Читать книгу Nähtamatu tüdruk - Kaia Raudsepp - Страница 4

Vahin tardunult poissi, kes istub mu lemmikkohal, kuigi ilmselgelt ta seda ise ei tea. Mu taldrikut hoidev käsi kipub veidi värisema, kuid panen seda vaevu tähele. Mõneks hetkeks unustan end teda jõllitama.

Noormees vaatab vastu ning naeratab mulle sõbralikult. „Sa võid siia istuda küll,” lubab ta lahkelt.

Võpatan, puna valgub mu põskedesse. Ma vaatan kiiresti ringi, kuid ei silma ühtki teist täiesti vaba lauda. Mul on valida, kas istuda just sellesse lauda või tõmbuda tagaruumi Elleni juurde. Teine variant tundub mulle millegipärast põgenemisena. Tänaseks olen ma ehk juba piisavalt põgenenud. Samas ma pole kindel, kas suudan võõra poisiga lauda jagada.

Vaatan uuesti ringi, kuid paistab, et niipea ei mõtle keegi lahkuda. Ohkan endamisi ning piidlen uuesti poissi, kelle juuksed on enam-vähem sama tooni kui tema silmadki, mis mind uudishimulikult jälgivad.

„O-okei,” pomisen, pigem endale nina alla kui talle, ning panen oma taldriku lauale.

Niimoodi noormehe vastas istudes teen juba teist korda sel päeval midagi, mida ma tavaliselt ei teeks. See on vist minu versioon mugavustsoonist välja astumisest.

Haaran ettevaatlikult lusika. Mul on kavatsus koogid võimalikult kiiresti ära süüa, et saaksin uuesti kööki varjuda. Võõrad tekitavad minus küll ebamugavust, kuid tegelikult pole see hullem kui olla oma klassikaaslaste keskel. Üks pole teisest parem.

„Mis su nimi on?” tuleb korraga küsimus ja ma pillan äärepealt lusika maha.

Teesklen, nagu ma ei kuuleks teda. Jutusumin on siin tegelikult päris kõva. Miks ta üldse arvab, et ma pean temaga rääkima? Mida ta teeb selle teadmisega? Mis vahet sel on, mis mu nimi on?

„Mina olen Tom,” jätkab noormees häirimatult, tegemata minu ebaviisakusest probleemi. „Tom Tomson,” täpsustab ta, hääles naer. „Mu vanemad ei viitsinud mulle nime pannes eriti pingutada.”

Võib-olla ma naeratan korraks. See pole päris kindel. Või kujutan oma suunurga hetkelist tõusmist ainult ette.

„Mmm…” suudan ainult mõmiseda ja põrnitsen oma kooke.

Mu sõnadest on alles vaid häälitsus. Ma ei suuda isegi nelja tähte kokku panna. L-e-n-a. Miks see nii raske on?

„Jah?”

Tõmban sügavalt hinge. „Mina… Lena,” kogelen lõpuks ja hetkeks riskin talle otsa vaadata.

Tema pruunid silmad sädelevad lustakalt, ta vaatab mind hoopis teisiti kui inimesed koolis. Märkan ka tema avalat naeratust, enne kui pilgu uuesti oma kookidele suunan. Teadmine, et ta mind vaatab, paneb mu nihelema ning veelgi kiiremini kugistama. Peaasi, et ma nüüd endale midagi kurku ei tõmbaks.

„Lena,” kordab noormees mu nime, pannes selle kõlama nii, nagu oleks nendes kahes silbis midagi ilusat. „Kas sa käid siin tihti?” uurib ta millegipärast.

Ma ei vasta, vaid kugistan järjest kiiremini, vaevumata korralikult mäluma. Ma ei taha teadagi, mida ta minust mõelda võiks.

„Lena!” ütleb korraga veel keegi mu nime. Ma võpatan.

Ema.

Millegipärast kahtlustan, et see olukord läheb siin veel hullemaks. Minu poolt vaadatuna.

„Ma kohe tulen,” ütlen talle vabandavalt, kui ta hoogsalt mulle… meile läheneb.

Ta ei tee minust väljagi, vaid vaatab silmanähtava uudishimuga hoopis Tomi poole, kelle ilme on umbes samasugune. „Kes su sõber on?” küsib ta elevusest pakataval häälel, kuid vaatab endiselt vaid poissi.

