Читать книгу Baltimaade ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 2

Karsten Brüggemann, Norbert Angermann
Baltimaade ajalugu

Originaali tiitel:

Norbert Angermann, Karsten Brüggemann

Geschichte der baltischen Länder

Reclam

2018

Käesoleva teose tõlkimist on toetanud Goethe Instituut

Karsten Brüggemanni käsikirja valmimist on toetanud

Eesti Teadusagentuur projekti IUT 31-6 raames

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Anne Arold

Erialaselt toimetanud Leino Pahtma

Kujundanud Toomas Niklus

Copyright © Philipp Reclam jun. GmbH & Co. KG, 2018

© Tõlge eesti keelde. Katrin Kaugver, Tea Vassiljeva, 2020

ISBN 978-9985-3-4890-1

e-ISBN 9789985350720

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Eessõna eestikeelsele väljaandele

Eesti lugejaskond ei pruugi ehk tingimata mõista, miks seostab väline vaatleja tema maa ajalugu nii sageli kahe lõunanaabri omaga. Ajaloolase jaoks on aga selle kultuuriliselt ja etniliselt mitmekesise piirkonna ajaloo kujutamine põnev väljakutse just seetõttu, et Baltikum kui Eesti ja Läti kõrval ka Leedut hõlmav regionaalne konstrukt eksisteerib alles vaevalt sajandi (ning kirjastuste jaoks on kasu nagunii ilmselge: neil piisab kolme raamatu väljaandmise asemel vaid ühest).

Baltimaade ajalugu pakub huvi ka väljaspool Euroopat, kuna erinevate kultuuriruumide piiril paiknedes oli see ala eriti tugevalt kaasatud Euroopa suurtesse konfliktidesse – seda alates hiljemalt Liivimaa sõjast 16. sajandil kuni külma sõjani 20. sajandil. Ning kui ei kuuluta just Venemaa impeeriumi taastamise pooldajate hulka, tundub kolme sõltumatu riigi olemasolu tänapäeva rahvusriikide maailmas üsnagi sümpaatne.

Käesolev ülevaateteos ilmus algselt nimekas Stuttgarti kirjastuses Reclam, mis annab välja populaarteaduslikku kvaliteetkirjandust. Nähtavasti oli meie taotlus jõuda laia lugejaskonnani edukas, sest kirjastus valmistab juba ette saksakeelse väljaande kordustrükki peaaegu muutmata kujul. Saksa lugejaid eriliselt huvitavaid külgi selle teema juures oleme nimetanud raamatu sissejuhatuses ning ka ülejäänud tekstis oleme püüdnud nende jaoks materjalile lähenemist lihtsustada, rõhutades just saksa aspekte. Andku eesti lugeja meile selline lähenemine andeks.

Kuni baltisakslaste ümberasumiseni 1939. aastal Tallinna Linnaarhiivi juhtinud ja Eesti keskaega uurinud suure ajaloolase Paul Johanseni õpilase ja õpilase õpilasena on meil Eestiga eriline side. Alates aastast 1941 kuni oma liiga varase surmani aastal 1965 õpetas Johansen Hamburgis, kus üks meist tegutses aastaid ajalooprofessorina, samas kui teine käis seal ülikoolis ning teenis ka esimesed kannused õppejõuna, enne kui 2008. aastal Tallinna ülikooli siirdus. Seetõttu teeb asjaolu, et see raamat nüüd eesti keeles ilmub, meile erilist rõõmu. Me täname kirjastust Varrak huvi eest meie nägemuse vastu Baltimaade ajaloost ning ka tõlkijaid ja toimetajaid hoolsa ja põhjaliku töö eest.

Norbert Angermann Karsten Brüggemann

Hamburgis ja Tallinnas augustis 2020

PS. Karsten Brüggemann meenutab heldimusega ka Patarei kohvikut (ning sellega seoses Kristot, Mirjamit, Taimit, Triinut ja Samarat), kus ta 2016. aasta suvel tuulest ja vihmast hoolimata Tallinna lahele avanevat vaadet imetledes kirjutas valmis suurema osa oma peatükkidest. Ilma selle mõnusa, kõigile avatud paigata on elu Kalamajas jupike vaesem.

Sissejuhatus

Väikesed Nõukogude Liidu vabariigid Eesti, Läti ja Leedu olid kuni 1989.–1991. aasta pöördeni kogu ülejäänud Euroopas peaaegu unustatud. Ent Balti rahvaste suur panus kommunistliku diktatuuri lammutamisse tõi nad erilise tähelepanu alla. Nüüdseks kuuluvad kõik kolm riiki Euroopa Liitu, NATO-sse ja eurotsooni. On hädavajalik õppida neid partnereid lähemalt tundma ja nende ajalooliste kogemuste najal mõistma.

