Читать книгу Minu Guatemala - Kaja Kahu - Страница 7

Juba maipühade ajal sõidamegi vaatama oma järgmist potentsiaalset kodumaad. Minu ja Katarina jaoks on see esimest korda Ameerikas jalad maha saada. Juhan käis küll Ameerika Ühendriikides haridust omandamas, ent Kesk-Ameerika on avastamata meil kõigil.

Planeerime tutvumisreisi maikuu algusesse, sest maipühad ja ka võidupüha on Ukrainas ikka au sees. Selles riigis kehtib kord, et kui mõni riigipüha langeb nädalavahetusele, siis tuleb selline ebaõiglus korvata vastava arvu tööpäevade vabaks andmisega. Olen ikka mõelnud, kas see tuleneb riigiisandate ülimast õiglustundest või arvestavad nad ilmse tõsiasjaga, et nagunii keskmine töömees pühade ajal üksikuteks tööpäevadeks vabade päevade rivis jalgu alla ei võta ja otstarbekam ongi need päevad ametlikult vabaks kuulutada. Olgu kuidas on, aga meile annab see võimaluse kümme päeva ära olla nii, et Kata ja Juhan kaotavad vaid mõne kooli- ja tööpäeva. Juhani üleminek uuele töökohale on planeeritud juuli algusesse, seega on käes üsna viimane võimalus see reis ette võtta.

Hetkeks, kui Kiievi Borispoli lennujaamas lennukile astume, olen ennast harjutanud tõsiasjaga, et Euroopast Guatemalasse jõudmiseks tuleb ka parimate lennuühenduste puhul arvestada vähemalt kahekümne nelja tunniga. Mulle aga lendamine ei meeldi just nimelt sel põhjusel, et olen lennukisse kinni pandud ja kui tahan, siis välja ei saa. Loodan, et pean üle ookeani lennu vastu. Või mis muud võimalust olekski – maha ju poole pealt nagunii minna ei saa...

Kõigepealt Kiievist Amsterdami, kus õhtul suure aerobussi pardale astume. Lendame üksteist tundi ja jõuame Mehhiko Citysse. Sama päeva õhtuks! Mina erinevate ajatsoonide vahel lennates kunagi oma kella ei keera, siis on vähemalt üks pidepunkt ajaarvamise osas. Meeltes läheb nagunii aeg sassi, kui õhtu järel saabub kohe jälle õhtu või vastupäeva lennates päike ei tõuse ega tõuse. Vahel tuleb ette ka seda, et maandumisel teatab lendur valju häälega vale kellaaja, mis segadust veelgi suurendab. Kuigi uues ajas ja kohas olles sellest mittekeeramisest suuremat abi ei ole, tean ma vähemalt seda, mis kell kodus on.

Mehhiko lennuväljal, hoolimata väsimusest ja segadusest ajaarvamise osas, märkame kohe, et oleme sattunud hoopis teistsugusesse maailma. Rahvast on murdu, enamik väikesed, mustajuukselised, pruunisilmsed, tõmmud inimesed. Palav. Lärmi ja sagimist on metsikult ja kuigi ükski maailma suurem lennujaam vaikset äraolemist ei võimalda, on siin avanev pilt ja meeleolu hoopis uutmoodi. Inglise keelt ei räägi peaaegu mitte keegi, kogu asjaajamine käib hispaania keeles. Meie ei oska hispaania keelt sõnagi. Siiski leiame tee läbi vajalikest passikontrollidest järgmise väljalennu väravasse. Aega on paar tundi ja me kasutame seda ebamugavates toolides üksteise otsas tukkumiseks.

Südaöö paiku maandume Guatemala City Aurora lennuväljal. Lennujaam on väike ja mitte just üleliia moodne, pigem vana, väsinud ja pisut räpane. Tellingud, hunnikutesse kuhjatud ehitusmaterjalid ja ajutised läbipääsud viitamas ümberehitusele.

Passikontrollis isegi veidi pettun, kui minu Eesti pass ilma mingite emotsioonideta masinast läbi lastakse ja mulle rõõmsalt hispaania keeles midagi – tõenäoliselt head? – soovitakse. Tavaliselt pööratakse riikides, kus Eestit ei teata, mu passi ikka üht- ja teistpidi, otsitakse nimekirjadest, kas sellenimeline riik ikka eksisteerib ja kas tõepoolest tohime siseneda ilma viisata. Siin aga, tsiuh-tsauh, ja tere tulemast! Ehk on see hea enne?

