Читать книгу Jaht varjudele. Sari "Harlequin" - Karen Harper - Страница 6

CLAIRE’I haavatud käsi ei teinud peaaegu üldse valu, vähemalt mitte enne, kui ta üritas kätt või õlga liigutada. Samas oli ta valuvaigistite mõju all. Hoolimata õnnetusest – sellest rünnakust – oli tal vedanud, et asi ei olnud hullem.

Nad olid ta haiglavoodisse istuma sättinud. Käsi ei olnud kipsis, sest kuul ei olnud luud tabanud. Ainult üks kolmest suurest käsivarrelihasest oli vigastatud. Traumapunktis oli talle vereülekanne tehtud, kui ta veel rahustite mõju all oli, kuul oli välja võetud, haav puhastatud, mingi sinise liimitaolise asjaga kokku liimitud ja kinni seotud, lisaks sellele oli käsi roosa sidemega kaela seotud. Arst oli öelnud, et nahk muutub kleepuvaks ja hakkab sügelema, aga peaks kenasti paranema.

„Ma näen, et te olete hommikusöögi ära söönud. Tunnete end mõistuse piires hästi?“ küsis Mandy-nimeline õde, kui ta hommikusöögilaua kõrvale lükkas ja Claire’i jälle elektroonilise kraadiklaasiga kraadis. Miks hakkasid arstid, õed ja hambaarstid alati lobisema või küsimusi esitama, kui sul midagi suus oli?

„Mhm-mm,“ ütles Claire.

„Tore. Tegime teile paremasse kätte teetanusesüsti, see võib veidi hell olla. Mõnikord võivad traumapunktis mälestused hirmu ja valu pärast kummalised tunduda ja ma tean, et teil jäi kolm doosi rohtu võtmata, enne kui me taipasime, et te olete narkoleptik. Te peaksite tõesti sellekohast käevõru kandma. Teie õde pidi meile ütlema.“

„Mhm-mm.“

Tegelikult oli see mõistlik ettepanek, nii et ehk tuleb sellest jamast ka midagi positiivset. Ta oli nii tugevate rahustite mõju all, et ei mäletanud traumaosakonnast ega eilsest õhtust suurt midagi. Aga ta ei tahtnud inimestele seletada, mida tähendas käevõru märkega NARK. Mida vähem inimesi tema narkolepsiast teadis, seda parem. Tänu taevale polnud ravimite võtmata jätmine kutsunud esile üht tema jubedatest painajatest, aga ta oli valmis kihla vedama, et selle eest võis ta tänada haigla rahusteid. Regulaarne ravimite võtmine, uinakud ja igapäevased ergutajad olid eluliselt vajalikud.

Mandy võttis kraadiklaasi Claire’i suust, vaatas seda, silmad kissis, ja ütles: „Palavikku ei ole, väga hea. Enne kui me teid täna haiglast välja kirjutame, tahan teid hoiatada, et te ei laseks end sinikatest heidutada. Teie käsi läheb nahaaluste lümfitunnelite juurest jubedalt mustaks ja siniseks, see võib meenutada triipe.“

Claire ohkas. „See on väike hind, arvestades, et mu klient tapeti. Ta on juut, nii et tema naine tahab ta varsti maha matta. Tal on kaks täiskasvanud last. Ma tunnen neile kõigile kaasa.“

„Nad ei saa teda enne järgmist päikeseloojangut matta. Lahang. See on sellise – tragöödia – puhul tavaline.“

Claire noogutas ja võitles sooviga nutta, Fredi pärast, enda pärast. Mõte füüsilisest lahangust psühholoogilise asemel, mida tema läbi viis, oli kohutav.

Keegi hüüdis koridorist ja Claire võpatas. Tema õlga läbistas valusööst. Heli ei meenutanud lasku, aga tõi talle kõik värskelt meelde. Claire ei kavatsenudki traumajärgse stressi sündroomile alla anda, arvestades, mida kõike ta oli pidanud läbi elama.

