Читать книгу Baltimaade ajalugu - Karsten Brüggemann - Страница 4

Sakslastel õnnestus suhteliselt hilja, alles seoses idakolonisatsiooniga, kätte võita vahetu ligipääs Läänemerele, sest alates varasest keskajast elasid mere edelakaldal slaavi hõimud. Kuni 12. sajandi keskpaigani puutusid saksa kaupmehed Läänemere-maailmaga otseselt kokku üksnes külaskäikudel slaavi proto- ehk eellinnadesse Vana-Lübeckisse ja Wolinisse (Szczecini lahe ääres). Ent kui Schauenburgi krahv Adolf II ja tema järel uue hooga Baieri ja Saksimaa hertsog Heinrich Lõvi, vastavalt 1143. ja 1159. aastal, rajasid Lübecki linna, lõi Saksa meresõit kiiresti õitsele, kusjuures Ojamaa kui kaubanduskeskus oli esialgu tähtsaimaks sihtkohaks. 1161. aasta paiku rajasid Rooma riigi kaupmehed niinimetatud Ojamaa Ühingu (Gotländische Genossenschaft), mida tavapäraselt peetakse Hansa Liidu sünniks. Saksa kaupmehed asusid peagi püsivalt Ojamaale elama ja moodustasid edaspidi valdava osa Visby elanikkonnast.

Peagi sõitsid varase Hansa kaupmehed koos skandinaavlastest ojamaalastega Läänemere idarannikule ning mööda Daugavat üles Polatskisse ja Smolenskisse, nii nagu nad juba 1160. aastatest alates olid neile järgnenud kõige tähtsamasse vene kaubanduskeskusesse Novgorodi. Ent sealsete Vestfaali müntide leidude põhjal võib järeldada, et Liivimaal Daugava suudmealal ja Saaremaal hakkas saksa kaubandus hoogsalt arenema alles 1180. aasta paiku ja eriti aastast 1190. Läti Henriku kroonikas on tõendeid saksa kaupmeeste talvitumisest Daugava alamjooksul 12. sajandi lõpul. Nad lõikasid kasu sellest, et said idakaupu – sealhulgas tiheda talvekarvaga karusnahku – kohale toimetada kelkudega.

Saksa kaupmeeste kaudu jõudsid teated Ida-Baltikumi hõimude paganlusest ka Lübecki lähedal asuvasse Segebergi augustiinlaste-koorihärrade kloostrisse (Augustiner-Chorherren-Stift), kus hoiti eriliselt au sees kloostri asutaja, Holsteini slaavlaste apostli Vizelini mälestust. Sellega on seletatav, et koorihärra Meinhard purjetas 1180. aasta paiku koos kaupmeestega Segebergist Daugavani, et alustada misjonitegevust liivlaste Ükskülas (Ikšķile). Enne minekut oli ta hankinud vajaliku loa ka Polatski vürstilt, kelle ees liivlastel oli maksukohustus. Aegamööda kogunes Meinhardi ümber ka toetajaid, kelle seas paistis silma tsistertslaste ordu munk Theoderich. Kui oluline osa selles ettevõtmises oli Bremeni peapiiskopil ja tema vanal misjonitraditsioonil, selle kohta ei anna allikad täpset vastust. Ilmselt mängis siin suurt rolli kaupmeeste poolt toetatud segeberglase isiklik innukus. Igatahes pühitses Bremeni peapiiskop Hartwig II Meinhardi 1186. aastal liivlaste piiskopiks. Kui esialgu pidas misjonär jumalateenistust puukirikus, siis nüüd rajati Ükskülasse nii-öelda piiskopkonna toomkirikuks ühelööviline romaani stiilis kivihoone.

Meinhardi misjoni edusammud olid siiski väga väiksed. Seejuures üritas ta liivlasi uude usku meelitada ka konkreetsete soodustustega. Tänu tema ettepanekule ja vahendamisele rajasid Ojamaa ehitusmeistrid Ükskülasse ja Daugava saarele Holmile (Mārtiņsalale) kaitseks leedulaste vastu kivikindluse, mis oli täiesti uut liiki kindlustus Ida-Baltikumis, kus seni tunti vaid puitmuldrajatisi. Liivlased aga ei pidanud pärast kindluste valmimist oma varem antud ristimistõotusest kinni. Üha uute pettumuste järel tahtis piiskop Meinhard maalt lahkuda, kuid suri seal 1196. aastal. Selle esimese saksa misjonäri tegevus hilisema Liivimaa pinnal paistis silma oma rahumeelsuse poolest.