Kokkuleppe kohaselt peaks meil lennujaamas vastas olema auto koos juhiga, kes meid hotelli transpordib. Kui kohvrite vurinal läbi kiinu-käänuliste kitsaste ajutiste vineerist seintega koridoride õue jõuame, leiavadki me silmad tara taga seisvast inimmassist väikese tõmmu mehikese, kes hoiab käes silti: „Señor Juhan Kahu”. Teretame. Meie oma keeles, tema omas ja kuna sõnadega suhelda ei saa, siis järgime edaspidi žeste, mis juhatavad meid autoni.

Guatemala City lennujaam asub keset linna. Sõit hotelli kestab vaid veerand tunnikest ja olen üllatunud, nähes kohe enda ümber suurt, tuledes linna. On uhkeid, kõrgeid maju ja sealsamas madalamaid, on poode, kohvikuid, restorane ning suhteliselt palju neoontuledes reklaame. Ühesõnaga, öösel näeb Guatemala City välja nagu üks tavaline suurlinn!

Ma ei tea, mida ma ootasin. Kuigi nüüd tagantjärele arvan, et minu ootused selle maa suhtes olid oluliselt allpool esmapilgul avanenud reaalsust. Kõik need kurvad numbrid vaesuse, kirjaoskamatuse ja kuritegevuse kohta Guatemalas olid minu kujutluse sellest maast üsna kehvapoolseks kujundanud. Lisaks senised isiklikud kogemused meie mõistes räpasuse ja sooja kliima kooslusest. Vahepeal olin muidugi otsinud teavet Guatemala kohta ja kursis sellega, et internet on täiesti olemas ning ka paljud muud tänapäevased hüved, ent sellest hoolimata olen esiotsa meeldivalt üllatunud, nähes autoakna taga puhtaid linnatänavaid, ilusaid autosid ja hilisele tunnile vaatamata vilgast liiklust. Ka hotell meenutab mistahes omasugust ükskõik kus suurlinnas. Ainult et kõik inimesed ümberringi on süsimustade juustega ja kraadi võrra tumedamad, kui me iga päev oleme harjunud nägema. Nad kõik naeratavad oluliselt rohkem ja on väga sõbralikud. Tekib tunne, nagu nad tõepoolest hooliksid sellest, et me ennast nende juures hästi tunneksime, et meile maitseks nende söök, et me leiaksime parima istekoha restoranis, et me saaksime just sellise kohvi, nagu meile meeldib, ja palju muid sarnaseid pisiasju, mis koos südamliku naeratusega su päeva ilusamaks aitavad muuta.

Esimesel hommikul, ilmselt tänu reisiväsimusele, on meil õnnestunud magada peaaegu kella kuueni (kodus on siis kell kolm pealelõunal), aga edaspidi enam nii hästi ei lähe. Ammu enne kuut, kui algab hotelli hommikusöök, oleme ärkvel ja tammume näljastena jalalt jalale, et siis kella kukkudes esimestena hommikulauda rünnata. Alates pealelõunast hakkab pilt hägustuma ja umbes kella kuuest räägid ja toimid automaatselt, ise täpselt aru saamata, mis ümberringi toimub. Kell kaheksa kukume voodisse, et hetkega uinuda.

Sel esimesel Guatemala hommikul saabub meie eest hoolt kandma firma poolt palgatud, väga head inglise keelt kõnelev Ligia. Meil on plaanis otsida endale elukoht, vaadata üle võimalikud koolid Katarina jaoks, Juhanil on mõned töised kohtumised ja oleme varunud ka mõned päevad lihtsalt ringivaatamiseks. Kõik see on eelneva meilivahetuse käigus kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega kirja pandud ning väljatrükk paberil on nii meil kui ka Ligial. Aga mitte ükski asi ei lähe nii, nagu on plaanis ette nähtud.

„Oh, teate, see kinnisvaraagent ei saa täna hommikul tulla, aga ma leppisin selle asemel kokku kohtumise koolis.”

Juba kooli poole sõites selgub Ligia elavatest telefonikõnelustest, et ka koolis pole hetkel parim aeg meie vastu võtmiseks, ja nõnda me muudkui sõidame, Ligia muudkui räägib telefoniga ja plaanid muudkui muutuvad.