Ta küsis Mandylt, kes oma väikese sülearvuti taga klõbistas: „Kas nad teavad, kas mul on füsioteraapiat vaja, et kõik jälle tööle hakkaks?“

„Seda otsustakse umbes nädala pärast. Kodeiiniga Tylenol 3, mida te praegu saate, peaks valuga hakkama saama, kui te kätt väga palju ei kasuta, aga doktor Manning kirjutas retsepti ka kangema kraami jaoks, kui teil peaks seda vaja olema. Arvestades tugevaid ravimeid, mida te võtate, pidage meeles, et peate kangemaid valuvaigisteid võtma säästlikult. Ja mõnda aega ei tohi te autot juhtida.“

Claire ohkas uuesti. „Ma olen harjunud, et seda tuleb aeg-ajalt ette, ehkki pärast seda kui olen oma narkolepsiaravimite doosid paika saanud, on mulle antud luba autot juhtida. Taksosõidud on päris kallid. Ma ei saa lasta sugulastel end pidevalt sõidutada nagu väikest last. Jah, ma luban olla ettevaatlik. Uskuge, ma olen seda alati. Olin lihtsalt valel ajal vales kohas. Ma arvan, et tapja sihtmärgiks oli Fred või koguni keegi teine, kes seal läheduses viibis.“

„Ma arvan, et seda ütlesite ka politseinikule, kes teid eile õhtul küsitles.“

„Oh, muidugi. See on ähmane, aga ma mäletan seda. See polnud sama mees, kes mu ust valvas. See oli Fredi mõrvaga tegelev uurija. Soovin, et oleksin osanud teda aidata.“

„Kui ma tohin küsida – noh, ma pole kunagi ühtki narkoleptikut kohanud, olen sellest ainult õpikutest lugenud. Ravimitega saab haigust kontrolli all hoida? Kas teil on ka katapleksia, kaotate kontrolli lihaste üle, kui ärkate või erutute? Mis te arvate, kas sellepärast nii kiiresti kukkusitegi?“

„Mul on kerge katapleksia, mida ma ühe ravimiga kontrolli all hoian. Ma arvan, et kukkusin, sest kuul keeras mu ringi – võib-olla oli see instinkt, mis sundis maha viskuma. Kui ma end liigselt ei väsita ega eruta, siis ravimid ja üks või kaks väikest uinakut koos stimulantidega nagu kofeiin, isegi šokolaadi näol, teevad imet. Lapsena oli mul väga raske. Ma nägin jubedaid painajaid, arvasin, et vaimud jälitavad mind. Inimesed arvasid, et ma olen laisk või rumal. Mind nöögiti – kiusati – omajagu.“

„Ma ei hakka julmadest inimestest iial aru saama. Ma usun, et nad on ebakindlad ja ründavad teisi, et enda enesetunnet parandada, tunda end kellestki teisest tugevamana.“

„Tavaliselt varjan oma haigust inimeste eest, sest neil on raske sind usaldada, kui nad eeldavad, et sa võid iga hetk magama jääda – kustuda,“ tunnistas Claire pigem iseendale kui Mandyle. Siin ta nüüd oli, rääkis oma elu painajatest vabalt õele, ometi oli ta seda oma mehe eest varjanud. Claire kujutles Jace’i – kena välimusega heledapäist sportlikku perfektsionist Jason Andrew Brittenit – karjumas ja jalgu trampimas, kui ta lõpuks naise peidetud ravimid leidis ja teada sai, mille jaoks need olid.

„Andke andeks,“ ütles Mandy. „Küllap see oli väga raske.“

Claire sosistas: „Ma ei arvanud kunagi, et satun haiglasse ja mu diagnoosil võiks tähtsust olla. Sellest on abi, kui saab kellegagi rääkida – kellegagi, kes mõistab, nagu arstiga, kes mind lõpuks aitas. Mu õde ja vanemad teadsid ka, aga mitte keegi teine.“

Mandy patsutas Claire’i tervet õlga, nad olid hetke vait. „Muide,“ ütles Mandy, „televisioon ja ajalehed on tulistamist palju kajastanud, isegi riiklikud kanalid. See on USA TODAYs ja ma märkasin enne kodust väljatulekut, et sellest oli lugu saates Good Morning, America. „Surmavate tagajärgedega tulistamine kohtuhoones… Eeldatavalt kaks aastat tagasi surnud mees on hauast tõusnud ja pettuse eest vangis,“ sellised asjad. On vast viis, kuidas kuulsaks saada, või mis?“

Claire piirdus silmade pööritamisega. Korraga olid silmad ainuke kehaosa, mis ei olnud hell. „Kas politseinik seisab ikka veel mu ukse taga?“ küsis ta, kui Mandy midagi arvutisse tippis.

