Читать книгу Üleannetusi täis päev. Triloogia III raamat - Kasey Michaels - Страница 7

Suvise tormi tõttu oli antiigikaupmehe Samuel Becketi mõisa ümber Philadelphia eeslinnas kärarikas õhtu. Sam ise polnud aga kodus. Ta oli koos oma filmistaarist vahelduva eduga kihlatu Jolie Sunshine’iga Californiasse lennanud.

Ta oli Sunshine’i õed Jolie, Jessica ja Jade’i enda juurde kutsunud, sest naiste isakodu oli varsti pärast Teddy surma kahtlastel asjaoludel puhkenud tulekahjus kannatada saanud. Sami uhkest aiaga ümbritsetud valdusest, kuhu pääses ainult läbi värava, mida valvas kartmatu endine maadleja Carroll „Karumees” Yablonski, oli saanud Sunshine’i detektiivibüroo uus peakorter.

Nüüd, kui Jolie oli lennanud tagasi Californiasse, koosnes kollektiiv teleajakirjanik Jessica Sunshine’ist, Philadelphia mõrvarühma uurijast Matt Denbyst, Jade’ist ja Sami Virginiast pärit nõost Courtland Becketist. Piinlikult paljude viietärnihotellide omanik Court oli Teddy Sunshine’i oletatavast enesetapust kuuldes kohe Philadelphiasse lennanud. Ta ei kavatsenud lahkuda, kuni Jade teda vajab. Isegi kui naine ise vastupidist väitis.

Jade lükkas telefoniklapi kinni ja vaatas tühjal pilgul oma elutuppa astuvale eksabikaasale otsa. „Ma ei suuda seda uskuda.”

Court nägi beežides viigipükstes ja mereväesinises pulloveris, mis oli firmamärgi kandmiseks liiga kallis, väga elegantne välja. Ta kallutas pea uurivalt küljele ja suundus ruumi teises otsas asuva minibaari poole. „Harmoonia huvides ütlen, et ka mina mitte. Sulle ingverijook, jah? Aga su hääletooni arvestades võtan mina pigem õlle. Ja mida sa siis uskuda ei suuda?”

„Jessicat muidugi,” ütles Jade oma väikeõe peale mõeldes, kes oli nelja tunni eest lahkunud, et minna „missioonile”. „Vaene Matt.”

„Vaene Matt? See ei kõla hästi.” Court naasis koos jookidega naise juurde ja istus tema vastu diivanile. „Kui me seda ennist arutasime, siis sain nii aru, et su õde tahab mehele rohkem ruumi anda. Millest ta rääkiski? Kui sa kedagi armastad, tuleb tal minna lasta ja nii edasi. Selle teooria järgi sina lausa jumaldad mind.”

„Ära palun hakka, Court,” ütles Jade püsti tõustes ja oma lihtsa puuvillase kleidi kortsunud seelikut siludes. Ta oli rampväsinud. Ainult Court suutis sellisel kellaajal ikka veel värske ja hingematvalt kena välja näha. Võib-olla kingiti see omadus ainult mitmendat põlve miljonäridele.

Kuigi praegu ei tahtnud Jade sellest mõelda. Ta tahtis jalutada ja leevendada veidi seda pinget, mis teda paar viimast nädalat painanud oli. Sellest, kui ta koju jõudes kabinetist Teddy puruks lastud peaga laiba ja maas lebava teenistusrevolvri leidis, polnud möödas kaht nädalatki. Tundus aga, nagu oleks möödunud terve igavik. „Jessica ja Matt on jälle koos. Ma ei tea kuidas.”

„Sa räägid ikka Jessicast, kui ütled, et ei tea? Selle kohta on meil Samiga üks teooria,” ütles Court, viidates oma Californias viibivale nõole. „Otsustasime, et su väikeõde on nõid. Heatahtlik, blond ja nina kirtsutav, aga ikkagi nõid.”

Jade ei suutnud muigamata jätta. „Teie jutus võib iva olla. Igatahes nad läksid kahekesi kuhugi tähistama, enne kui ülejäänud maailm läänerannikust idarannikuni asjast teada saab. Nii Jessica umbes ütles. Ta ei öelnud, kuhu nad lähevad, aga ta käskis kindlust kaitsta ja lubas, et nad tulevad homme õhtuks tagasi.”