„Ta… Tom… ta pole…” pomisen hädiselt, tundes järjekordset värvivahetust põskedel.

„Mina olen Tom,” ei tee ka noormees enam minust välja ning naeratab mu emale – kuidagi teisiti kui mulle. See naeratus on täiskasvanulikum ning tundub, nagu ta tahaks endast head muljet jätta. Milleks?

See paneb mind salamisi silmi pööritama ning tekitab tunde, nagu oleksin viies ratas vankri all.

„Nii armas. Mina olen Lena ema,” ütleb ema rõõmsalt, mina aga mõistatan, mis asi siin täpselt armas on. Seejärel pöördub ta viimaks minu poole, silmis uhkus, ja ma tean kohe eksimatult, mis siit edasi tuleb. „Väga tore, et sa oma sõpru siia tood,” lausub ta õnnelikul häälel, mis tekitab minus kehva tunde, et pean hetke pärast tema lootuse kustutama.

Minu ja Tomi pilgud kohtuvad ning näen sädet tema silmis. See pole õel ega sarnane nende pilkudega, millistega harjunud olen. Ometi tekitab see minus ikkagi ebamugavust. Ma pole harjunud selliseid pilke saama. Tema on nähtavasti harjunud neid saatma.

„Tema… ta… Tom… me pole… sõbrad,” purustan ema illusiooni.

Tema ilme muutub üllatunuks, kuid piidlen ka Tomi reaktsiooni. Poisi näol püsib naeratus ning ta pilk ütleb, et talle teeb kogu see asi nalja.

„Oi,” toob mu ema hämmeldunult kuuldavale, ta paistab hetkeks sõnatuks muutuvat. Hetke pärast tema nägu selgineb ning aeglaselt ilmub sinna kaval naeratus. „Nii et te olete rohkem kui sõbrad,” toob ta võidukalt kuuldavale.

Tõmbun näost veelgi punasemaks ega suuda uskuda, et ta midagi sellist ütles. Heidan noormehe poole kiire ujeda pilgu ning märkan, kuidas ta mulle silma pilgutab.

Ma tahan, et nüüd ütleks tema midagi, sest mina pole selleks võimeline. Põrnitsen oma kooki, julgemata söömist jätkata. See kõik on muutunud liiga piinlikuks.

„Noh…” kuulen Tomi viimaks suud lahti tegemas ja tahaksin kõrvad kinni katta, „ma arvan, et Lena peab teile ise seda selgitama.”

Hingan kergendatult, kuid kardan, et mul läheb emale keeruliseks selgeks teha, et Tom on kõigest võõras, kellele olen öelnud vaevalt ühe sõna. Õnneks kutsutakse teda sel hetkel leti äärde ning saan selgitamiseks veidi rohkem aega.

„Su ema on päris tore,” ütleb Tom, kui oleme laua äärde kahekesi jäänud. „Kui ma veel kodus elasin ja keegi mul külas oli, meeldis mu emale seltskonda tulla ja vahel tundus, et ta meeldis mu sõpradele rohkem kui mina,” räägib poiss mulle millegipärast. „Ükski mu sõpradest ilmselgelt ei tunnistanud seda, aga kohe, kui ema meie juurde tuli, siis nad pugesid talle.”

Ma ei ütle talle selle peale midagi. Ega tõsta isegi pead. Hakkan uuesti kooki sööma.

Neli koogiampsu veel, ja võin ta siia üksinda jätta. Et ise minna selgitama, et Tom pole keegi. Vähemalt mitte minu jaoks. Kellegi teise jaoks kindlasti on.

„Sa pole vist väga jutukas,” lobiseb Tom edasi. Tema ilmselgelt on igatahes jutukas. „Samas arusaadav, kes tahaks ikka mingi võõra poisi emast kuulda. Sorry, kukkusin liiga palju sellest jaurama,” turtsub poiss vabandavalt naerda. „Ma olen täna vist liiga vähe inimestega rääkinud.”

Raputan ainult pead, sest mul hakkab temast kahju, et ta siin niimoodi üksinda räägib. Nüüd olen omapoolse hääletu panuse andnud ja ta võib edasi minna, kui tahab.

