Читать книгу Palgasõdur. Jaht tuumakohvritele - Kalle Klandorf - Страница 3

Kohtumispaik, kuhu Mändmaa kutsuti, oli Eesti üks suuremaid ja kuulsamaid advokaadibüroosid. Kui ta töötas politseis, siis oli Mändmaal loomulikult kokkupuuteid ka advokaatidega. Peale paari advokaadi olid ümber laua istet võtnud viinavabrikandid, nende hulgas isegi üks naine. Nõupidamise juhatas sisse alkoholitootjate liidu tegevjuht, kes rääkis pikalt ja ebahuvitavalt, kuidas meie turu on vallutanud vale viin ja riik kaotab miljoneid aktsiisi ja nemad tulu. Mändmaa tegi harjumusest märkmeid. Kui 1993. aastal laekus iga päev alkoholi pealt pooleteise miljoni krooni eest makse, siis 1994. aasta jooksul kaotas riik iga päev vähemalt miljon krooni alkohoolsete jookide pealt saamata jäänud käibe- ja aktsiisimaksu. Riigi saamata jäänud maksud olid seotud põhiliselt suurima tootja Liviko toodangu turuosa vähenemisega salaviina arvel. Pärast alkoholi aktsiisimäära tõstmist 1994. aasta veebruaris oleks toodangu läbimüük pidanud paari kuu jooksul stabiliseeruma. Paraku aprillikuuks müük taastunud ei olnud. See tegi tootjad rahutuks. Riigi tasandil käis vaidlus, kas selle probleemiga peaks tegelema kriminaal-, majandus- või kaitsepolitsei. Mändmaa kuulas viinatootjate juttu kasumitest, müükidest ja turuosadest ja ei saanud aru, milleks ta siin on. Tema jaoks olid nende inimeste mured nii kauged. Poest viina ostes ei mõtle keegi mingisugusele aktsiisile. Ta oli harjunud tegelema reaalsete asjadega, mitte sellega, kui palju kellelgi tulu jääb saamata. Mändmaa mõttelõnga katkestas tegevjuht.

„Mida teie, hr Mändmaa, sellest kõigest arvate?”

Taevas hoidku, mida ta peaks arvama? Milline võiks olla teda siia kutsunute jaoks korda minev arvamus? „Mul on paar küsimust,” otsustas Mändmaa otsekohesuse kasuks. „Esiteks, miks mina siin olen? Teiseks, miks te politseisse ei pöördu, ja kolmandaks, miks te kaposse ei lähe? Kui riigile tehakse nii suurt kahju, siis peaks just nemad tegelema teie murega. Mul on nendes organites tutvusi, ma võin teid vajalike inimestega kokku viia.” Näib, et tegu polnud vastusega, mida temalt oodatud oli.

„Meil on ka piisavalt tutvusi,” võttis sõnajärje üle üks advokaatidest. „Needsamad organid soovitasidki teie poole pöörduda, sest te olete hetkel vaba ja otsite tööd. Teiseks, teil on teatavad oskused, hea analüüsivõime ja te olete lojaalne tööandjale.”

Huvitav, kuidas need organid seda ütlesid, et olen lojaalne, see oli ju üks põhjus, miks ma suusad sain, jõudis Mändmaa mõelda. Keegi ei olnud teda sel viisil varem kiitnud. Mändmaa vaatas kohmetunult maha. Nüüd teadis ta veel vähem, mida öelda või küsida.

Advokaat aga oleks nagu mehe sellist reaktsiooni oodanudki. „Just praegu palkasime teid endale konsultandiks kuupalgaga 15 000 krooni kuus, pluss jooksvad kulud.” Mändmaa sai pidama enne, kui suu imestusest lahti oleks vajunud. Viinahiiud laua taga noogutavad rõõmsalt tema poole vaadates. „Saate auto ja kabineti meie advokaadibüroos. Muide, kui suur palk teil politseis oli?” tunneb advokaat huvi.

Mingi okas kerkib Mändmaa kurku ja hääl ei taha kõrist välja tulla. „Umbes kolm korda väiksem. Aga see selleks.” Ta on suutnud end taas koguda. Hetk üllatust ja segadust on möödas. „Kõigepealt formuleerime küsimused, mis teid huvitavad. Siis tahaks teada, kellega ma koos töötan. Mul on abilisi vaja. Kriminaalpolitseis on mul tutvusi, aga nad ei saa ju iga päev minu ülesandeid täita. Ma usun, et kui ma saan palgata umbes 2–3 oma endist kolleegi, siis on meil jõudu piisavalt teie huvide eest seismiseks.” Alkoholitootjate pilgud püsivad huvitatult Mändmaa näol. Ilmselt on nad advokaatidega sellisteks küsimusteks juba valmistunud.

