhna pisipoisikeha piirjooned olid teki all peaaegu nähtamatud. Nende ümber paiknes kahekümnest magavast lapsest koosnev vaikusekoor.

„Hüva,” alustas ta. „Eks vaatame. Sinu ema oli väga ilus.”

„Sõdalane.”

„Jah,” kostis Amy naeratades. „Ilus sõdalane. Pikkade mustade juustega, mis olid seotud sõdalasepatsi.”

„Et ta saaks vibu kasutada.”

„Õige. Kuid eelkõige oli ta kangekaelne. Kas sa tead, mida tähendab kangekaelne? Ma olen sellest sulle varemgi rääkinud.”

„Jonnakas.”

„Jah. Kuid heas mõttes jonnakas. Kui mina käsin sul enne lõunasööki käsi pesta ja sina keeldud seda tegemast, siis see ei ole hea. See on vale jonnakus. Ma tahan öelda, et sinu ema tegi alati seda, mis oli tema meelest õige.”

„Just nimelt seepärast sündisingi talle mina.” Poiss keskendas tähelepanu sõnade otsimisele. „Sest et oli … oli õige valgust maailma tuua.”

„Tore. See on sul meeles. Caleb, pea alati meeles, et sa oled ere valgus.”

Poisi näkku tuli soe õnnetunne. „Räägi mulle nüüd Theost. Minu isast.”

„Sinu isast?”

„Paaalun.”

Amy naeris. „Olgu siis pealegi. Sinu isa. Esiteks oli ta väga vapper. Oli vapper mees. Ta armastas sinu ema väga.”

„Aga oli nukker.”

„Ta oli tõesti nukker. Kuid saa aru, et just nimelt seetõttu ta vapper oligi. Oli seepärast, et tegi kõige vapramat asja üleüldse. Kas sa tead, mis see on?”

„See on see, kui sul on lootus.”

„Jah. Kui sul on lootus siis, kui näib, et lootust ei olegi. Ka seda pead sa alati meeles pidama.” Amy kummardus ettepoole ja suudles poisi lapselikust õhetusest niisket laupa. „No nii, kell on juba palju. Sul on aeg magama jääda. Homme on jälle päev.”

„Kas nad … armastasid mind?”

Amy kohkus. Mitte küsimuse enda pärast – seda oli Caleb kindlustunnet otsides varemgi paljudel puhkudel esitanud –, vaid poisi ebaleva hääletooni tõttu.

„Caleb, muidugi armastasid. Ma olen seda sulle palju kordi öelnud. Nad armastasid teineteist väga. Nad armastavad sind veel praegugi.”

„Sest nad on taevas.”

„Seda küll.”

„Nad on seal, kus me kõik igavesti koos oleme. Selles kohas, kuhu läheb hing.” Poiss vaatas korraks kõrvale. Siis sõnas ta: „Räägitakse, et sa oled väga vana.”

„Caleb, kes seda räägib?”

„Ma ei tea.” Tekkidest kookonisse mähkunud poiss kehitas pisut õlgu. „Kõik räägivad. Teised õed. Ma kuulsin neid kõnelemas.”

See teema ei olnud varem esile kerkinud. Amy teada oli looga kursis ainult õde Peg.

„Noh, nii palju ma igatahes tean, et sinust olen ma küll vanem,” ütles ta ennast kokku võttes. „Olen nii vana, et öelda sulle, et nüüd on aeg magama jääda.”

„Ma näen neid vahetevahel.”

See teade tuli Amyle ootamatult. „Caleb? Kuidas sa neid näed?”

Aga poiss ei vaadanud Amy poole. Tema pilk oli pööratud sissepoole. „Öösel. Magamise ajal.”

„Kas sa pead silmas seda, et unenägudes?”

Sellele poiss ei vastanud. Amy puudutas läbi tekkide tema kätt. „Caleb, kõik on korras. Sa võid mulle öelda, kui oled selleks valmis.”

„See pole seesama. Ei ole unenägu.” Caleb pööras pilgu uuesti tema poole. „Ma näen ka sind, Amy.”

„Mind?”

„Aga sa oled teistsugune. Mitte niisugune nagu praegu.”

Amy ootas, et ta ütleks veel midagi, kuid seda ei tulnud. Mismoodi teistsugune?

„Ma tunnen nendest puudust,” ütles poiss.

Amy noogutas ja jättis selle teema rahule. „Ma tean, et tunned. Ja sa näed neid uuesti. Aga praegu olen sul mina. Sul on onu Peter. Sa ju tead, et ta tuleb varsti koju.”

