Читать книгу Minu Soome - Kaja Saksakulm Tampere - Страница 6

Jyväskylässe sõita on mitu võimalust: Helsingist Lahtisse ja sealt edasi kas siis Jämsä või Hartola kaudu. Mõlemad teed klassifitseeruvad nn karuradadena. Kitsad ja suhteliselt ohtlikud, valdavalt kiirusepiiranguga 70–80 km tunnis ja postide otsa paigutatud elektrooniliste kiirusemõõtjatega, millest kunagi ei tea, kas need on sisse lülitatud ja töökorras või lihtsalt protsesside korrastamiseks välja pandud.

Soomes peab igaks juhuks olema kogu aeg suhteliselt korralik liikleja, sest Soome politsei liiklustrahvi kviitungit küll postist leida ei tahaks. See väljaminek oleks siin Soomes päris suur, sest trahvisumma sõltub siinmail su sissetulekust. On teada juhtumeid kohalikust kollasest meediast, et mõnigi kohalik Rockefeller on maksnud sadu tuhandeid eurosid trahvi pelgalt paarikümne ülemäärase kiirusepügala pärast. Pealegi rikuks trahvi saamine tuju ja tekitaks paha enesetunnet. Seega – pigem ohjeldada natuke oma rallimehekirge ja püsida ettemääratud raamides. Ja tunda rõõmu korralik-olemisest.

Muidugi, Soomes on veel see risk, et kui sa liiga uljalt maanteel rallid, siis võivad ka kaasliiklejad sulle politsei kutsuda. Eesti keeles nimetatakse seda kitumiseks. Siin aga on kodanikel nii tugev oma riigi tunne, et igast soomlasest võid oodata kiivat seadusesilma.

Igasugused ametlikud korravalvurid – politseinikud ja turvamehed – on Soomes väga sümpaatsed ja meeldivad. Nende esmane ülesanne, tundub, on aidata inimest. Nad on muidu nähtamatud, aga koheselt olemas, kui neid vaja võiks olla.

Ükskord Kuopio lähistel ajasin auto kiirteelt natuke kõrvale, üle pideva joone, et üht üsna tobedat kuldset kitseskulptuuri pildistada. Olin peatanud auto kohas, kus seda kohe kindlasti teha ei tohi. Politseinikke polnud juba mitmeid-sadu kilomeetreid näha olnud. Aga niipea kui olin pildi ära klõpsanud, olid nad kohe platsis. Loomulikult mind ei trahvitud, vaid soovitati sõbralikult, et kui mul on vaja kiirteel liigeldes peatuda, siis peaksin seda püüdma teha ikka parkimiseks ettenähtud kohtades. Viisakad ja sõbralikud poisid olid.

Siinsetes kauplustes ja kaubanduskeskustes pole ma kunagi kohanud ühtegi jõllitavat harkisjalgset kurja näoga turvameest. On kaks oletust – kas turvamehi poodides polegi, sest keegi ei varasta, või teevad nad oma tööd nii vaikselt ja nähtamatult, et tavakülastaja neid ei märka ja ausat ostjat nende kahtlustav olek ei häiri ega solva.

Aga nüüd siis väikesest turvateemalisest kõrvalepõikest taas karuradadele. Üks neist Kesk-Soome viivatest maanteedest on kindlasti tuttav Himosele sõitvatele suusatamisfännidele. See on eriti aeglane just rohkete kiirusepiirangute tõttu. Teine tee on kiiremini sõidetavam, ka törtsu lühem ja valdavalt rekkaautode kasutuses. Võimalus Helsingist Jyväskylässe sõita on ka läbi Tampere ja see tee on tegelikult kõige parem ja turvalisem, sest see läheb vahepeal kolmerealiseks, nii et saab ohutult möödasõite sooritada. Kuid siis kulub kogu teekonnale ikkagi umbes tund rohkem kui Jämsä või Hartola kaudu sõites. Seepärast olen oma sõitudel enamasti kasutanud ikkagi seda kõige otsemat teed – Helsingist Lahtisse, sealt Heinolasse, siis Hartola kaudu Jyväskylässe.