„Me mõtleme selle üle, kui palju saame teile täiendavat ressurssi anda, aga me siis arvestame teiega. Kogu vajaliku info turul liikuva alkoholi ja kohalike tootjate kohta saate meilt.” Nüüd tõstab silmad üks seni vait olnud viinatöösturitest, tagasihoidliku välimusega, keskmist kasvu prillidega mees, kes meenutab pigem õpetlast kui viinamagnaati. „Algatuseks nii palju, et meil on kaduma läinud kolm või isegi neli alkoholivabrikut.” Teised tema konkurendid noogutavad. See on siis tegelik mure, mis pani neid Mändmaad Pariisist üles otsima, jõuab mehele kohale. Kuidas saab vabrik kadunud olla? „Tegelikul on need tootmisliinid,” vastab intelligentse olekuga viinatööstur Mändmaa poolt esitamata küsimusele. „Sellised liinid olid nõukogude ajal paljudes kolhoosides, aga mingil hetkel nad demonteeriti ja nüüd on nad kadunud. Need on vaja üles leida.” Laua taga istujad noogutavad üksmeelselt – sel hetkel on nad liitlased, mitte konkurendid. Advokaat, kes saab aru, et ta klient soovib kiiret ja konkreetset tegutsemist, võtab kohe asjaliku jutu üle: „Muidugi huvitavad meid ka piiri tagant tuleva salaalkoholi põhikanalid. Samuti pakuvad meile huvi kaupluseketid, mis salaalkoholi turustavad. Näete, tööd on teil piisavalt palju. Ma usun, et homme võite alustada.”

„Ma võtan teiega ühendust homme. Pigem alustaksin tuleval nädalal. Mul on vaja enne mõned asjad lõpetada.” Mändmaa ei tahtnud sellele seltskonnale öelda, et enne peab ta aru kodustega, kas võtta see ajutine ja esialgu suhteliselt ebakindel tööots või mitte. Pealegi, kellega tal selles projektis tööle hakata oleks? Alaliselt ta n-ö oma poisse kasutada ei saaks. Eelkõige mõtles ta varasemates juhtumites end tugevatena näidanud Tamme, Zurabi ja Oja. Mändmaa saab neid kaasata alles siis, kui asjad on selged ja kedagi on vaja juba kinni võtta. Annikaga muidugi tasub rääkida, arutleb vana kriminalist endisi kolleege mälus sirvides. Mõned ekspertiisid saaks ta oma töö vahele ära peita. Kas kaitsepolitseist ei ole kellegagi rääkida? Nii kummaline, kui see ka polnud, ei tulnud Mändmaale seal tõsiseltvõetava koostööpartnerina peale suure pealiku Võsa kedagi ette. Mändmaa viimane vestlus Võsaga ei olnud just kõige ilusam, aga ta teadis, et kapo juht aeg-ajalt miskipärast kaitses teda oma kolleegide ees. Noh, eks siis ükspäev tuleb rääkida ka temaga.

Mändmaa oli töötanud peaaegu kakskümmend aastat kriminaaljälituses, aga tõdes imestusega, et usaldusväärseid inimesi, kellega luurele võiks minna, sai ta vaid ühe käe sõrmedel lugeda. Nemad kõik töötavad politseis ja on teatavate ametipiirangutega seotud. Ehk peaks otsima vanu miilitsaid, kes saaksid temaga koos seda viina sasipundart arutada? Kindlasti peaks keegi vanadest semjorka huntidest pundis olema. Semjorkaks kutsuti miilitsaaegadel KGB ja miilitsa seitsmendat osakonda, mis tegeles jälitustegevusega. KGB seitsmes osakond võis tegeleda ka pealtkuulamise ja posti avamisega, mille tulemused näiteks pealtkuulamistest anti eriti rasketel kriminaalsetel juhtumitel ka miilitsale kokkuvõtetena kasutada. Aga selleks pidi miilits enne põhjendatud ülesandepüstituse KGB-le kirjutama. Kuuldavasti pidavat need pensionärid tihedalt omavahel läbi käima. Neil on isegi midagi klubilaadset.

Mändmaale meenusid esimestena Valdur ja Villy. Üks oli legendaarse 7. osakonna ülem ja polkovnik, teine tema asetäitja. Siis on vaja veel tublit analüütikut. Oli selline viinanina Vello, hüüdnimega Värdi. Kui ta ennast päris põhja pole joonud, siis tema. Lisaks võiks olla veel keegi noorem ja hakkajam. Mändmaale meenus üks poiss, aga ka tõsiasi, et too töötab Saaremaal. Ise Tallinnast pärit, aga töötab seal kolkas. Nimi oli vist Karl-Eerik. Küll korraliku väljakutse peale kodulinna naaseb, lootis Mändmaa. Nüüd peaks meeskond koos olema. Tuleb esitada nende kandidatuurid alkoholitootjatele, näis, mis nood oma kasumi päästekomandost sellisel kujul arvavad.

Advokaadibüroos arvati, et peaks tööle võtma kolm V-d – Valduri, Villy ja Värdi. Karl-Eriku kohta öeldi, et noor ja analüütik olgu Mändmaa ise. Mis siis ikka. Nimetagem seda advokaadibüroo V-osakonnaks, muigas Mändmaa sellest kuuldes. Viinaosakond. Kogu selle osakonna teabevahetus hakkab kandma V-tähte. Mehed saavad omaette kabineti ka veel. Kokkuleppe kohaselt antakse neile nelja peale kaks autot ja ka kaks bensiinikaarti. Mändmaa lubab advokaatidele, et kasutab neid asju heaperemehelikult. Esimene V-osakonna koosolek tehakse kohe esmaspäeval kell 10.00. Enne seda, nädalavahetusel rääkis Mändmaa alkoholitootjate ettepanekust naisele. Emand Mändmaa arvas, et kaasa võiks ennast küll pisut tuulutada. Mändmaa mõistis, et naine kardab, et ta mees läheb rooste ja kaotab kvalikatsiooni. Ta sai naise vastusest aru, et naine uskus ikka veel, et küllap mees läheb kunagi politseisse tagasi, kui ajad muutuvad. Mändmaa seda ise enam eriti ei uskunud.