Ent Baltikum väärib Euroopa ajaloo raames suurt tähelepanu ka tänapäevastest sidemetest sõltumata. See piirkond kujutas endast piiri- ja üleminekutsooni, mis oli ida ja lääne vahelistele poliitilistele, majanduslikele ja kultuurilistele suhetele äärmiselt oluline. Eriti huvitav on kolme Balti riigi ajalugu saksa vaatenurgast: Eestis ja Lätis eksisteeris 13. sajandist kuni 20. sajandini väiksearvuline, aga äärmiselt mõjukas saksa vähemus, ja seetõttu olid nende riikide sidemed Saksamaaga väga tihedad. Kuivõrd Leedu oli Ida-Preisimaa vahetu naaber, tekkis tihe suhetevõrgustik ka selle maaga.

Tihtipeale väidetakse, et nende maade ajalugu ei tohiks käsitleda koos. Koondnimetus „Baltikum” tekkis alles 20. sajandil ja tõsiasi, et tänapäeval tähistab see neid kolme riiki, on muu hulgas seotud ka Eesti, Läti ja Leedu ühise saatusega nõukogude vabariikidena. Ent nende maade arengus on tõepoolest olulisi iseärasusi. Leedulased näiteks suutsid rajada oma riigi juba keskajal – nad lõid isegi suurriigi, mis laius mõnda aega Läänemerest Musta mereni –, eestlased ja lätlased aga jõudsid omariikluseni esmakordselt alles 1918. aastal. Kui leedulased, kelle kiriklikke ja kultuurilisi sidemeid läänega vahendas eelkõige Poola, on jäänud kuni tänaseni enamasti katoliiklasteks, siis Eesti ja Läti aladel kujunes valdavaks protestantism. Seega esines Eesti ja Läti arengus ühtelangevusi, ent nende kahe maa ja Leedu vahel valitsesid põhimõttelised erinevused. See puudutab ka mainitud vahendajarolli ida ja lääne vahel, mida Läänemeremaad Eesti ja Läti täitsid jõulisemalt ja teisiti kui Läänemerega ajalooliselt otseselt mitte seotud Leedu. Ent ka eestlastel ja lätlastel, kelle keeled kuuluvad eri keelkondadesse (samas on läti keel tihedas suguluses leedu keelega) ja kelle mõttelaadiski on teatavaid erinevusi, pole kunagi tekkinud tõeliselt tihedaid omavahelisi sidemeid. Ühisest Balti identiteedist on siiani märgata vaid algeid.

Meie, välismaalased, näeme Balti regiooni kaasajal tervikuna ja sellisena on ta meie teadmishimu objektiks. Erinevused ja paralleelid nende kolme rahva ajaloos tulevad piisava selgusega esile alles võrdluses. Niisiis pakub tervet Balti regiooni hõlmav käsitlus erilisi võimalusi selle piirkonna mõistmiseks. See on samavõrd õigustatud kui Eesti, Läti ja Leedu ajalood eraldi võetuna, mis on nende maade rahvuslikus ajalookirjutuses tavapärane.

Käesolevas raamatus, mis vaatleb praeguse Leedu ala ja elanike ajalugu kui osa Baltimaade ajaloost, ei ole paljutki sellest, mis on toimunud leedulaste rajatud riigis selle valdavalt idaslaavi rahvastikuga, võimalik käsitleda. Ent ka raamatus valitud lähenemisviisi juures jäävad leedulaste ja idaslaavlaste omavahelised suhted meie vaatevälja. Varasemate ajajärkude vaatlemisel nimetatakse kogu idaslaavi ala Russiks ja ja selle elanikke russideks, tänase Ukraina ja Valgevene alasid aga Ruteeniaks (nende elanikke ruteenideks). Neid allikapõhiseid nimetusi on soovitav kasutada eriti keskaja puhul, mil venelased, valgevenelased ja ukrainlased alles pikkamööda ühisest idaslaavi rahvast eraldusid.