Court võttis suure lonksu õlut ja naeratas Jade’ile. „Läinud? Tõesti? Teeme nüüd kokkuvõtte, Jade. Sam ja Jolie on Californias ja valmistuvad Iirimaale su õe järgmise filmi võtetele lendama. Jessica ja Matti asukoht on teadmata, aga hotellisviit suure voodi ja toateenindusega kõlab loogiliselt. Nad oleksid pidanud mulle helistama ja ma oleks neile kesklinnas katusesviidi organiseerinud.”

Jade’il tõmbus kõhus midagi kokku. Ta mäletas seda katusesviiti vägagi hästi. Ta püüdis oma ebamugavustunnet varjata ja vastas säravalt: „Jah, aga sel juhul oleksime me teadnud, kus nad on ja vaevalt see Jessicale meeldinud oleks.”

„Tõsi. Igal juhul nad on läinud. Nad pole siin. Jessica viis meie sõbra Ernesto juba varem koju, kus ta praegu koolisõiduks asju pakib. Proua Archeril on vaba nädalavahetus, kuigi praeguseks võib ta juba tagasi olla. Aga tema eluruumid on igal juhul üpris eraldatud. Karumees on sissesõidutee teises otsas väravavahimajakeses ja pingutab ilmselt peegli ees muskleid. Järele jääb see väga suur maja ja meie kaks. Esimest korda siiasaabumisest alates on olukord mulle vägagi meele järele.”

Oli väsitav pidevalt Courti ja ka endaga võidelda, nii et Jade andis järele. „Sa unustasid Rockne,” ütles ta ja naeratas Teddy armastatud vananeva iiri setteri poole, kes magas kamina ees. „Ta on mu järelevaataja ja ihukaitsja. Võta, Rockne!”

Rockne vasak kõrv kerkis korraks, kuid silmad ei avanenud.

„Sa võiksid ilmselt minna ja proua Archeri üles otsida, ta võib tainarulliga üpris ohtlik olla,” pakkus Court. „Mis sa arvad, Jade, kui paneks need juhtumid üheks õhtuks kõrvale? Ainult üheks?”

Jade läks tagasi diivani juurde ja võttis kohvilauale kuhjatud toimikud. „Oleme liiga lähedale jõudnud, Court. Kui arvestada välistamisprotsessi kiirust, peaksin suutma kogu asjaga paari päeva pärast valmis saada.”

„Sina peaksid kogu asjaga valmis saama? Ainult sina? Kes lahendas haihtunud pruudi juhtumi?”

„Jolie ja Sam,” vastas Jade ja tõstis toimikud lauale tagasi. „Teddy abiga, kes oli juhtumi juba peaaegu ära lahendanud, enne kui ta... tapeti.”

„Rahu, Jade,” ütles Court ja kummardas üle laua, et naise kätt pigistada. „Liigume edasi. Fishtowni kägistaja juhtum?”

„Jessica ja Matt. Ainult et see juhtum pole veel päris lahendatud. Sel juhul mitte, kui Herman Longstreet tõtt räägib ja Tarin White ei olnudki üks tema ohvritest.” Jade pani käe vastu laupa. „Vahel tundub, nagu liiguksime ringiratast.”

„Ma ei taha sind ärritada, aga iga päevaga näid sa aina... hapram. Su käed on tulekahjust saadik hästi paranenud, aga põletused on ikka veel õrnad. Sa ei söö piisavalt. Ma ei kujuta üldse ette, millal sa magad ja kui ma arvan, et sa lõpuks ometi puhkad, siis leian su hoopis arvuti tagant tööd tegemast. Sa pead aja maha võtma, Jade. Lõpeta enda piitsutamine.”

Jade tõmbas käe vabaks. Court eksis. Põletushaavad, mis ta oli tulekahjut kustutada püüdes saanud, olid täielikult paranenud. Kõik ülejäänu temast oli aga haavatud. „See on lollus, Court. Ma ei piitsuta ennast. Miks ma peaksin seda tegema?”

„No ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et sa ei tulnud tol õhtul varem koju, ei leidnud Teddyt veel elusalt viskipudelit tühjendamas ega jõudnud talle aru pähe panna.”

„Teddy ei tapnud ennast ise!” Jade asetas käed sülle, sest ta ei tahtnud, et Court näeks, kuidas need värisevad. Mees nägi niigi liiga palju.

