Читать книгу Pinna all - Karen Harper - Страница 5

Mehhiko laht Lõuna-Florida lähedal

12. septembril 2006

Kui Briana Devon pinnale tõusis, oli ta paat kadunud. Lisaks sellele, et pärast tema vettesukeldumist oli lahel tõusnud torm, oli merel juhtunud midagi väga halba.

Ta hoidis kogu jõust kinni oma allveekaamerat ja stroboskoopi, et lained neid tal käest ära ei rebiks. Plastist kirjutusplaat ja sellele kinnitatud kummist sõrmetoega pliiats peksid teda näkku; ta heitis need selja taha.

Hingamisotsikut hoidis ta suus hammaste vahel. Ikka veel balloonist õhku ahmides kuulis ta oma kiirenenud hingamise sisinat, mis segunes tugevneva tuule ulgumisega. Kuna õhku oli üsna vähe järele jäänud, siis jõnksus tema ainus õhuballoon edasi-tagasi sukeldumisvestil, mis talle vees toeks oli.

See polnud võimalik! Kas ta oli pinnale tõusnud vales kohas? Ei, poi, mille ta oli kohale seadnud, kõikus laineharjal ägedalt üles-alla. Tema ise oli seal, kus pidigi olema, aga kus olid Daria ja nende sukeldumispaat? Ja kui kiiresti oli kauge torm siia jõudnud!

Hoides kinni oma sukeldumisvarustusest, tegi ta lestasid kasutades ringi. Võib-olla ei paistnud Näkineiu II lihtsalt silma, sest horisont oli tumenemas. Ei, ta nägi vaid pilvelaamasid, mitte ühtki teist laeva, torm aga lähenes palju kiiremini, kui ilmaennustaja oli prognoosinud. Kuid Daria poleks teda kunagi siia üksi jätnud.

Hoolimata sellest, et Briana oli juba kogenud sukelduja, läbistasid teda ikkagi paanikahood niihästi tema enda kui ka õe pärast. Bree ja Daria Devon polnud mitte lihtsalt kaksikõed, vaid nad olid olnud ka parimad sõbrad sellest peale, kui nad end mäletasid.

Bree lisas sukeldumisvesti õhku, et pinnal püsida, ja püüdis kogu jõust rahuneda. Lõppude lõpuks oli ta oma kahekümne kaheksast eluaastast kahekümne jooksul harrastanud sukeldumist ja ujumisega oli ta neis vetes veelgi kauem tegelnud. Kord nädalas sukeldus ta koos Dariaga vanast kaubalaevast tekkinud kunstliku rahu alla, et kontrollida, kuidas saasteainetest ohustatud piirkonnas kasvavad vetikad ja elutsevad mereloomad. Vetikad olid lahe vee üldseisundi parimateks näitajateks. See kõik oli kuni tänaseni toimunud regulaarselt.

Bree polnud märganud, millal ankur üles tõmmati. Ta oli keskendunud ainult sellele, et teha oma tööd hästi ja kiiresti. Lihtsalt sellele, et teha vajalikud fotod, panna kirja märkmed, hankida tõendeid. Tulemuseks on halvad uudised, mis kindlasti häirivad paljusid mõjukaid inimesi. Bree tõusis ettenähtust varem pinnale vaid sellepärast, et nähtavus vähenes ja see tähendas, et lainetus oli suurenemas. Ta poleks aga iialgi osanud endale ette kujutada seda halli vahutavat merd ja tõusvat tormi.

Kaksikud olid alati sukeldunud koos, välja arvatud vaid siis, kui nad jahisadamas laevakeredelt pisikesi vähke ära kraapisid, kuid täna polnud Daria temaga koos sukeldunud ja selleks oli kaks põhjust. Õel oli äkki hakanud hammas kõvasti valutama ja seetõttu oleks veealune õhurõhk muutunud talle väga piinavaks. Ja keegi pidi jääma ka nende sukeldumispaati: Daria oli andnud ainsale alluvale, kes nende otsingu- ja päästetööde firmas töötas – Mannyle – pärastlõuna vabaks, sest mehel oli nii palju muret oma tütrega. Õigupoolest polnud Daria möödunud kuu jooksul üldse kuigi palju sukeldunud, sest ta oli nii hõivatud raamatupidamiskursustega.