Mõnda aega ei ütle ta siiski midagi ja mina jõuan oma koogiga lõpuni. Hetkeks mõtlen, kas tõusta lihtsalt püsti ja minema marssida, teha seda, mida oleksin pidanud juba koolisööklas tegema. Otsustan siiski, et see poleks tema suhtes aus. Ta pole selline nagu õpilased minu koolis. Või on ta nendest vaid kavalam?

Tõusen püsti, jään talle kõhklevalt otsa vaatama, ma ei tea, mida peaksin ütlema. Ma pole harjunud ise lihtsalt midagi ütlema, ilma et peaksin vastama kellegi küsimustele. Noormehe pilk on küsiv, kuid ta ei kiirusta mulle appi. Ilmselgelt ta ei teagi, et abi vajan.

Lõpuks teen seda, mida tavaliselt teen. Krahman laualt oma taldriku ja kõnnin sõnagi lausumata minema. Jõuan näha vaid üllatunud vilksatust tema silmis.

Kööki jõudes tunnen oma käitumise pärast häbi. Mul jääb vaid loota, et Tom unustab mu kiiresti. Loodetavasti pole tema selline nagu mina, kes ma analüüsin oma elu iga väiksematki sündmust.

Kulub mõni hetk, enne kui märkan ema elevil pilku. „Niisiis, kes see armas noormees on?” uurib ta põnevil häälega ning märkan, et Ellen on sama õhevil. Asi on halb.

„Mitte keegi,” pomisen oma nina alla, põsed tulipunased, ning pööran neile selja.

Ma ei taha seda vestlust jätkata.

„Aga ta naeratas sulle nii armsalt,” ei jäta ema järele.

„Ei naeratanud,” kostan vaikselt, kuid veendunult.

Milline on üldse armas naeratus? Mis eristab seda tavaliselt? Kuidas ma seda tean?

„Ära ole nii tagasihoidlik,” ärgitab ema mind edasi rääkima, kuid ma ei vasta enam ühelegi Tomiga seonduvale küsimusele. Mul lihtsalt ei ole midagi öelda.

Kui ma uuesti köögist väljun, pole noormeest enam seal. Vahepeal on maailm hämardunud ja kell mitme tunni võrra edasi liikunud. Nüüdseks on poiss ammu kodus ning loodetavasti unustanud veidra vahejuhtumi. Sel pole tema jaoks mingit tähtsust. Küll aga tean ma, et see on omamoodi oluline minu jaoks. Kui mul öösel und ei tule, siis analüüsin iga nüanssi sellest kohtumisest. Tegelikult teen seda juba praegu, kui kõmbin pimeduses üksi kodu poole. Ema ja Ellen jäävad kohvikut sulgema ning lubavad mul enne neid lahkuda.

Ma mõtlen sellele, kas oleksin pidanud selle poisiga teisiti käituma. Kas oleksin pidanud olema julgem ja rõõmsam? Ehk siis olema keegi, kes ma tegelikult pole? Võib-olla sellisel juhul oleksid meist saanud sõbrad? Muidugi mitte kohe, aga ehk oleks ta küsinud mu Facebooki või telefoninumbrit ja tasapisi oleks tekkinud sõprus. Või kuidas see sõpradeks saamine käibki? Minu kogemused selles osas on väga ammused.

Selle asemel olin argpüks Lena nagu tavaliselt ja minu jaoks ei muutunud miski, välja arvatud see, et tegin end järjekordse inimese ees lolliks. Kas ma kunagi suudan astuda suure sammu ja leida endale sõbrad?

Tegelikult on mul neid olnud. Sõpru. Mõni. Üksik. Tegelikult kolm, ja kõik erinevatel ajaperioodidel ning nüüdseks juba piisavalt ammu. Neist on alles vaid hallid mälestused.

Jahedas sügisõhtus kõnnivad mulle vastu vaid üksikud inimesed. Keegi neist ei naerata ega tervita mind. Neil ei jagu minu jaoks pilke ega sõnu, erinevalt sellest poisist kohvikus. See peakski nii olema.

Ma elan tegelikult suhteliselt väikeses linnas ja ma ei välista, et taaskohtumine Tomiga on võimalik. Ma võiksin saada oma teise võimaluse ja käituda temaga teisiti, aga ma ei usu sellesse. Ma ei usu, et ta mind mäletab, kui me jälle kohtume. Ma olen nähtamatu.