Teise tee valis tsistertslane Theoderich, kes tegi misjonitööd Koiva jõe ääres. Tema ordu rajaja – Clairvaux’ Bernard – oli propageerinud 1147. aasta sõjakäiku vendide vastu, mis oli ristisõdade praktika Põhja-Euroopasse kandnud. Theoderichi puhul tuleb märkida, et 1197. aastal liitus ta Rootsi jarli Birger Brosaga sõjaretkeks kuralaste vastu (ja pärast seda, kui Rootsi laevastik oli ühe tormi järel Virumaa randa triivinud, ka eestlaste vastu). Peale selle võttis ta osa Mõõgavendade ordu rajamisest, mille eesmärk oli võitlus paganatega. Katsetel liivlasi ristiusku pöörata lootis Theoderich edu saavutada, võites kõigepealt enda poole liivlaste vanemad.

Tsistertslane oli ka Berthold, endine Loccumi kloostri abt, kes pühitseti 1196/1197. aasta talvel Bremenis Meinhardi järeltulijaks. Võitluseks liivlastega, kes pidasid kinni oma usust ja tavadest, hankis ta Roomast ristisõja bulla, paavsti korralduse pattude andekssaamise kohta osavõtu eest võitlusest paganlusega. Bertholdi moodustatud ristivägi koosnes saksidest, vestfaallastest ja friisidest. Ent Berthold langes juba 1198. aastal, esimesel sõjakäigul liivlaste vastu. Järgmisel aastal pühitses Bremeni peapiiskop Hartwig II liivlaste piiskopiks oma poolõe poja Albert von Buxhövedeni. Tutvunud olukorraga oma piiskopkonnas, värbas Albert Põhja-Saksamaalt võitlejaid järgmise ristisõja tarvis. Tema sõjaväe jõudmisega Daugava suudmesse aastal 1200 algas selle maa möödapääsmatu vallutamine, millega käis kaasas elanike sundristimine.

Tänase Eesti ja Läti alade vallutamine Saksa ja Taani võimude poolt kulges dramaatiliselt ja kestis (mitmete tagasilöökidega) kuni 1290. aastani. Sakslaste poolel võtsid sõjategevusest osa enamasti üheks aastaks maale tulnud ristisõdijad, peale nende Liivimaal asutatud Mõõgavendade ordu ja alates 1237. aastast seal tegutsenud Saksa ordu rüütelvennad, lisaks saksa vasallid ja kodanikud, kes olid vallutatud maal aja jooksul paikseks jäänud. Lõpuks läksid lahingusse ka kaupmehed, kes viibisid tekkivates Liivimaa linnades vaid ajutiselt. Kõigepealt allutati liivlased, suuremalt jaolt 1207. aastaks, seejärel liitus suur osa latgalitest vabatahtlikult sakslastega, ja 1208. aastal algas võitlus eestlaste vastu. See kestis 1227. aastani, ehkki aastal 1219 maabus Eestis Taani kuningas Valdemar II ja võttis sellele järgnenud ajal suure osa Põhja-Eestist oma valdusse. Kõige kauem panid vastu kuralased ja semgalid.

Pärast võitu kohalike sõjameeste üle võeti vastavas paigas alati ette massiline ristimine. Usuline õpetus pidi järgnema hiljem, seda enam, et esialgu oleks kohalike juurde jäämine tähendanud tõsist ohtu vaimulike elule. Nüüdsest olid alistatud elanikud lisaks kümnise maksmisele, kindluse ehitamisele ja muudele kohustustele sunnitud kutse peale sõtta minema. Nii võttis maa järkjärgulisest vallutamisest osa ka juba ristitud kohalik rahvas. Väärtuslikus allikas vallutuste ajajärgu kohta, umbes 1290. aastal keskülemsaksa keeles kirja pandud „Liivimaa vanemas riimkroonikas”, väljendab autor, üks Saksa ordu vend, lihtsates värssides korduvalt oma rõõmu tolle kristlastevahelise koostöö üle. Näiteks ütleb ta ühe sõjakäigu kohta, mille ordumeister korraldas ikka veel paganlike kuralaste vastu, järgmist:

Käskjalad said läkitatud lätlaste järele ja Liivimaale. Kristlased sõitsid meelsasti kaasa, see oli neile vanast ajast harjumuseks. Piiskoppide ja kuninga vasallidele anti retkest teada. Nad ratsutasid meelsasti sinna mitme toreda väehulgaga.¹

„Lätlaste” all mõeldakse siin latgaleid, „kuninga vasallide” all Taani kuninga alamaid Põhja-Eestis. Ainuüksi see lühike lõik lubab aimata, et kroonik soovis juhtunust anda positiivse pildi, ehkki mõnes teises lõigus ei ilusta ta sugugi ka võitluste julma reaalsust.