Bree käed valutasid sellest, et ta aina suurenevas möllus püüdis kaamerast ja stroboskoobist kinni hoida. Ta polnud seda tohutut vetevälja iialgi kartnud, vaid üksnes austanud, kuid nüüd tegi hirm ta liikumisvõimetuks. Ta oli üksi. Kas meelega üksi jäetud? Tuleks vist hakata kalda poole ujuma, aga ta oli seitsme kilomeetri kaugusel avamerel ja oleks pidanud loobuma oma hinnalistest aparaatidest. Kui ta nägi, et meriahvena asemel, kes tavaliselt rahu ümber ujus, ringles tema ümber hai, oleks ta pidanud taipama, et see on halb enne. Haisid ärritas see, kui põhjamuda üles tõusis, ja neist oli teada, et nad ründavad inimesi. Kui palju kordi oli temagi hoiatanud inimesi, et nad ei ujuks üksinda või kaldast kaugel ja et nad vees olles hoiduksid pladistamisest.

Breel oli vile, millega abi kutsuda, kuid kuuldeulatuses polnud kedagi, kes sellele oleks võinud reageerida. Ta võinuks panna stroboskoobi vilkuma, et tähelepanu äratada, kuid selle hoidmine lainete kohal oleks ta ära väsitanud. Tõrksalt laskis ta stroboskoobist ja kaamerast lahti, lootes, et need jäävad kinni kuhugi vraki lähedale ning et tema – nemad – võivad neile pärastpoole järele tulla. Kaamera oli neile maksma läinud kenakese summa; selle ostmiseks olid nad pidanud jahtlaevadelt palju vähke maha kraapima.

Kaksikutele kuuluv otsingu- ja päästetööde firma oli olnud raskustes, kuid viimasel ajal olid asjad hakanud paremini minema. Nad tegid kõike, alates veealustest uuringutest kuni laevakerede hooldamiseni ja kadunud esemete või põhjavajunud veesõidukite otsimiseni. See töö oli mõnikord räpane, raske, isegi ohtlik, kuid neile mõlemale see meeldis. Seda, mis peitus Mehhiko lahes Florida kaguranniku ümbruses merepinna all, tundsid nad samahästi kui teineteist.

Kui autoriteetne lahe regenereerimise komisjon oli palganud just neid – mitte nende suurt rivaali lahe vastaskaldalt – koguma andmeid selle kohta, kuidas toimub kaldalähedaste mereorganismide vaevaline toibumine toksiliste heitvete mõjust, olid õeksed olnud üllatatud ja erutatud. Suhkruroopõldudel ja golfiväljakutel kasutatavad väetised ning liigagi paljude inimeste reostatud heitveed mürgitasid tervet kohalikku ökosüsteemi.

Et jõudu säästa, otsustas Bree, et sukeldub uuesti vee alla ja liigub seal edasi nii kaugele kui suudab, enne kui on sunnitud õhuballoonid ja raskusvöö kõrvale heitma, et kaldale jõuda. Kuigi näha polnud ainsatki laeva, võib mõni siiski olla teel turvalise sadama poole ning ta saab appi hüüda. Ta võttis vertikaalselt allapoole suunatud asendi ja sukeldus tugeva jalalöögiga sügavusse, kuni vetemöll näis rahunevat.