„Koos … Lähhe-tuisega.” Poisi nägu lõi otsusekindlusest särama. „Ma tahan suureks kasvades saada sõduriks nagu onu Peter.”

Amy suudles taas tema laupa ja tõusis minekule. „Kui sa tahad selleks saada, siis saadki. Nüüd aga maga.”

„Amy?”

„Jah, Caleb?”

„Kas sind on ka keegi niiviisi armastanud?”

Ta tundis poisi sängi kõrval seistes, kuidas mälestused temast üle tulvavad. Mälestused ühest kevadõhtust, tiirlevast karussellist ja tuhksuhkru maitsest, järvest ja onnikesest metsas ja tema kätt hoidvast suurest käest. Talle tuli nutt kurku.

„Ma usun, et armastati. Ma loodan, et armastati.”

„Kas onu Peter armastab sind?”

Amy kortsutas ehmunult kulmu. „Caleb, mis sunnib sind niiviisi küsima?”

„Ma ei tea.” Uus õlakehitus kerge piinlikkustunde saatel. „See viis, kuidas ta sind vaatab. Ta naeratab alati.”

„Noh.” Amy endis endast parima, et mitte midagi välja näidata. Kas see oli ikka mitte midagi? „Minu arvates naeratab ta seepärast, et tunneb rõõmu sinu nägemisest. Nüüd aga jää magama. Kas lubad?”

Poiss vastas pilguga ohates. „Luban.”

Väljas kallasid lambid maapinnale oma kuma, mis ei olnud küll nii jäägitult ere kui Koloonias – Kerrville oli selleks liiga suur –, vaid pigem nagu pikemalt pidama jäänud ehapaiste, mida valgustavad servadest pea kohale kerkinud tähed. Amy hiilis varjulistesse kohtadesse hoidudes õuelt minema. Ta otsis müüri jalamilt üles redeli. Mööda seda üles tõustes ei teinud ta katsetki ennast varjata. Ülal võttis teda vastu vintpüssi rinnal kandev turske keskealine tunnimees.

„Mida sa enda arvates teed?”

Aga see oli ka kõik, mida ta ütles. Kui uni oli temast jagu saanud, laskis Amy ta kehal käiguteele vajuda, toetas ta rinnatise najale ja asetas püssi talle sülle. Ärgates mäletab mees temast üksnes hallutsinatsioone meenutavaid üksikuid kilde. Keegi tüdruk? Ordu koredas hallis ürbis õde? Võib-olla ta ei virgugi ise, vaid mõni kaaslane leiab ta ning ta viiakse vahipostil magama jäämise eest müürilt minema. Ta pannakse mõneks päevaks tarandikku, kuid ei tehta midagi tõsist, ja uskuma ei jääks teda nagunii keegi.

Amy kõndis mööda käiguteed tühja vaatluslava poole. Patrullid astusid sealt läbi iga kümne minuti järel. Rohkem aega tema käsutuses ei olnud. Lambid poetasid oma kiiri läikiva vedeliku tagant paistvale maapinnale. Amy puhastas silmi sulgedes pea kõigest ebaolulisest, suunas mõtted väljapoole ja saatis nad välja kohale hõljuma.

„Tulge minu juurde.”

„Tulge minu juurde tulge minu juurde tulge minu juurde.”

Nad tulidki, liueldes välja mustavast pimedusest. Kõigepealt üks ja siis veel ja veel, et moodustada varjupiiril kumav faalanks. Ja ta kuulis oma peas hääli – ikka ja alati hääli, hääli ja küsimust:

Kes ma olen?

Ta ootas.

Kes ma olen kes ma olen kes ma olen?

Kuidas Amy temast küll puudust tundis. Tundis puudust Wolgastist – sellest ainsast, kes teda armastas. Kus sa oled, mõtles ta, süda ööst öösse pakitsemas üksindusest, ja kui see uus asi oli hakanud tema sees sündima, tajus ta teravalt Wolgasti äraolekut. Miks sa mu üksi jätsid? Kuid Wolgasti ei olnud kusagil, teda polnud ei tuules, taevas ega maa aeglase pöörlemise helis.

Kes ma olen kes ma olen kes ma olen kes ma olen kes ma olen kes ma olen?

Ta ootas nii kaua, kui julges. Minutid tiksusid. Siis kostsid käiguteelt tunnimeeste lähenevad sammud.

„Te olete mina,” ütles ta neile. „Te olete mina. Nüüd minge.”

Nad hajusid pimedusse.