Читать книгу Jaht varjudele. Sari "Harlequin" - Karen Harper - Страница 5

Naples, Florida

Collieri Maakonna kohtumaja

2014

NÜÜD ei saa enam ometi midagi viltu minna. Kui Claire Britten ja tema klient kohtuhoonest võidukalt väljusid, oli Claire kindel, et ta on hoos. Ta oleks tahtnud rusikas käe võidukalt üles tõsta, ent jäi rahulikuks.

Veidi üle kolmekümnese üksikemana nägi ta vaeva, et karjäärile elu sisse puhuda, ise samal ajal kohutava haigusega võideldes, ning sellest silmapaistvast võidust pidi kindlasti abi olema. Tema küsitlused ja tunnistus olid protsessi saatuse otsustanud. Süüdlane läheb vangi, selle asemel et end peita ja lasta oma perekonnal kolme miljoni suurust elukindlustust nautida. Claire’i klient, Lifeboat Insurance, ehkki väike, oli võitnud hinnatud advokaadibürood Markwood, Benton ja Chase. Ta oli aidanud võitu saada oma ala parimatest.

Claire tõmmati koos oma ülemuse ja nende advokaadiga õue, eemale kõrgetest sammastest, mis hoidsid üleval varikatusega võlvkäiku. Neid ründas niiskuselaine ja ajakirjanikud, kes septembripärastlõunas neile peale vajusid. Keset küsimusterahet, diktofonidega väljasirutatud käsi ja ritvade otsas olevate polsterdatud mikrofonide rünnakut ja kisa otsis Claire kotist päikeseprille.

Tema klient Fred Myron hüüdis talle üle rahvahulga kisa kõrva. „Nüüd on sellel uhkel kaitseadvokaadil päästepaati vaja. Ma võtan sellest viimast. Ma näen Ft. Mayersi ja isegi Orlando telejaamade kaameraid! Vaata aga – CNN!“

Claire’i õlga puudutas pikk tokk, mille otsas oli porolooniga kaetud mikrofon, ja keegi karjus: „Preili Britten, palun rääkige, kuidas te aru saite, et naine ja poeg valetasid! Kas Sol Sorento polnud oma seljatagust kindlustanud, et kõik arvaksid, nagu oleks ta Key Westis uppunud? Mis reetis, et ta pole surnud?“

„Nagu ma tunnistajapingis ütlesin,“ vastas Claire, „kasutasid proua Sorento ja Mario aeg-ajalt kogemata olevikuvormi, kui nad temast rääkisid. Teoretiseerisin, et nad teadsid, et Sol on elus, ja hoidsid temaga sidet. Siis tuvastati, et nad võtsid kõne Bahamale, kus kindlustusfirma uurija asja üle võttis ja Sol Sorento üles otsis.“

Naishääl: „Preili Britten, kas te selgitaksite vaatajatele, mida tähendab kohtuekspertiisi lahkamine, mille te süüdistatava suhtes läbi viisite? Te pole arst, aga see kõlab väga meditsiiniliselt ja teil polnud ju surnukehagi, millega töötada.“

„Ma ei ole meditsiinidoktor ega psühhiaater, vaid kohtumeditsiini psühholoog. Kohtuekspertiisi lahang, mida nimetatakse ka psühholoogiliseks lahanguks, tähendab seda, et inimese elu võetakse osadeks ja uuritakse – tihti on tähelepanu just inimese motiividel ja alibil. Ma vestlen ja küsitlen lahkunu lähedasi, et teada saada, kas keegi eksib reeglite vastu. Palun külastage minu kodulehte ja …“

Keegi lähenes Claire’ile selja tagant ja trügis lähemale. Rahvahulga lärm ja neist üle lendav väikelennuk sundisid teda karjuma, et end kuuldavaks teha. Oi, see polnudki lennuk, vaid droon. Kas press võis seda filmimiseks kasutada või kuulus see kohtumaja turvateenistusele? Drooni surin oli nagu moskiito pinin ja droon polnud isegi otse nende kohal. Lennumasin paistis püsivat Sorento kaitsemeeskonna kohal. Mõned teisedki tõstsid pilke.