Mehhiko laht alates Naplesist kuni Marco saareni ja Turtle Bayni on vähemalt Atlandi ookeaniga võrreldes madal veekogu. Selle põhi on üsna kaua täiesti lame: pärast seda, kui ta alguses langeb päris järsult, muutub ta iga kahe kilomeetri jooksul poole meetri võrra sügavamaks ja seda häirivad vaid väikesed karid ja inimtegevusest põhjustatud rahud. Kuna aga põhi oli küllaltki madal, siis muutus lainetus lahel kergesti ägedaks. Just veealused liiva- ja mudakeerised olid talle märku andnud tormist, mis leidis aset veepinnast kõrgemal. Ehkki ta tegi päris palju lähiülesvõtteid ereda valgustusega, paistsid isegi need täna liiva tõttu teralistena.

Enamik inimesi – see puudutas eriti sukeldumisega tegelevaid turiste „külmast Põhjalast”, nagu kaksikute sukeldujaist sõbrad neid nimetasid – ei pidanud Naplesi ümbrust kuigi heaks sukeldumispiirkonnaks. Tüdrukutele oli see aga alati meeldinud rohkem kui Keysi glamuursed paigad või isegi Kariibi mere saared. Kolme ja poole meetrini ulatuv nähtavus siinses maailmanurgas oli mõnedele inimestele suureks pettumuseks, kuid suvel oli meri tihti tüüne ja lainetus minimaalne. See osa lahest polnud sukeldujaist üleküllastatud, sellepärast nägi see välja ürgne ja puhas ning siin oli rikkalik mereloomastik, mille hulka kuulusid meriahvenad, tarpoonid, raikalad, merikilpkonnad, ilusad merikarbid ja aeg-ajalt kahjuks ka haikalad. Bree ja Daria armastasid seda lahte, sest just siin olid nad õppinud sukelduma. See näis nii puutumatuna, välja arvatud vaid asjaolu, et inimtegevusest oli siia tekkinud palju rahusid. Kui aga nende projekt ei aita olukorda põhjalikult muuta, siis varitsevad siin mereorganisme varsti samad ohud, mis on juba rünnanud vastaskalda korallrahusid.

Kui ta kalda poole ujus, läks põhjast üles tõusva liiva ja muda tõttu ümberringi kõik nii pimedaks, et ta polnud päris kindel, kuhupoole suundus. Enamasti laskis ta end lainetel kaasa viia, sest need pidid ta viimaks kaldale kandma. Õnnetuseks oli alanud mõõn ja tuul puhus sellele vastu, muutes vee supisarnaseks keeriseks. Bree ei suutnud isegi lugeda näitusid kompassina toimiva sukelduskella helendavalt numbrilaualt – Daria oli selle kella talle kinkinud möödunud kuul sünnipäevaks. Daria ja laev... Bree ei osanud kujutleda, mis oli juhtunud, miks küll jättis õde ta sukeldumise ajal üksinda.

Kindlasti ei suudaks miski kummuli lükata Näkineiu II tüüpi veesõidukit, kaheksa meetri pikkust lameda põhjaga skiffi. Siinpool Floridat polnud mingit niinimetatud Bermuda kolmnurka. Jahipiraadid ja narkodiilerid ei vaja aeglast sukeldumispaati. Salakaubitsejad olid hakanud sisse tooma meeleheitlikke põgenikke, kes pagesid Kuubalt, ning kohutava inimkaubandusega tegelevad paadid tõid osariigi mõlemal küljel olevatesse sadamatesse puruvaeseid Guatemala naisi koduabilisteks või isegi seksiorjadeks. Need paadid hiilisid kohale aga öösiti, et vältida avastamist ja kinnipüüdmist. Kui Daria isegi haigeks oleks jäänud, poleks ta õde ikkagi maha jätnud. Kõik oli nii arusaamatu.

Pimedas vees ei saanud Bree vaadata õhusurvenäitu, kuid ta tundis hingamisotsiku kaudu, et õhk tuli sisse aina raskemini. Mõistes, et õhk on kiiresti lõppemas, tõusis ta pinnale. Lained olid nüüd üle meetri kõrged; ta tõusis koos nendega üles ja vajus alla, libisedes mööda nende jõulist pinda. Oli hakanud vihma sadama. Kuspool on kallas?