Lõpuks jõuan koju, oma turvapaika, kus ma pole nähtamatu. Seal olen oluline. See on maailmas ainuke koht, kus tunnen, et keegi mind vajab. Ema ja isa, nende jaoks tähendan ma palju. Ja nemad minu jaoks. Aga ühel minuvanusel peab olema keegi veel. Või kas ikka peab? Üksinduses pole ju midagi halba? Kusagil pole öeldud, et inimesel peab ka sõpru olema.

Ent kui ma hiljem lahtiste silmadega oma voodis leban, tunnen end nii üksikuna. Siin maailmas pole kedagi teist, kes minust hooliks peale ema-isa ja ilmselt ka Elleni. Keegi ei mõtle enne uinumist naeratades minu peale. Keegi ei vali mu telefoninumbrit ega kirjuta mulle Facebooki. Keegi ei muretse minu pärast. Ma peaaegu tunnen, nagu elaksin vaid kolme inimese eludes. Nagu oleksin vaid vari, keda väga vähesed tähele panevad.

Aga kas ma mitte seda ei tahagi? Ma ju isegi ei ürita kellegagi sedavõrd suhelda, et asi läheks nii kaugele, et keegi enne uinumist mulle mõtleks. Mina ise olen kogu selles nähtamatuses süüdi, aga ma ei oska seda kuidagi parandada. Kas ma üldse tahaksingi nähtav olla?

Mobiili äratuskell heliseb varahommikul mu kõrva juures. See tirib mind välja unenägudeta unest. Isegi unes pole mul kedagi. Võib-olla see tõesti peabki nii olema.

Teel kooli olen ärevil ning ärevus aina kasvab, mida lähemale koolimajale jõuan. Mu samm jääb järjest aeglasemaks, siiski ma ei peatu. Ma ei ole unustanud eile juhtunut. Kas teised on?

Silmad kindlalt maas, kõnnin veidi aja pärast esimesse tundi. Näen vaid teiste jalgu ja kuulen nende hääli, kuid nii ei pea ma nägema näoilmeid. Kuigi see, et ma ei näe, ei tähenda, et ma neid ette ei kujutaks. Ma ei saa sinna midagi parata.

Jõuan klassi, istun oma kohale, ringi ei vaata. Kõikjal on lärm, mida ei saa välja lülitada, kuid ma lihtsalt kannatan selle ära. Mul ei ole muud valikut.

Esimesed kaks tundi mööduvad rahulikult, kuid siis tuleb kirjandustund, mis paneb mu kurgu kuivama. Joon ohtralt oma pudelist vett, kuid see ei aita. See ei vähenda mu hirmu selle ees, et kardan õpetaja tähelepanu.

Hoian pilku vankumatult oma laual, kui kuulen meest tõtakal sammul klassi astumas. Tema tervitusele jätan vastamata nagu nii mõnedki teised. Mu hääl kaoks nagunii üldisse saginasse.

Kui tund on poole peale jõudnud, riskin vilksamisi õpetaja poole vaadata. Ta on väga süvenenud oma juttu ega märka, kuidas ma teda ujedalt silmitsen. Seetõttu julgen natuke kauem pilku tema peal hoida. Võpatan, kui ta teeb oma jutus pausi, ning mu silmad on jälle lauaplaadil.

Ta ei küsi mind see tund, tegelikult ei pöördu ta ühegi õpilase poole nimeliselt. See on üks neist tundidest, kui õpetaja räägib peamiselt ise. Seda ei juhtu tihti, kuid mõnikord siiski.

„Lena,” peatab ta mind taas sel hetkel, kui tunni lõppedes tahan ruumist väljuda.

Jään seisma, mu ärevus kasvab. „J-jah?” suudan hädavaevu kuuldavale tuua ning seisatan täpselt tema laua vastas. Ennast kokku võttes suudan talle isegi otsa vaadata.

Õpetaja rohelised silmad uurivad mind pingsalt, ta vaikib mõnda aega, kuni viimanegi inimene peale meie on klassist lahkunud.

„Ma küsisin eelmisel nädalal, kas sul on kõik korras,” teeb ta lõpuks suu lahti.

„Ma… ma mäletan,” pomisen nüüd tema lauda põrnitsedes. Mu hääles ja olekus puudub igasugune entusiasm.

Mõni hetk on kuulda vaid lärmi suletud ukse taga.

„Kas on siis?” küsib õpetaja uuesti.

