Читать книгу Palgasõdur. Jaht tuumakohvritele - Kalle Klandorf - Страница 4

Olen jälle üksi oma mõtetega. Majorid, polkovnikud ja kindralid on kadunud ja pean alustama mõttetööd oma peaga. Niisiis ülesanne on leida tuumarelva smugeldajad ning võimalusel informeerida nendest GRUd. Kui võimalust ei ole, siis tegutseda oma äranägemise järgi. Igal juhul need kohvrid ei tohi Eestist kaugemale jõuda. Kes need võiks olla, kellel oli võimalus kohvreid varastada? Ilmselt endised sõjaväelased. Võimalik, et isegi KGB või GRU endised, miks mitte ka praegused töötajad? Kes on nende kontaktid siin, Tallinnas? Kuidas need kohvrid siit üle piiri kavatsetakse viia? Kas laevaga või lennukiga?

Alustaks õige lennujaamast. Eestis on hetkel ainult üks lennujaam Tallinnas, mis teenindab rahvusvahelisi liine. Ma ei tea, kuidas täpselt neid kohvreid, mida pagasisse antakse, kontrollitakse, aga see on üks võimalus. Vaevalt et keegi tuumapommi käsipagasis üle viib. Kas mul on kedagi seal tööl? Oot-oot, mõni aeg tagasi nägin lennujaamas politseinikuvormis oma endist sõjaväekaaslast, kelle hüüdnimi armees oli Piloot. Sel ajal oli tema unistuseks helikopteri piloodiks õppima minek. Ilmselt see tal ei õnnestunud ja ta hakkas hoopis politseinikuks. Politseil on lennujaamas oma jaoskond. Nad patrullivad seal ja jälgivad avalikku korda. Vaatavad, et bankovtšikud ehk piraattaksod liiga agaraks ei lähe ja lennureisijaid tüütama ei kipuks. Ilmselt peab minema lennujaama politseisse ja Piloodiga uuesti tutvust sobitama. Peale politsei on lennujaamas veel turvateenistus. Lendajate turvakontrolli teostab ESS. Kurat, seal on ju Ets, kes on minu vana kamraad juba keskkooli päevilt. Aga lennujaamas ta vist ei tööta. Pean veel siis minema ka ESSi kontorisse, et teda leida. Äkki ta saab ennast näiteks sadamasse turvameheks lasta üle viia. Siis oleks mul kaetud kaks punkti, kust võidakse tuumakohvreid üle viia. Alustan siis politseist.

Lennujaama politseijaoskond asub kõige alumisel korrusel. Klaasist akna taga istub ilmselt korrapidaja. Üldjuhul politseinik inimestest, kes talle luugi taha tulevad, välja ei tee. Mees on oma mütsi kuklasse lükanud ja mängib ilmselt arvutimänge. Arvutid on meie riigis alles suhteliselt uued asjad ja iga mees kasutab neid vastavalt oma oskustele ja arusaamale arvuti vajalikkusest.

„Tere,” pöördun viisakalt politseiniku poole. Loomulikult ei arva ma, et ta vaevub mulle vastama. Võimalik, et ei saa eesti keelest arugi. „Dobrõi den,” pöördun nüüd vene keeles. Ilmselt taipab politseinik, et olen üsna tüütu klient. Ta vajutab mingit arvuti klahvi ja jääb mind jõllitama. Nähes, et ma ei ole välismaalane ega ka mingi tähtis tegelane, vahib ta mind edasi. Lõpuks tuleb üle huulte suure vastumeelsusega sulaselges maakeeles: „Noh, oli asja ka või?”

„Mul oli aastaid tagasi sõjaväekaaslane Igor. Nägin siin teda ükskord vormis. Ta vist töötab siin. Sooviks temaga kokku saada, aga ei ole telefoni ega aadressi, kas ehk aitad mind?”

Tüüp ei paista kuigi koostööaldis. Miks ta peakski? „Meie oma kaastöötajate numbreid ei jaga. Seda esiteks. Teiseks, neid Igoreid on politseis jalaga segada. Kui tahad nendest kedagi, mine kaadriosakonda.”

„Pea nüüd kinni, vennas,” ei jäta ma korrapidajat rahule. „Tal oli ka hüüdnimi Piloot, kas ta töötab siis siin või ei?”

„Öelnud siis kohe, et seda lendurit otsid,” läheb mehe nägu lahkemaks. „Näed, ta on lennukitele juba üsna lähedale jõudnud. Ehk saabki kunagi piloodiks. Ta on tööl ülehomme. Astu siit lennujaamast läbi, küll sa teda näed. Aga telefoni ma ei saa anda.”

„Selge pilt, tänan sellegi eest.” Niisiis, Piloot on meil olemas. Tulen siis kahe päeva pärast tagasi ja proovin talle augu pähe rääkida. Armees teenimise ajal oli ta valmis igasugusteks trikkideks, eks paista, võibolla saab ta mulle kasulik olla.