„Hommikul tuli uus. Ainult seni, kuni nad mõrvari kätte saavad,“ ütles Mandy palatist väljudes ja ust praokile jättes.

Mõrvar. Teda oli tulistanud mõrvar. Seda oli raske uskuda. Vaene Fred ja tema perekond. Ent kas tulistaja oli olnud keegi Sol Sorento perekonnast? Kõikidest vestlusest, mis Claire oli läbi viinud, üritades välja uurida, kas Sol on elus või surnud, ei olnud ükski tema sugulastest ega sõpradest mõrvari muljet jätnud, ehkki mõned neist olid äkilise iseloomuga ja tõsiselt hädas. Aga kes võis kindel olla, et meeleheitel inimesed ei hakka tapma, kui nende lootused varandusele on kustunud, Soli ootas vangla, teisi süüdistus valevande eest, nende elu oli hävitatud? Aga see oli kõik, mida Claire uurijale rääkida oskas, kui too teda küsitles.

Koputus katkestas Claire’i piinavad mõtted. Uksel seisis keskealine, kiilakas ja jässakas politseinik, käes suur bukett roose. „Teile, koos külalisega, kui te end piisavalt tugevana tunnete, preili Britten,“ ütles ta. „Tal on luba olemas.“

Claire’i esimene mõte oli, et Darcy ja Steve poleks pidanud kalleid roose ostma, isegi kui need olid mõeldud Lexi poolt. Võib-olla olid nad Lexi koguni kaasa võtnud! Jace polnud ometi lilli saatnud, ehkki Darcy ütles, et oli talle helistanud.

„Jah,“ ütles Claire politseinikule. „Jah, muidugi võivad nad sisse tulla.“

Aga see ei olnud tema pere. See oli Markwood, Benton ja Chase’i vanempartner advokaat Nick Markwood, kes täna ei kandnud ülikonda, vaid halle vabaajapükse ja erksinist golfisärki. Ta võttis politseiniku käest roosid ja istus Claire’i voodi kõrvale toolile ning pani lillekimbu tema tekiga kaetud jalale. Nagu idioot lootis Claire, et tema soeng näeb kena välja. Vähemalt oli tal hommikumantel selle totra haiglakitli peal.

„Ma tunnen seda politseinikku,“ ütles ta. „Ma palusin tal mitte öelda, et see olen mina, kartsin, et te pole nõus minuga kohtuma. Me olime vastaspooltel ja ma tean, et ilmselt te vihkate mind, et ma teid niimoodi piinasin. Aga mul on ettepanek – tööpakkumine –, kui te olete nõus mind kuulama.“

„Ma ei vihka teid, ja ma tahtsin teid tänada, et te mind eile aitasite. Nad tegid mulle vereülekande, aga asi oleks võinud hullem olla, kui te poleks verejooksu peatanud.“ Ometi, mõtles Claire, ei tähendanud see, et ta oleks meest usaldanud. Aga kui ta pakub talle tööd selles mainekas advokaadibüroos …

„Hästi, ettepanek on selline,“ alustas Nick pahkluud teise jala põlvele tõstes. „Ma kavatsesin sellest teiega rääkida just enne seda, kui teid tulistati. Mul oleks kohe St. Augustine’is ühe tähtsa asja juures teie abi vaja.“

„St. Augustine’is? Kas teil on seal kontor? Praeguses olukorras – mul on väike tütar – ei saa ma tegelikult kodust kaugel töötada.“

„Mul on vaja teie teadmisi ja andeid ja samuti on neid vaja süütul naisel, kes on mu sõber. Kui me kiiresti ei tegutse, võidakse ta peagi mõrvas süüdi mõista. Tema ema on surnud ja tütre süütus sõltub sellest, kas surm oli õnnetusjuhtum, enesetapp või mõrv. See ei mõjuta mitte ainult teda, vaid ka Florida osariiki. Ütlematagi on selge, et teie vaev saab tasutud. Ma sooviksin teid konsultandina palgata, lasta teil seal mõned küsitlused läbi viia. Me peame tõestama, et tütar ei sooritanud mõrva.“

