Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Kaia Raudsepp - Страница 3

Ma istun sööklas üksinda laua taga, nina ees söök, mida olen vaevu puutunud. Napsan taldrikult kahvliga veidi kartulit, kuid selle maitse ei jõua minuni. Ka piim ei tee asja paremaks. Viimasel ajal on mul isuga eriti kehvad lood. Kolm paralleelklassi tüdrukut, kes minuga lauda jagasid, on juba lahkunud. Söökla on täis õpilasi, kes tekitavad lärmi, mida mul mõnikord on väga raske taluda. Vahel ma ei mõista, kuidas inimesed suudavad nii kõva häält teha.

Tõstan korraks pilgu oma toidult, kui kuulen läheduses kriipivat toolikriginat, mis näib lõputuna kõlavat. See on mu klassivend Mart, kes väga aeglaselt tõuseb püsti, lobisedes samal ajal oma kaaslastega. Tema ees on mustad nõud, ta võtab need hooletult kätte ja siis kohtuvad meie pilgud. Löön silmad maha, kuid on juba hilja.

„Mida sa vahid?” kõlab küsimus, millele ta tegelikult vastust ei oota. Poiss pälvib oma kaaslastelt tunnustavaid hüüdeid.

Mul on tunne, et kogu söökla on pilgud meie poole pööranud. Ma olen peaosaline stseenis, kus ma ei taha olla.

Ma ei vasta talle, aga seda ta ei eeldagi. Mu silmad püsivad taldrikul. Mind ei ole siin.

„Ma tean küll, et sa oskad rääkida. Päris tumm sa ei ole,” jätkab Mart, millele järgneb mürisev naer.

Hoian kramplikult pilku maas. Ma ei julge püsti tõusta ja minema marssida. Selleks pole mul piisavalt julgust.

„Noh, Lena, ütle midagi!” Mardi hääl kõlab lähemalt kui enne ja ma tunnetan, kui ligidal ta mulle on.

Kangestun veelgi enam, ma ei julge end õieti liigutadagi. Ma olen argpüks Lena. Olen alati olnud.

„Kindel, et ta oskab rääkida?” küsib keegi, kelle hääl on mulle vaid ähmaselt tuttav, tema nime ma meenutada ei suuda ja seda pole vajagi.

Naer minu kõrvus muutub üha valjemaks ja valjemaks, summutades kõik mu enda mõtted. Üha raskem on teeselda, et selle stseeni peaosas pole ma ise.

„Ega ta sõnavara eriti suur pole,” kostab Mart põlglikult ja siis kuulen, kuidas tool mu vastas ähvardavalt kriuksub.

Mu hingamine kiireneb, ärevus kogu kehas kasvab, aga ma ei julge ikka veel silmi tõsta. Tema ignoreerimine pole nii hea taktika, kui arvasin. Tundub, et ta saab sellest vaid hoogu juurde.

Veel ühed sammud ja siis teised. Toolid kriuksatavad ja inimesed on korraga kõikjal mu ümber. Ma soovin kogu hingest, et oleksin nähtamatu, aga seda ei juhtu. Ma olen kõigi jaoks nähtavam kui iial varem.

„Tee nüüd ometi suu lahti,” ärgitab üks häältest ja järgnev räme naer muudab kõik aina hullemaks.

Naer minu kulul.

„Et sa saaksid sinna midagi toppida,” torkab üks poistest ja naer valjeneb veelgi.

„Lase käia, Lena,” räägib uuesti Mart ja ma tunnen tema kõrvetavat pilku endal. „Sa ei pea kedagi meist häbenema.”

Uus naerupahvak ja mul on tunne, et sellega läheb kaasa kogu söökla, välja arvatud mina ise. Ma mõtlen sellele, et kell peaks juba tundi helisema ja mind märklauaks olemisest päästma.

„Loomulikult, ära häbene. Me ei räägi su juttu kellelegi edasi,” ütleb teine hääl, mis tuleb minu kõrvalt.

Ma tahaksin neile kõva häälega öelda, millised jobud nad on ja siis sirge seljaga siit minema kõndida. Aga ma olen Lena… Mina ei tee selliseid asju. Ma kannatan vaikides. Nii on see alati olnud.

Lõpuks helisebki kell, kuid keegi ei kipu end liigutama. Nad näivad justkui ootavat, et mina teeksin esimese sammu. Aga ma ei suuda. Viimaks tõusevad nad kõik korraga nagu üks mees püsti. Toolikriginad, naerupahvakud, põlglikud hääled, ja selle kõige keskel mina.