Saksa ja Taani võitlejad olid hästi motiveeritud. Tegemist on ju veel ristisõdade ajajärgu ja selle kasvanud religioossusega. Võitlust paganate vastu peeti oma panuseks võitluses kuradi maailmaga. Ülal tsiteeritud riimkroonik räägib korduvalt Saksa ordu vendade rõõmsast valmisolekust minna märtrisurma. Kindlasti tahab kroonika sellist eeskuju väärivat hoiakut propageerida, ent neis sõnades peegeldub ka tolleaegsete fundamentaalsete võitlejate tegelik hoiak. Kroonika järgi lausus ordumeister pärast üht ohtrate kaotustega lahingut:

Kui kõiki neid vendi leinama peaks, kes Liivimaal on maha löödud, oleks see tõesti väär. Nii mõnestki tublist kangelasest saab Jumala sulane, kes oma hinge seal päästab ja taevariiki sõidab […]²

Religioossete motiivide kõrval oli Baltikumi vallutajatel mitmeid muidki ajendeid. Piiskop Albert von Buxhövedenit, kes pani aluse saksa võimupositsioonile Liivimaal, tõukas – lisaks soovile ilmaliku valitsemise abil misjonitegevust kindlustada – ilmselt tagant ka poliitiline auauhnus. Taani kuningale, kes püüdles Läänemere impeeriumi rajamise poole, oli Põhja-Eesti üheks tugipunktiks teiste kõrval. Ristisõdijatest, kellest paljud kuulusid Põhja-Saksamaa alamaadli hulka, sai aga nii mõnigi endale lääni ja see väljavaade mängis oma osa ittamineku otsuse langetamisel. Kaupmehed, kes olid kuralaste ja eestlaste kallaletunge kogenud nii merel kui ka maanteedel, pidid olema huvitatud saksa valitsejate võimuletulekust, sest see tagas neile turvalisuse kauplemisel. Lõpuks andsid rüüstamised ja inimröövid võitlejatele ju ka võimaluse, mille ärakasutamise juures tundsid süümepiinu ilmselt väga vähesed. Kui kohalikud alla ei andnud, sai peaaegu reegliks, et mehed tapeti ning naised ja lapsed võeti vangi – „auga”, arvab meie riimkroonik. Tollal (ja kuni varauusajani) sõdisid Põhja-Euroopas julmalt kõik osapooled.

Nagu oli näha juba Meinhardi näitest, esines Liivimaal ka rahumeelseid katseid misjonit läbi viia ja heatahtlikku suhtumist kohalikesse. Olgu mainitud, et piiskop Albert püüdis saavutada üksmeelt venelastega, peamiselt läti ja vene vürstidega Jersikas ning Kokneses. Nii sõlmis ta 1205. aastal, leedulastest lähtuva ühise ohu taustal, Koknese vürsti Vjatškoga lepingu, mis pidi kindlustama kooseksisteerimise. Ent kui Daniel von Lennewarden, üks Alberti esimesi vasalle, käitus Vjatško suhtes agressiivselt, oli viimane sunnitud 1208. aastal oma väiksest vürstiriigist lahkuma, mis näitab vägivalla otsustavat osa tolleaegsetes suhetes.

Kohalike rahvaste vastupanu tulenes nende igati loomulikust soovist olla sõltumatu. Nad ei tahtnud kanda võõraste poolt peale pandud maksukoormat ega loobuda oma usulistest tõekspidamistest ning õiguslikest tavadest. Seejuures said nad sõjalist abi leedulastelt ja üksikjuhtudel ka venelastelt. Nii toetas Novgorod juba suures osas alistatud eestlasi 1223. aastal ülestõusus sakslaste ja taanlaste vastu. Ent endiselt tuli märksa sagedamini ette novgorodlaste ja pihkvalaste sõjakäike Ida-Baltikumi hõimude vastu, seejuures püüti kohalikke elanikke nüüd röövimise ja maksude väljapressimise kõrval ka teatava määrani alistada. Nii konkureerisid venelased vähemalt osaliselt sakslaste ja taanlastega võitluses Baltikumi pärast. Teisalt tungisid sakslased, eriti 1240.–1241. aastal, Novgorodi suunas, kavatsusega vallutada Loode-Venemaa alad. Tollastest vastuseisudest Baltikumi piirkonnas on kõige tuntum venelaste lahing Saksa orduvendade ja eestlastega Peipsi jääl 1242. aastal. Ehkki Novgorodi vürst Aleksander Nevski kohtas vaid suhteliselt väikest arvu vastaseid, kelle ta alistas, on seda sündmust Vene ajaloopildis mütologiseeritud, kujutades seda kui suurt võitu sissetungijate üle. Saksa-Vene konfliktide kõrval esines 13. sajandil ka vastastikust toetamist, näiteks juba 1210. aastal sakslaste ja pihkvalaste ühises tegutsemises eestlaste vastu. Eesti ajaloolane Anti Selart on ühes põhjalikus uurimuses näidanud, et Liivimaa ja Loode-Venemaa moodustasid tollal ühise tegutsemisruumi. Seejuures suhtusid liivlased õigeusklikesse venelastesse põhimõtteliselt nagu kristlastesse. Igal juhul sai Liivimaa sisemistes lahkhelides ühe populaarse vahendina poleemikas tavaks heita Vene poolelt toetust saanud vastasele ette üksmeelt uskmatutega.

