Читать книгу Pinna all - Karen Harper - Страница 6

Cole oli läbimärg. Tuul piitsutas teda ning vihm torkis läbi märja särgi õlgu ja selga. Kitsas liivane saar näis iga äikesekõmina peale vabisevat. Ometi tundus talle, et läbi kõige selle kuulis ta karjet.

Ta tõstis pea. See polnud lihtsalt tuule ulumine purjeka taglases. Selles oli midagi peaaegu inimlikku...

Mees kissitas silmi vastu vihma, vaadates pingsalt teisele poole mangroovisalu, et näha, kuidas on lood tema luubiga. Ehkki Vetevool oli pekslevates murdlainetes küljele kaldunud, oli temaga kõik korras. Kuid laevakere lähedal kaldal lamas miski, nagu oleks seal toimunud õnnetus ja laevanina oleks kellegi pikali löönud.

Ikka veel end kummargil hoides läks ta vaatama, mis see oli, mille vesi kaldale oli uhtunud. Hingeõhk voolas temast mühinal välja, nagu oleks teda kõhtu löödud; ta süda hakkas veelgi kõvemini peksma. Keegi naine – see nägi välja, nagu oleks näkineiu ära uppunud!

Ei, ei, muidugi mitte, ütles ta endale, kummardudes üle maaslamava kogu. Hõberoheline lühikeste varrukatega kogu keha kattev sukeldumisülikond liibus naise kehakumerustele nii tihedalt, et näis, nagu oleks see peale maalitud. Selle uimi ja soomuseid kujutav muster oli disainitud nii, et näis, nagu oleks naisel saba. Tegelikult olid seal vaid pikad jalad. Naise õlaniulatuvad kuldpruunid juuksed olid pea külge kleepunud. Tema graatsilised jõuetud käed olid baleriinipoosis, nagu kavatseks ta tantsima hakata. Kas ta oli surnud?

Kartes tema nägu ülespoole pöörata – instinktiivne hirm selle ees, et naine oli saanud vastu tema paati põrgates selgroo- või peavigastusi – katsus Cole naise kaela allosast tema pulssi. Naine tundus külmana ja hoolimata päevitusest olid ta põsed ja lõug kahvatud ja vahajad, peaaegu nagu oleks tegemist elusuuruses nukuga. Naise pulss oli nõrk, kuid ta oli nii liikumatu, et mees polnud kindel, kas ta ikka hingab. Ta pööras naise ettevaatlikult ümber, näoga ülespoole.

Sukeldumismask oli jätnud ta näole mõned märgid, kuid Cole tundis seda naist! Või siis tundis ta naise õde. See oli üks neist kaksikõdedest, kellele kuulus Turtle Bays, üsna mehe enda töökoja lähedal asuv Kahe Näkineiu Otsingu- ja Päästetööde Firma. Tol päeval, kui üks neist – Briana – oli parajasti Richardsoni jahtlaeva puhtaks kraapimas ja tema ise kattis sama laeva salongi seinu santose mahagoniga, olid nad koos söönud improviseeritud lõuna. Cole oli parajasti alustanud abielulahutusprotsessi ning käis kohtamas ainult oma purjekaga, vastasel korral oleks ta neiu õhtuks välja kutsunud. Tänu taevale, naine oli elus, kuid kui ta ei hakka hingama, siis ei pruugi ta varsti seda enam olla.

Pööramata tähelepanu piitsutavale vihmale ja jätkuvale ohule, mida endast kujutasid välgud, tõmbas ta naise ettevaatlikult välja murdlainetusest, mis teda pidevalt veega üle kallas. Kummardudes tema kohale just murdlainetuse piirist väljaspool, hakkas ta tegema suust-suhu hingamist. Ta polnud seda teinud mitte kellelegi pärast seda, kui oli püüdnud päästa oma isa, kelle leidis lamamas põrandal, ja oli sellega hiljaks jäänud. Mis tolle naisega oli juhtunud? Ega ta ometi polnud tormi ajal ujuma läinud?

Naine näis olevat sale ja väike, kuid Cole teadis, et ta on tugev ja elujõuline. No kuule, pisike. Tule tagasi. Hakka hingama. Las mu huuled soojendavad sinu omi, kullake. Võta end kokku, võta end kokku.

