Читать книгу Kaksteist I - Justin Cronin - Страница 8

Et kätte on jõudnud lahkumisaeg, taipas maailmale Denveri Viimase Kaitseliini nime all tuntud Bernard Kittridge tol hommikul, kui kadus elekter.

Ta pani imeks, miks sellega nii kaua läks. Linna elektrivõrku ei ole võimalik käigus hoida, kui pole inimesi, kes sellega töötaksid, ja nii palju kui Kittridge üheksateistkümnendalt korruselt nägi, ei olnud Denveri linna jäänud ainsatki inimhinge.

See ei tähendanud, nagu oleks ta olnud üksinda.

Tolle juunikuu esimese nädala hommiku esimesed tunnid, kui taevas oli ere ja pilvitu ning õhutemperatuur jäi kahekümne viie kraadi kanti, oli ta veetnud päevitades selle katusekorteri rõdul, milles ta oli elanud kriisi teisest nädalast saadik – kusjuures oli võimalik, et verdimevad koletised olid koiduhämaruses lähemale liikunud. See hiiglaslik paik meenutas lendavat paleed. Ainuüksi köök oli sama suur kui kogu Kittridge’i korter. Omaniku maitse kaldus range lihtsuse poole: saledad nahkpolstriga istmed, mis olid silmale paremad kui istumiseks, läikivad sillerdavast traventiinkivist põrandad, väikesed karvavaibad ja otsekui õhus hõljuvad klaaslauad. Siia oli olnud üllatavalt lihtne sisse murda. Kui Kittridge oli otsusele jõudnud, oli pool linna juba surnud, põgenenud või teadmata kadunuks jäänud. Politseinikud olid ammuaega läinud. Ta mõtles võimalusele barrikadeeruda mõnesse Cherry Creeki äärsesse suurde majja, kuid võttes arvesse seda, mida ta oli näinud, tahtis ta kõrgemal asuvat kohta.

Ta tundis põgusalt katusekorteri omanikku, see mees oli kaupluse püsiklient. Tema nimi oli Warren Filo. Oli olnud õnn, et kogu selle jama vallapääsemisele eelnenud päeval käis Warren poes Alaska jahiretke jaoks varustust ostmas. Ta oli noor poiss, isegi liiga noor kogu selle raha tarbeks, mis talle kuulus – tegemist oli tõenäoliselt Wall Streetil või mõne kõrgtehnoloogiafirma aktsiate esmapakkumisel saadud rahaga. Maailm sumises tol päeval ümberringi lustakalt nagu ikka ja Kittridge aitas Warrenil oste autosse kanda. See oli muidugi Ferrari. Auto kõrval seistes mõtles Kittridge, miks ta ei võiks kätte võtta ja tellida endale erinumbrimärgi TÕUSIKULURU. Säärane küsimus oli ilmselt selgesti ta näole kirjutatud, sest Warren lõi piinlikkustundest punetama niipea, kui mõte oli Kittridge’i peast läbi vilksatanud. Ta ei kandnud oma tavalist ülikonda, vaid üksnes teksaseid ja T-särki, mille rinnale oli kirjutatud trükitähtedega SLOANI JUHTIMISKOOL. Ta oli silmanähtavalt tahtnud, et Kittridge näeks ta autot, aga kui see nüüd tehtud sai, taipas ta, kui tobe on edvistada säärase sõiduriistaga kaupluse Vabaõhumaailm müüja ees, kes teenib tõenäoliselt alla kuuekümne tuhande aastas. (Tegelikult nelikümmend kuus tuhat.) Kittridge naeris seepeale endamisi – on terve raamatutäis asju, mida see jõnglane ei tea – ja laskis hetkel venida, et iva pärale jõuaks. Ma tean, ma tean, tunnistas Warren üles. See on liiast. Ma ütlesin endale, et ma ei saa iial selliseks nagu need Ferrariga sõitvad persevestid. Aga jumala eest – sa peaksid kogema selle juhitavust.