Umbes neljandal päeval katkeb Juhanil kannatus. Eelmisel õhtul täiesti kindlalt kokku lepitud kohtumine kell üheksa hommikul Ameerika koolis algab sellega, et istume pool üheksa hotelli ees autosse ja sõidame, sõidame, sõidame. Sel päeval on Guatemalas emadepäev, mis annab töölt vaba päeva kõigile emadele. Ligial on kaksikud tütred ja selleks päevaks on teda tulnud asendama ta nooruke kolleeg, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. Ja kui me oleme juba veerand tundi autoga linnas ringi tiirutanud ja kuulanud meie giidi lakkamatut hispaaniakeelset telefonivestlust, küsib Juhan, lõigates kiirelt kahe kõne vahele jäävat pausi, et kas kõik on ikka korras. Tütarlaps autoroolis kogeleb midagi sellest, et meid praegu seal koolis vastu ei võeta ja... Ja siis ütleb Juhan sellise näoilme ja hääletooniga, et igaüks mõistab, et ta on juba päris tige: „Palun pidage nüüd auto kinni ja lepime enne liikuma hakkamist kokku, kuhu me sõidame!”

Hoolimata tõmmust nahast kahvatab meie teejuhi nägu silmanähtavalt. Ta hakkab kogelema ja ma näen ta silmis pisaraid läikimas. Mul on tast kahju, kuigi samas, tõepoolest, miks ei oleks ta kohe hotelli juures võinud öelda, et plaanitud kokkusaamine on järjekordselt tühistatud, ja küsida ka meie soove uute plaanide tegemisel, selle asemel et sihitult mööda linna ringi tiirutada, ise telefonitsi paaniliselt uut päevakava koostades. Korraks valitseb autos nõutu vaikus. Kuid nagu ikka on sellistel ebamugavatel hetkedel omadus ka õhk puhtaks lüüa. Juhan vabandab ja ütleb, et võtame asja rahulikult, ilma tühja sebimiseta. Ta palub meie õnnetul teejuhil esmalt kooli helistada ja uus aeg kokku leppida. Saamegi aja samaks pealelõunaks ning kuna rohkem asjalikke ettepanekuid hommikupoole veetmiseks ei ole, läheme joome koos kohvi ja palume ennast siis hotelli tagasi viia.

Järgmisel päeval on Ligia rõõmsalt tagasi ja palub omakorda vabandust eelmise päeva ebaõnnestumiste pärast. Ma kujutlen, kuidas ta kolleeg on talle õhtul kurtnud mingite tobedate, tähenärijaist klientide üle, kes erutuvad nii tühise asja pärast, nagu seda on kokkulepitud kohtumisaja muutumine. Eneseõigustuseks võin vaid mõelda, et tegelikult oli see umbes viies mittetoimiv kokkulepe, aga jah, nii need kultuuri erinevused meid ründavadki, esimestest päevadest alates. Vahetame Juhaniga sageli pilke, et ah selline see „mañana-mentaliteet”^[1.] siis ongi, ja mõtleme, kuidas meie, täpsust ja korda armastavad inimesed, sellega toime tuleme.

Hoolimata kogu sellest segadusest õnnestub meil siiski vaadata üle umbes kakskümmend maja ja külastada kolme ingliskeelset kooli. Vahepeal uurida linna, käia vanas pealinnas Antiguas, näha omapärast ruumilist maakaarti ja süüa palju erinevaid lõunaid, paljudes erinevates restoranides.

Ligia on kogu aeg meiega. Ta räägib lakkamatult, kas siis meiega või telefoniga, sealjuures energiliselt kätega vehkides, telefoni võttes-hoides-pannes, numbreid otsides, sõnumeid toksides... Olen pisut ärevil, kas tal kõige selle juures neil käänulistel teedel ka auto juhtimiseks tähelepanu üle jääb ja lohutan ennast, et küllap ta siiski teab, mida teeb. Paistab, et teab, ja tema eelis oma noore kolleegi ees rajaneb ilmselt pikemaajalistel kogemustel, sest ka temaga veedetud päevade jooksul ei lähe tegelikult ükski asi plaanipäraselt, aga tal on oskus mängleva kergusega kohe midagi huvitavat välja pakkuda. Nii et kui unustada see trükitud ajakava, võiks arvata, et just nõnda oligi kõik mõeldud.