Ma söandan püsti tõusta alles siis, kui olen jäänud sööklasse üksinda. Viin nõud ära ja kõnnin väga aeglaselt ruumist välja. Ei mingit kõigi nähes sirge seljaga väljamarssimist, ma hiilin nagu varas. Ma olen argpüks.

Sel päeval teen aga midagi, mida ma kunagi varem teinud pole. Ma jätan järgmistesse tundidesse minemata ning lasen koolist varem jalga. Mul puudub igasugune tahtmine minna tundi, kuhu olen niigi juba hilinenud, ning veelgi rohkem teiste naerualuseks saada. Ma ei mõtle sellele, et järgmisel päeval on mul koolis selle tõttu veelgi keerulisem. Kordki teen ma midagi mõtlematut ning kummalisel kombel see veidi lohutab.

Koolimajast veidi eemale kõndinud, pean mõtlema, kuhu edasi minna. Ema ootab mind oma töö juurde alles kella kolmeks, kuid mu mobiil näitab, et sinna on veel mitu tundi aega. Mu isa ei tohiks praegu kodus olla, kuid mõnikord on ta graafik väga kaootiline ja ma ei saa selles täiesti kindel olla.

Seisan mõtliku sügisvihma käes. See ei uputa mu äsjast alandust. Piisad näivad pisaratena, mis ei tule mu silmadest.

Inimestel on ettenägelikult vihmavarjud pea kohal. Kollased, punased, sinised värvilaigud selles hallis ilmas.

Ma ei seisa pikalt seal tänavanurgal. Ma värisen vihmast ja sööklas juhtunust. Ma lähen liikvele. Kõnnin aeglaselt, jaksan vaevu üht jalga teise ette tõsta, kuigi tavaliselt on mu liikumistempo üsna kiire, eriti koolist lahkudes.

Mitu pikka vihmast minutit hiljem pole ma ikka veel kindel, kuhu minema peaksin. Mul on vaja teha järjekordne valik. Pean valima, kas tunnistada tõde või jääda vale juurde. Pole raske arvata, mis lihtsam on.

Vihmasadu tiheneb ja ma kõnnin endiselt huupi ringi. Surun sooja otsides käed oma sügavhalli mantli suurtesse taskutesse ja ohkan vaikselt. Ainult ma ise kuulen seda, ükski mööda kiirustav inimene ei märka üksildast tüdrukut.

Viimaks lähenen aeglaste sammudega ema kohvikule. Kollane maja torkab kõigile juba kaugelt silma, eriti sellise ilmaga. See mõjub nii kutsuvana.

Kui ma kohvikuni jõuan, on kell nii palju, et võin väita, et viimane tund jäi ära. Sellegipoolest hingan sügavalt sisse-välja, enne kui haaran ukselingist ning astun meloodilise tilina saatel magusalt lõhnavasse ruumi.

Jään alguses arglikult ukse kõrvale seisma, ema pole näha. Ma olen siin käinud tuhandeid kordi ja tavaliselt astuksin kohe tagaruumi, aga täna on minus midagi teisiti. Aeglaselt viin pilgu üle magusaleti, mis on täis ahvatlusi maiasmokkade jaoks. Parajasti on üks pikkade blondide juustega tüdruk kummardunud koogivalikut uurima ning sealsamas on ka rohelise särgiga noormees. Viisist, kuidas poiss neiu käsivart puudutab ja talle midagi ütleb, mis paneb neid mõlemaid helisevalt naerma, saan aru, kui lähedased on. See on midagi, mida mina pole kunagi kogenud.

„Lena!” ehmatab mind korraga ema rõõmus hüüatus. „Sa oled juba siin.”

Tõstan südame põksudes pilgu ning loodan, et sellest ei kuma läbi süüdlaslikkust. „Viimane tund jäi ära,” valetab mu suu, kuid silmad räägivad tõtt, kui ta neid vaid lugeda oskaks.

Ema näol pole kahtlusevarjugi, pigem on sellel järjekordne jahutriip. „Kui minu seisukohast vaadata, siis mul vedas, et see juhtus,” ütleb ta õnnelikult ning suunab asjatundliku pilgu noormehele ja neiule, kes ikka veel ei paista suutvat otsustada. „Kas ma võin teile midagi soovitada?” uurib ta neile lähenedes.

Ma ei jää edasist arutelu kuulama, vaid kõnnin tagaruumi. Ema äripartneri ja sõbranna Elleni näol on üsnagi meeleheitlik ilme, aga mind nähes lööb ta särama. Ilmselgelt olen siia väga oodatud. Vähemalt üks koht, kus mind nähes rõõmustatakse.