Mehele oli alguses nalja teinud ja pärast sügavat muljet avaldanud, et kaks naist tegelevad sellise agressiivse äriga, eriti kui nende konkurendiks samal lahel oli käre ja karm mees, kellele kuulus sel territooriumil peaaegu uurimis- ja päästetööde monopol. Naised tegid enamasti kergemaid päästetöid, mitte suuri operatsioone, mis nõudsid lammutamist või pinnase süvendamist ja millega tegeles Sam Travers, kuid uppunud laevade uurimine ja päästmine on alati riskantne äri.

Võta end kokku, pisike, ma tean, et sa oled tragi. Hinga minu hingeõhku. Võta end kokku, ilus väike näkineiu!

Temas hakkas tekkima paanika, ta higi segunes vihmaga isegi külmas tuulepuhangus. Pärast igavikuna näivat ajavahemikku liigatas naise suu tema huulte vastas. Mees peatus ja vaatas naise näkku, mis läikis vihmast ja mereveest. Tuhkhallide põskede külge liibunud tihedad ripsmed võpatasid. Naine kortsutas kulme ja oigas.

„Hei, näkineiu!” sõnas mees, tundes end lollina, kuid ei suutnud meelde tuletada neiu perekonnanime ja polnud ka kindel, kumma kaksikõega oli siin tegemist. Siiski kasutas ta nime, mida teadis, mida oli juba mitmeid kuid meeles pidanud, sest see näis neiule nii hästi sobivat. See oli talle meenutanud sõna brio ¹, sest tookord, kui nad koos einestasid ja juttu puhusid, oli temas olnud niipalju entusiasmi ja hoogsust. Neiu oli teda kohe kütkestanud, äratanud temas iha, mida mees püüdis tol päeval valitseda ülemäärase viisakuse ja narritamise abil. „Briana?” ütles ta väriseval häälel. „Briana!”

Naise silmad praotusid. „Kas Daria?” küsis ta ja hakkas vett välja köhima.

Mees keeras teda kergelt ja toetas, pannes käsivarre tema ümber. Ühe käega hoidis ta naise laupa ülal, nagu oli hoidnud tema ema palju aastaid tagasi, kui Cole oksendas. Alles siis, kui ta silmas naise lõdval vasakul randmel veekindla kella ümber põletusmärki, mis nägi välja nagu lai käevõru, taipas ta, et ehk on naist tabanud välk. Cole asetas ta tagasi liivale, kummardudes tema kohale ja püüdes oma kehaga varjata teda vihma eest.

„Kus on Daria?” küsis ta. „Mis juhtus?”

Ei mingit vastust. Mees ahmis järsult õhku, kui nägi et naise silmad olid laienenud, tohutud mustad pupillid olid alla neelanud osa merevärvilistest hallikasrohelistest iiristest. Ta peab naisele arstiabi saama – ja otsekohe. Tal pole aega oodata, kuni torm lõpeb. Kiirabiauto ei saa aga kuidagimoodi siia tulla ja ka meditsiinikopter ei saa sellises möllus lennata. Ta võib kasutada raadiot ja saata rannavalvele hädasignaali, kuid neil kuluks siiatulemisega palju aega ja tema jõuaks naise selleks ajaks toimetada juba Naplesisse – kui kõik hästi läheb.

Ta pidi kiirustama. Näkineiu ta jalge ees oli ilmselt minestanud või koomasse vajunud.

Ta pani käe naise rinnale, et veenduda, kas ta ikka hingab. Jah, hingamine oli nõrk, kuid stabiilne. Ehkki Cole poleks tahtnud purjepaadiga riskeerida, tuli seda siiski kohe praegu teha. Vähemalt võiksid nad üleni puust ehitatud paadis – kui ta suudab selle kaldalt lahti lükata – pääseda välgu eest. Sõit tuleb tormine, kuid ta pidi selle ära proovima.