Aeg-ajalt ahmis ta suu vett täis ja sülitas siis välja. Soolase vee allaneelamine ajas tal alati südame pahaks. Tal niigi juba keeras sees, sest ta oli vihane ja hirmul. Isa oli alati öelnud, et sukeldumise ajal ei tohi kunagi lasta emotsioonidel mõistuse üle võimust võtta. Pärast ema surma oli see muutunud mõnes mõttes tema elu kreedoks. Leia endale kogu aeg tegevust, nii palju tegevust, et poleks aega tunnete jaoks, nende lootusetute tunnete jaoks, mis sind lämmatavad ja enda alla matavad...

Bree laskis raskusvööl vette kukkuda, tegi õhuballooni rihmad lahti ja laskis balloonil alla vajuda ning hakkas hingama läbi snorkli. Balloon vajus valju mulina saatel alla. Naine tundis end kergemalt ja paremini, ta püüdis end kokku võtta. Ta suudab kaldale jõuda. Kusagil ees, võib-olla umbes viie kilomeetri kaugusel, peab olema Keewadini saar. Tänu taevale, et ta ei sattunud olema mõnes kaugemas sukeldumispaigas, nagu Musta Augu lehtris või Naplesi eendil, mis olid kaldast peaaegu viiekümne viie kilomeetri kaugusel.

Ta püüdis end veenda, et see on vaid tavaline kiirestimööduv suvine pärastlõunatorm, mis muudab lahe vee tumedaks ja säbruliseks, ujutab üle Evergladesi ja siis kaob, jättes järele sooja niiske õhtu. Millal selle suvetormi selgroog murdub? Kas tema, Bree, murdub?

Bree proovis vett mitte alla neelata. Ujumine muutus äkki väsitavaks; hoolimata sellest, et ta meeleheitlikult püüdis kaldale jõuda, pidi ta end ohjeldama. Ta aeglustas käe- ja jalalööke, mis olid suunatud sinnapoole, kus tema arvates kindlasti pidi olema rand.

Käetõmme, käetõmme, käetõmme, sissehingamine. Hoolimata sellest, et mõõnavesi voolas kaldalt eemale, oli ta veendunud, et vesi viib teda just selle poole. Kuid see oli nii kaugel. Raske oli õhku ahmida. Ning siis kuulis ta seda, mida kartis kõige enam.

Lähenevat äikesemürinat. Ja see tähendas välku.

Oh ei. Oh ei. Alles möödunud nädalal oli ta istunud oma maja verandal Turtle Bays ja vaadelnud just niisugust tormi. Hargnevad välgud olid torkinud Mehhiko lahte ja siis nende oma väikest lahte sadamasildade taga, tulles aina lähemale. Nagu harilikult, oli elekter mõneks ajaks ära läinud, kuid kaksikud polnud kliimaseadmest niisuguses sõltuvuses nagu oli nende vanem õde. Amelia ei teinud aknaid peaaegu mitte kunagi lahti, isegi mitte hea ilmaga. Toad pidavat sellest minema tolmu täis. Tema vaestel lapsukestel, keda ta hoidis sellises puhtuses, oleks just nimelt vaja läinud veidi tolmu ja mustust.

Bree lihased hakkasid tulitama. Ta kuulis isa häält, mis ütles talle ja Dariale: „Kui tunnete end ebakindlalt, minge veest välja.” Välja, ta tahtis välja. Ta tahtis olla koos Dariaga paadis Näkineiu II. Ta tahtis olla kodus, kus on turvaline ja kuiv. Ta armastas vett, armastas lahte, kuid mitte siin üksinda, aina väsinumana, kurnatumana. Jumal, palun kaitse mind. Dariat samuti. Mis on juhtunud? Daria, kus sa oled?

Laine viis ühe lesta kaasa ja ta pidi ka teise jalast ära viskama, et mitte hakata viltu ujuma. Uju ikka edasi, tõmba käega, tõmba käega, hinga sisse, põgene äikesemürina ja välgu eest, mis aina lähenesid. Tal hakkas tekkima tunne, et on jõudnud surnud tsooni, nagu siis, kui ta jooksis mitme kilomeetri pikkust rada, kuid samal ajal hakkas ta tundma ka seda, et pea käib ringi ja on uimane.

