Читать книгу Baltimaade ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 3

Esimesed inimesed ilmusid Baltimaadele jääaja lõpul. Umbes 10 500. aasta paiku eKr, kui Põhja-Eestit kattis alles jää, tulid lõuna pool asuvale ja juba jääst vabale Leedu alale põhjapõdrakütid. Mõne aja pärast elasid küttide ja korilaste salgad ka Läti aladel ja lõpuks Eestis.

Aga otsustavat mõju Baltikumi rahvaste tekkele avaldas alles hilisem uute hõimurühmade sisseränne. Alates IV aastatuhandest eKr levis Baltikumis kammkeraamika kultuur ja III aastatuhandel järgnes sellele nöörkeraamika. Kui kammkeraamika viljelejad olid kütid ja korilased nagu vanem elanikkondki, siis nöörkeraamikud asusid tegelema põllunduse ja loomakasvatusega. Kammornamendiga keraamika oli esindatud laial alal Läänemere idakallastel ja selle kultuuri kandjaid peetakse läänemeresoome rahvaste esivanemaiks. Viimaste hulka kuuluvad soomlased ja karjalased, meie poolt vaadeldavale alale asunud eestlased ja liivlased ning muud rahvad Venemaa põhjapiirkonnas. Läänemeresoome keeled on osa soomeugri keelepuust, mille ühe haru moodustab ka ungari keel. Selle haralise keelepuu ürgrahvas elas Uuralist lääne pool.

Erinevalt soomeugrilastest kuulusid nöörkeraamikaga tegelevad uustulnukad keeleliselt indogermaani keelkonda. Keeleharu, mida nad esindavad, nimetatakse alates 19. sajandist balti keelteks. Vanad veekogude ja kohanimed viitavad sellele, et balti keelte kõnelejad asustasid suurt maa-ala alates Parsęta jõest Pommeris kuni Volga ülemjooksuni, lõunas kuni hilisema Kiievi lähiümbruseni. Ent slaavi ekspansiooni tagajärjel hakkasid idapoolsed baltlased alates 6. sajandist pKr üha enam assimileeruma; läänebalti keelerühma kuulunud preislased, kelle Saksa ordu alistas 13. sajandil, sulandusid hiljem Ida-Preisimaa uude saksa hõimu. Balti rahvastena jäid nüüd järele vaid lätlased ja leedulased.

Läti rahvas tekkis siiski alles muinasläti hõimude latgalite, semgalite ja seelide 17. sajandini kestnud ühtesulamise tulemusena. Sellesse sarnastumis- ja sulandumisprotsessi olid haaratud ka läti hõimudega suguluses olevad kuralased ja läänemeresoomlastest liivlased. Teisalt assimileerus osa semgalitest, seelidest ja kuralastest keskaja jooksul oma lõunapoolsete naabrite leedulastega.

Maanimi „Leedu” tähistas algselt vaid väikest maa-ala Nemunase keskjooksu ja Nerise jõe vahel. Hiljem sai sellest aga Leedu riigi süda. Esimesed tõendid maanime „Leedu” kasutamise kohta pärinevad aastast 1009. Tolle aasta „Quedlinburger Annales” teatab, et saksa misjoni peapiiskop Brun von Querfurt suri Russi riigi ja Litua piiril märtrisurma. Esmamainimise tuhande aasta juubelit tähistati Leedus 2009. aastal arvukate üritustega.

Seniöeldust nähtub, et seda regiooni või neid kolme riiki tähistavat nimetust „Balti” tuleb eristada „baltist” keelelis-etnilises tähenduses (st eestlasi ja liivlasi kaasa arvamata). Ent samas võib nimetust „Balti” kasutada kogu Läänemere ja selle äärsete alade kohta. Esimest korda jutustas Läänemerest kui Mare Balticum’ist Bremeni Adam juba 11. sajandil oma Hamburgi kirikuajaloos („Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum”); sama mõiste esineb muu hulgas ka ingliskeelses väljendis Baltic Sea. Selle geograafilises mõttes ulatusliku kujutluspildi järgi asuvad Eesti, Läti ja Leedu „Ida-Baltikumis”.

Järgnevalt võetakse vaatluse alla Baltikumis valitsenud olud viimastel sajanditel enne Läti ja Eesti alade vallutamist sakslaste ja skandinaavlaste poolt resp. enne Leedu oma riigi teket. Baltikumi ajaloo tavapärase periodiseeringu kohaselt pöörame seega pilgu nooremale rauaajale (9.–12. sajand). See on vajalik, kui tahetakse anda hinnang murrangule, mille tõi kaasa 13. sajand. Lisaks arheoloogilistele tõenditele saab tollaste, eriti 1200. aasta paiku valitsenud olude käsitlemisel juba kasutada üht kroonikat. Silmas on peetud Liivimaa kroonikat („Chronicum Livonia”), mille pani aastatel 1225–1227 kirja Magdeburgi lähistelt pärit preester Henrik (Läti Henrik ehk Heinrich von Lettland).