Tõeliselt ohtlikeks, kristlikku Liivimaad korduvalt ähvardavateks vastasteks jäid leedulased. Ühele Leetu tunginud kristlikule vaenuväele, kuhu kuulusid mõõgavennad, muud ristisõdijad ja Pihkva venelased, tõid leedulased 1236. aastal Saule all kaasa nii valusa kaotuse, et Mõõgavendade ordu ei saanud tegevust jätkata. Ellujäänud orduvennad võeti vastu 1190. aastal Pühal maal rajatud Saksa ordu uude Liivimaa harusse. Saaremaa eestlased ja alates 1230. aastast järk-järgult alistatud kuralased raputasid pärast Saule lahingut saksa valitsejad oma turjalt maha. Samuti viis leedulaste suur võit Saksa ordu üle Kuramaal Durbe all 1260. aastal selleni, et saarlased, kuralased ja semgalid tõusid sakslaste vastu üles. Läks aega, enne kui leedulaste poolt toetatud kuralased 1267. aastal lõplikult alistati, ja alles 1290. aastal allutas Saksa ordu oma võimule semgalid. Üks osa Kagu-Latgalest läks alles 1312. aastal Polatski võimu alt lõplikult Saksa ordule üle.

Iseenesest üsna väike hulk sakslasi ja taanlasi koos oma kohalike abilistega saavutas pärast pikka võitlust edu põhiliselt tänu sellele, et Ida-Baltikumi hõimud olid killustunud ja nende järgjärguline alistamine osutus võimalikuks. Siinjuures tegutsesid katoliiklikud jõud pärast esialgseid konflikte sakslaste ja taanlaste vahel sageli ühiselt. Mõistagi mängis oma osa ka lääne sõjameeste tehniline üleolek relvastuses. Vapratel liivlastel, lätlastel ja eestlastel polnud nende ambudele, soomusrüüdele ja piiramismasinatele midagi võrdväärset vastu panna.

Vastupanu, mida Baltikumi hõimud 13. sajandil osutasid, tuleks hinnata kui võitlust oma vabaduse eest. Aga kas sellega on nende vastaste kohta kõik ära öeldud? Kristluse sügavama mõistmise ja sellest lähtuvate moraalsete arusaamade kohaselt on tollane mõõgamisjon mõistagi taunitav. Ent Liivimaa toonaste sündmuste üle ei tohiks otsustada üksnes tänaste mõõdupuude järgi, sest toimunu vastab tollastele käitumismustritele. Üheaegselt sakslastega ja juba enne neid võtsid ristisõdu Läänemere piirkonna idaosas ette ka skandinaavlased. Esimene Rootsi ristisõda paganliku Soome vastu toimus tõenäoliselt juba 1155. aastal.

Ka Saksa-Skandinaavia vallutuste tagajärgi kohalike elanike jaoks tuleb vaadelda diferentseeritult. Kohalikke ei jäetud mitte täielikult õigustest ilma, sageli sõlmiti nendega alistumislepingud ja pikka aega säilitasid nad oma isikliku vabaduse ning omandi, samuti õiguse relva kanda. Talupoegadelt nõuti küll kõrgeid andameid ja tööd, muu hulgas linnuste ja kirikute ehitamisel, kuid nende materiaalne olukord ei olnud väga hull. Ent alates 15. sajandist olid talupojad siiski pärisorjad, 1507. aastal kaotasid nad ka relvakandmise õiguse. Sotsiaalses ja majanduslikus mõttes ei erinenud nende olukord põhimõtteliselt saksa ja muude talupoegade omast Elbest ida poole jäävatel aladel, kus nagu Liivimaalgi kujunes välja teoorjusel põhinev mõisamajandus.

Ent samas tähendasid 13. sajandil tekkinud võimusuhted kohalikele elanikele siiski katastroofi, mis tabas nii üksikisikuid kui ka hõimude ja rahvaste elukäike. Neile suruti peale sõltuvus võõrastest ja vastumeelsed elutingimused. Nad olid kaotanud oma ülemkihi, kelle ellujäänud liikmed sulandusid talurahvasse või saksa vasallkonda. Alles 19. sajandi teisel poolel said eestlased ja lätlased asuda iseseisva poliitilise enesemääramise teele. Ent nende keel ja rahvuslus ei sattunud siiski ohtu, sest juurdetulnud sakslaste arv oli väike.