Esimene selge välgusähvatus raksas nii lähedale, et ta võpatas ja karjatas hingamistoru huulikusse. Ning siis nägi ta teist põhjust karjatamiseks. Tema kõrval ujus suur hallhai.

Cole DeRoca oli hämmastunud selle üle, kui kiiresti torm kohale jõudis. Tavaliselt võis lahe pärastlõunaste tormide järgi kella seada, kuid seekordne torm tuli varakult ning oli raevukas ja ohtlik. Kuigi Cole’i eritellimuse järgi valmistatud ühemastiline purjekas oli tehtud üleni puust, ei kavatsenud ta lasta selle ainsal mastil jäädagi piirkonna kõrgeimaks objektiks. Lõppude lõpuks olid Vetevoolul ka vasest ja messingist detailid ja meremehed teadsid, et välk võib lüüa jumal teab kuhu ja olla surmavalt ohtlik.

Hullumeelsus oleks püüda mandrile tagasi jõuda. Tal tuleb luup Keewadini saarel maale viia ja loota, et suudab selle pärast liiva seest jälle tagasi vette tõugata. Tuul, mille kiirus oli oma kakskümmend viis sõlme, kriiskas läbilõikavalt taglases. Tavaliselt oleks talle meeldinud sellise kiirusega edasi kihutada, kuid tal oli vaja ruttu kuivale maale jõuda.

Tema hämmastuseks kaldus paat peaaegu külili ja pöördus lõunasse. Teda justkui tõugati, krabati kui hiiglase haardesse. Hoovus? Jah, küll kitsuke, kuid siiski surmav, tekkinud lainete ja tuule lahingust.

Natuke aega läks ta vooluga kaasa, nagu soovitatakse teha ujujatel, siis püüdis jälle põhja poole suunduda, loovides allatuult edasi-tagasi. Lõpuks ilmus läbi viltuse kiltkivihalli vihmakardina nähtavale Keewadini barjäärsaare pikk beež rannik. Kui luup sellele lähenes, tõmbas Cole sverdi sisse. Tormavatel lainetel edasi kihutades päästis ta lahti pea- ja eespurje soodid, kuid purjed hakkasid ohjeldamatult pekslema. Tema peamiseks mõtteks oli päästa end ja oma purjekat isegi peaaegu uute purjede tõenäolise ohverdamise hinnaga.

Kaldale lähenedes avas ta klambrid, et teha lahti purjenöörid, ning asus siis tõmbama tuules paisuvaid purjesid, kuni need mõlemad tekile kukkusid, vabanedes lõpuks tuule mõju alt. Ta tundis, kuidas laine viis Vetevoolu vööri üles ja seejärel alla, kui purjekas mürtsuga kaldale paiskus. Lained tagusid kaldale jõudnud veesõiduki ahtrit.

Vähemalt ei kujutanud praegune veevool mitte mingit käredat mõõna, vaid lihtsalt hoogsat murdlainetust. Ta hüppas vööni ulatuvasse vahutavasse vette ning püüdis purjeka nina rohkem sisemaa poole pöörata ja kaldale jõudnud laeva kõrgemale tirida. Mürises äike ja raksatas välk. Mine veest välja, ütles ta endale. Mine kohe veest välja.