Henrik saabus Liivimaale 1205. aastal, võttis osa sealsetest lahingutest ja sai latgalite hingekarjaseks. Ta ei kirjelda mitte ainult iseenda läbielamusi, vaid kohalolnute jutustuste põhjal ka sündmusi ja olusid 12. sajandi lõpupoole.

1200. aasta paiku oli eestlaste käsutuses enam-vähem seesama eluruum mis praegugi, ent Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel valitses oluline keeleline ja kultuuriline erinevus. Liivlased asustasid Daugava alamjooksu ja Koiva (Gauja) jõe äärseid alasid, kuhu nad olid Kuramaa põhjaosast vähehaaval tulnud alles alates 10. sajandist. Kuralased seevastu olid suundunud põhja poole ja elasid seal hajali koos sinna paikseks jäänud liivlastega. Kuralaste alad kulgesid piki tänase Läti ja Leedu piiridesse jäävat Läänemere kallast, lõunas kuni Nemunase alamjooksuni. Läti hõimudest asustasid latgalid suurt ala põhja pool Daugavat, semgalid ja väike seelide hõimuliit elasid aga lõuna pool jõge. Leedu hõimude asualal olid juba eristatavad kaks suurt üksust – aukštaidid (kõrgmaalased) idas ja žemaidid (madalmaalased) läänes.

Eestis ja Lätis elas ühel ruutkilomeetril keskeltläbi 2,5 inimest, paiguti erakordselt viljakate muldadega Leedus umbes 3 inimest. Saksamaal seevastu elas juba 1000. aasta paiku ligikaudu 10 inimest ruutkilomeetril. On arusaadav, et rahvastiku väiksem tihedus andis Baltikumis vähemal määral impulsse tööjaotusele ja linnastumisele. Baltikumi asunduste üldpildi juurde kuulusid linnused, millest osa oli ümbruskonna elanike pelgupaigaks üksnes neid ähvardava ohu korral, aga enamjaolt elati linnustes alaliselt ja sinna ehitati tavalisi maju ja majapidamishooneid. Isandate elupaigaks olid linnused veel harva. Linnuste läheduses asusid muud kindlustatud või avaasulad ja maal olid hajali väiksed külad ja asundused. Valdavaks majandusharuks oli kõikjal põllundus. Mis puutub käsitöösse, siis seal oli spetsialiseerumine piiratud. Laialt levinud oli rauasulatus. Sellest tulenevalt oli eriliselt arenenud ka sepakunst. Silmapaistvatest ehitustehnilistest oskustest annavad tunnistust puidust kaitserajatised linnusevallidel. Mördiga laotud kiviehitisi ei tuntud.

Skandinaaviamaade ja Ida-Baltikumi vahel oli kaubandussuhteid juba iidsetest aegadest saadik. Umbes aastatel 650–850 paiknesid Kuramaal Grobiņa lähistel rootslaste ja ojamaalaste asundused, mis mängisid tähtsat osa merevaiguga kauplemisel. 10. sajandist 12. sajandi keskpaigani oli kuralaste lõunapoolsete alade (tänane Leedu) oluliseks kauplemiskohaks Palanga. Ent kõige tähtsam kohtumispaik oli semgalite ja liivlastega asustatud Daugmale, umbes 30 kilomeetri kaugusel Daugava suudmest. Mis puudutab liivlasi, siis viitavad nende eriti intensiivsele kaubanduslikule tegevusele ka mujal kalmetest leitud kaalud ja kaaluvihid. Kaugkaubanduslikest sidemetest annavad tunnistust ka arheoloogilised leiud Daugava äärest Jersikalt. Peale selle olid Daugmale, Palanga ja Jersika ka käsitöönduse keskused. Oma erilise komplekssusega paistab silma Jersika, arvestades tema lisarolli väikevürsti residentsina – seda küll alles alates 12. sajandist. Midagi nende keskustega võrreldavat ei esinenud ei tollastel Leedu aladel ega Eestis. Isegi sellistes hilisemal ajal tähtsates linnades nagu Tallinn ja Tartu oli vaid hooajaliselt kasutatavaid kauplemiskohti, mis asusid sealsete linnusevallide jalamil.