Claire küsis ajakirjanikult: „Kas me võiksime korraks palmide varju murule astuda?“

Kindlasti toob see avalik esinemine rohkem kliente kui tema firma Facebooki leht ja internetileht. See on tema tagasihoidliku elulookirjelduse tähthetk. The Naples Daily News oli temast juba kirjutanud, nii et Claire arvestas, et see reklaamib tema alustavat diplomeeritud pettusteuurimise ja kohtumeditsiinipsühholoogia firmat, millele ta oli nimeks pannud Clear Path. Hoolimata lapsetoetusest, mida Jace igakuiselt maksis, tahtis Claire ise ennast ja väikest Lexit üleval pidada. Pealegi uskus ta oma töösse ja võib-olla saab ta nüüd uuesti ka endasse uskuma hakata.

Aga kas tal oli olnud meeles õigel ajal rohtu võtta? Pikk kohtus viibimine oli tema ajakava sassi löönud. Ta oleks tahtnud tüki šokolaadi suhu pista, et kofeiiniannust kätte saada, aga mitte kõikide silme all. Claire oli pidanud oma pärastlõunasest lühikesest uinakust loobuma. Ta oli terve nädala pidanud oma tavapäraseid kofeiiniannuseid piirama, et ta ei peaks tunnistuse andmise ajal tualeti vahet lippama ja saaks otsuse lugemise ajal saalis olla. Viimane, mida tal vaja, oli tukkuma jääda või näha kõikidest nendest emotsioonidest tekkinud jubedaid hallutsinatsioone.

Fred hoidis tema käsivart tugevas haardes. Kahtlemata tahtis temagi intervjuus osaleda. Claire oli mõelnud, kas mõni ajakirjanik jagas ära, et Sol Sorento elukindlustuspoliisi väljamaksmine oleks väikese kohaliku kindlustusfirma Lifeboat Insurance pankrotti ajanud. Claire uskus, et meeleheitliku sooviga Sorento perekonna kindlustusnõude põhjendamatust tõestada, oli Fred asja uurimiseks ja kohtusse minekuks raha laenanud. Claire’ile oleks meeldinud töötada suuremate ja tuntumate firmadega, aga tal oli raha vaja.

Nad läksid ajakirjanike järel mööda teed väikese murulapi suunas neljakorruselise parkimismaja juures. Claire märkas, et Sorento vastutav advokaat Nick Markwood oli kolleegide juurest eemaldunud ja tuli otse tema poole, pintsak käsivarrel ja särk päikesevalguses pimestavvalge.

Mees oli kohtus imetlusväärselt esinenud, ta oli veenev ja nutikas. Claire teadis, et Nick Markwood polnud harjunud kaotama. Kas mees oli teel siia, et intervjuu üle võtta ja oma sõna maksma panna? Tema advokaadifirmal oli siinkandis arvestatav mõju, firma oli jõuliselt pildil väli- ja telereklaamides, aga mehe välimust ja häält arvestades oli Claire kindel, et too suudab ükskõik kellele ükskõik mida müüa. Nick Markwood oli mõjuv mees, ta oli pikk ja päevitunud, otsekui tahutud näojoonte ja kehaga, ta võis olla umbes nelikümmend, meelekohad hakkasid hõbedaseks muutuma ning see sobis tema terashallide silmadega. Claire’il oli olnud piisavalt aega meest jälgida ja ta pidi tunnistama, et talle meeldis vaadata, kuidas mees töötas, ning üritas temast sotti saada, kui Nick oma sügava veenva häälega kõneles.

„Niisiis,“ ütles esimene ajakirjanik, heledapäine naine, kellega oli kaasas Live at Five kaameramees, „millised olid teised, mitteverbaalsed vihjed, et Sorento perekond valetas? Paljud lugejad ei pruugi seda teada.“

„Nagu ma tunnistasin, siis peale sõnaliste vihjete arvestan ma kehakeelega, selle suletud, kaitsva olekuga, mille valetajad omaks võtavad – käed-jalad suletud,“ selgitas Claire. „Kui te minu kodulehte mainite – siin on mu visiitkaart – leiate sealt nimekirja teistest märkidest, mis võivad viidata sellele, et tunnistaja, tuttav või pereliige valetab. Peale selle …“

Läbi lärmi oli kuulda valju raksatust. Inimesed jäid vait, vaatasid ringi ja tõstsid pilgud üles. Fred lasi Claire’i käsivarre lahti ja astus kaugemale. Keegi karjus: „Relv! Relv!“

Inimesed pudenesid laiali, otsisid varju, karjusid. Keegi hüüdis: „Oi. Ta sai pihta!“

Veel üks lask, taevas lõhenes. Valu, kõrvetav valu käsivarres, tema kehas, kusagil. Kas ta oli tulle kukkunud? Kas tegemist oli narkolepsiapainajaga?