„Olgu, olgu. Ta ei tapnud ennast ise.” Court hõõrus otsaesist. Jade tundis end äkitselt süüdlaslikult, ta teadis, et mees on sama väsinud kui ta ise. Nad olid kõik väsinud.

„Anna andeks, Court. Ma tean, kuidas see välja nägi. Ma olin ju ise seal. Kabinetiuks oli kinni, ja ukse taga nuuksus ärevil Rockne. Peaaegu tühi viskipudel julgustuseks. Teddy laip kössis toolil ja revolver tema kõrvale maha kukkunud pärast seda, kui... teda tulistati. Ma tean, Court. Ma tean, kuidas see kõik välja nägi. Mul ei lähe see mitte kunagi meelest.”

„Ja esiuks lukus, alarm sees ja mitte märkigi sissetungist,” lisas Court pinges häälega, justkui ei tahaks ta seda öelda, kuid teab, et mõned asjad lihtsalt tuleb välja öelda.

„Ma ei mäleta,” ütles Jade. „Ausalt, Court, ma ei mäleta. Kas selles ongi asi? Kas sa arvad, et olen sulle kogu selle aja valetanud? Selle kohta, et ei tea, kas alarm oli sees ja kas uks oli lukus. Kas sa arvad, et ütlesin, et ei mäleta, kas vajutasin turvakoodi sisse või mitte ainult sellepärast, et muidu oleks enesetaputeooriaga võimatu vaielda? Kui kaua sa juba oled mõelnud, et ma valetan?”

„Sa ei valeta, Jade. Mitte meelega. Aga vahel kipuvad inimesed unustama seda, mida nad ei taha mäletada.”

„Sel juhul peaksin olema unustanud, kuidas ma Teddy leidsin, kuidas ma Rocknet kinni hoidsin, et ta kuriteopaika sassi ei ajaks, kuigi ainus, mida tahtsin teha, oli minna Teddy juurde ja ta ellu tagasi raputada. Peaksin unustama ka selle, kuidas ma Joliele ja Jessile helistasin, et öelda, et meie isa on surnud. Meditsiiniline ekspertiis ja politseinikud, kes mitu tundi mööda maja käisid, toppisid igale poole oma nina ja rääkisid, et Teddy kuulus nende politseinike hulka, kes ei saanud eluga hakkama ja lasi endale kuuli pähe,” rääkis Jade läbi pisarate. „Miks ma ei suuda unustada, et Teddy läks hauda kui mõrvar ja enesetapja? Et talle keelati politseinikule ette nähtud matused, mis ta pikkade teenistusaastate jooksul välja oli teeninud?”

Court tõusis oma diivanilt üles ja läks istus Jade’i kõrvale. Ta võttis naise kaissu. „Anna andeks, kullake. Ma olen tõeline jobu, et sellest rääkima hakkasin. Mul on väga kahju.”

„Aga sa oled sellest mõelnud,” ütles Jade, nägu vastu mehe särgiesist, kuigi juba asetas ta käe Courti rinnale ja lükkas ennast eemale. Naine nõjatus ettepoole, nii et kuldpruunid juuksed langesid kardinana ümber ta pea ja varjasid ta näo. „Kas Sam ka? Ja Matt?”

„Oleme seda arutanud. Kuid kahte asja pole siiski võimalik seletada. Esiteks, Teddy ei jätnud kirja ja meie arust oleks ta seda kindlasti teinud. Ja teiseks? Sul on õigus, Jade, ta ei oleks seda sulle teinud. Ta poleks lasknud sul ennast leida. Kui ta kavatses ennast tappa, oleks ta teinud seda kuskil, kus sina poleks teda näinud. Ta armastas sind selleks liiga palju.”

Jade kuivatas Courti ulatatud taskurätikuga silmi. „Aitäh. Kahjuks tulevad need põhjused ainult meie tunnetest. Politsei töötab käegakatsutava tõendusmaterjaliga. Just nii nagu nad tegid oma järeldused sellest, et nägid Teddyt viimase inimesena Melodie Brainardi majast lahkumast, enne kui naine basseinist viimset suplust tegemast leiti.” Jade krimpsutas nägu. „Vabandust, see kõlas halvasti, ma poleks pidanud nii ütlema.”

„Sa olid Teddyga palju koos,” vastas Court. „Vahel räägid sa nagu tema.”