Just sel Helsingi–Lahti kiirteel, mis on lausa kompvek, lai ja hea asfaldiga, oleksin ma korra peaaegu et surma saanud. Üks noor rumal põdrapull hüppas hooga üle loomapiirdevõrgu ja just nii, et minu autole ette. Hea oli, et pidama sain, ehk siis et pidurid ja auto korras olid, mille eest pean eelkõige oma Eesti meesperet tänama. Ja kiirus oli seekord tõesti 120, nagu sel kiirteel lubatud. Meie ninad kohtusid – põder vahtis auto esiklaasist sisse ja mina vahtisin teda vastu ja ähmis olime me sel hetkel mõlemad. Põdrake tuigerdas oma rada edasi ja mina katsusin end ja autot lähima bensiinijaamani juhtida, käed ja jalad värisemas.

Sealt helistasin koju Eestisse:

„Mulle hüppas põder autole ette!”

Teisel pool telefonitorus oli veidike vaikust, mõned sekundid ehmatust reetvat nohinat ja siis alustas rahulik bassihääl pragmaatilist olukorra diagnoosimist:

„Noh, surnud sa vist ei ole?”

Et kas huumor haagib või ei haagi minu hetkemeeleoluga. Ega neist naistest tõesti sageli aru ei saa – teinekord on isegi väike ehmatus pisaraid väärt ja samas suured katastroofilised olukorrad elatakse üle äärmise stabiilsusega.

See on meie pere stiil – keerulistest asjadest natuke nöökides üle saada ja pahadest mitte palju rääkida. Pigem teada ja usaldada oma seljatagust, oma lähedasi, et olgu olud millised tahes, me oleme olemas ja tegutseme, kaitseme ja hoolime. Sellist hillitsetud ja sõnaliselt kidurat, kuid sisuliselt võimsat hoolimise tunnet on hea tunda. Eriti kui oled kodust ja kodustest kaugel, näiteks üksinda kuskil kiirteel põdraga tõtt vahtimas. See tunne annab julgust, jõudu ja tahtmist tegutseda, sest tagala on kindlustatud.

Tegelikult on tore mööda neid Soome karuradasid kulgeda, eriti talvel, kui on peaaegu kogu aeg pime, ning õrn lumetuisk keerleb autotulede vihus ja muutub aeg-ajalt suureks ja jõuliseks lumesajuks, et siis taas tagasi tõmbuda ja lumehelveste keerlemise tantsu seal pilkases pimeduses edasi tantsida. Lund sajab talviti Kesk-Soomes kogu aeg. Harvad on päevad ja ööd, kui hommikul autol umbes kümne sentimeetri paksust värske lumetorti pea peal ei ilutseks. Lumi ja lumesadu erinevates formaatides – tuisust õhkõrna heljumiseni – on Kesk-Soomes sama tavalised kui pori ja soolaliiv Tallinna talvistel tänavatel.

Lumesajusel maanteel on aga omamoodi olemised. Selle teekonna turvaliseks läbimiseks tuleb aru saada ja mõista. Maad ja taevast. Looduse loomust ja kapriise. Siin ei ole oma isikliku ego ja tahtmistega midagi peale hakata. Tuleb osata sulanduda looduse osaks, arvestada sellega. Ning hoolimata näilisest igavikulisusest ja tühjusest su ümber, hoolimata lume ja talve diktatuurist on maantee tavaliselt täis märkavaid ja hoolivaid inimesi, kes teel olles rõõmsasti tulede abil üksteise olemasolust aimu saavad. Ja kes aeg-ajalt erinevates teeveeres kutsuvalt vilkuvates taukopaikkades (ehk puhkepeatustes) ka üksteisega kohvitassi juures kokku saavad. Ja siis ikka vahetatakse ka päris võhivõõraga paar sõnakest ilmast ja lumest. Ning tõdetakse ikka ja jälle: „Küll on sel talvel palju lund!” või „Näe, ongi lõpuks tali saabunud!” või et on hoopiski otsa saanud.