Paludes jumalat, et naisel poleks luud murdunud ja et tal poleks sisemisi vigastusi, tõstis ta kannatanu paati ja sidus õrnalt kinni. Ta tõmbas polosärgi seljast ja, kuigi see oli läbimärg, asetas selle naise ülakehale. Üht tema klienti oli välk tabanud golfirajal ja mehe arst oli öelnud, et kiire arstiabi oli ta päästnud tõsistest komplikatsioonidest. Ta ei suutnud taluda mõtet, et see ilus julge naine võib jääda püsivalt invaliidiks. Talle tuli jõuliselt meelde vana tähendamissõna selle kohta, et kui sa kellegi päästad, siis vastutad tema elu eest, kuid tema polnud naist veel päästnud.

Pingutades kõiki lihaseid, et Vetevoolu kuidagi üles kergitada, püüdis Cole purjeka väljatõukamist liivast kokku sobitada murdlainetuse rütmiga, kuid lainete ja tuule jõud lükkasid seda tagasi. Kaldalt eemalduva paadi võisid lained kergesti üle ujutada või ümber lükata. Tema veidi üle nelja meetri pikkune purjekas, mida ta praegusel momendil tundis paremini kui ühtki naist, pani talle kõvasti vastu.

Ta nägi aga, et tuul oli pöördunud ja puhus nüüd põhja. Ta võiks kasutada purjede võimsust, et purjepaati kaldalt lahti tõugata. Aeglaselt kuid järjekindlalt jõudu pingutades sikutas ta peapurje köit, kuni puri tõusis masti. Seejärel lükkas ta uratades ja hambaid krigistades paadi nina kaldalt lahti, nügides seda kallast pommitava murdlainetuse poole. Kui väike purjekas nina läbi tormi suunas, võtsid purjed tuult ja sõiduk liikus sügavamasse vette. Ta upitas end käte jõul kokpitti ja haaras ühe käega roolipinnist, hoides teise käega peapurje sooti. Kui ta sverdi alla laskis, hakkas paat lainetusega kohanema. Ta lisas kiirust ja kihutas läbi lainete nagu võidusõiduauto.

Sõit läks aga vaevaliselt. Cole pidi astuma üle näkineiu, et manööverdada peapurje soodiga, ja istuma pardale, tasakaalustamaks sügavat kallet. Ta kartis, et laine viib ta kaldale tagasi ja pidi pidevalt roolipinni reguleerima. Iga kord, kui paat kreeni läks, loksus vesi üle parda sisse ja kastis Briana märjaks. Naine tuli jälle meelemärkusele, kergitas küünarnuki jõul pea ja õla üles ning karjatas: „Haid! Daria, haid!”

„Heida pikali!” hüüdis Cole. „Heida maha, või poom lööb sind, kui me suunda muudame. Sa oled minu juures ja sinuga on kõik korras. Heida pikali! Siin pole mingeid haisid. Ma ei lase neid sinu ega Daria kallale!”

Naine näis rahunevat ja see usaldus pigistas mehe südant. Ta pidi naise kindlasti turvalisse kohta toimetama ja hoolitsema selle eest, et tema eest hoolt kantaks. Naine oli meeltesegaduses ja Cole’i sõber oli rääkinud, et välgulöögi järelmõjudeks võivad olla just mälukaotus ja ajukahjustus. Kui ta saaks vaid korrakski roolipinnist lahti lasta ja selles meeletus kaoses sekundi jooksul rahulikult istuda, siis saaks ta abi kutsuda, organiseerida kellegi endale jahisadamasse vastu koos päästemeeskonnaga naise jaoks. Ta aga ei teadnud, kus ta oli. Kas juba sadamasilla lähedal? Ta ei tahtnud vastu sadamasilda tormata.

Ning mis puutub haidesse, siis polnud võimalik, et naine neid praegu oleks näinud, kuid ta jäi kindlaks; mees heitis pilgu ettepoole ja nägi mitut hallhaid kihutamas kohe nende kõrval, täpselt nagu pildil, mis rippus tema kontoris. Winslow Homeri maal, mille nimi oli „Golfi hoovus”, oligi põhjuseks, miks Cole oli andnud oma firmale nimeks Golfi Hoovuse Jahisisustus. Kuid need peaaegu vastu paati müksavad haid ei kujutanud endast mingit kunstiteost – praegu käis kihutamine tõeliselt elu või surma nimel.

1 Vitaalsus, it k. – Tlk.