Читать книгу Minu Soome - Kaja Saksakulm Tampere - Страница 5

Soomes algab kõik kevaditi. Siis, kui lumi lõpuks sulab ja maa saab vabaks. Sel ajal Soomes ei magata ning on täiesti tavaline, et silmapiiri taga kumava päikese valguses liigutakse ja toimetatakse veel kesköölgi ringi, sest valget aega on siinmaal nii vähe ja valgus tuleb alati maksimaalselt ära kasutada. Valgus on oluline nii otseses kui kaudses tähenduses – valgus on jõud ja energia ja algamine, arusaamine, kohalejõudmine ja ärkamine.

Avan autoakna linnalähedase kiirtee parklas, värskelt lehtinud kaskede lõhn tungib rõõmsasti mu ninna. Päike oli hiilimas puude taha, kuid kumab veel kutsuvalt. On 2008. aasta maikuu 21. päeva hilisõhtu, aeg, kus kased on hiirekõrvul ja päike enam peaaegu ei loojugi.

Sommid püüavad kaskede lehteminemise ajal alati kodus olla, ja kui mõni seda vahepeal ei saa, siis räägitakse sellest kahjutundest palju ja nukrutsetakse. Aga miskit pole öelda, see on kaunis aeg – selline hõrk ja õrn, täis lõhnu ja emotsioone ja valgust. Füüsiliselt on tunda, et maa ärkab ja raputab endast selle talveraskuse, selle lume ja külmaga kogunenud taaga, ja inimesed virguvad koos maaga.

Tahan seal parklas seda hetke kinni püüda. Meeltesse ja ka kaamerasse. Endal peas kummitamas valgetest Saaremaa öödest rääkiv vana laul, mida soomlased väga armastavad ja eestlased, tundub, on unustanud – me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et linalakk-neidu sa püüda ei saa.

Irooniaga mõtlen, et olen ka nende viie aastaga muutunud linalakaks – naturally blond forever, plaatinablond. Ilustamata ja eesti keeli öeldes aga – lihtsalt halliks läinud nende aastatega. Ja püüda mind ka ei saa, sest viimased aastad olen elanud palju ratastel.

Nii nagu selgi õhtul. Olen jälle üksinda öös teel Helsingist Jyväskylässe. Nii nagu sadu kordi viimaste aastate jooksul. Ja muusika mu autos tümpsub kui viimasel rullnokal. Soome NRJ raadio muusikavalik on temperamentne ja hea, hoiab meeled ärkvel ja inspireerib gaasi andma. Muide, kui Eesti numbrimärgiga autoga Soome teedel kimada, siis peab ikka gaasi andma, mitte Soome-stiilis uimerdama, sest nii kummaline kui see ka pole – kui soomlased tee peal eestlast sõitmas näevad, siis nad lihtsalt peavad tast mööda saama, kasvõi liikluseeskirju rikkudes. Kuigi nad muidu nagu tiguloomad või ülikorralikud koolilapsed oma radadel kulgevad. Eestlane ajab nad ärkvele. Igas mõttes.

Saan selle väikese peatuse ajal puude taga eputava päikese pildi fotokaamerasse. Kaamera on oluline osa minu viimase aasta elust, olen sinna püüdnud palju ilu. Kaamera kinkisid mulle mu kodused, just selle mõttega, et saaksin jäädvustada oma ohkeid, millega kogu oma pere olin tõeliselt ära tüüdanud – see mu komme ilusate loodusvaadete juures alati ja valjuhäälselt seletada: „Tahaks seda kõike maalida, või siis pildistada!” Nüüd ma enam ei ohka. Nüüd tahan igal pool pildistamispeatusi teha – sealhulgas täiesti võimatutes paikades. Sestap on eriti väärtuslikud need hetked, kui olen ise roolis ja üksi autos – saan auto peatada just siis, kui soovin või kui kaamerasse haaramiseks sobivaimad vaated ette satuvad.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, et fotokaamera on tegelikult enese peitmise võimalus – tõstad objektiivi silme ette ja vaatad maailma läbi kindla fookuse. Ja keskendud. See on teatud mõttes nagu meditatsioon. See on ka nagu pildi sisse minek, reaalsusest ära. Nii nagu maalideski. Pildistada ei saa kiiruga klõpsides, piltide kaamerasse püüdmiseks peab olema aega keskenduda, fokuseerida, peab olema kannatlikkust mängida valguse ja varjudega.

Kusjuures pean tunnistama, et enne, kui hakkasin pilte kaamerasse püüdma, olin palju kärsitum ja pinnalisem. Kaamera kaudu maailma kogemine on olnud ka elamise õppetund – et kuidas minna asjade sisse ja sügavuti, kuidas seada fookusi nii, et kompositsioon oleks paigas. Seda ka filosoofilises tähenduses, üle kantuna elamise kunstile laiemalt. Ja see sügavuti minemise õppetund on juhtunud just minu Soomes elamise ajal. Olen kindel, et selle õppetunni omandamine ei ole juhus ja pelgalt fotografeerima õppimise tulemus. Siin mängib oma rolli ka Soome igapäevane elamiskultuur, tempod, millega siinmail asju aetakse, jutte räägitakse; oskus mõttepause pidada ja lause vahel hinge tõmmata. Kui mu käest nüüd küsida, et mismoodi on Soome mind mõjutanud, siis – olen õppinud olema rahulikum, süvenenum, ma ei karda pidada mõttepause, ma olen õppinud rääkima ja elama aeglasemalt, võiks öelda – õppinud elama nautimise tundega. Noh ja veel muid asju ka.