Mis puutub koha- ja isikunimedesse, siis kasutatakse tõlkes enne 1918. aastat aset leidnud sündmuste kirjeldamisel vastavalt kas eesti-, läti- või leedukeelset nime, millele lisatakse esimesel mainimisel sulgudes naaberkeeles levinud nimi. Ajaloolistele nimedele lisatakse tänapäevane normeeritud nimekuju. 19. sajandi teisel poolel alanud rahvuslike liikumiste ajajärgu puhul sõltub kasutatud kohanimede valik siiski kontekstist. Nii näiteks toimus 1895. aasta läti laulupidu Jelgavas, mitte Miitavis; rääkides iseseisvate riikide tekkimisele järgnenud sündmustest kasutatakse eranditult vastavates riigikeeltes kehtivaid nimevorme.

Ajajärku kuni 18. sajandini on käsitlenud Norbert Angermann, 19.–21. sajandit Karsten Brüggemann.

Keskaeg ja reformatsioon

ÜLEVAADE AJAJÄRGUST

Baltimaade piirkonda on tuhandete aastate jooksul asustanud eestlased, lätlased ja leedulased või nende esivanemateks peetavad hõimud. Erinevaist etnilistest gruppidest, keda võib lähemal vaatlusel lisaks neile täheldada, olgu siinkohal mainitud üksnes liivlasi, kes sulandusid lätlastega ja on tänaseks rahvana hääbunud. Kui Balti regioon 1200. aasta paiku kirjaliku pärimuse vaatevälja jõudis, ei olnud sealsed hõimud veel mingite keskvõimude kaudu ühendatud.

12. sajandi lõpul algas areng, mille tulemusena tekkisid Läti ja Eesti aladel õhtumaadele omased struktuurid. Tollal kasvas varase hansakaubanduse osatähtsus Daugava (Väina) ääres ja Eesti sadamates ning saksa kaupmeestele järgnesid peagi kristlikud vaimulikud, kes alustasid misjonitööd liivlaste, läti hõimude ja eestlaste seas. Ent põliselanikud hoidsid oma religioonidest kinni ning alistusid sakslastele ja taanlastele alles pikaajalise võitluse käigus, mis kestis terve 13. sajandi. Suur osa vallutatud maast läks maaomandiks saksa vasallidele, kelle ees eesti ja läti talupoegadel oli maksu- ja sõjateenistuskohustus.

Liivlaste järgi, kellega sakslased olid loonud tihedamad sidemed kõige varem, nimetati kogu tänast Eesti ja Läti ala kuni varauusajani (Vana-)Liivimaaks. Juba vallutamise käigus tekkisid seal saksa vürstpiiskoppide ja Mõõgavendade ordu (või tema järglase Saksa ordu) ning hiljem Taani kuninga Eestimaa hertsogkonna territooriumid. Ainsana suutsid oma iseseisvuse säilitada leedulased. Alates 1230. aastast eksisteeris isegi Leedu suurvürstiriik.

13. sajandil tekkinud poliitiline süsteem püsis pisut kauem kui 16. sajandi keskpaigani. Olulised muutused toimusid vaid aastal 1346, kui Saksa ordu ostis Taanilt Eestimaa hertsogkonna ja liitis selle oma valitsusaladega, ning 1385. aastal, kui Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi vahel rajati dünastiline unioon. Selle tulemusena võtsid seni paganlikud leedulased vastu katoliikliku ristiusu.

Vana-Liivimaa vaimulikud väikeriigid lagunesid 1561. aastal, tsaar Ivan Julma poolt 1558. aastal vallandatud Liivimaa sõja tagajärjel. Sõtta olid haaratud ka leedulased, kes sõltusid poolakate abist ja pidid 1569. aastal nõustuma Poola-Leedu reaaluniooniga, mis võttis neilt ära suure osa nende seni säilinud iseseisvusest. Niisiis tähistavad aastad 1558, 1561 ja 1569 olulist pööret. Kuna meie käsitluses paneb see teatava punkti, vaatleme reformatsiooni koos eelneva ajavahemikuga. Viimase võiks küll peaaegu niisama õigustatult paigutada varauusaja alla, sest võrreldes keskajaga tõi reformatsioon kaasa väga olulisi muutusi mitte üksnes religiooni ja kiriku vallas, vaid ka kultuurilises ning isegi poliitilises ja sotsiaalses elus. See kehtib ennekõike Liivimaa kohta, ent reformatsioon andis tugevaid impulsse ka Leedule, mida me tunneme kui katoliiklikku maad. Baltimaadele tähendasid aga nii Vana-Liivimaa väikeriikide lagunemine kui ka Poola-Leedu reaalunioon sedavõrd suuri murranguid, et ajalookirjanduses on need kinnistunud vastavate epohhide piiridena. Käesolev raamat lähtub sellest periodiseeringust.