Warreni aadressi sai Kittridge tema arvelt. Sissekolimise ajal – Warren pesitses sellal eeldatavasti juba mõnusasti ning täie elu ja tervise juures Alaskas – oli lihtne otsida üles majahalduri võti, torgata see liftipilusse ja sõita kaheksateist korrust kõrgemale katusekorterisse. Ta laadis oma varustuse välja. Ratastel kohver, kolm relvalaegast, dünamotoitel raadio, ööbinokkel, signaaltõrvikud, esmaabikomplekt, valgendipudelid, kaarkeevitusseade liftiuste sulgemiseks, truu sülearvuti koos teisaldatava satelliiditaldrikuga, kastitäis raamatuid ning piisavalt palju toitu ja vett, et kuu aega vastu pidada. Vaade piki hoone läänekülge kulgevalt rõdult kujutas endast 25. osariikidevahelise maanteeni ja High Mile’i väljale ulatuvat 180-kraadist panoraami. Ta paigaldas rõdu mõlemasse nurka liikumisanduriga kaamerad – üks kattis tänavat, teine vaatas teisel pool avenüüd seisva hoone poole. Ta arvas, et saab küll niiviisi tubli portsu metraaži, kuid peavõiduks pidid ikkagi olema tegelikud surmamised. Selleks tööks välja valitud relv oli käsilukuga Remington 700P, kaliiber 338, mida iseloomustavad hea tasakaalustatus ja peatav toime, mis kustutab sihtmärgi kolmesaja jardi kaugusel. Püssi külge kinnitas ta digitaalse infrapunasihiku. Binokli abil määrab ta kindlaks sihtmärgi täpse asukoha. Ülejäänu teeb ära rõduservale kinnitatud jalgadele toetuv vintpüss.

Esimesel tuuletul ja loojuvast kuuveerandikust valgustatud ööl laskis Kittridge neid maha seitse, kusjuures viis avenüül, ühe vastasmaja katusel ja veel ühe pangahoone esimesel korrusel. See viimane tegigi ta kuulsaks. Too elukas või vampiir või kes ta ka oli – ametlik termin oli „nakatatud isik” – vaatas otse läätsedesse, kui Kittridge tal kuuli läbi magusa koha kihutas. YouTube’i üles laaditud kujutis tegi maakerale mõne tunniga tiiru peale. Hommikuks olid selle üles noppinud kõik suuremad uudistevõrgud. Kõik tahtsid teada, kes see mees on. Kes on see kartmatu-hullumeelne-enesetapjast mees, kes on varjunud Denveri kõrghoonesse viimasele kaitseliinile?

Ja nii sündiski hüüdnimi Denveri Viimane Kaitseliin.

Ta oli algusest peale oletanud, et on lihtsalt aja küsimus, millal keegi – LKA, riiklik julgeolekuagentuur või sisejulgeoleku ministeerium – ta välja lülitab. Ta tekitas üsna suurt kõmu. Talle oli kasuks asjaolu, et see keegi pidi tulema Denverisse pistikut välja tõmbama. Kittridge’i IP-aadress oli sama hästi kui mittetuvastatav ja seisis igal ööl vahetuva järjestusega anonüümremeilerite jada taga. Suurem osa neid servereid paiknes välismaal: Venemaal, Hiinas, Indoneesias, Iisraelis ja Sudaanis. Nendesse kohtadesse poleks ükski pistikut välja tõmmata sooviv föderaalasutus kuigi kergesti jõudnud. Tema videopäevikul, mida külastati esimese ööpäeva jooksul üle kahe miljoni korra, oli üle kolme miljoni peegelsaidi ja neid tuli kogu aeg juurde. Ei kulunud nädalatki, kui temast sai pesuehtne ülemaailmse kuulsusega ilming. Ta oli Twitteris, Facebookis, Headshotis ja Sphere’is ning need kujutised jõudsid eetrisse ilma, et ta ise oleks pidanud sõrmegi liigutama. Juba ainuüksi ühel tema austajate saidil oli üle kahe miljoni liikme. T-särgid kirjaga MINA OLEN DENVERI VIIMANE KAITSELIIN läksid e-Bays nagu soojad saiad.

Ta isa oli alati öelnud: „Poeg, kõige tähtsam elus on anda ka oma panus.” Kes oleks võinud arvata, et Kittridge’i panus seisneb videopäeviku pidamises apokalüpsise rindejoonelt?

Ja ometigi toimis maailm edasi. Päike paistis ikka veel. Läänekaares kehitasid mäed mehe lahkumise peale oma ükskõikseid kaljulahmakaid. Mõnda aega oli olnud rohkesti suitsu – terved kvartalid põlesid maani maha –, kuid nüüd oli see hajunud ja laastamistöö tagajärjed olid võika selgusega nähtavale tulnud. Öösiti leidus linnas küll mustavaid laike, kuid mujal särasid selles hämus ikka veel tuled: vilkuvad tänavalaternad, teistest eristuvalt helendava kumaga tanklad ja toidupoed ning majaomaniku naasmist ootavad etikulambid. Kittridge püsis rõdul oma üksildasel valvepostil, temast kaheksateist korrust allpool aga muutus valgusfoor senimaani kohusetruult rohelisest kollaseks, punaseks ja siis jälle roheliseks.