Claire vajus rohelisse merre, kuningpalmid kõikusid tema pea kohal, ta oli koos Jace’i ja Lexiga. Rannal muuli ääres. Aga päike kõrvetas tema nahka, tema käsivart.

„Helistage 9-1-1!“ karjus keegi.

Sügav mehehääl, võib-olla Jace’i oma. Aga ta lendas praegu LA-st Singapuri. Ei, see polnud Jace, kes tema kohale kummardus, lipsu ümber tema käsivarre sidus ja käsivarre kõvasti vastu tema keha pressis. See oli too advokaat, mees, kes oli teda jälginud ja vihaselt põrnitsenud, kui ta tunnistas, oli teda ristküsitlenud. Oli teda peaaegu tema enda sõnades kahtlema pannud. Nick Markwood jälgis teda endiselt, tema sõnu, tema suud. See suu – Claire karjus.

„Ärge liigutage,“ keelas mees. „Te saite haavata. Ma tean, et teen teile haiget, aga ma pean verejooksu peatama. Lamage liikumatult. Abi on teel. Kas siin on arsti?“ hüüdis ta.

Karjed. See polnud Claire, võib-olla olid need sireenid, mis lähemale tulid. Pulseeriv valgus või oli see päike?

Keegi hüüdis: „Kas keegi on veel viga saanud?“

Viga? Nad ei saa teda kinni pidada. Ei iial. Aga mehe särgivarrukad, tema käed olid kaetud päikeseloojangu karva verega. Need käed puudutasid teda.

Keegi karjus: „Ma arvan, et see kindlustusfirma mees on surnud. Kas keegi nägi tulistajat?“

„Tulistati parkimismajast. Ma ei näinud teda. Üks politseiauto hakkas teda taga ajama, kui ta põgenes … ainult kaks lasku …“

Lõikavpunase valu tegi hullemaks mees, kes teda jälgis, tema kohal kummargil oli ja haavatud käsivart pigistas. Kas mees teadis, et Claire võis väga lihtsalt magama jääda? Kas ta teadis, et keskkoolis oli teda kiusatud: „Claire Fowler, Claire luuser! Luuser!“, kui ta oli lugedes, süües, võrkpalliväljaku ääres istudes või koguni püstijalu tukkuma jäänud? Haigus oli rikkunud naise abielu – see oli tema süü, aga ka Jace’i oma. Kas õde jätab Lexi endale, kui Claire sureb, või püüab Jace tütre kuhugi kaugele ära viia?

Claire kuulis, kuidas keegi hirmu ja valu pärast nuuksus. See oli nii lähedal. Ta arvas, et see oli tema ise.

Nick Markwood nägi vaeva, et Claire Brittenit teadvusel hoida, üritas peatada verejooksu tema vasakus käsivarres. Võib-olla näis haav verejooksu tõttu suurem, kui see tegelikult oli. Nick oli varemgi kuulihaavu näinud, oma kõige hullemates painajates sellest, kuidas ta isa leidis, need olid jubedamadki kui see siin.

Ei, nad mõlemad ja muru oli naise verega kaetud. Claire oli sale, võib-olla polnudki tal palju verd, mida kaotada. Liiga sale. Ja see punane juuksepahmakas ja alabastervalge nahk torkasid päikeselise Lõuna-Florida blondeeritud peade ja päevitunud kehade seas silma. Nicki meelest nägi naine oma roheliste silmadega siin kliimapõgenike ja Florida põliselanike seas välja nagu mingi püha Patricku päeva kaardilt maha astunud Iiri tüdruk. Aga praegu olid need silmad valu pärast kinni pigistatud.

Kohtus oli Nick pidanud vaeva nägema, et mõtteid naise välimusest hoolimata tema tunnistuse juures hoida, et saaks selle tükkideks rebida, aga hoopis naine oli nende kaitse hävitanud. Nickil ei olnud seda kaotust vaja, ta vihkas kaotusi. Minevikus oli neid liigagi palju olnud. Ent ehk oli kõik siiski kõige paremini läinud – kui naine teda usaldab ega sure, nagu tema ülemus, kes oli tema kõrval seisnud. Laskja oli olnud väga osav. Aga kas ta oli tahtnud nad mõlemad tappa ja naist ainult haavanud? Fred Myron oli tapetud ainsa lasuga. Kas tapja maksis Sol Sorento suure perekonna eest kätte?

