Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Kaia Raudsepp - Страница 2

Kaia Raudsepp
Nähtamatu tüdruk

Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli

Kujundanud Liis Karu

© Kaia Raudsepp, 2020

ISBN 978-9985-3-4950-2

e-ISBN 9789985350058

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda AS Printon

1

Tihti on raske olla mina ise. Eriti siis, kui sa endale nii väga ei meeldi. Vahel soovin, et oleksin keegi teine. Keegi julgem ja säravam, kes ei karda häält teha ja armastab tähelepanu.

Paraku olen ma lihtsalt mina…

Lena.

See nähtamatu tüdruk.

Kell on kaks läbi. Ma pole täna öelnud ühtki sõna. Keegi pole mulle täna öelnud ühtegi sõna. Keegi pole minu poole isegi mitte vaadanud. Rääkimata mulle naeratamisest. Minu tavaline päev.

Praegu on viimane tund. Kirjandus, uue meessoost õpetajaga. Ma kuulan keskendunult tema juttu, kuid ei tõsta kätt, kui ta küsib meie arvamust. Ta pole minu häält kuulnud.

Kuulen endast neli rida tagapool istuva Liisbeti enesekindlat häält. Tal pole mingit probleemi oma mõtetest rääkimisega. Ma kahtlen, kas mina kunagi selleni jõuan.

Jälgin noort õpetajat. Mehe kulm on kõrgele kerkinud, kuid langeb kiiresti tagasi normaalasendisse. Mulle tundub, et tema kitsad huuled hoiavad tagasi naeratust, mille põhjustab ilmselt miski mu klassiõe jutus.

„Huvitav vaatenurk,” märgib õpetaja, kui tüdruku hääl vaikib. Ta nagu poleks päris rahul ning hõõrub mõtlikult oma kergelt habetunud lõuga. „Võib-olla tahaks keegi teine midagi öelda?” pakub ta välja ning selja taha vaatamatagi tean, et tõusevad nii mõnedki käed.

Minu käsi mitte. Seda ei juhtu kunagi. Kuid mõni hetk hiljem taipan, et olen end õpetajat vaatama unustanud. Tema roheliste silmade pilk kohtub minu sinistega silmadega. Pööran kiiresti pilgu lauale, kuid vist on juba hilja. Leian end soovimas, et sulaksin oma lauaga ühte. Palun, ära ütle mu nime. Palun, ära ütle mu nime. Palun, ära…

„Lena, eks ole?” kuulen oma õuduseks ja võpatan silmanähtavalt. „Mida sina sellest arvad?”

Klassist käib läbi kahin, mida ma pole tükk aega kuulnud. Õigemini mida ma pole mõnda aega põhjustanud. Minu nime ei öelda just tihti.

„Eee… ma…” pomisen endale nina alla. Päeva esimene sõna. Mu kurk kuivab. Isegi kui ma tean, mida öelda, ei tule sellest midagi välja.

Keegi trummeldab sõrmedega vastu lauda. Keegi köhatab. Keegi itsitab. Keegi sosistab. Mina vaikin.

„Mina jään ikkagi enda arvamuse juurde,” segab Liisbet hoolimatult vahele, kuid ma olen talle tänulik. „Lena,” ütleb ta, hääldades mu nime põlglikult ja ilmselt nina kirtsutades, „nähtavasti nõustub minuga.”

„Mina nõustun sinuga täiega, kindlalt,” kommenteerib kõige tagumisest pingist valjuhäälselt Mart, teenides sellega nähtavasti oma sõpradelt tunnustavad patsutused. See pole isegi minu jaoks saladus, et Liisbet meeldib talle.

„Lena, aga mis sina ikkagi arvad?” ei jäta õpetaja mind rahule ja ma võpatan taas. Arvasin juba, et olen selleks korraks pääsenud.

Mu põsed on tulipunased, kössitan oma laua taga ja üritan sõnu suust välja pressida.

„Ma…” kohman uuesti ja vilksamisi pilku tõstes näen õpetajat julgustavalt minu poole vaatamas. See rahustab mind natuke.

„See on täielik ajaraiskamine,” ütleb tagumisest pingist keegi, kelle häält ma ärevuse tõttu tuvastada ei suuda.

Mu suu vajub taas kinni ja ma tean, et siit ei tule enam ühtki sõna. Õnneks heliseb kell. Teiste sagimise saatel sulgen silmad ja olen hetkeks see Lena, kes ma tahaksin olla. Julge, valjuhäälne, alati oma arvamust avaldav. Teen silmad lahti. Häbelik, vaikne ja enamasti nähtamatu Lena. Ma olen alati selline olnud. Kas ma jäängi selliseks?

Lahkun klassist kõige viimasena, tunnen uksest välja minnes endal õpetaja pilku. See paneb mind kiiremini liikuma, kuid õnneks ta ei järgne mulle. Koridor tühjeneb kiiresti, seisan ja vaatan kaugenevate klassikaaslaste selgi. Võtan ühe pika hetke ja püüan põskedelt äsjast häbi ära kaotada. Ent see ei kao. See jääb sinna, nagu kuulukski mu näole.