Ta ei tundnud üksildust. Üksildustunne oli ta ammu maha jätnud. Ta oli kolmkümmend neli aastat vana. Pisut raskem, kui ta oleks tahtnud, sest tema jalaga oli keeruline kaalu lisandumist ära hoida, kuid ikka veel tugev. Kunagi aastaid tagasi oli ta olnud naisemees. Ta mäletas seda ajavahemikku oma elust kui kahtkümmet kuud seksiga ületäidetud abieluõndsust, millele järgnes sama suur arv kuid kisa ja karjumist, süüdistustusi ja vastusüüdistusi seni, kuni kogu kupatus läks põhja nagu kivi, ning üldkokkuvõttes oli ta õnnelik, et selle ühenduse tulemusena ei sündinud ühtki last. Tal ei olnud Denveriga ei sentimentaalset ega isiklikku seost. Ta lihtsalt oli veteranide asjade ameti hoole alt tulema saades siia maabunud. Kõik ütlesid, et aumärkidega ehitud veteranil ei peaks olema kuigi raske leida töökohta. Ja võib-olla see vastaski tõele. Kuid Kittridge’il ei olnud kuhugi kiiret. Ta saatis suurema osa aastast mööda lihtsalt lugedes – kõigepealt tavalist kraami politseiromaanide ja põnevike näol, kuid jõudis lõpuks välja ka tõsisemate raamatute juurde, mille hulka kuulusid näiteks „Kui ma olin suremas”, „Kellele lüüakse hingekella”, „Huckleberry Finn” ja „Suur Gatsby”. Terve kuu veetis ta Melville’i seltsis, puredes ennast läbi „Moby Dickist”. Enamasti oli tegu raamatutega, mida ta oli enda meelest kohustatud lugema, sest need olid tal koolis miskipärast vahele jäänud, kuid suurem osa hakkas talle päris tõega meeldima. Istuda vaikselt oma ateljeekorteris, meel eksinud teiste elude ja aegade pajatustesse, oli sama hea kui juua üks pikk sõõm pärast aastatepikkust janu. Ta pani ennast kirja isegi paarile eelkolledži kursusele, töötas päeval Vabaõhumaailmas, õhtuti ja lõunavaheaegadel aga luges ja kirjutas koolitöid. Nende raamatute lehekülgedel oli mingi vägi, mis laskis tal asjadesse paremini suhtuda ja oli otsekui päästeparv, mille külge ta sai klammerduda, enne kui sünged mäluhoovused ta jälle allavoolu minema uhuvad, ning helgematel päevadel ta koguni nägi ennast võimelisena mõnda aega sedasi jätkama. See oli väike, kuid talutav elu.

Ja siis oli muidugi toimunud maailma lõpp.

*

Elektri kadumise hommikul oli Kittridge lõpetanud möödunud öö kaadrite üleslaadimise ja istus Dickensi „Kahe linna lugu” lugedes siseõuel – Inglise advokaat Sydney Carton oli parajasti kuulutanud oma igavesest armastusest õnnetust idealistist Charles Darnay pruudi Lucie Manette’i vastu –, kui talle torkas pähe, et hommikupooliku saaks taldrikutäie jäätise abil veelgi paremaks muuta. Warreni hiigelsuur köök, mille najal oleks võinud töös pidada viie tärni restorani, oli üllataval kombel toidukraamist peaaegu täiesti tühi ning Kittridge oli hallitanud valmisroakarbid, millest külmkapi kasin sisu koosnes, juba ammu välja visanud. Kuid too sell oli ilmselt tundnud nõrkust Beni ja Jerry šokolaadi-koorejäätise vastu, sest sügavkülmik oli seda tuubil täis. Chunky Monkeyt, Cherry Garciat, Phish Foodi ega isegi mitte vana ja lihtsat vaniljejäätist ei olnud. Oli ainult šokolaadi-koorejäätis. Kittridge’ile oleks küll meeldinud teatav mitmekesisus, sest mõneks ajaks polnud tal enam jäätist oodata, aga kuna peale purgisuppide ja küpsiste ei olnud tal suurt midagi söödavat, ei olnud just eriti karta, et ta kurtma hakkab. Raamatu tooli käetoele tasakaalu seadnud, tõusis ta püsti ja kõndis klaasist liugukse kaudu katusekorterisse.