Kui viikingiajal (800–1050) olid Baltikumi kauplema tulnud pärit eelkõige Kesk-Rootsist, siis 11. ja 12. sajandil said valdavaks ojamaalased. Kõikjal võeti kasutusele Skandinaaviast toodud relvad ja ehted ning sageli tehti neid kohalikes töökodades järele. See kehtis isegi Leedu kohta, millel polnud sel ajal otsest juurdepääsu Läänemerele ja mida varustati kaupadega Palanga ja Preisimaa kaudu. Ent kõige jõulisemalt avaldusid Skandinaavia mõjud jõukamate liivlaste juures.

Lisaks juba mainitud Skandinaavia toodetele tarniti Baltikumi üle Läänemere värvilisi metalle ja hõbedat kohalikule käsitööndusele, frangi mõõku, kalevit ja soola. Kui Araabia mündid jõudsid Balti regiooni tänu Euraasia viikingikaubandusele, esialgu üle Läänemere ja hiljem Russi riigist, siis Saksa ja Anglosaksi münte vahendasid 11. sajandil ojamaalased. Alates 11. sajandist jõudsid naaberriigist Russist Baltikumi ka pottsepatooted, ehted ja hõbedakangid. Kohalikud elanikud, kellest kaubanduses osalesid eeskätt hõimuaristokraatia esindajad ja suurtalunikud, pakkusid vastukaubaks karus- ja muid nahku, veiseid, vilja, vaha, mett, merevaiku ning ilmselt ka orje.

Lõviosa rahvastikust koosnes küll vabadest talupoegadest, ent nende kõrval oli ka mittevabu, kelle puhul oli valdavalt tegu sõjavangidega, teise osa moodustas ülemkiht, mille liikmeid nimetatakse Läti Henriku kroonikas vanemateks (seniores), suursugusteks (nobiles), paremateks (meliores) või rikasteks (divites). Kõige nõrgemalt oli sotsiaalne kihistus välja kujunenud eestlastel, seevastu leedulastel olid erinevused suured, nende seas kerkis esile ligi 1200 väikevürsti koos saatjaskonnaga. Ka läti hõimude, kuralaste ja liivlaste juures paistsid silma üksikud isikud, kes tegutsesid väejuhtidena. Eriti mõjuka liivlaste vanema Kaupo kohta ütleb Henrik isegi „nagu kuningas ja vanem” (quasi rex et senior). See krooniku ülepaisutatud sõnakasutus annab sarnaselt nii mõnegi teise Henriku väljendiga tunnistust tema ebakindlusest Baltikumi olude kirjeldamisel, sest need erinesid põhimõtteliselt Lääne-Euroopa feodaalsetest struktuuridest. Lembitu näol on ka Eestimaalt teada üks innukas Mõõgavendade ordu vastu võitleja ja silmapaistev väejuht. Kui Kaupo roll on tema varase liitumise tõttu sakslastega tänini vaieldav, siis Lembitust on seoses eestlaste kaasaegse rahvusliku liikumisega saanud kangelane.

Mainitud kaubandussidemete kõrval skandinaavlaste ja idaslaavlastega tekkis baltlastel nendega ka arvukaid sõjalisi konflikte. Juba enne viikingiaega ja iseäranis selle ajal tungisid rootslased ja taanlased sageli Baltikumi röövimise ja lunaraha väljapressimise eesmärgil, millest annavad tunnistust põhjamaade saagad ja arheoloogilised leiud – näiteks Skandinaavia nooleotsad Eesti linnustes. Pikaajalist andamitel põhinevat valitsemist ei suutnud skandinaavlased aga ilmselt mitte kunagi sisse seada. Viikingitele järgnenud ajal, 11. sajandist kuni 13. sajandi alguseni, said kuralased ja eestlased tublide meresõitjatena revanši röövretkedega Rootsi ja Taani rannikualadele.

Alates 10. sajandi lõpust tungisid Balti aladele ida poolt vene sõdalased, kel oli sama eesmärk mis skandinaavlastel. Algul võtsid neid sissetunge ette Kiievi idaslaavlaste riigi valitsejad; pärast riigi lagunemist üksikuteks vürstiriikideks astusid selles rollis üles Loode-Vene linnriikide Novgorodi, Pihkva ja Polatski võimukandjad. Kiievi suurvürst Jaroslav Tark suutis 1030. aastal küll rajada vene võimu tugipunkti kohta, kus asus eestlaste Toomemäe linnus, hilisem Tartu, kuid tolle Jurjevi kindluse – nime saanud Jaroslavi ristinime järgi – vallutasid eestlased tagasi juba 1061. aastal ja see jäi ainsaks näiteks venelaste veidi pikemast kohalolust mõnel Baltikumi alal. Venelaste hilisemale käitumisele heidab valgust „Esimene Novgorodi kroonika”, kus on 12. sajandi kohta ära märgitud üksteist novgorodlaste sõjakäiku eestlaste vastu. Ent eestlased andsid omalt poolt ka vastulööke ja olid 1200. aasta paiku võõra surve alt vabad, mis kehtib ka leedulaste kohta, kes alates 12. sajandi lõpust sooritasid vägagi sageli omapoolseid sissetunge loodevenelaste aladele.