Elukoha valimise asjus peame ennast juba asjatundjateks. Erinevalt esimesest korrast Vilniuses, kus ma kujutlesin, et ühe päevaga kümnest majast läbi ratsutades on õhtul kõik meeles, varustan ennast edaspidi nendeks päevadeks fotoaparaadi, märkmiku, pastaka ja linna kaardiga. Ka Guatemalas palume enne elamisvõimalustega tutvumist peatuda lähimas bensiinijaamas, et osta linnakaart. Selgub, et seesugust asja siin ei müüda. Imestades uurime, et kuidas siis võõras linnas orienteeruda saab. Selle kohta ei tea Ligia midagi arvata, kuid pärast viit telefonikõnet sõidutab ta meid mingisse asutusse, kust saame väidetavalt kaardi. Ja tõsi, meile trükitaksegi mõõduka raha eest umbes kuus kirjutuslauasuurust poognat, mille kokkupanemisel peaks siis kogu linn meie silme ees olema. Mina olin küll kujutlenud kaarti, mida ka autos oleks võimalik kasutada ja kuhu iga koha külastamise ristikesega ära saaks märkida, et hiljem koolide-majade-kontori vahemaid arvestada, ent igal juhul ei saa öelda, et me polnud saanud, mida tahtsime. Kaarti me küsisime ja selle ka saime. Olgugi et olemasolevate hiiglaslike paberirullidega autos vehklemine varjas juhi vaatevälja mitte ainult tagasivaatepeeglitest, vaid kohati ka suisa ettepoole.

Maju on neil aga pakkuda palju. Oleks rohkemgi, kuid pärast kaht päeva ja kahtkümmet maja ei suuda meie vaim rohkem vastu võtta. Pildistame ja teeme märkmeid; meil Juhaniga on kahe peale üks nimekiri ja Kata peab oma eelistuste arvestust. Need majad, mida meie rahakoti paksust arvestades meile näidatakse, on kõik ilusad. Majad asuvad linna erinevates elurajoonides, paar tükki ka linnast väljas, aga absoluutselt kõik on tara ja mehitatud valvega piiratud territooriumidel, mida siin nimetatakse condominio’teks. Nii et igas väravas tuleb Ligial seletada, mis asjus on meil vaja siseneda, ja jätta pandiks oma isikutunnistus, mille väravast väljudes tagasi saame. Minu küsimuse peale, kas kuskil on ka mõni üksik maja keset põldu, saan vastuseks, et selline variant pole siin küll mõeldav. Kui sul on natukegi rohkem vara, siis pead sa ka hea seisma selle kindlustamise eest, mis antud kontekstis tähendab kõrgeid aedu ja püssimehi. Ja nii on odavam grupiti asumites.

On veel üks erinevus kõikide majade juures võrreldes teiste maadega, kus endale elamist oleme otsinud: see on teenijatuba. Üldjuhul on see kõige väiksem tuba kogu majas, asub köögi kõrval, ent enamasti on tal oma tualett ja duširuum. Mina teenijat ei taha ja kuulutan seda kindlalt. Juhan aga ütleb, et siin võidakse seda käsitleda kui ihnsust: meil oleks justkui kahju ühele või ka mitmele hariduseta tüdrukule tööd ja leiba pakkuda. Ligia kiidab sellele jutule takka ja lisab juurde, et muchacha, nii neid teenijatüdrukuid siin kutsutakse, on ka hea abiline keelepraktikaks. Neil argumentidel on minu jaoks jumet ja luban asja üle järele mõelda.

Õhtul hotellis pabereid ja pilte üle vaadates selgub, et meie kõigi eelistused on üsna sarnased. Mõni maja on kohe „ei” kirja saanud, sest puudub koerakindel aed. Jah, meiega koos reisib ikka veel bokser Morris, kellest on vahepeal saanud suhteliselt rahulik täiskasvanud loom. Puudel Donna sai tema kuueteistkümnendal eluaastal Kiievis aeda õunapuu alla maetud. Mõne maja kohta olen kirjutanud, et köök ilus, ent elutuba pime ja kole. Üks maja on meile väga meeldinud, aga seal on kogu ümbrus alles ehitamisel ja kuna meil pole plaanis eluks ajaks Guatemalasse kolida, siis ei ahvatle meid väljavaade need loetud aastad keset ehitusplatsi mööda saata. Ühe teise maja kohta olen kirjutanud, et esikus, maja sees, on murulapp, kus kasvab puu. Kuidas ma Morrisele seletan, et sinna ei tohi oma konte matta ega pissida?

