Читать книгу Minu Soome - Kaja Saksakulm Tampere - Страница 7

Viis aastat tagasi tulin seda teed autoga esimest korda. Ega ma sest Soomest enne siiatulekut suurt midagi arvanud. Ei osand ma soome keeltki ja polnd mul ka oma isiklikku kodustatud soomlast, kes kõigil trendieestlastel juba vene ajast olemas pidi olema.

Olen Brežnevi-aegne tüdruk Saaremaalt. Soome teleprogrammide kultusest, mis Põhja-Eestis nii tähtis ja mõjus oli, ei teadnud ma oma nooruspõlves midagi. Kasvasin ilma selleta ja seega ei omandanud ka välismaa seebikaid vaadates soome keele oskust. Mind huvitas ja köitis rohkem Rootsi. Sest suurem osa mu emapoolsest suguvõsast oli viimase suure sõja järel sinna põgenenud, ja see oli ka Saaremaale lähemal. Nii geograafiliselt kui hingeliselt, alates vanadest viikingiaegadest ja mereröövlite seiklustest kuni selleni, et 70ndate alguse poliitiline sula võimaldas meie perel Rootsi-sugulastega ka tihedamalt läbi käima hakata.

Nüüd aga keerutas saatus mind hoopiski põhjasuunda. Niipalju ma sest Soomest teadsin – kui raudse eesriide taga elades üldse välismaailmast mingeid teadmisi tekkida sai –, et Soome naised on väga elegantsed. Minu Rootsis elav sugulane oli abielus soomlannaga, kelle nimi oli Eila, ja ta rääkis eriliselt hõrgu aktsendiga eesti keelt ja oli kogu aeg kaunis ja maitsekas ja hoolitsetud. Tema oli ka see inimene, kes mulle mu esimese lõhnaõli kinkis. Usute või mitte, seitsmeaastasena oli mul oma Chanel N^o 5! Kasutasin seda ühte pisikest pudelit (sellises suuruses nagu need praegused kõige väiksemad näidispudelid) umbes-täpselt kümme aastat, ja see lõhn ja sellega seotud tunded erutavad kusagil alateadvuses mu meeli veel tänagi. Nüüd hiljem olen lennujaamadest seda lõhnaõli otsinud, kuid Chanel N^o 5 on aja jooksul hoopis teiselõhnaliseks muutunud. Alles hiljuti sain saladuse jälile – Helsingi lennujaamas oli pakkumine Chanel N^o 5 Premier’ile. Firma oli oma vana lõhna turule tagasi toonud. Te võite kujutleda mu emotsionaalset erutust läbi selle lõhna lapsepõlve tagasi matkates. Ja mu mõtted olid kogu ülejäänud päeva tädi Eila juures – minu elu päris esimese Soome-elamuse juures, millest õhkus stiili, kaunidust ja lahkust ning mida sain esimest korda kogeda 1969. aastal.

Niisiis, uus algus ja uus elu Soomes? Teistmoodi igas mõttes, teiste rütmide ja tunnete ja tempodega. Teise sisuga.

Esimene reis Helsingist Jyväskylässe oli ärev ja kummaline. Mingi paine oli peal. Ma lihtsalt ei suutnud olla. Aga kuna olin koos tütar Avega, siis emalik instinkt hoidis vaos ja koos. Umbes kolmveerand tundi sõitu Helsingist, Tuuliharju bensiinijaamas tuli aga selline väsimus, et tahtsin selle matka peatada. Küsisin Avelt: nel N 5 on aja jooksul hoopis teiselõhnaliseks muutunud.

„Kuule, mis sa arvad, kui keeraks sinna tahapoole põõsa alla pikutama natukeseks? Ma ei jaksa enam…”

Olin valmis selleks, et laps hakkab hurjutama, et kuidas ma sedasi avalikult bensiinijaamas põõsa all pikutan – tänapäeva noored on sellistes asjades vahel üsna konservatiivsed. Kuid vastupidiselt minu kartusele teatas ta:

„Ookei, pikuta siis. Mina küll ei taha, aga sina võid, kui soovid.”

Oli see stress, mis mind vaevas? Hirm teadmatuse ja tuleviku ees?

Otsisin oma kola täis autost teki, laotasin selle bensuka kõrval asuva põõsapuhma varju murule, pikutasin ja vahtisin pilvi. Ave võttis raamatu ja luges. Eemal kaunisklesid mõned plekist hobuseskulptuurid. Olime end lisaks muule sisse seadnud ehtsa Soome stiilis tänavakunsti külje alla. Hiljem olen selliseid veidraid skulptuure, küll lehmi, karusid, kitsi ja põtru, sageli kohanud võimalikes ja võimatutes kohtades üle Soomemaa. Meil Eestis vaieldakse, kas panna Kalevipoeg Tallinna lahte või mitte… Mõttetu vaidlus mu meelest. Ilu ei saa patta panna ja maitse üle ei vaielda.

Minu ja Ave tulek siia ülelahemaale oli suhteliselt spontaanne. Täis ootamatuid pöördeid ning seetõttu ka täiesti planeerimata. Juulis 2004 sain oma vanalt Professorilt e-kirja, et ta on hädas. Tema kolleeg, organisatsioonikommunikatsiooni ja suhtekorralduse teine professor, oli otsustanud pärast lühikest tööperioodi lahkuda. Sest temal oli perekond Helsingis – soomlased, muide, eristavad väga põhimõtteliselt pealinna ja provintsi ja Jyväskylä tundus pealinnas hästi kohanenud edukale daamile kauge. Ka ei soovinud tema pere Helsingist ära kolida, mispeale tema kohusetundliku ja hooliva pereemana läkski Helsingisse tagasi, loobudes oma professoriametist. Hiljem kuulsin, et seal olla ka muid probleeme olnud, kuid neist ma ei tea, pole huvi tundnud. Ignoreerisin siis ja ignoreerin nüüdki soomlaste klatši, mis muideks on kohati palju intensiivsem ja põhjalikum kui eestlastel. Selline väliselt vaikne ja koorikuga tundub see Soome elu, aga koore all kohe hullusti pulbitsev ja müttav.

Niisiis. Ei saanud keelduda. Õnneks oli see sügissemester mul Tartu Ülikoolis plaanitud väiksema koormusega. Olin juba pikka aega tundnud, et mõõt hakkab täis saama, et olen tühjaks imetud, kuivaks väänatud, ära kasutatud. Ja seetõttu olin omale saanud ka natuke väiksema koormuse sügiseseks õppetööks – et saaks „akusid laadida”. Tartus on õppejõul õigus endale teatud aja tagant loenguvabam semester küsida. Nüüd aga, seoses Soome väljakutse vastuvõtmisega, ähvardas plaanitud puhkus kujuneda hoopiski topelt töökoormuseks. Ma küll lohutasin end mõttega, et Soome-kogemus saab olema vaheldus ja värskendus, ja tegelikult saab ju niimoodi ka natuke puhata. Alguses vähemalt lootsin nii, kui tegelikust elust veel ettekujutust ei olnud. Ave sattus mulle kaasa aga täiesti juhuslikult. Kuuldes, et ema läheb mõneks ajaks (esialgu oli jutuks, et jõuludeni) Soome tööle, ütles tüdruk, et tema tahab ka. Ja nii oligi asi otsustatud.