Liivimaa vallutamine sakslaste ja taanlaste poolt viis paljude väikeriikide tekkimiseni, millel oli iseseisev valitsus, sõltumatu välispoliitika ja oma sõjavägi. Esimese otsustava sammu selles suunas tegi juba piiskop Albert von Buxhöveden, kes asutas 1201. aastal Riia linna – kui oma residentsi, kirikliku keskuse, sõjalise tugipunkti ja kauplemiskoha – ning tegi samal ajal algust vasallidele maade läänistamisega. Niisiis püüdles Albert ka ilmaliku võimu poole. See oli tema jaoks arusaadav käitumine, sest Saksamaal olid paljud piiskopid varemgi omandanud ka ilmaliku võimu aladel, mis allusid juba nende vaimulikule jurisdiktsioonile, kuid ei pruukinud ilmtingimata kokku langeda nende diötseesiga ehk ainult vaimuliku võimu alla kuuluvate valdustega – niisiis olid neist saanud vürstpiiskopid. Oma võimu seadustamiseks andis Albert piiskopkonna üle Saksa kuningale ja Švaabimaa keisriks designeeritud Philippile, et too selle talle siis sealsamas läänistaks. See toimus 1207. aastal ühel õuepäeval kas Sinzigis või Gelnhausenis.

1220. aastatel tekkis Liivimaale veel kaks vürstpiiskopkonda. Albert nimetas oma venna Hermanni esmalt Lihula piiskopiks ja pärast seda, kui sakslased olid Tartu vallutanud (1224), Tartu piiskopiks. 1225. aastal suutis Hermann veenda kuningas Heinrich VII andma regaale nii temale kui Albertile, nende piiskopkondi aga hakati nimetama „markideks”, niisiis keisririigi piirialadeks. 1228. aastal, pärast seda, kui Saaremaa oli alistatud (1227), lisandus Saare-Lääne piiskopkond, mis asus osaliselt saartel, osaliselt Mandri-Eestis. Ka sealne esimene piiskop Gottfried võttis oma piiskopkonna Heinrich VII-lt vastu läänina. Kõigil neil juhtudel tuli algatus läänistamiseks Liivimaa poolt ja selle tagajärjeks ei olnud Saksa riigi poolne võimuhaaramine. Hilisemad allikad aga kinnitavad, et liivimaalased pidasid end Saksa-Rooma keisririigi alamaiks ja teised võimud tunnustasid keisri ülemvõimu nende üle.

Juba aastal 1207 nõudis Mõõgavendade ordu Riia piiskopilt oma valitsuse alla ühe kolmandiku igast juba võidetud ja veel vallutatavast maast. Ta sai selle osa mitte ainult Riia diötseesist, vaid hiljem pisut teises mahus ka Tartu ja Saare-Lääne diötseesidest. Piiskopid jäid ka vastavate ordualade ülemkarjasteks; ülejäänud piiskopkondi, kus piiskoppide käes oli nii vaimulik kui ka ilmalik võim, nimetati stiftideks, nagu Saksa-Rooma riigis tavaks.

Mõõgavendade ordut juhtisid ordumeister ja üldkapiitel, kes osales oluliste otsuste langetamisel. Ordu võim toetus kuuele konvendilinnusele Riias, Tallinnas, Võnnus (Cēsises), Viljandis, Siguldas ja Aizkraukles, mis olid nii sõjalise kui ka majandusliku võimu keskused. Üks ordu probleeme oli see, et tal polnud Saksamaal piisavat baasi võitlejate värbamiseks. Seetõttu üritati mõõgavendi juba alates 1230. aastate algusest ühendada Saksa orduga, mille arengule olid tugevalt kaasa aidanud paavstid ja Hohenstaufenid ja mis tegutses tol ajal aktiivselt naabruses asuval Preisimaal. Ent Saksa ordu kõhkles Liivimaa soovidele vastu tulemast, sest tal tuli pidada ettenägematu pikkusega võitlust preislastega ning Liivimaal olid konkurendid piiskoppide ja nende vasallide näol juba positsiooni sisse võtnud. Pealegi oli Mõõgavendade ordul, kelle koha Saksa ordu pidi üle võtma, teataval määral kohustus piiskoppidele kuuletuda. Kahe ordu ühinemine sai viimaks teoks, kui mõõgavennad olid saanud leedulastelt 1236. aastal ülalmainitud valusa kaotuse lahingus, kus langesid ordumeister Volquin ja ligikaudu viiskümmend orduvenda – peaaegu pool nende koguarvust. Juba järgmisel aastal kuulutas paavst Gregorius IX Viterbos välja ellujäänud mõõgavendade liitmise suuremate ordudega ja varsti pärast seda siirdus kuuskümmend Saksa ordu rüütlit Liivimaale. Liivimaa orduriik jäi Saksa orduriigist Preisimaal põhilises osas sõltumatuks, kuigi Preisimaal Marienburgis (Malbork) oli alates 1309. aastast ametis ordu kõrgmeister, samal ajal kui Liivimaal oli vaid maameister.