Iga maja kohta on poolt- ja vastuargumente, kuid meie kõigi ühine lemmik on maja number kuussada neli, condominio’s nimega „Encinos de Cayala”^[2.]. Selles majas on külalistele mõeldes küll üks magamistuba puudu, kuid meie ise mahume sinna ilusasti ära. Koha väärtust tõstab meie jaoks aga see, et seal asuvad ühiseks kasutamiseks mõeldud tenniseväljak ja bassein. Ka on see ala täiesti valmis ehitatud, pea täielikult asustatud, väga ilus, puhas ja kena. Otsustame, et küllap me ka külalised kusagile mahutame ja anname kinnisvaraagendile teada, et tahame maja number kuussada neli.

Viimastel päevadel jääb meil veidi aega üle ja palume ennast veel kord seda maja vaatama viia. Et seista tühjades tubades ja paigutada sinna juba mõttes kappe, diivaneid ja voodeid. Siinkohal olgu öeldud, et meiega koos seikleb mööda maailma ka kogu meie maine varandus: majatäis tavaari, alustades teelusikast kuni riidekapini välja. Ja kui me siis uuesti seisame sealsamas ja mõttes maja möbleerime, ütleb kinnisvaraagent, kes on kuulnud meie juttu puuduolevast toast, et tegelikult on juuni lõpust saada ka kõrvalolev maja, mis muidu täpselt samasugune, aga ühe toa võrra suurem. Lahke sakslannast majaperenaine on kodus ja lubab meil oma elamisele pilgu peale visata. Juba asustatud maja on alati oluliselt kodusem, kui tühjad, kõledad seinad ja vastukajavad ruumid, nii et see maja hakkab mulle kohe, esimesest pilgust meeldima. Saaks vaid Juhan ruttu millelegi alla kirjutatud, enne kui see võimalus meil käest lipsab!

Ja taas kord tunnen, et kõige tähtsam niisuguste valikute puhul on sisetunne. Sa küll märgid asju üles, kalkuleerid tubade arvu ja ajakulu kooli-tööle jõudmiseks, mõõdad, arutad, vaed poolt- ja vastuargumente, aga ühte kohta jõudes sa lihtsalt tunned: SEE ONGI SEE ÕIGE. Ja kui seda tunnet järgid, siis ei saa midagi valesti minna. Jah, võib küll olla, et kodust kooli jõudmiseks tuleb kulutada veidi rohkem aega või aia väiksuse tõttu on edaspidi vähemalt kaks korda päevas garanteeritud kohustuslikud jalutuskäigud koeraga, kuid sa tunned ennast kogu aeg selles kodus hästi ja see korvab kõik ebakohad.

Seesama kõhutunne saab määravaks ka Kata kooli valikul. Pakutakse kolme võimalust, aga ühe välistame kohe, kui selgub, et seal õpitakse inglise keeles vaid matemaatikat ja siis keelt ennast. Alles jäävad Colegio Maya (maia kool) ja Colegio Americano (Ameerika kool). Meie teejuhid kiidavad väga just viimast. Seal õpetatakse enamikku põhiaineid inglise keeles ja osa tunde, nagu kehaline kasvatus ja muusika, on hispaania keeles. Võimalus, et Kata kohe kiiresti ka hispaania keele ära õpib, ahvatleb vähemalt meid Juhaniga küll väga, ent Kata ise tunnistab meile õhtul, et see kool tundus talle nii suur ja hirmutav. Tema tahaks hoopis maia kooli minna. Hoolimata sellest, et maia kool jääb meie kodust oluliselt kaugemale kui Colegio Americano, mis asub praktiliselt nurga taga. Nii ka jääb, sest tunne ütleb, mis on õige, ja koolis käima peab ju Katarina, mitte mina ega Juhan.

Sellega on olulised otsused Guatemalas elamiseks tehtud. Tegelikult on need reisid enne uuele maale elama ja tööle asumist mõeldud ka selleks, et pärast seda on siis võimalik tööpakkumisest keelduda. Just siin, Guatemalas, täiesti võõras kultuurikeskkonnas, mõistame selle võimaluse olulisust. Sest nii Leetu kui ka Ukrainasse kolides me siiski aimasime, missugune pilt meile seal avaneb, aga Guatemalasse sõitsime küll täielikus teadmatuses.