Latgalite ja liivlaste olukord 12. ja 13. sajandi vahetusel oli teistsugune. Pihkva vürstid kogusid järjekindlalt andamit latgalite alal Tālavas, ülejäänud latgalite ja Daugava liivlaste juures tegi seda Polatski vürst. Lisaks olid Jersika ja Koknese vürstid lühiajaliselt sõltuvad Polatskist. Mis ajast eksisteerisid need kaks vürstiriiki, mille alla kuulusid latgalite ja seelide alad, ei ole päris selge. Mõlema riigi puhul on teada ainult ühe valitseja nimi – suurema riigi Jersika kohta Vissevalde ja Koknese kohta Vetseke. Mõlema valitseja puhul on teada ka vene nimevormid – Vsevolod ja Vjatško – ning sageli käsitletakse mõlemaid Polatski osastisvürstidena, kes olid ametisse määratud ülesandega kontrollida kaubandust Daugaval. Ent 13. sajandi algul olid vürstid Leedu mõju või surve all.

Mis puutub baltlaste religiooni, siis austasid nad taevast peajumalat (läti: Dievs, leedu: Dievas) ja tema kõrval, nii nagu germaanlasedki, piksejumalat (läti: Pērkons, leedu: Perkūnas). Tähtsal kohal oli ka päikese- ja kuukultus, samal ajal mängis soomeugrilastel, kellel olid küll samuti oma peajumalad, suuremat rolli hingestatud loodusobjektide austamine (näiteks puud ja kivid). Liivlaste kohta on Läti Henrikul tõendeid loomade ja inimeste ohverdamisest. Üldiselt olid tavaks põletusmatused ja hauapanused, Leedus maeti alates 10. sajandist üha sagedamini peremehi koos oma ehitud hobustega. See erines hilisematest kristlikest, panusteta matustest.

Osa teaduskirjandust paneb erilist rõhku Skandinaavia varasele misjonikavale. Bremeni Adami teatel tegi Taani kuningas Svend Estridsen (valitses 1047–1076) ühele Taani kaupmehele ülesandeks ehitada Kuramaale kirik ja umbes sada aastat hiljem, 1167. aasta paiku, pühitses Lundi peapiiskop Eskil Eestimaa piiskopiks Prantsusmaalt pärit tsistertslase Fulco. Ilmselgetest tulemustest ei saa nende abinõude puhul aga rääkida. Fulco puhul on kaheldav, kas ta jalg üldse Eesti pinnale astus.

Pisut rohkem teame õigeusu mõjudest Baltikumis. Arutelu väärivateks viideteks sellele on vene keelest läti ja eesti keelde laenatud kiriklikud väljendid (nt eestikeelne „rist” venekeelsest sõnast krest = rist), lisaks hauapanuste hulgast leitud vene risti kujulised ripatsid ning Baltikumi idaosas toimunud muutused matmisviisides. Iga tõendi üle eraldi võiks pikalt vaielda. Nii näiteks võisid ristikujulised ripatsid olla lihtsalt ehted ja tõenäoliselt kasutati neid ka amulettidena, pealegi leiti samadest haudadest ühtlasi ripatseid paganliku sümboolikaga. Tuleb silmas pidada, et üldiselt on üsna vähe näiteid vene õigeusu kiriku innuka misjoni kohta keskajal. Ent kindel on see, et Jersikas oli õigeusu kirik ja suure tõenäosusega olid sellised jumalakojad nii Tartus kui ka Kokneses. Tartus ehitati üks kirik Vene garnisonile, seevastu Jersikas, Kokneses ja võib-olla veel kusagil võis teatud hulk kohalikke elanikke (eriti latgaleid) õigeusku üle minna.

Kui naaberriikides Poolas ja Russi riigis lasksid sealsed valitsejad hertsog Mieszko I ja suurvürst Vladimir Püha juba 10. sajandi teisel poolel oma rahvad ristida, siis killustunud Baltikumis puudus 1200. aasta paiku tugev võim, kes olnuks kristlikust religioonist huvitatud ja suutnuks selle sisse viia. Ristiusustamise peaaegu täielik ärajäämine viis selleni, et Eestist ja Lätist, aga juba ka Leedust, said 13. sajandil lääne misjoni ja vallutusiha sihtmärgid.