Või – ja see hirmutas ja vihastas ka Nicki –, kuna tema oli ohvritele lähenenud, oli Nicki järgmine mõte, et kuulid võisid olla temale mõeldud. Clayton Ames oskas asju rikkuda. Küllap ta teadis, et Nick ei loobu oma ristikäigust selle tõpra tabamiseks. Ames ja tema käsilased külvasid kaost ja kadusid siis välkkiirelt. Mis mõtet on rääkida sellest, et Sol Sorento kadus kaheks aastaks, et seda pettust ellu viia. Meistertapja Clay Ames oli aastaid pettusest ja ohust lehanud, aga viimasel ajal oli ta liiga nobe, et teda oleks olnud võimalik kohtu alla anda või isegi üles leida.

Kiledad sireenid lähenesid, matsid teised helid enda alla, isegi hääled Nicki peas. Kohtupersonal ja ajakirjanikud hüüdsid ja osutasid Claire’i poole. Jooksusammud; parameedikute varustuse klõbin nende kottides. Ajakirjanike kaamerad töötasid ikka veel.

Ehkki parameedikud tulid otse nende poole, karjus Nick nagu mingi poolemeelne: „Siia! Siia! Ta sai vasakust käsivarrest haavata ja verejooks on tõsine!“

Nad põlvitasid, kummardusid naise kohale. „Kas ma lasen lahti?“ küsis Nick nendelt. „Ma ei taha lahti lasta.“

„Hästi tehtud, söör. Me võtame nüüd üle,“ ütles parameedik. Nick jälgis, kuidas nad Claire’i käsivarrele parema žguti panid ja haava mingi plastplaastriga katsid. Naise silmist veeresid pisarad, nii et ta oli teadvusetu.

Nick kükitas. Tema lihased tuikasid. Ta oli omadega läbi. Ta tõusis ja läks kaugemale, tegemata välja küsimustest, mida ajakirjanikud talle hõikasid. Tavaliselt piirdus ta minimaalsete kommentaaridega – eriti pärast kaotust. Kui tema isa suri, ei olnud ajakirjanikud Nickile ega tema emale halastanud. Räägi siis veel, et kellegi kätel on verd …

Sean, üks tema abilistest, tõmbas ta kõrvale, aga ta ei tahtnud minna. Nick tahtis teada, kas Claire saab terveks. Kui ta ei oleks naisega rääkida tahtnud, poleks ta naise lähedal olnud, kui too haavata sai. Aga ta pidi tegema Claire’ile pakkumise, millest oli võimatu keelduda.

Politsei ajas rahva kaugemale, tõmbas kohtumaja sammaste ja kahe kuningpalmi vahele politseilindi. Nick vaatas, kuidas teine päästemeeskond surnud mehe kohale kummardus, pulssi katsus, tõusis, sosistas ja päid raputas. Üks meestest võttis mobiili, ilmselt selleks, et koronerile helistada. Üks politseinikest, neid tuli aina juurde, kattis Fred Myroni surnukeha laibakotiga, aga nad ei liigutanud teda veel.

Nad valmistusid ära viima naist, Claire Fowler Brittenit, nutikat väikest eksperti, kes oli Sorento perekonna osava küsitlemise ja oma kindlameelse tunnistusega, mida Nickil lammutada ei õnnestunud, tema kaitse hävitanud. Sellepärast Nick teda tahtiski.

Ta andis oma portfelli Seani kätte ja vaatas segaduses parkimismaja poole, enne kui märkas, et seegi oli eraldatud. Ta jõudis ainult paar sammu teha, enne kui üks politseinik tema juurde kiirustas ja küsis: „Advokaat, kas te nägite tulistajat? Midagi, millest oleks abi?“

„Mitte midagi. Ma läksin temaga rääkima – kohtumeditsiinilise psühholoogiga. Tahtsin talle öelda, et ta tegi tublit tööd. Ma … ma otsisin teda. Nägin, kuidas ta pärast lasku kukkus, ma püüdsin teda aidata.“

„Te aitasitegi. Nad viivad ta kesklinna haiglasse.“

„Kas nad ütlesid, et ta saab terveks?“

„Varsti saame teada. Me peame härra Myroni omastele teatama, siis naise omadele. See on halb, kui omaksed seda ajakirjandusest teada saavad ja meedia on ju siin.“

„Te teate, et ma olen olemas, kui teil peaks küsimusi tekkima,“ kinnitas Nick.