„See on halb,” ütles Jade ja ohkas. Ta soovis, et suudaks ennast koguda. „Vähemalt siis, kui ma su sõpradega kohtusin, ei tulnud see kasuks. Savannah Harper? Ta käis mul pidevalt kannul ja nõudis, et ma räägiks lugusid sellest, kuidas petvat abikaasat vahele võtta.”

„Ilmselt see huvitab teda, ta ise on vaest Buzzi üsna korralikult petnud.”

Jade läks teemaga kaasa. „Ja jäi ta vahele?”

„Jäi vahele, sai andeks ja tegeleb sellega jälle. Paljud inimesed, kellega ma läbi käin, on lihtsalt ärituttavad. Nad pole mu sõbrad. Sa teadsid seda. Aga sa olid vist sunnitud liiga palju nende naistega suhtlema. Anna mulle see andeks.”

Jade hakkas taskurätikut juba Courtile tagasi ulatama, aga mõtles siis ümber ja nuuskas nina. „Pole midagi. Alguses oli päris lõbus. Kuulasin nende lugusid ja püüdsin neid mõista. Aga ma ei ole seltskonnadaamiks loodud, Court. Saame sellest nüüd mõlemad aru. Asi polnud selles, et ma ei suutnud sinna sobituda. Usun, et oleksin hakkama saanud, kui oleksin püüdnud, aga ma ei tahtnud sinna sobida. Klubilõunasöögid ja heategevusballid ei ole minu jaoks.”

„Sul oli igav.”

„Ei, Court. See lämmatas mind. Ma tundsin, et sulan ja kaotan iseenda päris ära. Seal on vahe.” Jade vaatas mehele otsa, tundis kõhus jõnksatust ja sirutas käe uuesti kaustade poole. Toimikud olid ainsad asjad, millele ta praegu toetuda sai. Ta sai lahendada viimased vanad juhtumid ja palvetada, et üks neist juhib ta Teddy mõrtsukani.

„Ma olin jobu ja mõtlesin ainult enda õnnele,” ütles Court. Jade heitis mehele veel ühe kiire pilgu ja nägi valu Courti silmis.

Court oli väga ilus mees. Tema välimus oli esimesena naise tähelepanu köitnud, aga mehe headus oli kindlustanud tähelepanu püsimise. Jade ei suutnud taluda endise abikaasa valu nägemist.

„Oleksin pidanud sulle ütlema, et olen õnnetu. See polnud minust aus. Ja kui ma õigesti mäletan, siis olime mõlemad üpris kangekaelsed. Sina olid pidevalt äriasjus ära ning Teddy vajas abi, kuni ta mulle asendajat otsis. Üks asi viis lihtsalt teiseni. Kuid see kõik on nüüd minevik, eks?”

„On või...?”

„Court, ma...” Jade kukutas mitu kausta mehele sülle. „Asume nüüd asja kallale. Teeme Sami kullakalli antiiklaua tühjaks, sorteerime selle, mida me vajame, välja. Ei saa loota, et Jessica paari järgmise päeva jooksul meile abiks on ja me oleme jõudnud liiga lähedale, et oodata, kuni ta armuuimast välja tuleb.”

„Peame sellest varem või hiljem rääkima, Jade. Sa ju saad sellest aru. Ma armastan sind. Ma olen sind kogu aeg armastanud.”

„Palun, Court!” Jade’i hääl ei tundunud kuigi paluv. „Mitte praegu.”

„Mitte praegu. See on nagu refrään.”

„Anna andeks, Court. Aga ma tõesti ei saa sellest praegu mõelda. Iga päev, mil Teddyt mõrtsukaks peetakse, piinab mind. Kui meil... kui mul saab mingit tulevikku olla, siis pean kõigepealt minevikku parandama.”

„Alati pole see võimalik, Jade. Vahel peame lihtsalt ukse sulgema ja edasi liikuma.”

„Nagu meie? Alles aasta eest oli meie lahutus vägagi lõplik. Kas kumbki meist on edasi liikunud? Oleksid sa praegu üldse siin, kui Teddy poleks surnud? Kas ka meil on aeg alla anda ja uks enda järel sulgeda?”

Court vaatas pikalt naist. „Saan aru. Ulata mulle üks kaust.”

Jade ulatas mehele ühe toimiku, suutmata läbi silma tõusnud pisarate selle pealkirja lugeda. Teise toimiku asetas ta enda põlvedele. Ta avas selle, kuid ei suutnud midagi lugeda. Ta tundis endal mehe läbitungivat pilku. Millest Court küll mõtles?