„Võib-olla, kui tegemist oleks kohaliku juhtumiga, aga St. Augustine on nii kaugel, kui osariigi piires üldse minna saab. Nagu ma ütlesin, on mul siin kohustusi.“

„Ma kuulsin, et teid lastakse täna haiglast välja. Ma olen kindel, et te tahate koju tütre juurde minna, aga kas me saame sellest üsna pea uuesti rääkida, viin teid asjaga rohkem kurssi. Nägin koridoris teie raviarsti ja ta ei lubanud mul praegu kauaks jääda.“

Claire’i silmad läksid pärani ja alumine huul vajus alla, enne kui ta oleks jõudnud end takistada. Selle mehe haare hämmastas teda. Ta tundis ukse taga seisvat politseinikku, ta oli juba tema raviarstiga rääkinud. Kas tema tervislik seisund ja haiglast väljakirjutamise aeg ei olnud mitte konfidentsiaalne info? Kas see supermanipulaator on selline klient, keda ta võib usaldada? Claire poleks tegelikult tohtinud ka vaest surnud Fred Myronit usaldada. Aga seda tööd oli tal küll hädasti vaja ja see võis endaga kaasa tuua teisi. See kõlas nagu oluline asi.

„Claire, kas ma võin teid homme keskpäeval peale võtta ja Lake Avaloni äärde viia? Ma võtan lõunasöögi kaasa. Ajame juttu ja ma räägin kõigest. Juhtumist, inimestest – loomulikult teie palgast. Kui te just ei eelista hetkel avalikke kohti vältida.“

„Ma ei kavatse oma laua alla pugeda. Pealegi polnud need kuulid kindlasti mulle mõeldud. Tõesti, mul ei ole vaenlasi … mitte selliseid, kes midagi niisugust teeksid.“

Alles eile oleks Claire öelnud, et see mees on tema vaenlane, sest ta oli üritanud tema tunnistust tükkideks lammutada. Ta ei tohiks meest praegugi usaldada. Claire ei kavatsenud mingil juhul Edela-Floridasse minna, et jumal teab kui kaua osariigi kirdeosas tööd teha. Sama hästi oleks ta võinud Alaskasse minna – sellestki teadis ta sama palju. Ja see pidi kogu osariigile mõju avaldama? See mees on sõnaosav, oskab inimesi veenda, aga mitte teda.

„Ma ei taha tegelikult võimalikke mõrvareid profileerida,“ ütles Claire mehele. „See võib olla keeruline ja ohtlik. Seda te ju tahate, eks ole, kui väidetavalt on tegemist mõrvaga? Lifeboat Sorento vastu püüdsin ma ainult tõestada, et Sol Sorento on elus. Ma ei avastanud midagi, mis oleks viidanud sellele, et sõbrad ja sugulased tahtsid tema surma või oleksid mõrva sooritanud.“

Nick pani mõlemad jalad põrandale, toetas küünarnukid põlvedele, kummardus lähemale ja naelutas oma hõbedase pilgu naisele. „Mõelge sellest siis nii. Ma ei palu teil profileerida mitte mõrvarit, vaid ohvrit. Selle naise tütar poleks kindlasti emale viga teinud. Lahkunut vaevasid paanikahood, ta kasutas tugevaid ravimeid, nii et ta võis kogemata või meelega üledoosi võtta. Tegemist oleks sellega, mida te nimetate kohtupsühholoogiliseks lahanguks. Ma tahan teid sellele tööle. Ja siis vaatame edasi.“

Ma tahan teid … Ja siis vaatame edasi … Ja lahkunut vaevasid paanikahood … tugevad ravimid … Claire sulges korraks silmad. Tal oli sellest vaesest naisest ja tema tütrest kahju. Ja ta ei tahtnud seda tunnistada, aga teda liigutas Nicki kirg selle juhtumi vastu.