Ma viivitan veel veidi, enne kui suundun garderoobi. Kui sinna jõuan, on seal vaid mõni üksik klassikaaslane. Keegi ei ütle mulle midagi.

Minuti pärast olen üksi. Nagis ripub ainult minu hall mantel, sama üksik nagu minagi. Ma panen selle selga ja me muutume üheks.

Sügisilm püüab mind koos mu üksindusega kinni. Tuul sasib karmilt mu juukseid, kuid ei lennuta häbi mu näolt. Ega mu seest. Ma kannan seda tunnet endaga kaasas. Viin selle koju. Lasen sellel imbuda oma toa seintesse, et ma ei unustaks seda. Ma peangi seda tundma.

Ma astun koduuksest sisse ja kõik muutub natuke kergemaks. Siin võin vaikida, nii palju kui tahan. Keegi ei ütle selle kohta midagi. Ma saan olla mina ise.

„Tere, kullakene,” pistab ema pea köögist välja, ta on nähtavasti minu tulekut kuulnud. Tema näol on jahutriip, kindel tõend sellest, et ta küpsetab jälle. „Mandlikook sai just valmis,” teatabki ta ja kaob taas kööki.

Mu ema on kondiiter. Kui mina saaksin otsustada, siis ütleksin, et ta on linna parim. Koos sõbrannaga peavad nad väikest kohvikut, kus ma sageli abiks käin. Emale ei piisa tööl kookide ja tortide valmistamisest, vaid ta küpsetab väga tihti ka kodus. Isa arvab, et ta teeb seda sellepärast, et tahab meid paksuks sööta, kuid ema ainult naerab selle peale. Igatahes pole tal paksuks söötmine veel õnnestunud. Vähemalt mitte minuga.

Vahetan oma toas riided ning suundun magusalt lõhnavasse kööki. Kook on juba laual ning mu huultele kipub väike naeratus. Selle päeva esimene.

„Kuidas maitseb?” uurib ema elevusest pakataval häälel. „See on uus retsept,” teatab ta silmade särades ning istub minu vastu.

„Väga hästi,” kiidan teda ja mu naeratus laieneb. Tegelikult vastan ema sellise küsimuse peale alati nii.

Ka ema naeratab ning ta tumehallide silmade pilk muutub unistavaks. „Mul on nii palju uusi ideid, mida ma tahaksin katsetada,” räägib ta pigem endamisi kui minuga.

Ma ei sega ema unistamist, vaid söön tema äsja valminud hõrgutist. Päeva parim osa on süüa kodus kooki ja mitte mõelda oma elule väljaspool seda. Mul on muidu ükskõik, mida ma söön. Ma ei teagi, mis toit mulle rohkem maitseb, ma tavaliselt lihtsalt täidan hädapärast kõhtu, aga kookidega on teine asi. Koogid panevad mind halbu asju unustama. Praegu olen ma see Lena, kes ei ihka olla keegi teine.

„Kas sa saad mõni päev meile appi tulla?” küsib ema sel hetkel, kui lõpetan oma koogilõiku.

„Ikka,” vastan kärmelt, ema näole ilmub kergendus.

Ta pühib laubalt läikiva tumeda juuksesalgu ning tõuseb, paremal põsel ikka veel pisut jahu. „Tore,” ütleb ta rõõmsalt, kuid saan juba tema häälest aru, et ta mõtted on nüüd mujal.

Ma lähen peagi oma tuppa ja panen ukse vaikselt kinni. Jään ukse juurde seisma ja vajun vaikusesse, ka köögist ei kosta ainsatki häält. Praegu võiks öelda, et ma olen ainuke siin maailmas. Ainult mina ise. Siis on kuulda köögis kapiukse avamist, akna all autohäält, ja see tunne kaob.

Ma poen voodisse ja mõtlen tänasele tagasi. Esimene asi, mida sellest õppida, on see, et ma ei tohi enam eriti õpetaja poole vaadata. Sellega tõmban endale tähelepanu ja tegelikult oleksin pidanud seda teadma. Täna unustasin ennast. Mulle meeldib inimesi vaadata, kuid ainult siis, kui nad ei märka seda. Täna kukkusin läbi. Edaspidi pean olema Lena, keda keegi tähele ei pane, kuigi ma võib-olla nii väga ei tahagi märkamatu olla.

Järgmisel päeval koolis püüan olla tähelepandamatu. Tõstan tundides istudes ja koridorides kõndides vaevu pilku põrandast või lauast kõrgemale. Sellest hoolimata kuulen klassikaaslasi mu nime sosistamas. Ma ei saa oma kõrvu kinni katta, ma lihtsalt lasen sel kesta. Varsti olen jälle märkamatu. See on üsna kindel fakt, see põhineb mu varasematel kogemustel.