Meil Juhaniga pole kombeks paljusõnaliselt asjade üle aru pidada. Pigem mõtleme kumbki omaette ja siis lõpus klapitame „jah”-id ja „ei”-d kokku. Nii ka nüüd. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksime selle üle aru pidanud, aga mingil hetkel, kui ma juba tubadesse „kappe paigutan”, taipan küsida, et kas Juhan ikka tahab siin töötada. Ma ei mäleta ka tema selgesõnalist, kõlavat „jah”-vastust, aga sisimas sai otsus tehtud: me tuleme siia.

Enne reisi lõppu teeb Ligia ettepaneku sõita Atitláni järve äärde. Kuna linnast sinna jõudmiseks kulub, olenevalt liiklusest, kolm ja pool kuni neli ja pool tundi, siis jääme sinna ka ööseks. Ligia jutustab, et see on tõeliselt ilus koht, kuigi äsjaalanud vihmaperioodi tõttu pole vaated ilmselt kõige paremad. Tõepoolest, taevas on neil päevil pilvine ja ka vihma sajab aegajalt. Järve ümbritsevate mägede ja vulkaanide kõrgemad tipud on udus, aga ilus on sellegipoolest. Ma armun sellesse kohta kohe.

Järv on suur ning tema kallastel asub päris mitu väikest linna ja külakest. Meie peatume linnakeses nimega Panajachel, mis mulle oma turistidele orienteeritud laiskleva elutempoga kohe sümpaatne tundub. Enamik elanikest paistab siin olevat indiaanlased ja pean tunnistama, et võimalus kohtuda päris elusuuruses indiaanlastega on ahvatlenud mind sellest hetkest alates, kui Guatemala minu mõtetesse tuli. Tõsi, siinsed indiaanlased pole hoopiski sihvakad, sulgedega ehitud Gojko Mitići kehastatud Winnetou tüüpi iludused. Just kinolinalt, tolleaegse Saksa Demokraatliku Vabariigi filmidest, pärinevad minu põhilised visuaalsed kontaktid indiaanlastega ja tõenäoliselt samast ajast, filmidest ja raamatutest on pärit ka see eriline oreool, mille olen enda jaoks indiaanlastele külge mõelnud.

Kohapealne reaalsus on lapsepõlve kujutlustest aga totaalselt erinev. Maiad on pisikesed, heal juhul mulle ninani, pigem jässakad kui sihvakad. Sulgi, nagu Põhja-Ameerika indiaanlastel, pole neil üldse. Truuks on nad aga jäänud oma rahvuslikule riietusele. Väidetavalt just Guatemala maiade järeltulijad on tänapäeval need, kes maailmas enim iga päev rahvariideid kannavad. Naised kannavad tikitud ja mõnikord ka tuttidega ehitud vööga ümber puusade seelikuks seotud kirevavärvilist riidetükki ja rikkalike värviliste tikanditega peaauguga ristkülikukujulist pluusi. Pluus, mis kannab nime huipil, võib olla nii õhukesest valgest kui ka paksemast värvilisest kangast, aga alati on see kaunistatud rikkalike tikanditega. Mehed kannavad pükse, mis muu maailma mõistes on enamasti „kukekad”. Vahel on pükste peale, ümber puusade, seotud miniseeliku pikkuses riidetükk. Püksid võivad olla valged, triibulised või tumedad. Korra nägime ka vaid puusade ümber keeratud riidetükiga paljaste säärtega mehikesi. Mehed kannavad vesti ja peakattena kaabulotti. Guatemala indiaanlaste rahvarõivad erinevad üksteisest piirkonniti samamoodi nagu Eesti omadki, nii et rõivaste järgi saab määrata, missugusest piirkonnast keegi tuleb. Guatemala rõivad ja üldse kõik kangad on väga tugevate, erksate värvidega, ent mingil kummalisel kombel on mõnel nende kangal hämmastav sarnasus meie Muhu või Kihnu triibuliste kangastega.