Claire hämmastas ja ehmatas end sõnadega: „Helistage ette. Aga miks me ei võiks teie kontoris kohtuda?“

„See on ex officio, ei kuulu firma asjade hulka. See on teatud mõttes heategevus, mida ma toetan, tagasihoidlik firma nimega South Shores, mis tegeleb ainult teatud enesetapp versus mõrv juhtumitega.“

Nüüd pidas Claire end hulluks, et mehega sellest üldse rääkis. Aga samal ajal oli ta uudishimulik ja tundis tohutut kiusatust – seda ei tekitanud muidugi mitte mehe karisma –, vaid saladused, mida mees oli seni paljastanud.

„Ma helistan homme hommikul,“ lubas Nick püsti tõustes. „Leidsin numbri teie kodulehelt.“ Ta tõstis käe ja astus välja, ilmselt püüdis ta lahkuda, enne kui Claire oleks jõudnud jälle ümber mõelda.

Vähemalt oli ta andnud nõusoleku ainult mees ära kuulata. Liiga hilja taipas Claire, et oli pihku surunud paberit, millesse bukett oli lillepoes pakitud. Ta kortsutas paberi nii väikeseks kokku, et torkas endale roosiokkaga pöidlasse. Ta ei tohtinud tõesti rohkem verd kaotada, mitte ühtki tilka. Ja kas see oli märk?

Ta pidi tunnistama, et klientide valimisega ei olnud tal viimasel ajal vedanud. Nick Markwood vastas kirjeldusele, mida Claire’i ema, kellel oli alati nina raamatus, oli kasutanud romantilise poeedi lord Byroni kohta: hull, paha ja ohtlik tutvus.

„Darcy, aitäh, et meid Lexiga koju tõid, aga sa ei pea siia jääma,“ ütles Claire nooremale õele pärastlõunal, kui nad haiglast koju jõudsid. „Sa oled oma kohustused juba enam kui täitnud.“

„See pole kohustus, suur õde. Armastus. Armastus on võti, nagu selles laulus, mida lapsed kogu aeg ketravad. Ma vannun, ma hakkan karjuma, kui ma seda veel ühe korra kuulen.“

Nad embasid – see tähendas, Claire embas teda ühe käega ja Darcy kallistas teda õrnalt, enne kui nad köögilaua ääres istet võtsid. Darcy oli ta koos Lexi ja enda nelja-aastase Jillyga koju sõidutanud. Lexi oli kogu sõidu aja tagumisel istmel Claire’i kaisus olnud ja hoolimata haavatud käest oli tal õnnestunud tütart ohtralt kallistada.

Oli laupäev ja Darcy abikaasa Steve oli nende kuueaastase poja Drew’ga kodus. Tüdrukud olid Claire’i elutoas ja mängitasid aina uuesti Disney multifilmi „Lumekuninganna“ laulu „Olgu nii“.

Lumekuninganna, mõtles Claire, nii ta end tundiski. Nagu oleks haavatud käsi keha külge jäätunud, nagu oleksid tema kolmkümmend kaks eluaastat jääs ja pausil. Nagu oleksid tema tunded Jace’i vastu jääs. Ta väristas end, meenutades, kui kohutav see oli, kui ta ärkvel lamas ja tundis, kuidas ta paariks minutiks kangestus, suutmata end liigutada, abitu …

„Aga seda ma ütlen,“ jätkas Darcy, „et sa oled ikka peast täitsa segi, kui sa üldse kuulad seda Supermanist advokaati, terasmeest, kes suudab ühe hüppega ühe kõrghoone katuselt teisele hüpata. Sa pead puhkama, mitte mingi uue töö pärast mööda osariiki ringi kappama.“

„Ma ei öelnud, et kavatsen selle töö vastu võtta. Ma andsin nõusoleku ainult rääkida, Lake Avaloni matkarajal. Sa tead, et uue töö eest saadud raha kuluks ära ja ma pean Clear Pathile tuntust ja mainet looma. Mul on selle firmaga suured plaanid, ma ei kavatse jääda ainsaks diplomeeritud pettuste uurijaks, ma kavatsen endale ka alluvad leida.“

Darcy pööritas silmi. Ta oli seda kõike varemgi kuulnud. „Veel üks hoiatus,“ ütles ta ja rüüpas kanget teed, mille ta oli neile teinud. „Ma ütlen sulle, Nick Markwood on naistemees. Ta ei ole abielus, figureerib kogu aeg seltskonnakroonikas, alati erinevate kaunitaridega. Eelmisel nädalal oli see mingi „Tatsa soos“ tantsuõhtu Evergladesi väärtustamise heaks. Ma ei mäleta, kas see oli ajalehes või selles uhkes ajakirjas Naples Illustrated.“

