Читать книгу Minu Guatemala - Kaja Kahu - Страница 8

Kui mõelda viimastele aastatele meie elus, siis tunduvadki need pideva teelolemisena. Selle sõna otseses mõttes. Asjade kokkupakkimine, lahtipakkimine, uue kodu otsimine ja sisseelamine, et siis mõne aja pärast jälle minna ja end uues kohas sisse seada.

Pärast külaskäiku Guatemalasse oleme ennast agaralt püüdnud harjutada mõttega, et seal hakkamegi varsti elama. Juhan trükib internetist välja Guatemala kaardi, mille külmkapi uksele kinnitame. Aeg-ajalt imetleme seda koos ja itsitame, et kindlasti sõidame sellistesse naljakate nimedega kohtadesse nagu Huehuetenango või Chichicastenango. Kuskilt täiesti suvalisest Ukraina bensiinijaamast leiame Guatemala ja El Salvadori maanteede kaardi ja Guatemala internetileheküljed on minu lemmikuks. Klõpsin seda pidevalt, loen ja püüan ette kujutada, mismoodi see elu seal välja võiks näha. Eesti saatkonda Guatemalas ega teisteski Kesk-Ameerika riikides pole, nii et on väheusutav, et me Guatemalas elavate eestlastega, kui neid seal olema peaks, üldse kohtume. Pärast Kata sünnipäeva maikuu lõpul jääbki vaid kuu aega, et otsad Kiievis kokku tõmmata. Veedame nostalgilise jaaniõhtu meie Eesti sõprade Kiievi kodus koos nende eestlastega, kellel pühadeks koju sõita pole õnnestunud, ja siis: „Hüvasti, Kiiev!” Kõigepealt lendame Eestisse puhkusele, kuid juba juuli algul saadame Juhani uuele tööle. Mina, Kata ja meie bokser Morris asume teele augusti algul. Plaanime lennata sama marsruuti pidi, mis eelmiselgi korral, Amsterdami ja Mehhiko kaudu, ning need piletid saame probleemideta. Väike takistus tekib aga Tallinnast ärasaamisega. Nimelt ei lenda sel ajal Tallinnast meile sobivas suunas välja ühtegi lennukit, mis ka meie koera pardale saaks võtta. Seega tuleb meil alustuseks sõita laevaga Helsingisse, mis meie niigi pikka reisi veel päeva võrra pikendab.

Loomulikult pole see mingi tore uudis, aga püüan kõik siiski valutult korraldada. Reisifirma abiga ostame laevapiletid endale ja koerale, broneerime toa koerasõbralikus hotellis Helsingi lennujaamas ja vähemalt kolm korda kontrollin üle, et meil ka sadamas selline taksobuss vastas oleks, kuhu koer puuriga sisse mahuks ja järgmisel varahommikul meid hotellist lennujaama viiks. Kui sa oled tavareisija kohvriga, võib selliseid probleeme nii-öelda käigupealt lahendada, ent kui sul on vaja suurt koera koos puuriga kaasa vedada, tasub kõik juba ette üksikasjalikult läbi mõelda.

Ja nii me ühel ilusal suvisel päeva ennast Tallinna reisisadamast leiamegi: üks ema, üks laps, kummalgi kohver, pluss suures, raskes puuris lõõtsutav koer. Ma pole ammu enam Tallinnast laevaga Helsingisse sõitnud ja seega pole kursis, kuidas asjad nüüd käivad. Hakkan otsima käru, millega koer teisele korrusele saada. Algul otsin ise, siis küsin ja selgub, et sadamas pagasikärusid polegi. Neiu kassas on õnneks lahke ja vastutulelik ning lubab kedagi abiks otsida. Tulebki noormees käruga ja transpordib meie kummalisevõitu reisiseltskonna laeva sissepääsu juurde. Sealt edasi peame oma jõududega hakkama saama. Mina sikutan puuri ja Kata võitleb kahe kohvriga, mille rattad tahavad kumbagi eri suunas viia. Aga me saame hakkama ning kohvrid jõuavad „kohvrite tuppa” ja koer „koerte tuppa”. Vähemalt järgmised paar tundi võime rahulikult laevasõitu nautida.

Kata loodab, et äkki Helsingis ikka on kärud ja läheb veidi kergemalt, mina mõtlen jälle sellele, et äkki ikka oleks olnud mõistlikum koer Eestis kellegi hoolde jätta. Loomaarst hoiatas, et nii pikka lendu koos sellises vanuses koeraga (uskumatu, aga Morris on vahepeal kaheksa-aastaseks saanud!) ette võttes pean ma lõppjaamas kõigeks valmis olema. Oh jah! Mõistlikum oleks see kahtlemata olnudki, aga see koer on ju meie pere liige, pealegi Kata kõige parem sõber. Ainus selline sõber, keda ta iga paari-kolme aasta tagant maha jätma ei pea. Mõtlen sellele, kuidas ma väikese Kata kord koos koeraga viimase kausist söömas leidsin, kuidas Kata Vilniuse-päevil mõnikord koos koeraga kuskil laua all uinus, mõtlen kõigile neile jalutuskäikudele Tallinna, Pärnu, Vilniuse ja Kiievi metsades ja merekallastel, mõtlen kõigile neile vahemaadele, mida see koer juba koos meiega erinevates liiklusvahendites läbinud on... Ja siin me siis nüüd jälle reisime. Palun Jumalat, et Morris sellegi vintsutuse üle elaks.