Saanud seal parklas siis oma kunstilised fookused paika, hinges heameel õnnestunud kaadritest, helistan tütrele Jyväskylässe ja ka koju Eestisse – see on meie komme siin võõrsil olnud algusest peale, et ikka ütleme üksteisele, kus oleme ja millal tuleme. Raportreerin, et olen teel ja et kõik on hästi ja et umbes keskööks olen Jyväskylä kodus. Ma ei kujuta ette, et saaksin oma lapselt oodata seda, et ta mind informeeriks oma käikudest, kui ma ise tema suhtes sama ei teeks. Ning ma tean, et ta muretseb, kui ma autoga öösel üksi teel olen, ta on samasugune muremasin, kui ma isegi. Ja kui teine inimene muretseb, siis peab sellest murest lugu pidama ja seda vähendama. Ka oma Eestisse jäänud pereliikmetega suhtlen võõrsil elades iga päev. Ning kui olen ka kuskil reisimas, siis kodus Eestis ikka teatakse, millal alustan, millal kohale jõuan ja mis tee peal juhtub. See tekitab sellise turvatunde elamises laiemalt. Et sa tead, et kuskil on keegid, kes sinust hoolivad ja on iga hetk valmis sulle appi tormama kasvõi sadade kilomeetrite taha. Muidugi tekitab see ka suuri telefoniarveid.

Soome on hämmastavalt ilusa loodusega maa ja lõhnab hästi. Eriti kevadel. Olen vahepeal tundnud end päris patusena, sest aeg-ajalt tundub mulle, et Soome on ilusam kui Eesti. Aga tegelikult minu jaoks ei tohiks ju nii olla. Eriti veel siis, kui võõrsil elad ja kuulud nii-öelda nende kodust nostalgitsevalt ja illusioonidega mõtlevate inimeste, väliseestlaste seltskonda. Kaugelt ikka ju paistab kõik kaunim. Võib-olla Saaremaa ranniku loodus on ilusam kui Soome oma, aga ainult teatud kontekstis ja teatud fookustes ja koos teatud emotsioonidega – mälestuste kontekstis, pere ajaloo kontekstis... Aga isegi kui nii ei ole poliitiliselt korrektne mõelda ja öelda, armastan ma oma Kesk-Soomet, neid järvi ja kaljusid ja neid kasepuid küürakil seal kaljunukkide peal kasvamas. Ja seda vaikust ja rahu ja tühjust. Ega vist saagi elada paigas, mida sa ei armasta, isegi kui see paik ei ole su sünnimaa.

Kodumaad armastatakse teistmoodi. Kodumaa võib olla ka kõige inetum ja hädisem paik maamuna peal, kuid kui see on kodu, on ta ikkagi armas. Selleks aga, et ükskõik kus maailmanurgas hakkama saada, tuleb seda paika armastama hakata.

Hommikul unustas Laura mu autosse koti komme, haaran sealt peotäie ja sülitan samas. Olen sattunud salmiaaki võtma. Wöakkk – vat see on üks asi, millega ma siin Soomes tõenäoliselt kunagi ära ei suuda harjuda. See lihtsalt on vastik! Soomlaste lemmikmaius lõpetab mu filosoofilised mõtelused sel kaunil kevadõhtul Helsingi lähistel, tagasiteel kodu poole Soome suhtekorraldusguru juubelipidustustelt. Reaalsus Soome kiirtee veeres on ju ka tegelikult tore sel hetkel, mis sest, et salmiaak on vastik. Mu kolleegid vahel natuke nöögivad mind selle salmiaagiga – no näiteks korraldavad peo, kus on joogiks vaid salmiaagiviin ja siis ühises toostide ütlemises tuleb see pits kohe põhjani juua – see nn pohjanmaan kautta (põhjamaa kaudu) põhjani kummutamise stiil on meie põhjanaabritelgi. Ja siis nad jälgivad kõik, väike kuratlik sädemeke silmis, kuidas ma selle salmiaagiviina pitsi kallal higistan... aga see selleks.

Õnneks saan veel auto pidama enne kiirteele käänamist ja sülitan kogu selle õuduse kaunisse Soomemaa kevadöhe. Hingan veel suure sõõmu hõrku kasepuude hiirekõrvumise lõhna, tunnen täiel rinnal rõõmu olemisest ja seda olemist ümbritsevast ilust. Valin Laura kommikotist hoolikalt mõned söödavamad kummikaru kommid, et ilge salmiaagimaitse suus veidi vähem tunda oleks, ja jätkan teed. Ees on umbes-täpselt kolm tundi sõitu. Kilomeetreid ma ammu juba enam ei loe, sest vahemaad ei loe. Loeb aeg, mis kulub vahemaade läbimiseks. See on aeg, kus saan mõelda ja olla üksi. Üksi iseenda ja oma Soomega. Üksinda omade seas. Ja mõelda oma patuseid mõtteid, mida ma eestlaste kuuldes alati enam valjusti välja ütlema ei kipu.