„Evergladesi väärtustamine? No näed? Paljud heategevusüritused on õilsa eesmärgi nimel. Pealegi peab ta ju pildil olema, et firmale raha sisse tuua. Aga … mis on? Ära vahi mind niimoodi. Sa arvad, et ta see tööpakkumine on lihtsalt külgelöömiseks? Vaevalt küll liigun ma tema ringkonnas. Üks tema sõber on hädas, ja talle avaldas muljet, kuidas ma Sorento küsitlustega hakkama sain, muud ei midagi.“

Claire’i hämmastas ennastki, et ta Nicki kaitses. Ta ei kavatsenud Darcyle mitte mingil juhul tunnistada, et see töö ei olnudki Nicki advokaadibüroo, vaid mingi salajase heategevusorganisatsiooni jaoks. Kas Nicki pühendumine sellistele eesmärkidele ei tõestanud, et ta on tegelikult hea inimene? Aga Claire oli liiga väsinud, et praegu vaidlema hakata.

„Hea küll, hea küll,“ ütles Darcy solvunud ilmel. Ta tõmbas sõrmedega läbi lühikeste juuste.

Kui Darcy emotsionaalseks muutus, oli Claire alati arvanud, et tema tedretähed muutuvad silmatorkavamaks. Õe juuksed ei olnud kunagi olnud nii punased nagu Claire’i omad ja tema silmad olid sinised, aga igaüks sai aru, et nad on õed.

„Kuule,“ ütles Claire, „ma tean, et ma ei maksa sulle lapsehoidmise eest peaaegu mitte midagi, aga ma tahan sind veel kord tänada kõige eest, mis sa oled minu ja kuninganna Alexandra heaks teinud.“ Ta osutas peaga elutoa poole. „Sa oled talle teine ema ja Jilly on nagu õde. Vanem õde peaks noorema eest hoolitsema, aga sina oled alati see tasakaalukas olnud.“

„Noh, meie isa oli joodikust rändkaupmees ja ema peaaegu ei reageerinudki meile, eks me pidime kokku hoidma.“

„Asi pole ainult selles.“

Darcy huuled kõverdusid naeratuseks ja ta krimpsutas nina. See oli nende kurva lapsepõlve üle naljaheitmise komme, ehkki Claire oli alati tahtnud seda analüüsida. Darcy oli Florida osariigi kolledžist alghariduse alal kraadi saanud, Claire oli samas koolis lingvistikat ja psühholoogiat õppinud.

„Ma tahan öelda,“ jätkas Darcy, „võib-olla peaksid mulle lihtsalt psühhoanalüüsi tegema ja asja kaelast ära saama. Kui palju tead sa tüdrukuid, kellele pandi nimi kellegi lemmiku meestegelase järgi Inglise kommeteromaanist? Vähemalt ei pannud ta mulle nimeks Mister Darcy. Kuidas sina üldse lihtsalt Claire’iga pääsesid?“

Nad võtsid lauanurgal kätest kinni. Darcyl õnnestus naeratada, aga Claire võitles pisaratega. „Mäletad, mulle pandi nimeks Claire „Claire de Lune’i“ järgi – segane Claire.“ Nad naeratasid lapsepõlvenalja peale. „Aga ma pean tunnistama …“ jätkas Claire, kui nende tütarde laul kööki kostis, „… et ma eelistan ikka Hans Christian Anderseni muinasjuttu „Lumekuninganna“ sellele Disney versioonile. Mida ema küll meile ei lugenud, kui me väikesed olime? Vähemalt oli meil seegi. Mäletad seda muinasjuttu kahest õest, kes õppisid kokku hoidma?“

Laulu sõnad kandusid uuesti kööki, võimalik, et seda lasti juba kümnendat korda. Laulu sõnad sellest, et minevik on minevik ja peab edasi liikuma, ehkki südames on kahtlused …

Võib-olla, mõtles Claire, kui nad tõusid ja tütarde juurde läksid, oligi tal vaja kuulda seda laulu, mis neid hulluks ajas.