Ta oli Claire’i elukoha juba välja uurinud, see oli paarismaja Lakewoodi piirkonnas, ilmselt selleks, et ta oleks lähedal oma nooremale õele Darcyle, kes tema tütre järele vaatas. Nick oli uurinud Claire’i perekonda, hariduskäiku, perekonnaseisu. Naine oli aasta tagasi abielu lahutanud, tal on nelja-aastane tütar. Tema endine mees Jason „Jace“ Britten oli rahvusvahelise lennufirma teine piloot, kes elas Los Angeleses ja ajuti Singapuris, ehkki tal oli ka Naplesis korter. Nick oli tahtnud oma plaaniga edasi minna – naisega rääkida, aga praegune lõi tema ajakava segi. Claire Britten Fowler võis temast ju kohtusaalis võitu saada, aga Nickil oli vaja, et naine endast parima annaks, ja peagi.

Jace Britten haigutas ja ringutas takso tagaistmel, kui auto hakkas liikuma Changi lennujaamast, kus ta oli just pärast kaheksateist ja poole tunnist lendu LAXist Airbusist välja astunud. Siin oli suurepärane lennujaam, suurepärane linn, kus ta elas, kui ta just LAs või kodus Lexil külas ei olnud. Tavapärane sujuv lend piloodiga, kes talle meeldis, aga esimese ohvitserina kibeles ta alati kapteniistmele.

Ta heitis pilgu enda kõrvalistmel lebava vormijaki varrukat kaunistavale kolmele triibule ja mõtles Claire’i peale. Kui ta oli ametikõrgendust saanud, tähistasid nad kahekesi Stoney’si restoranis ja järgmisel päeval koos Lexiga McDonald’sis. Väike tüdruk, kes oli sale nagu emagi, võis kõvasti süüa, aga välja ei paistnud see kunagi. Jace lootis südamest, et see on ainus, mille tütar emalt oli pärinud.

Ta püüdis oma eelmist elu – ja eelmist naist – mõtteist tõrjuda. Naine oli ta reetnud, ehkki polnud truudust murdnud. Naine, kelle tööks oli petiste paljastamine, oli talle valetanud, tema eest asju varjanud ja Jace ei suutnud sellega leppida. Täiesti vastuvõetamatu. Ta oleks üritanud Lexit endale saada, kui tütar poleks oma ema ja tädi Darcyga nii lähedane olnud, kui Jace’i ennast poleks vaevanud rännukihk eksootiliste paikade järele ja Claire poleks väitnud, et Singapur või isegi LA polnud lapse kasvatamiseks sobivad paigad. Pagan, Singapur oli lihtsalt Naplesi välismaine versioon: palavus ja niiskus, turism, liiklus, rannad, suurepärased restoranid, krokodillid alligaatorite asemel – oligi kõik, kui mošeed ja budistlikud templid välja arvata.

„Väga kena päev,“ kiitis taksojuht. „Mussoonid pole veel „Aedade linna“ jõudnud.“

„Mulle meeldib selle linna hellitusnimi „Kaunis linn,““ ütles Jace, osaliselt vastusena järgmisele sõnamängule, mis ei saanud tulemata jääda. „Kuussada dollarit kena trahvi prügi mahaloopimise eest, tuhat kakssada dollarit kiiruseületamise eest.“

„Mina kiirust ei ületa. Ei, söör.“

Nii palju siis sellest vestlusest. Inglise keel võis siin ju põhikeel olla, aga siin valitses tõeline rahvaste segapuder, samasuguse segaduse moodustasid ka pilvelõhkujad ja sampanid, millest nad mööda sõitsid.

Oma lemmikhotellis, tuttavas majutuskohas Orchard Roadil maksis Jace sõidu eest, võttis oma väikese koti ja läks läbi imelise aia, kus olid lilled ja purskkaev. Veejoa all seisis niinimetatud merelõvi, siinse turismitööstuse mütoloogiline sümbol. Olevuse ülakeha oli lõvi ja alumine ots kala oma. Paar aastat tagasi, kui ta oli Lexile merelõvi mängulooma viinud, oli tüdruk pannud talle nimeks Lõvikuningas Väike Merineitsi, oma kahe tollase lemmikmultifilmi järgi.