Nende aastatega on mul kogunenud hulgi talviseid automatka-kogemusi, kui Soomemaal vara pimedaks läheb ja peaaegu iga päev lund sajab. Lahti linnast edasi kaob tee äärest valgustus, ümbritsevad kaljud mõjuvad müstiliselt hirmutavalt ning nende vahelt läbi sõites tundub pimedus pimedam ja kogu ümbrus kui Põrgupõhja – tume ja endasseneelav. Müstiline. Ebareaalne. Talved Soomes on oluliselt pimedamad kui Eestis, kuigi riikidevaheline vahemaa ju ei ole nii suur. Tunnen end talviti sel teel sõites iga kord teekonna alguses ebakindlalt. Pelgan tõsiselt. Ja hirmu suurendavad küljel, ees ja taga lumetuisku üles keerutavad rekkad, mis ka nähtavust piiravad ja tõmbetuult tekitavad ning mis mu väikese autojunni tavaliselt vastikult võdisema panevad.

Rekkade voog on intensiivne tavaliselt nii sõidusuunas kui ka vastutulevas suunas. Olukord on veidi sarnane sellele, mida olen kogenud aastaid iga nädal Tallinna ja Tartu vahet sõites. Kuid rekkasid on Soomes Jyväskylä teel siiski rohkem, ja pimedam on – ja tee on käänulisem ja kitsam kui Tallinn–Tartu maantee.

Kuid see teekond siin Soomes on alati täis ka positiivseid liikluskultuurilisi üllatusi. Näiteks keerab teeperves olevasse taskusse ees sõitev rekka ja lubab mööda – saab aru, et mul on paha suurte masinate tuules sõita, kui nad lumetuisku üles keeravad. Veidi aja pärast järgmine rekka – tema näitab suunatulega, kunas on õige aeg möödasõitu teha. Teelolevate juhtidega erineval viisil suheldes edeneb see karurada tegelikult jõudsalt ja reaalsus sel võõral teel ei olegi nii kole-kole, kui alguses tundub. Mõningate talveöhe sisseelamise hetkede ja väikese hirmuvõdina järel tuleb hoopiski sellise talveöise tuisuidülli tunne, sest siin märgatakse ligimest ja siiralt soovitakse, et kõik teelised elusalt koju või sihtpunkti jõuaksid.

Kui suurematel maanteedel on siiski liiklusolud suhteliselt kontrollitud ja hoolimata ettetulevatest ekstreemsematest hetkedest reeglina üsna turvalised, siis päris väikestele külavaheteedele minek talvel on küll su omal vastutusel. Ükskord sattusin üksinda autoga talvel sellisesse kanti. See oli Jyväskylä ja Korpilahti vahel ja mööda külavaheteid. Oli vaja laps ära tuua ühelt peolt koolikaaslase kodust. Printisin sõidujuhised Google’i kaartidest välja ja asusin teele.

Jyväskylä-poolne ots oli päris sõidetav, sest lahkusin linnast Länsiväilä kaudu ja see on siiski päris suur tee Tampere suunda – sisuliselt paralleelne Jyväskylä–Tampere kiirteega. Ja Google’i kaardid olid seda teekonnajuppi ka suhteliselt täpselt kirjeldanud. Aga minu sihtkoha aadressile lähemale jõudes läks olukord järjest looduslikumaks ning lõpuks olin ristmikul, kust pikka aega ei olnud keegi autoga sõitnud. Probleemseks tegi olukorra aga see, et sealt ristmikult sai edasi ainult hooga, sest tee oli korralikult ülesmäge. Mina olin aga rumalast peast masina ristmikul seisatanud – et kaarti ja legendi uurida – ja edasi ma loomulikult enam ei saanud. Terve õhtu sadanud värske lumi oli tee oma võimusse võtnud, ja kui nüüd päris aus olla, siis selle värske lume all olnud vana kinnitambitud lumi oli ka suhteliselt jäine – ilma graniidikillustikuta, sest kohalikud tõenäoliselt eriti risti ette ei löö, kui oma naelkummidega talviseid jäiseid mägiteid võtavad.