Saksa ordu Liivimaa haru mängis kuralaste alistamisel märkimisväärselt suurt rolli ja paavsti legaat Guillelmus Modenast andis ordule 1245. aastal kaks kolmandikku Kuramaast, äsjaloodud Kuramaa stiftile seevastu jäi vaid üks kolmandik. Seega võeti eeskuju Preisimaast, kus piiskoppide valduses olid vaid suhteliselt väiksed alad. Preisi piiskopkondade (v.a Ermland) eeskujul olid piiskopid koos Kuramaa toomkapiitli liikmetega ühtlasi ka Saksa ordu preestervennad, niisiis sellega liitunud. Sel moel tekitatud sõltuvuse tõttu ordust polnud Kuramaa piiskopkonnal tollal iseseisvat poliitilist tähendust.

Liivimaal ei võidelnud võimu pärast mitte ainult need neli mainitud stifti ja orduriik, vaid pärast 1219. aastat, mil kuningas Valdemar II oli alustanud Põhja-Eesti vallutamist, oli lisandunud ka üks Taani valdus. Selle Taani territooriumi üle valitses kuninga asehaldur, kes resideeris eestlaste Lindanise linnuse kohale rajatud Toompea lossis. Asehalduriteks olid sel valdusel enamasti taanlased, aga vasallid olid suuremalt jaolt pärit Põhja-Saksamaalt. Viimased moodustasid peagi korporatsiooni, kellel oli juba 1284. aastal oma pitsat. Piiskopid, kelle Taani kuningas Tallinnas ametisse määras, allusid Lundi peapiiskopkonnale ja vastavalt Taanis valitsenud korrale ei olnud neil oma territooriume.

Kõigi maahärrade kohta kehtis kord, et nende sissetulekud koosnesid kümnisest või seda asendavast maksust ja talupoegadest alamate kohtumaksudest. Esialgu elasid vasallid maahärrade linnustes ja said talupoegade maksudest oma osa kätte, umbes 1270. aastast võisid nad kaaluda neile ette nähtud maa-alale elama asumist ja sealsete talupoegade tööjõu kasutamist. Piiskopid, kes olid oma ilmalikult valitsetava territooriumi ülemhaldurid, määrasid vastavaks piiratud ajavahemikuks ametisse „stiftifoogtid”, kelle nad värbasid oma arvukate vasallide seast. Linnused ja maahärrade isiklikud majapidamised täitsid piirkondlike halduskeskuste ülesannet ja neid juhtisid haldusametnikud, Saksa ordu puhul linnuses elavad komtuurid või foogtid, niinimetatud käsknikud.

Vallutuste ja maa jagamise tulemusena kuulus ordule 13. sajandi lõpul Liivimaal umbes 55 000 km² suurune ala. Riia stift (alates 1255. aastast peapiiskopkond) seevastu hõlmas vaid veidi rohkem kui 18 000 km², Tartu stifti alade suurus oli 9600 km², Saare-Lääne stiftil oli see 7600 km² ja Kuramaa omal 4500 km². Taani kuninga Eestimaa hertsogkonna pindala oli 12 000 km². Sellesse lõdvalt seotud riikide kogumisse olid sisemised konfliktid sisse kirjutatud. Sellegipoolest püsis Vana-Liivimaa riikide kooslus muutumatuna kuni 16. sajandi keskpaigani, kui jätta kõrvale Taani kuningriigi Eestimaa hertsogkonna müümine ordule.

Keskaegsel Liivimaal oli kakskümmend linna. See arv tundub väike, kui võrdleme seda ligikaudu saja linnaga naaberriigis Preisimaal või suisa 3000–4000 Saksa linnaga. Üldiselt langes linnastumise tase Euroopas ida suunas. Umbes pooled Liivimaa linnakogukondadest tekkisid juba 13. sajandil. Neist kolm kõige vanemat linna – Riia, Tallinn ja Tartu – olid kõige suuremad ja on tänase päevani kõige tähtsamad (kui mitte arvestada Tartu vahepealset langust). Kindlasti mõjutas nende linnade eriliselt soodne asend varustatuse ja kaugkaubanduse seisukohalt juba nende asukoha valikut ning soodustas edasist arengut. Nendest kolmest linnast said ka tähtsad poliitilised keskused.

Riia asub vaid 15 km kaugusel Läänemerre suubuva Daugava suudmealast. Oma ligi 1000 kilomeetriga kujutas Daugava endast võimsat tagamaad Riia kaubandusele. Oma nime sai linn väiksest Daugava lisajõest Rīgest (ehk Riia jõest), mis oli osaliselt ka uue rajatise piiriks. Tallinn omakorda asub suurepärase sadamakohana ühes Soome lahe abajas ning Tartu tekkis kohta, kus ristuvad Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse viiv maantee ja laevatatav Emajõgi, mis suubub Peipsi järve, st viib Venemaale.

Riia asutamisega piiskop Alberti poolt 1201. aastal oleme tänu Läti Henriku kroonikale hästi kursis, ent Tallinna ja Tartu kohta meil täpseid andmeid ei ole. Mõlemad linnad võisid tekkida 1230. aasta paiku ja olla 13. sajandi keskpaigaks täiesti välja kujunenud. Igal juhul andis Taani kuningas Erik Adraraha Tallinnale 1248. aastal Lübecki õiguse, Tartu rae olemasolu kohta on tõendeid pisut hilisemast ajast.