Lapsi kannavad maia naised riidetüki sisse seotud pambuna seljal: päris väikesed on üleni palaka sees, rippumas ema seljal nagu vorstid, suurematel on pea ja käed välja jäetud. Pakke kannavad naised pea peal, pehmenduseks ja ilmselt libisemise vältimiseks on selleks tarbeks neil osavalt pealaele sätitud riidetükk. Järgneva kahe aasta jooksul näen niimoodi transporditavat väga erinevaid asju, kõige ekstreemsemad neist: jalgratas (minu kujutluses oleks jalgrattaga sõitmine oluliselt lihtsam, kui selle peas tassimine) ja veel hõõguvate sütega grillimisvann, mida pereema pärast tööpäeva lõppu ilmselt müügikohast koju kannab. Mehed tassivad raskeid kandameid seljas, aga teistmoodi, kui kodus harjunud olen nägema. Nad seovad oma kandami, näiteks küttepuud või mõne ehitusmaterjali, pundiks kokku, panevad sellele siis pika rihma ümber ja seejärel võtavad kõik selle selga, aga nii, et rihm on ümber pea nagu peavõru ja kogu kandami raskus toetubki peale. Ligia ütleb, et indiaanlaste kombe kohaselt ei lõika naised elu jooksul kordagi juukseid. Enamasti ongi neil juuksed erinevate punumismeetodite ja paeltega ümber pea seotud või siis lihtsalt hobusesabasse või krunni kogutud. Vaadates aga hobusesabades lehvivaid ilusaid terveid juukseotsi, kahtlustan, et noorem generatsioon vist siiski natuke oma juukseid pöeb, kuigi päris lühikeste juustega indiaani tüdrukut ei kohanud ma kunagi.

Ligia näitab meile kõike, mida kahe päevaga võimalik näidata on, ja mul on tunne, et kõik need vaatepildid ja emotsioonid ei mahu mu sisse enam hästi ära. See kummaline järv ise keset tema ümber kõrguvaid mäehiiglasi, indiaani naised müütamas oma käsitööd, samas aina uusi asju juurde punudes ja tikkides, indiaani mees koos väikese pojaga imetillukeses kanuus varahommikusel järvel kala püüdmas, noorukesed indiaani tüdrukud käsitööpoe tagatoas kummalises keeles omavahel lobisemas ja aina uusi pärleid eheteks nööridele lükkimas. See kõik on nende inimeste igapäevane elu, aga mina vaatan seda nagu filmi. Ja ma tahan, et see film muudkui kestaks ja kestaks.

Kuigi need inimesed ei ole välimuselt sugugi sellised, nagu ma seni indiaanlasi ette olen kujutanud, õhkub neist ometi sedasama uhkust ja rahulikkust, mis minu jaoks indiaani rahvaga kaasas käib.

Käime järves ka ujumas ja Ligia räägib meile uskumusest, et see, kes järves ujudes ka pea vette kastab, tuleb siia kindlasti tagasi. Kindluse mõttes ujun kohe tükk aega vee all. Ette rutates olgu öeldud, et järgneva kahe aasta jooksul käime erinevate külalistega seitse korda seda järve vaatamas. Ja kui keegi külalistest murelikult arvab, et olen sellest paigast vist juba surmani tüdinud, siis võin käsi südamel öelda, et olen iga kell valmis siia sõitma. Nii eriline ja maagiline on minu jaoks see koht.

Pikal tagasilennul Euroopasse ma und eriti ei leia. Olen küll väsinud, aga meeled on ärksad ja mõtted uitavad kõikvõimalikke radu pidi. Palju muljeid, nagu ikka reisil käies, aga erinev on see, et kui tavaliselt pöördud võõrsilt naastes mõne päeva pärast jälle oma tavarutiini tagasi ning elamused uuest ja põnevast jäävad tagaplaanile, siis kõik see, mida nädala jooksul Guatemalas kogesime, saab juba paari kuu pärast meie igapäevase elu osaks. Oli palju sellist, mis meie natuuri ja elustiiliga justkui ei sobiks: kokkulepetest ja aegadest mittekinnipidamine, uisapäisa ringi sahmimine, elamine suletud, valvataval territooriumil, ihukaitsjad... Ometi see meeldis mulle, kõigele vaatamata tundsin ennast hästi. Ja mulle hakkab tunduma, et sellest saab midagi palju enamat kui lihtsalt kolimine teisele maale.

1 mañana (hisp k) – homme [ ↵ ]

2 Cayala tammed (hisp k) [ ↵ ]