„Väga tore, et sa juba saabusid,” ütleb Ellen kergendustundega hääles ning osutab pisikestele roosadele koogikestele, mida on laual juba kümmekond. „Su ema võttis viimase hetke tellimuse, ja see on tõesti viimase hetke oma. Me oleme ajahädas,” selgitab naine ohates.

Ellen ja mu ema said tuttavaks, kui olid alles väikesed tüdrukud. Nad käisid ühes klassis ning Ellen oli üks vähestest, kes ei kadunud mu ema kõrvalt, kui veidi liiga vara saabusin siia ilma mina. Neid kahte sidus ühine küpsetamishuvi, mis aastatega kasvas millekski suuremaks kui hobi. Mõne aasta eest lõid nad käed ja asutasid oma kohviku. Ellen, kes on õppinud raamatupidamist, tegeleb rohkem finantspoolega, kuid sellistel päevadel nagu täna tegeleb ta millegi märksa keerukamaga, nagu ta küpsetamise kohta ise ütleb.

„Tüüpiline ema,” ütlen kerge muigega, viskan koolikoti toolile ning haaran nagist lillemustriga põlle.

Ellen turtsatab mu sõnade peale. „Tüüpiline Anna tõesti,” nõustub ta minuga ning asub uuesti kookide kallale.

Pärast kiireid õpetussõnu temalt asun tegutsema. Ma olen magusamaailmas sama osav kui ema, kuid mul pole tema tahtmist pidevalt midagi uut katsetada. Ma ei usu, et astun tulevikus tema jälgedes.

Umbes tunni pärast oleme selle tellimusega lõpetanud. Ajan end sirgu ning heidan pilgu täiuslikele koogikestele, mis tuletavad mulle meelde, et ma pole ise juba mõnda aega midagi söönud. Lõunasöök jäi ju pooleli. Alles nüüd tunnen üle mitme päeva meeletut nälga, mida kinnitab kõhukorin.

„Sa võid nüüd midagi süüa, Lena,” pakub lahkelt Ellen, kellel see piinlik häälitsus pole kuulmata jäänud. „Mõnda aega saame Annaga siin kenasti hakkama,” lisab ta ja heidab pilgu ukse poole, kust mu ema veidi aega tagasi välja läks.

„Kui ta ükskord tagasi tuleb,” pomisen endale nina alla, kuid suundun kraanikausi juurde käsi pesema.

Ellen on üks vähestest inimestest, kellega suudan enamvähem normaalselt suhelda. Võib-olla on asi selles, et tema on mind tundnud kogu mu elu, juba ajast, mil ma ei osanud veel aru saada, mis otstarve mu jalgadel on. Kuigi ma pole ka temaga liiga jutukas, tunneb ta mind paremini kui keegi teine väljaspool mu perekonda.

Võtan põlle eest ja panen selle tagasi tema tavalisele kohale. „Saad siin hakkama?” pöördun igaks juhuks Elleni poole.

Naine tõstab pilgu koogikestega kaetud laualt, tema valge vormipluusi rinnaesisele on kleepunud roosat glasuuri. „Ma arvan küll, kuigi sa võiksid oma emale mainida, et ta mõneks ajaks suruks oma suhtlusvajaduse tagaplaanile ja tuleks siia,” kostab Ellen heatahtlikult muiates.

Noogutan talle, lubades seda teha, lükkan ukse lahti ja astun kohvikusse. Kohvikus tulen inimeste ja suminaga paremini toime kui koolis. Mu ema seisab magusaleti taga, olles kõrvale lükanud heledate lokkidega Susani, kes siin eelmisel kuul ettekandjana tööle hakkas. Ema lobiseb innukalt ühe keskealise naisega, kes kuulab hardalt iga tema sõna. Mu ema on väga sõnaosav ja see on üks paljudest omadustest, mida ma temalt pärinud pole.

Ta märkab mind alles siis, kui seisan leti äärde sellesama täpilist kleiti kandva naise kõrval ning uurin tänast koogivalikut. Ema naeratab mulle põgusalt, kuid tema hoogne vestlus jätkub. Seetõttu küsin kaks vaarikakooki Susanilt, kes seal igavledes seisab. Neil päevadel, kui olen siin abiks, saan tasuta süüa.

Taldrik kahe koogiga käes, suundun oma tavalise laua poole, mis asub kohviku tagumises otsas, teistest veidi eraldi. Seetõttu see koht mulle ilmselt meeldibki.

Ma olen mõttes ega pane enne kui alles laua kõrval tähele, et seal juba istub keegi. Samme kuuldes tõstab istuja pilgu. Tema silmad on sama pruunid kui veel puutumata šokolaadikook laual.