Cole armastas oma purjepaati, mille oli ehitanud koos isaga, ainsaga, kes oli teda ehitamises aidanud, enne kui kõik viltu läks. Kuigi ta oli nüüd kolmekümne nelja aastane ja elanud iseseisvalt sellest peale, kui sai kahekümneseks, valdas teda purjetades ikka veel tunne, et on koos isaga. Nende suguvõsa võis uhkustada viie põlvkonna pikkuse laevaehitajate dünastiaga, mis algas Portugalis, jõudis sealt Bahamale, edasi Key Westi ning seejärel Sarasotasse ja Naplesisse. Kunagi oli selliseid Bahama-tüüpi ühemastilisi purjekaid kasutatud kõikjal troopikas, kuid nüüd olid nad nagu ohustatud loomaliik. Ta unistas sageli sellest, et loobuda luksusjahtide sisustuse valmistamisest ja proovida jõudu omaenda paadiehitusfirmaga. Talle oleks meeldinud jälle ehitada selliseid purjekaid nagu too siin. Ameerika kultuur pooldas asjade äraviskamist, kuid need väikesed veesõidukid ehitati nii, et nad vastu peaksid, seda isegi tormis, ehkki ta polnud kunagi näinud purjekat, mis oleks olnud nii metsikult kiire kui tema enda oma.

Cole püüdis pudenevas liivas leida kindlat pinnast oma jooksukingade taldade alla. Ta pani mõlemad käed ahtrile ja lükkas. Vetevool liikus oma saleda pika kere võrra rannal edasi. Kummardudes alla ja hoides metallankrust kinni köie kaudu, et poleks vaja seda puudutada, kinnitas ta luubi kohale. Siis kõmpis ta, kingad liiva ja vett täis, mangroovirea taha ja kössitas maha, jäädes päkkadele kükitama. Ta teadis, et ei tohi heita pikali, sest juhul kui välk lööb maasse, on keha lamavas asendis olles maapinnaga rohkem kontaktis. Tänu jumalale, et ta lahelt turvaliselt minema pääses, sest seal valitses täielik põrgumöll.

Bree tahtis lihtsalt silmad sulgeda ja alla anda. Siit voolas mööda vastupidine hoovus, võib-olla mingi äge mõõn, mis viib ta kaldast eemale. Hoolimata vaiksest hirmust oma pikahambulise kaaslase ees, ujus naine edasi. Ta oleks võinud lakata liikumast, et näha, kas hai läheb minema, ja säästa niimoodi jõudu, kuid mis siis, kui vesi lükkab teda aina kaugemale merele? Mis siis, kui välk... või too hai...

Temast voogas läbi metsik ürgne hirm; ta oleks tahtnud lihtsalt karjuda ja karjuda.

Aga siis – kallis taevane jumal – kas ta nägi kahekordselt? Ei, neid oligi kaks, kaks suurt halli keret valgete kõhualustega, nugateravate seljauimedega. Uus hallhai oli vähemalt kaks meetrit pikk ja tema väikesed elutud silmad vahtisid naisele otsa iga kord, kui hai pinna lähedale tõusis. Bree lakkas ujumast. Kas ta peaks lihtsalt jääma vette hõljuma ja laskma end avamerele kanda? Haid on agressiivsed ja vehkimine ärritab neid. Võib-olla juhib tormine meri nende tähelepanu naiselt eemale?

Kas see oli mingi tõeline luupainaja? Kui teda tabab välk või need haid, siis ei leita tema laipa võib-olla iialgi. Kas need ammutavad sügavikud olid alla neelanud ka Daria?

Bree laskis voolul end edasi kanda aja jooksul, mis näis igavikuna ning siis, kui selle võimas jõud näis nõrgenevat, ujus naine jälle kalda poole – haid ikka tema kõrval. Iga kord, kui ta tõukas end jalgadega edasi, iga kord, kui tõmbas käega läbi vee või isegi pööras vaid pead, et hingata, kartis ta oma kaaslaste lõugu, kartis, et järjekordne lähedale raksatav välk küpsetab ta ära.

Mingi tugev puhang andis talle kõva hoobi, lükates ta läbi järgmise laine. Kas oli jälle alanud tõus? Kas oli see hai? Kas olid need piksenoole lõuad? Ta sülitas hingamistoru huuliku välja ja karjatas.

Tema silme ees ja ajus plahvatasid veripunased värvid. Miski tohutu sööstis tema poole. Siis jäi järele vaid pimedus.