Soomes on küll nii, et mäenõlvadel on teeveeres alati graniitkillustiku kastid, kust siis saad endale rataste alla tõket panna, aga siis ma veel seda ei teadnud, et mu kõrval olevas hallis kastis on abi, ja siis mul ei olnud veel ka väikest labidat autopagasnikus talviste seikluste puhuks külavaheteedel. Seega, kuna mäest üles ei saanud, siis tuli edasiliikumiseks hoopis tagurdada. Aga tagurdamise juures oli see probleem, et autol ju taga selliseid võimsaid tulesid pole, mis teed valgustaksid… Ja mina olin suure kuusemetsa vahelisel mägisel teel, mida valgustas vaid lumi, ning sedagi valgust vähendas järjest tihenev lumesadu. Kokkuvõttes tagurdasin tunde järgi ja kui olin jõudnud tagasi enam-vähem tasasele teelõigule, et hoogu sisse võtta ja uuesti mäest üles sõita üritada, oli hirm naha vahel küll. Sest kui ma oleksin näiteks kogemata kraavi tagurdanud või kui auto oleks otsustanud rohkem edasi mitte sõita, siis oleksin olnud ikka väga jamas. Oma asukohta poleks ma tõenäoliselt osanud adekvaatselt seletada ja juhuslikku möödujat, kes aitaks, tulnuks vist hommikuni oodata.

Aga sellega toonased seiklused ei lõppenud. Saanud siiski lõpuks mäest üles, oli Google’i kaardi info põhjal järgmine märksõna Karhunperän tie (tõlkes Karu Taguotsa tee). Lapseni jõudmiseks pidin keerama sellest Karhunperän tiest paremale ja siis veel hulka edasi sõitma ja siis keerama veel jumal teab kuhu paremale ja vasakule. Aga Karhunperän tie otsas selgus, et see tee on talvel lihtsalt lahti ajamata, mida Google’i kaart muidugi ei tea.

Sel hetkel valdas mind paanika, sest mul polnud aimugi, kuhu edasi minna – Google’i juhised selles kontekstis enam ei aidanud. Ja mis veelgi hullem – kogu see maastik minu ümber oli suur ja sügav mets ja vägagi mägine, nii et tõusude eel oli mõistlikum pigem teel püsimise ja mäest ülessaamisega tegelda, kui kaardilugemisega vaeva näha. Ja tegelikult polnudki võimalik vaadata, kuhu sõita, sest midagi polnud lumesaju tõttu näha. Keerasin siis otsa ringi ning otsustasin jõuda mõne tsiviliseerituma paigani ja siis lapsele helistada.

Lõppkokkuvõttes selgus muidugi eriti põnev detail – et tegelikult Google juhataski mind metsa, tema arusaamine minu sisestatud aadressist oli selline metsaline –, aga lapse sain kätte ikka päris tsiviliseeritud paigast, tükk maad enne seda va karu tagumise otsa teed. Kogu seikluse kõige ilusam avastus oli aga see, et Karu Taguotsa tee on tõesti olemas. Soomlaste huumorimeel oma tänavatele ja paikadele nime andmisel on ette ennustamatu ja eriline. Ja minu sõitmisi Soome maanteedel nende aastate jooksul võib täiesti õigustatult karuradadel seiklemiseks nimetada. Sest ühel korralikul karurajal on ikka Karu Taguotsa tee olemas.