Kuni 1328. aastani oli osa Liivimaast ka Klaipėda (Memel), mida tuntakse Preisi ja tänapäeval Leedu linnana, kuid selle rajasid Kuramaa piiskop ja Saksa ordu Liivimaa haru meister 1252. aastal. 13. sajandi teisel poolel lisandusid Eestis linnade hulka Viljandi, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere ja Narva, millest mõned said linnaõiguse siiski alles 14. sajandil. Kõik need linnad tekkisid maahärrade linnuste ümbruses. Esialgu väiksed linnad täitsid linnuste varustamise ülesannet ja moodustasid osa nende kaitsesüsteemist. Eriti silmatorkavaks muutub see niinimetatud „kilbil” asuvate linnade puhul (nagu Viljandi), mis olid oma müüridega otsekui eeslinnused.

Nagu mainitud, oli Baltikumis juba varakristlikul ajal asundusi, kuhu oli koondunud kaubandus ja käsitöö. Mõned teadlased on oletanud, et linnad olid olemas ka juba enne 1200. aastat. Nii väitsid Läti rahvuslikud ja nõukogulik-marksistlikud ajaloolased, et Riia oli olemas juba enne Saksa vallutust. Praeguste teadmiste valguses, mida kinnitavad värskeimad arheoloogilised tööd, tuleb vastavate asunduste puhul rõhutada pigem nende arengu järjepidevusetust kui järjepidevust. Tänapäeval on ka Läti arheoloogid kindlalt seisukohal, et 12. sajandil ei olnud Riia kohal keskusena toimivat asulat, ja kahe tollal seal paiknenud liivi küla areng 13. sajandi linnani ei kulgenud sirgjooneliselt. Ka Tartu puhul ei saa 11. ja 13. sajandi vahel juttu olla asunduste arengu järjepidevusest ning Tallinna all-linna (st linnuse jalamil asuva tegeliku linna) maa-alal puuduvad täielikult jäljed varasest asustusest. Sellega ei taheta öelda, et muinasaegse ja 13. sajandi asunduse vahel polnud mitte mingit seost. Kindlused, mille asupaikadesse tekkisid saksa linnad, rajati enamasti endistele linnusevallidele, mille ümbruses paiknesid osaliselt ka asulad. Linnaelanikeks ei saanud hiljem mitte üksnes Riia piirkonna liivlased, vaid nagu näitavad värsked arheoloogilised leiud, oli kohalike elanike osakaal varaste linnade elanikkonnas ka mujal suurem kui seni arvatud. Saksa vallutuste eelsete asunduste katkematut üleminekut 13. sajandi linnadeks ei ole aga kusagil täheldatud.

Mis puutub haldusesse ja seadustesse, siis kujutas saksa linn endast Baltikumis midagi täiesti uut. Alates 10. sajandist oli õhtumaades (sh piirkonniti Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis) välja kujunenud vaba, ennast ise haldava kodanikkonnaga linnatüüp, mille sakslased kandsid üle Põhja- ja Ida-Euroopasse. Esimene linn Läänemere ääres, kus raad kehtestas niinimetatud raekorra, oli Lübeck, ja selle mudeli järgi viidi ka Riias, kus algul oli sõnaõigus maahärral piiskop Albertil, 1226. aastaks sisse kord, mille kohaselt valitses linna raad. Teised Liivimaa linnad järgisid Riia eeskuju.

Piiskop Albert andis Riiale linnaõiguse, mis kehtis sakslastele Ojamaal. Keskaegne linnaõigus reguleeris eraisikute õigussuhteid, majanduselu ja administratiivset korraldust linnakogukondades. Riia raad arendas Ojamaa õigust edasi, ent võttis 13. sajandi lõpul suuresti üle hoopis Hamburgi linnaõiguse. Sel viisil tekkinud Riia õiguse võttis üle enamik Liivimaa linnadest. Tallinnale ja 14. sajandil ka Rakverele ja Narvale andsid Taani kuningad aga Lübecki õiguse, et tõrjuda oma valitsusalal Riia võimalikku mõju. Eraldi kohtuastme läbimise Lübeckis – st õigusabi hankimise sealsest apellatsioonikohtust – võttis küll ette üksnes Tallinna raad.

Liivimaa linnades valitses pikka aega üldine kauplemisvabadus, mis meelitas kohale välismaiseid kaupmehi. Täiesti võrdsed õigused olid ka eestlastel, lätlastel ja liivlastel. Ent kestvalt ei suutnud nad kaugkaubanduses siiski läbi lüüa, sest saksa kaupmeestel oli enamasti rohkem kapitali ja paremad sidemed lääne tarnijate ning vahendajatega. Eemale tõrjuti ka skandinaavlastest ojamaalased, kes Saksa vallutuste eelsel ajal olid olnud kuralaste, liivlaste ja eestlaste tähtsad partnerid.