Kööki jõudes oli ta juba hakanud aduma, et midagi on korrast ära, ehkki selline mulje ei olnud veel seostunud millegi konkreetsega. Täiel määral sai ta asjast aru alles siis, kui karbi lahti tegi ja vajutas lusika sulanud šokolaadi-koorejäätise pehmesse sodisse.

Ta proovis lambilülitit. Mitte midagi. Ta kõndis läbi korteri ning kontrollis lampe ja lüliteid. Igal pool üks ja seesama.

Elutoa keskel jäi Kittridge seisma ja ohkas sügavalt. Olgu pealegi, mõtles ta, olgu pealegi. Seda ju oligi oodata. Kui üldse midagi, siis oli see pikalt hiljaks jäänud. Ta vaatas kella: üheksa kolmkümmend kaks. Päike loojub veidi pärast kaheksat õhtul. Kümme ja pool tundi, et oma taguots siit koristada.

Ta pani kiiruga kokku seljakotitäie varustust: valgutahvlid, veepudelid, puhtad sokid ja aluspesu, esmaabivahendid, soe jopp, pudel tsetirisiinitilku (ta oli terve kevade allergiatega vaeva ja valu näinud), hambahari ja pardel. Ta mõtles viivu võimalusele võtta kaasa ka „Kahe linna lugu”, kuid see näis olevat ebapraktiline ja ta jättis raamatu kerge kahetsustundega välja. Magamistoas pani ta selga higi imava voodriga T-särgi ja jalga pealeõmmeldud taskutega avarad matkapüksid, lisades neile jahimehevesti ja kerged matkasaapad. Ta pidas mõne minuti aru selle üle, millised relvad kaasa võtta, kuni valis lahingunoa, kaks Glock 19 ja liigendkabaga modifitseeritud Poola AK – need on vähegi kaugema maa peal küll kasutud, kuid usaldusväärsed lähivõitluses, millesse ta eeldatavasti pidi sattuma. Glockid sobisid kenasti puusakabuuridesse. Ta täitis vestitaskud padrunisalvedega, kinnitas AK kanderihma külge, vinnas seljakoti turjale ja naasis siseõue.

Alles siis märkas ta valgusfoori avenüül. Roheline, kollane, punane. Roheline, kollane, punane. Tegemist võis ju olla ka juhusega, aga ta kahtles selles.

Nad olid ta üles leidnud.

Köis oli kinnitatud katusele vihmaveetoru otsa külge. Ta astus laskumisaasa sisse, klõpsatas karabiini kinni ning keeras kõigepealt terve ja siis haige jala üle rõdupiirde. Kõrgus ei olnud talle probleem, aga alla ta siiski ei vaadanud. Ta kõõlus rõduserval, jäädes näoga katusekorteri akende poole. Ta kuulis kaugusest läheneva helikopteri mürinat.

Denveri Viimane Kaitseliin lõpetab saate.

Ainsa tõukega oli ta õhus ning tema keha liikus kaares alla ja seinast eemale. Üks korrus, kaks korrust, kolm, köis libises sujuvalt käte vahelt läbi ja ta maandus neli korrust madalamal paikneva korteri rõdule. Vasakust põlvest sööstis ülespoole tuttav valuvõdin. Ta krigistas hambaid, et seda alla suruda. Kopter oli nüüd lähedale jõudmas ja selle rootorilabade trummipõrin põrkas hoonetelt tagasi. Ta võttis aasa keha ümbert ära, tõmbas kabuurist ühe Glocki ja purustas ainsa lasuga rõduukse klaasi.

Õhk korteris oli läppunud nagu talveks suletud puitonnis. Raske mööbel, kullatud raamis peeglid ja kamina kohal hobust kujutav õlimaal. Kusagilt hõljus kopituselõhna. Ta liikus peaaegu pilkugi pööramata läbi tardunud siseruumi. Ukse juures ta peatus, et kinnitada AK külge lamp, ja astus korterist trepile suunduvasse koridori.

Taskus olid tal kuusteist korrust madalamale maa-alusesse garaaži pargitud Ferrari võtmed. Kittridge lükkas trepile viiva ukse õlaga lahti ja liigutas AK valguskiirt kähku üles-alla. Puhas. Ta võttis vestitaskust signaaltõrviku ja keeras süütamisnuppu nähtavale tuues plastkorgi hammastega pealt. Tõrvik süttis plopsatades ja hakkas sädemeid pilduma. Kittridge viis selle sihtides endast eemale ja laskis käest lahti. Kui seal all on midagi, siis saab ta sellest peagi teada. Tema pilk järgnes langevale tõrvikule, mis vedas enda järel suitsulehvi. Allpool riivas see trepikäsipuud ja kadus vaateväljalt. Kittridge luges kümneni. Mitte midagi, ei mingit liikumist.

