Читать книгу Jaht varjudele. Sari "Harlequin" - Karen Harper - Страница 7

„ISTUME siia piknikulaua äärde,“ pakkus Nick, kui nad Sugden Parkis, teisel pool US 41, kus Claire’i maja asus, tema mustast BMWst välja tulid. Siia kostis liiklusmüra summutatult. See paistis olevat nagu teine maailm.

Nickil oli käes jahutuskast ja ruuduline tekk, ehkki õhutemperatuur lähenes kolmekümne kolmele kraadile. Claire ei jõudnud ära oodata, millal leitsak asendub sügispäevade selge jahedusega, aga mingil moel tundusid rõhuv niiskus ja pilvine taevas olukorraga sobivat.

Lahelt puhuv soe tuuleõhk pani virvendama umbes miili kaugusel asuva tehisjärve. Pargitöötajad õpetasid lastele veesuusatamist ja hulk väikesi purjepaate siksakitas järvel. Pea kohal tiirlevate kalakotkaste kisa meenutas Claire’ile kohtuhoone juures nähtud drooni.

Siis märkas ta kõrgel järve kohal valget drooni, seda oli taeva taustal raske märgata. Claire oli lugenud, et droone võidakse kasutada moskiitotõrjeks, aga kindlasti tehti seda Evergladesi kohal, mitte sellises populaarses kohas nagu see siin. Ta otsis pilguga inimest, kes drooni juhtis. Võib-olla oli mees kaugel allpool, kus jalgrattatee metsa kadus.

Claire jälgis, kuidas Nick teki kulunud piknikulauale laotas. Mees võttis jahutuskotist mullijoogid, plastklaasid, jää ja kaks toidukarpi. Plastmassist noad-kahvlid, salvrätikud, tumedast jahust saiad ja väikesed võitoosid. Claire pani tähele, et kõik oli pärit Wynn’sist – see oli kesklinna turg, mida ta armastas, ent tavaliselt vältis, sest kulutas seal alati kaks korda rohkem, kui oli kavatsenud.

„Homaarisalat,“ ütles Nick tema vastas istet võttes, selg järve poole, ehkki Claire lootis, et mees istub tema kõrvale, et vältida muljet ülekuulamisest. Claire oli kehakeele suhtes väga tundlik ja mehe oma reetis praegu kannatamatust ja allasurutud viha. Veelgi hullem oli see, et kuna Nick oli seljaga päikese poole, võttis ta päikeseprillid eest ja uuris naist oma rahutust tekitavate hõbehallide silmadega. „Ma loodan, et homaar sobib.“

„Suurepäraselt. Ma sööksin seda ka siis, kui mu mõlemad käed oleksid haavatud, mitte ainult üks. Kuidas siis Florida osariik selle St. Augustine’i asjaga seotud on, kui mitte arvestada seda, et kui teie sõbrale süüdistus esitatakse, peetakse tema üle kohut seal.“

„Nii et te olete selle asja peale mõelnud. See on hea märk.“

„Võib-olla, aga ma pole valmis seda vastu võtma.“

„Ärme sõlmime lepingut muu kui ainult selle töö jaoks.“

Nick tõmbas särgitaskust paberilehe, voltis lahti ja pööras Claire’i poole. Nüüd oli tal kiire, ta oli innukas. Ja ta ei olnud naise küsimusele vastanud.

Claire võttis päikeseprillid eest, et paremini näha. See ei olnud leping, vaid pakkumine, kakssada dollarit tunniajase küsitluse eest! Ja viiskümmend dollarit „üldkonsultatsiooni“ eest! Claire polnud kunagi teeninud rohkem kui seitsekümmend viis dollarit terve vestluse eest. Siin pakuti ka kolmesajadollarilist päevaraha St. Augustine’is (St. Johnsi maakond) ja kusagil Palatkas (Putnami maakond) oldud aja eest, see pidi iga nädal tema arvele kantama. Tema sisikond viskas hundiratast, kui ta edasi luges. Kui ta aitab Nicki South Shoresi firmal tõestada, et Jasmine Montgomery Stanton ei tapnud oma ema, Francine Montgomeryt, lubati talle 10 000 dollari suurust preemiat. Nick oli dokumendile alla kirjutanud ja lasknud selle notaril kinnitada.

Algul Claire lihtsalt jõllitas paberit, kahvlitäis homaarisalatit poolel teel suu juurde. Ta pani kahvli käest ja vastas mehe pingsale pilgule. Nick nihutas end, et päike naisele otse näkku ei paistaks.