Tavaliselt ootavad inimesed sellele ühte lühikest kolmetähelist vastust. Tõe jaoks pole neil aega või isegi mitte huvi. Ja seda küsimust esitatakse ka ainult viisakusest. Enamasti.

„Jah,” ütlen uuesti, talle ikka veel otsa vaatamata.

„Ma olen märganud…” alustab õpetaja kõhkleval häälel, kuid jääb siis vait, nagu oleks julguse kaotanud.

Sellegipoolest jõnksatab mu pea, et teda vaadata, kuid vaid hetkeks. „Te… misasja… mida te märganud olete?” küsin kahtlustavalt. Mu pikim lause talle.

Ma ei saa kohe vastust ning tegelikult see üllatab mind. Ning ka see, et ta lause pooleli jättis. Ma arvasin, et keegi nagu tema on piisavalt otsekohene ütlemaks välja asju, mis talle silma on jäänud.

Ta köhatab.

„Ma olen tähele pannud, kuidas sa…” alustab ta uuesti, kuid teeb pausi. „Lena,” ütleb ta hoopis ning mu nimi ei sobi kuidagi tema eelnevat lauset jätkama.

„M-mida… sa… te… ütlesite… öelda tahate?” küsin üha kasvava närvilisusega.

Õpetaja pilk on ikka veel kõhklev, mis ei sobi talle, sest enesekindlusega ei tohiks tal probleeme olla.

„Lihtsalt… ma tunnen sinu pärast muret,” ütleb ta lõpuks.

Mu kulm kerkib. Suu võiks lahti vajuda, kui mul poleks piisavalt hea enesekontroll. Tema muretseb minu pärast? Miks? See, et ma olen teistest nii silmanähtavalt eraldi ning väga vaikne, ei tohiks anda talle põhjust muretsemiseks. Sest ega mind ju ei kiusata, tegemist pole mingit sorti koolivägivallaga, mis nõuaks õpetaja sekkumist. Ma olen lihtsalt Lena, see, kes ma alati olnud olen.

„Te… m-miks?” küsingi seetõttu ning põrnitsen teda ühe pika hetke, kuni kaotan julguse ja langetan pilgu.

Ta köhatab, kuid mulle tundub, et mitte seetõttu, nagu tal oleks seda vaja päriselt teha, vaid pigem aja võitmiseks.

„Ma olen sind jälginud…” alustab ta uuesti. Mu pilk jõnksatab uuesti talle otsa vaatama ning ilmselt on mul kohkunud ilme, sest ta läheb näost punaseks.

„Ei, ei, mitte selles mõttes jälginud,” ütleb ta kiiruga, hääl veidi ärevil.

Millegipärast tunnen tahtmist naerda, kuigi mu näoilme püsib tõsine.

„Kuidas siis?” küsin vaikselt ja mu pilk rändab tema näolt lauale, mis on tavapäraselt segamini.

„Ma olen märganud, kuidas sa teistega üldse ei suhtle,” suudab õpetaja lõpuks normaalse lause moodustada.

Ma mõtlen hoopis selle peale, et ta on nii noor ega oska sellepärast selliste olukordadega toime tulla. Tal ei ole veel kogemust, kuid ta tunneb, et midagi peaks tegema. Aga mul ei ole abi vaja. Ei ole ju?

„Suhtlemine ei ole kohustuslik,” ütlen tuimalt, silmad ikka veel tema laual.

„Tõsi, aga mulle tundud sa liiga üksikuna,” tähendab mees.

Ühtäkki tabab mind ärritus.

„See… pole teie asi,” nähvan talle, üllatades iseennastki.

„Ma hoolin kõigist oma õpilastest. Ka sinust, Lena,” jääb õpetaja rahulikuks.

Tõstan pilgu ja vaatan teda tõredalt.

„Minge hoolige kellestki teisest,” ütlen ja marsin klassist välja.

Koridoris võtab mind vastu kaasõpilaste lärm ja selja taha, suletud uksega klassiruumi jääb keegi, kes väidab, et hoolib minust. Ma ei usu teda. Ükski õpetaja ei hooli kõigist õpilastest, kui ta üldse kellestki hoolib. Nende asi on meile ainult oma aine selgeks teha. Muu ei peaks neid üldse huvitama. Seega, miks peaks see õpetaja midagi sellist väitma? Mida ta minust tahab?