Kolme järgmise tõrvikuga ta jõudis alla välja. Garaaži viis raske pika käepideme ja väikese sarrustatud klaasist aknaruuduga terasuks. Põrand oli täis joogipurkidest, kommipaberist ja konservikarpidest koosnevat rämpsu. Kortsus magamiskott ja mustade rõivaste kuhi viitas kohale, kus keegi oli maganud – oli seal ennast tema kombel varjanud.

Parkla oli Kittridge üles otsinud kohe saabumise päeval. Ferrari seisis ligikaudu kahesaja jala kaugusel ruumi edelanurgas. Arvatavasti oleks ta pidanud auto uksele lähemale tooma, kuid Warreni võtmete leidmiseks oli kulunud kolm päeva – kes siis hoiab autovõtmeid vannitoakapi sahtlis? – ja selleks ajaks oli ta juba katusekorterisse varjunud.

Võtmeripatsil oli neli nuppu – kaks uste jaoks, üks häire andmiseks ja üks tema lootuste kohaselt kaugkäivitamiseks. Ta vajutaski kõigepealt sellele nupule.

Garaaži sügavusest kostis lühike ühetooniline piibitus, millele järgnes Ferrari mootori kurguhäälne möire. Teine viga oli selles, et Ferrari oli pargitud ninaga vastu seina. See mitte üksnes ei aeglustanud põgenemist, vaid juhul, kui auto oleks seisnud teistpidi, oleksid esituled andnud talle garaaži sisemusest parema ülevaate. Läbi trepikojaukse tillukese akna ei eristanud ta pilk midagi peale kauge helendava piirkonna, kus ootas hämaruses nurruva kassina auto. Ülejäänud garaaž jäi pimeduseloori varju. Nakatunud armastasid rippuda igasuguste asjade – laetugede, torude või ükskõik millise koredama pinnaga asja küljes. Piisas kõige väiksemastki praost. Kui nad tulevad, siis ülevalt.

Otsustamise hetk oli käes. Kas heita uusi tõrvikuid ja vaadata, mis juhtub? Varjeid otsides visalt läbi pimeduse edasi hiilida? Uks lahti paisata ja pista jooksu nagu tuli takus?

Siis kuulis Kittridge kõrgelt pea kohalt avaneva trepiukse kriuksatust. Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas. Neid oli kaks. Ta astus uksest eemale ja käänutas kaela, et ülespoole vaadata. Kümme korrust kõrgemal tantsiskles seintelt tagasi peegeldudes kaks punast täppi.

Ta lükkas ukse lahti ja pistis jooksu nagu tuli takus.

Ta oli jõudnud poole teed Ferrarini läbida, kui esimene viirusk ennast tema taga maha kukutas. Pöördumiseks ja tulistamiseks ei olnud aega, Kittridge jooksis edasi. Põlvevalu andis ennast tunda nagu leegitsev taht või luusse vajutatud jääpurustamisora. Aistingute äärealadelt saabus kõhtu kirvendama võttev teadmine, et olevused ärkavad ja garaaž on täitumas eluga. Ta kiskus Ferrari ukse lahti, viskas AK ja seljakoti reisijaistmele, istus sisse ja tõmbas ukse kinni. Auto oli nii madala põhjaga, et talle tundus, nagu istuks ta maas. Salapäraste mõõdikute ja lülititega kaetud armatuurlaud kumas justkui kosmoselaeva juhtpult. Miski oli aga puudu. Kus on käigukang?

Kostis metalne kolksatus ja elukas täitis Kittridge’i vaatevälja. Viirusk oli kapotile karanud ja kõverdanud oma keha roomajakössitusse. Ta silmitses Kittridge’i ühe tardunud hetke vältel külmalt nagu saagi üle aru pidav röövloom. Ta oli alasti, kui mitte arvestada jääkuubikuna paksu käekella Rolex. Warren? mõtles Kittridge, sest päeval, kui Kittridge teda autoni saatis, kandis too mees samasugust kella. Vana semu Warren, kas see oled sina? Sest kui oled, poleks mul midagi pisikese nõuande vastu selle kohta, kuidas säärasele asjandusele käik sisse pannakse?