„See on teie jaoks oluline,“ ütles Claire peaaegu sosinal. „Te ütlesite, et ta – see Jasmine – oli sõber. Kas sellepärast?“

„See pole ainus põhjus. South Shoresi abil võtan ma tavaliselt juhtumeid, mille puhul usun, et niinimetatud enesetapp on tegelikult mõrv. Ma ei taha teid kallutada selles suhtes, mida te teada saate, aga ma ei usu, et see naine oleks end ise tapnud. Ta oli St. Johnsi maakonnas mõjuvõimas isik, talle kuulus Shadowlawn Hall, üks suuremaid kodusõjaeelsest ajast pärit istanduse häärbereid selles piirkonnas – see ei ole enam töötav istandus, vaid tõeline ajaloo- ja kultuuriaare. See on mitmeid põlvkondi tema perekonnas olnud. Rahalistel põhjustel tegi ta raske otsuse istandus kas Florida osariigile loovutada või oksjonile panna. Aga tema tütar Jasmine ei olnud nõus istandust perekonna käest ära andma, ehkki rahaliselt oli olukord raske. Ma olen kindel, et Jasmine ei tapnud oma ema, nii et seda tegi keegi teine. Lahkunu tuttavatelt tuleb vande all tunnistused võtta – ma tahtsin öelda, et neid tuleb küsitleda.“

„Ja muidugi Jasmine’i endaga tuleb rääkida.“

„Kaudselt. Võimud on teda meeletult väntsutanud ja nad võivad talle ikkagi süüdistuse esitada. Tal on väike personal ja vähemalt üks tuttav, keda tuleb küsitleda.“

„Lubage ma alustan siis teist, sest te tunnete teda piisavalt hästi, et tema süütuses nii veendunud olla. Tal oli ju emaga eriarvamusi maavalduse tuleviku küsimustes, milles mõned inimesed võivad näha mõrva motiivi.“

„Näete, ma teadsin, et te olete osav. Aga see pole nii,“ jäi Nick ettepoole kummardudes endale kindlaks. „Ta armastas oma ema. Ma tunnen teda – neid mõlemaid – aastaid. Francine oli mu isa sõber, mis teeb selle juhtumi minu jaoks veel olulisemaks. Isa hindas neid mõlemaid kõrgelt.“

„Ma lugesin, et teie isa asutas advokaadibüroo.“

„Tõsi.“

Claire arvas, et kerge teemavahetus mõjub mehele rahustavalt, aga ta paistis veelgi enam erutuvat. Ja Claire vajas palju rohkem infot, kui mees paistis jagada tahtvat. Nick haaras oma plastkahvlist nii tugevasti, et see murdus pooleks. Ta ohkas sügavalt, kortsutas kulmu ja pani kahvli käest.

„Pärast firma asutamist,“ rääkis Nick, „tekkisid isal probleemid investeeringutega kinnisvarasse ja see hävitas tema maine, aga see asi ei puuduta teda.“ Ta tõmbas silmad pilukile. „Olete minu tausta uurinud, nagu mina teie oma?“

„Veel mitte, aga te pole siinkandis just tundmatu inimene.“

„Ei, aga ma olen väga murelik inimene. Claire, ma vajan selles asjas teie abi. Võib-olla ka teistes asjades. Ma nägin, kui pagana osav te olete. Peale selle, et te olete diplomeeritud pettusteuurija, nägin teie netilehelt, et olete õppinud ka kohtumeditsiiniliste dokumentide uurimist. Ma ei usu, et selle juhtumi puhul oleks tegemist võltsingutega, aga tulevikus võib see olla oluline.“

Tulevikus, mõtles Claire. Me räägime juba tulevikust?

„Te olete tugev,“ jätkas Nick, „aga oskate mõjuda õrna ja ohutuna. Teis on midagi, mis inimestele meeldib ja neis usaldust tekitab, aga te olete osav ja nutikas inimesi läbi nägema ja nende valede soomust läbistama. Las ma esitan küsimuse, mida ajakirjanik teilt teada tahtis. Milliseid vahendeid peale verbide ajavormi ja kehakeele te inimeste läbinägemiseks veel kasutate?“

Claire noogutas, nüüd oli tegemist tema jaoks tuttava teemaga, ehkki ta oli teadlik, et mees oli vestluse endalt kõrvale juhtinud. Naine võttis suutäie homaarisalatit – imemaitsev – ehkki ta ei tundnud kiusatust kohe uut suutäit võtta, sest mees küsis tema kire kohta. Inimesed. Inimesed, kes ehitasid müüre, nagu tema vanemad olid seda teinud, kes võisid teisi aidata või neile haiget teha ja valisid liiga sageli viimase võimaluse.

