Читать книгу Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele - Kadri Mölder - Страница 5

Alustasin tööd logopeedina Astangu Kutse­rehabilitatsiooni Keskuses selle avamise nädalal märtsis 1996. Pärast seitset aastat töötamist tekkis mõte, ehk oleks aeg töökohta vahetada. Õnneks ma seda teha ei jõudnud, sest jäin kaheks aastaks lapsepuhkusele. Kui ma 2005. aasta sügisel Astangule tagasi jõudsin, oli esimest aastat alustanud tööd ajutraumaga inimeste jaoks loodud eelduskursus. Mina puutusin nendega kokku logopeeditöö kaudu ja sealt algas minu jaoks uus ja huvitav rada.

Esimese aasta järel hakkasin läbi viima rühmatunde, tegin individuaalset tööd ja nõustasin kõne­rehabilitatsiooni vajajaid, lisaks olin toeks kursuse juhendajatele. Sain olla osaline muudatuste algatamisel, mis puudutasid keskuse tööd ajukahjustusega inimestega. Kahel viimasel aastal olen selle valdkonnaga olnud veel tihedamalt seotud. Taastumiskursuse rühmajuhendajana tegelen vahetult nii kursusel osalejate eesmärkide seadmisega ja nende tegevuste planeerimisega kui ka igapäevase elu korraldamisega, lähedastega suhtlemise ja meeskonna juhtimisega.

Mõeldes viimasele kümnele aastale, saan aru, et sellest ajast alates kui hakkasin töötama ajukahjustusega inimestega (mitte ainult logopeedina, vaid ka nende elu suunajana), on minu töö saanud teise tähenduse. Praeguseks olen Astangul töötanud pea kakskümmend aastat ja mul on siiamaani väga huvitav. Ma olen mõistnud, et mina ja kogu meie keskus saab neile inimestele anda midagi väga olulist – täisväärtuslikuma elu. See innustab edasi töötama ja ennast arendama ning iga päevaga kasvab ka kogemuste pagas.

Erinevate inimestega töötades olen aru saanud, mida ajukahjustusega inimene ja tema lähedased kõige enam vajavad. Neile tuleb tagasi anda eneseusk, lootus, positiivsus, võime iseennast mõista ja aktsepteerida ning teadmine, et ollakse vajalik ja väärtuslik ka teistele. Ajukahjustusega inimest ei huvita spetsialistide keerulised jutud ja riigi erinevad institutsioonid ning struktuurid, millest on raske aru saada ka tervel inimesel. Edasielamiseks ja tegutsemiseks vajalikud tunded saavad tulla vaid inimese enda lähedalt – perekonnalt, sõpradelt, tööandjalt ja ka asutusest, kus parasjagu viibitakse. Teekonnal aktiivsesse ellu saavad kõige enam tuge pakkuda just pereliikmed. Kuid ka nemad võivad olla teadmatuses ja hirmunud ning blokeerida sellega võimaliku abi. Nii ei saa nad kunagi teada, kuhu ajukahjustusega lähedane tegelikult oleks võinud taastumisel välja jõuda.

Raamat annab võimaluse lähemalt tuttavaks saada kolme inimesega, kes on erinevatel põhjustel saanud ajukahjustuse. Lisaks on lugudes oluline roll lähedastel, kes kogu pika taastumise teekonna pereliikme kõrval on läbi käinud. Need lood näitavad selgelt nii peategelaste kui lähedaste muresid ja rõõme ning nende kogemused on praktiliseks teejuhiks kõigile saatuse­kaaslastele. Raamat aitab soovituste ja juhtnööridega säilitada positiivsust ning muuta ajukahjustusega inimese elu kergemaks nii koduseinte vahel kui väljaspool. Kõigile ajukahjustusega inimese sõpradele, tööandjatele, kolleegidele või lihtsalt tuttavatele annab raamat juurde suhtlemisjulgust. Ka inimesed, keda raamatu teema hetkel just kui ei puuduta, võiksid seda lugeda. Inimlikkust ja empaatiat pole meie ümber kunagi liiga palju ning ma usun, et raamatu peategelaste lood avardavad meie kõigi maailmapilti.

Julgust ja rõõmu olla!

Kadri Mölder