Ma istun kössi vajununa kirjandustunnis, kuid kogu mu keha on pingul, ma kardan eilse kordumist. Eelmise tunni hädine „ma…” on mul väga hästi meeles. Ometi loodab väike osa minust, et õpetaja küsib mind jälle. See väike osa tahaks teada anda, et ma oskan siiski rääkida. Isegi kui ma pole kindel, kas saaksin seekordki hakkama.

Tunni esimeses pooles ei pööra õpetaja mulle mingit tähelepanu, tegelikult ei pööra ta mitte ühelegi õpilasele tähelepanu. Ta räägib meile kõigile, hääles innukus, mis ilmselt meie nägudelt vastu ei peegeldu. Klassi tagumisest otsast on kuulda hoopis itsitamist ja jutukatkeid, aga see kõik ei tekita nii suurt lärmi, et see tundi otseselt segaks.

Mu silmad peatuvad aeg-ajalt õpetajal, kelle sinise triiksärgi varrukad on küünarnukkideni üles keeratud. Ta vehib rääkides hoogsalt kätega, ta ei märka mu pilku. Samas olen enda suhtes väga tähelepanelik, et ma teda liiga kauaks vaatama ei jääks. Ma kardan eilse kordumist, isegi kui ma seda imenatuke loodan.

Aga mu tobe lootus ei näi täituvat, sest õpetaja ei palu selles tunnis kellelgi oma arvamust avaldada. Kell heliseb, püsti tõustes on mu kergendus tegelikult suur. Kui mõni klassikaaslane mulle praegu otsa vaataks, siis ta näeks seda.

„Lena! ”

Möödun parajasti, silmad maas, õpetaja lauast. Mu nimi ei kõla halvakspanevalt, nagu see valjusti öelduna enamasti kõlab, aga ikkagi ajab see mu ärevusse.

Koolikott hooletult õlal, tardun sealsamas paigale ega tea, mida oodata. Kõhklevalt tõstan silmad ja vaatan otsa õpetajale, kes oma toolil istub. Selja taga kuulen klassikaaslaste sagimist ja samme ning ma kahtlustan, et nii mõnigi kohmitseb meelega, et kuulda, mida minust tahetakse.

„J-jah?” suudan ujedalt kuuldavale tuua ja suunan pilgu pabereid täis kuhjatud lauale.

Õpetaja ei ütle kohe midagi, vaid nähtavasti ootab, et mu klassikaaslased meid kahekesi jätaksid. Lõpuks jääbki klass vaikseks, nüüd on vaid tema uuriv pilk ning minu ärevad südametuksed.

„Kas sul on kõik korras?” tuleb küsimus, kui kuulen ust viimase klassikaaslase järel sulgumas.

„Jah,” ütlen uuesti, ilma pikemalt mõtlemata. Sest see on vastus, mida alati oodatakse.

„Palun vabandust, aga mulle ei tundu küll nii,” kuulen õpetaja vastust, mis mind üllatab ning mu pilk jõnksatab teda uuesti vaatama.

Mehe rohelistes silmades on murelik ja osavõtlik pilk, midagi niisugust pole ma ühegi õpetaja silmis ammu näinud. Ta hõõrub mõtlikult lõuga ning paistab, et seekord ta on hommikul habet ajanud. Mina lihtsalt seisan tema laua vastas, teadmata täpselt, kuidas peaksin viimasele lausele reageerima.

„Lena,” teeb mees suu uuesti lahti, „ma küsin uuesti, kas sul on kõik korras?”

Vaatan nüüd valget tahvlit, millele täna pole ainsatki sõna kirjutatud. „Miks…” suudan öelda ning tunnen juba kurku kuivamas. Niisutan huuli ja püüan jätkata. „Miks… õpetaja… te niimoodi uurite?”

Viis sõna järjest. Tänase päeva esimene täislause, ja kell on kaksteist.

Õpetaja ohkab nii, nagu oleksin küsinud midagi väga rasket.

„Sinu viimane kirjalik töö oli väga hea, Lena,” ütleb ta. Mind ei kiideta just väga tihti, kuigi olen hinnete põhjal hea õpilane. Mu huulile libisenud automaatne naeratus kaob, kui ta jätkab. „Mulle teeb muret aga see, et sa pole mu tundides aktiivne. Ma tean, et sul väga häid mõtteid ja mulle meeldiks, kui sa neid teistega jagaksid.”

Tema hääl kõlab seda öeldes tõesti murelikult, aga ma ei saa aru, miks see nii on. Mõned inimesed on aktiivsed ja armastavad tähelepanu, teised on vaiksed ning neile ei meeldi tähelepanu. Mina kuulun ilmselgelt sinna viimasesse kategooriasse, aga selles ei tohiks midagi halba olla. Isegi kui mõnikord tahaksingi olla aktiivne ja julge.

„Võib-olla…” alustan ehk liiga ägedalt, kuid jään kohe vait. Ma heidan õpetajale, kes mind kannatlikult silmitseb, veel ühe pilgu ning marsin lihtsalt klassist välja.