Varase Hansa külaliskaupmehed saabusid Liivimaale peamiselt elava kaubanduse ja tööndusega Vestfaalist ja Lübeckist. On iseloomulik, et 13. sajandil olid Riias suhtluskeskusteks ja vastava päritoluga kaupmeeste majutuskohtadeks „Soesti” ja „Münsteri kamber” ning „lübecklaste hoov”. „Kambrite” puhul oli tegemist kaupmeestele kuuluvate majadega. Saksa kaupmeeste seas, kes kauplesid Liivimaa linnades, olid mõnda aega ülekaalus ajutised kohalviibijad; alles 1230. aastatest alates jäi üha rohkem kaupmehi paikseks. Ootuspäraselt pärinesid needki sissesõitnud enamjaolt Vestfaalist, sageli elas perekond esialgu Lübeckis, kust uue põlvkonna esindajad siis edasi liikusid. Ka Liivimaale ümber asunud käsitöölised olid Põhja-Saksa päritolu. Algusest peale oli sisserändajate hulgas ka vaesemaid sakslasi, kes Liivimaa linnades õnne otsisid. Paikseks jäänud kaupmeeste olukord paranes aga seeläbi, et ühel ajahetkel jäi väikekaubandus linnas nende eesõiguseks. Näiteks piiras Taani kuningas Erik Klipping 1279. aastal Tallinnas õigust kangalõikamisele – st üksikute kangatükkide müügile tervete rullide asemel – ja andis selle ainult kohalikele elanikele, peale selle keelas ta 1282. aastal välismaistel kaupmeestel sealses väikekaubanduses osaleda ja kaubelda heeringate, soola ja muude kaupadega.

Liivimaa tähtsamad linnad kuulusid asutamisest peale Hansa Liitu, kes valitses Läänemere kaubanduse üle alates 13. sajandist, tõrjudes sealt välja skandinaavlastest ojamaalased. Üks eriline funktsioon, mis lisandus Liivimaa linnadele nende asukoha tõttu, oli vahendaja roll Hansa Liidu kauplemisel idaslaavi piirkonnaga. Siin on tegemist selliste partnerlinnadega nagu Novgorod, Pihkva ja Smolensk Loode-Venemaal ning Polatsk ja Vitsebsk tänases Valgevenes. Juba 1200. aasta paiku olid varase Hansa kaupmehed maitsi ette võtnud reise Daugava suudmealalt Pihkvasse. Tartust sai sel teekonnal tähtis peatuspaik. Pihkvast pääses mööda maanteed ja jõeteed edasi Novgorodi, kus 1200. aasta paiku tekkis vanim suurtest hansakontoritest, milletaolisi leidus järgneval ajal vaid Brugges, Londonis ja Bergenis. Daugava suudmest võis Novgorodi jõuda ka laevateed pidi Soome lahe, Neeva jõe, Laadoga järve ja Volhovi jõe kaudu. 13. ja 14. sajandil mängis Riia märkimisväärset rolli suhetes Novgorodiga, tänu oma võtmepositsioonile Daugava suudmes oli ta aga äärmiselt oluline kauplemisel Valgevene Daugava-äärsete linnade Polatski ja Vitsebskiga, samuti Smolenskiga Dnepri ääres.

Novgorodiga kauplemisest võtsid osa ka Tallinna kaupmehed. Esialgu kasutasid nad juba mainitud veeteed, mis kulges mööda Neevat, Laadoga järve ja Volhovi jõge. 1293. aastal rajasid rootslased aga Viiburi kindluse, mis ohustas Neeva-teed, seejärel andis Taani kuningas Erik Menved hansalastele 1294. aastal privileegi reisiks läbi Põhja-Eesti Novgorodi. See tõstis Tallinna osatähtsust suhtlemisel Venemaaga, kellel lisaks ühendusele Tartu kaudu avanes veel üks maitsi, täpsemalt mööda maad ja jõge Liivimaale kulgev tee. Liivimaa kaugkaubanduse juurde tuleme allpool veel tagasi.

Iseseisvate linnade, läänisüsteemi ja teiste uute majandusja kultuurivormide leviku kohta kasutatakse tänapäeva ajalookirjanduses sageli mõistet „euroopastumine”. Ent kuna ka õigeusklik Venemaa, kus ei tuntud kodanike omavalitsust ega läänistamist, kuulub vastuvaidlematult Euroopasse, siis ei ole see mõiste päris asjakohane. Täpsemalt öeldes oli Liivimaa ja ka teiste põhjalikest uuendustest haaratud Põhja- ja Ida-Euroopa maade puhul tegemist nende ühinemisega katoliikliku (hiljem katoliiklikprotestantliku) õhtumaaga.