Leti taga seisev Ginger märkas teda, naeratas ja pilgutas silma ning ulatas talle võtmekaardi ja sõnumi. Sellel seisis Helista Darcyle.

Jace’il hakkas kõhus keerama, eriti kui talle meenus, et ta polnudki peale lendu telefoni lennurežiimilt ümber lülitanud. Mis siis, kui midagi oli halvasti – väga halvasti?

Ta kiirustas oma tavalisse tuppa ja ühendas end hotelli juhtmevaba internetiühendusega. Ta vaatas oma kontaktide nimekirja, Claire’i number oli esimene. Korra nädalas rääkis ta Lexi ja Claire’iga skaibis, et Lexiga sidet hoida. Ta vajutas reale, kus seisis endise naise õe number. Darcy vastas kohe.

„Darcy, siin Jace, ma olen Singapuris. Mis lahti? Kas kõik on korras?“

„Arvasin, et sa peaksid teadma, Claire’iga juhtus õnnetus, nii et nad ei skaibi sinuga täna õhtul.“

Mehe hääl muutus valjemaks ja pulss tagus kiiremini. „Kas Lexi oli õnnetuse ajal autos?“

„Ei, see polnud liiklusõnnetus. Keegi tulistas teda käsivarde, kui ta väljus kohtumajast pärast kohtuasja, mille tema – nemad – võitsid. Lexi on ikka minu juures, nii et ära muretse. Lihtsalt see asi sai siin meedias palju tähelepanu ja ma arvasin, et võid uudistes kuidagi selle otsa sattuda.“

Claire on haavatud. See tabas Jace’i nii raskelt, et lausa hirmutas teda.

„Käsivarde. On temaga kõik korras? Kui hull asi on?“

„Ma ei tegelikult ei tea veel, aga see pole eluohtlik. Ta peab ainult päeva või paar Naplesi haiglas olema. Nad tahavad olla kindlad, et palavikku ei teki. Ja nad pole leidnud tulistajat, kes tappis tema ülemuse – tead küll, kindlustusfirmast – ja nad pole kindlad, kes teine ohver pidi olema.“

Jace vandus vaikselt. Oli täpselt Darcy moodi kõige hullemat varjata. Claire’i ülemus sai surma? Miks Claire tahtis sellisel erialal töötada? Miks ta internetikonsultatsioonidega ei piirdunud? Ta lausa otsis jamasid, seltsis kahtlaste tüüpidega nagu petturid ja valetajad. Pagan, küll koer koera tunneb, mõni ime siis, et see naisel nii hästi välja tuli.

„Jace, oled sa seal?“

„Jah. Nad ei ole siis tulistajat kätte saanud?“

„Ta pääses põgenema. Teooria kohaselt kuulus ta sellesse itaallaste Sorento perekonda, kes ei saagi mitmemiljonilist elukindlustust. Nad on väga kahtlased.“

„Kas Claire palus mulle helistada?“

„Jah. Jah, palus küll. Ja ma esitasin Lexile asjadest oma versiooni. Steve viis tema ja meie omad jäätist sööma, nii et teda pole praegu siin.“

„Mul on seekord kaks päeva aega, enne kui ma tagasi LAsse lendan. Aga ma uurin ja üritan seda ära muuta. Võib-olla saan varem tagasi lennata.“

„Ma hoolitsen Lexi eest hästi. See ei ole hädajuhtum. Claire on selle juhtumiga lõpetanud. Midagi ohtlikku pole ees ootamas ja ta juhtus lihtsalt valel ajal vales kohas olema.“

„Jah,“ ütles Jace ja nägi vaeva, et häält rahulikuna hoida. „Ütle väikesele merineitsile, et ma armastan teda, eks ole?“

„Muidugi. Ta igatseb sinu järele, Jace, tahab sind tagasi.“

„Aitäh, et mulle rääkisid,“ ütles ta ja lõpetas kõne. Ehkki Jace võitles selle vastu, nii haavunud ja vihane kui ta ikka veel oli, soovis ta, et need sõnad oleksid käinud Claire’i kohta.