„Kui võtta kokku kuus aastat kolledžiõpinguid, kus mul oli kaks põhiainet – psühholoogia ja inglise keel: kui inimesed valetavad, viitavad nad harva iseendale ja kipuvad tegevusi kirjeldama kaudselt. Nad ei ütle „ma tegin ukse lukust lahti“, vaid „uks oli lukust lahti jäetud“. Nad räägivad põiklevalt, üritavad küsimusele küsimusega vastata, nagu „Miks ma ometi peaksin oma venna tapma?“ Nad kasutavad veenvat kõneviisi, tõotavad ja vannuvad, „Ma vannun,“ või „Olgu jumal mulle tunnistajaks.“ Nad kas jätavad detaile välja või räägivad liiga palju, tihti teemast mööda. Nii et kohtus, nagu te istungil nägite, teeb see minust eksperttunnistaja – loodetavasti usutava, kes suudab vandekohut veenda.“

„Nagu ma lähedalt ja isiklikult nägin,“ ütles Nick. Ta noogutas ja koputas sõrmenukkidega vastu lauda. „Te oleksite pidanud õigusteaduskonda minema. Ja see inimeste läbinägemine – ma üritan õppida niimoodi mõtlema. Võib-olla teete pärast seda St. A juhtumit mu kolleegidele advokaadibüroos õpitoa.“

„Ma teeksin pigem seda, kui läheksin St. Augustine’i, Nick, sest ma peaksin kodus olema. Pealegi lähevad mu arst ja õde marru, kui ma selle läbilastud käega lähiajal üle kolmesaja miili kaugusele lähen. Te ju ütlesite, et varsti, eks?“

„Kas tingimused sobivad?“ küsis Nick ikka veel naise ees lebavale paberile osutades.

„Oo jaa,“ ütles Claire. „Ja põiklevad inimesed vastavad küsimusele küsimusega.“

„Täppi,“ ütles Nick. „Ma pean teadma, et te lööte kaasa, enne kui ma kõigest räägin. Osa informatsioonist on konfidentsiaalne. Aga ma oleksin pidanud ütlema, et pakkumine katab ka majutuse ja toidu. Me peatume St. A-s Bayfront Hiltonis. Palatkasse ja Shadowlandi on vaja sõita, aga meil on mugavusi vaja. Ma sõidutan teid kohale, aitan teil end sisse seada, vestlused kokku leppida, tutvustan teid õigete inimestega, siis sõidan edasi-tagasi.“

„Te eeldate, et ma tulen teiega kaasa.“

„Kas siis ei tule? Jasmine vajab teie abi. Shadowlandi istandus samuti – mina vajan teie abi.“

„Arst peab mu kätt kontrollima, kui seal üle paari päeva läheb.“

„See pole probleem.“

„Nick, on küll probleem. Probleem on see, et pean tütre maha jätma, ehkki mu õe perekonnas on tal imetore. Ma pean täpselt teadma, kuidas ma liikuma pääsen, kui teid ei ole, sest ma ei saa praegu ühe käega turvaliselt autot juhtida. Ma võin arvutisse dikteerida, aga ma ei saa ühe käega eriti ka klaviatuuri kasutada. Lühidalt, mul on vaja mingit transporti ja digitaalset tuge.“

„Heck,“ pomises Nick.

„Mida? Te pole selle peale mõelnud?“

„Ei, Heck – Hector Munez, lühidalt Heck. Ta on mu South Shoresi arvutigeenius. Ma kavatsen teid sisse seada, sõidutada, aga tema aitab teid kõikide tehniliste asjadega ja sõidutab teid, kui mind ei juhtu seal olema. Ma tutvustan teid talle, enne kui me homme teele asume.“

„Homme? Ma ei saa!“

„Kõige hiljem ülehomme. Ma korraldan asjad parimal võimalikul viisil. Küll näete.“

Päike tuli pilvede tagant välja ja kallas nad üle valguse ja soojusega. Nende pilgud kohtusid ja jäid teineteisesse kinni. Hull, paha ja ohtlik tutvus …

Aga kas ei peaks mehele oma teistest piirangutest rääkima? Mitte seda, et tal on raske end isegi riidesse panna, ta ei saa ise rinnahoidjat kinni panna, aga sellega saab ta kuidagi hakkama. Nick pidi teadma, et nagu mingi pagana mudilane, pidi Claire saama tukastada, et ta pidi öösel magada saama. Ta pidi oma ravimeid annustama ja tasakaalustama. Ta oli seda kõike Jace’i eest varjanud ja kuna too oli nii palju ära – tegelikult oli ta nii enesekeskne –, oli naisel see mõnda aega õnnestunud. Aga see kõik oli põhjustanud tema hävingu, nende lahkumineku. Aga see oli lihtsalt äritehing, mitte ühine elu.