Читать книгу Üleannetusi täis päev. Triloogia III raamat - Kasey Michaels - Страница 8

Becketi hotell Philadelphias

Оглавление

Kahe aasta eest.

Jõuludest oli möödas kolm päeva. Court istus koos Sam Becketiga hotellibaari leti ääres ja jälgis, kuidas nõbu oma muresid džinni ja toonikusse uputada püüab. Kohe näha, et Sam polnud eriline jooja, muidu oleks ta puhta alkoholi peale üle läinud ja seda topelt tellinud.

„Räägi mulle uuesti, miks sa talle järele ei läinud?” küsis Court, leides, et oleks hea Sami vestluses ja alkoholist eemal hoida. „Miks sa rannikule ei lennanud? Oleksid lömitanud, palunud, veel natuke lömitanud?”

„Ma juba ütlesin sulle,” ütles Sam, tõstis klaasi ja vaatas sinna kulmu kortsutades sisse, seejärel asetas lauale tagasi. „Mulle isegi ei meeldi džinn toonikuga. Teddy peletas mu eemale.”

„Teddy? Tema isa? Jolie on ju üle kahekümne ühe, sul pole isa luba vaja.”

„Jolie on tema tütar ja ta tunneb Joliet paremini kui keegi teine. Kindlasti paremini kui mina, muidu poleks ma talle ju raha pakkunud.”

Court tõstis enda klaasi. Selles oli sidrunivesi. Court oli autoga, kuigi ta ise ööbis hotellis ning autot oli tal vaja ainult Sami läbi lumetormi koju viimiseks. Kuid selliseid ohvreid tuli perekonna heaks teha. „Tuleb tunnistada, et see on üpris originaalne. Siin on raha – abiellu nüüd minuga. Romantikast jääb ainult natuke puudu.”

Sam saatis nõole terava pilgu. „Ma pakkusin talle raha, millest elada, kuni ta seal laudu koristab või mida iganes töötud näitlejad oma läbimurret oodates teevad. Ta viskas selle mulle näkku. Sõna otseses mõttes.” Sam lükkas baaripuki tahapoole. „Kurat küll, ma ju püüdsin lihtsalt aidata.”

„Aga abi pakkusid sa koos ajapiiranguga. Seda osa mäletan ma küll. Mine Hollywoodi, Jolie, mine ja kuku läbi – aga söö samal ajal hästi – ja siis tule tagasi ning abiellu minuga. Sa peaksid diplomaadikarjääri kaaluma, Sam. Eriti kuna minu viimaste andmete kohaselt on tema ikka veel seal ja sina oled siin ja süüdistad ennast.”

„Olen enda süüdistamise lõpetanud, Court. Pärast seda fiaskot olen ma millegi muuga tegelnud. Oma elu kõige lollima asjaga.”

„Veel lollimaga kui tookord, kui sa endale padjapüüri nööpnõeltega õla külge kinnitasid ja garaažikatuselt alla lendasid?”

Sam muigas selle mälestuse peale ja hõõrus kätt, mille ta mingisse päästvasse põõsasse kukkudes murdnud oli. „Ma olin siis seitsmene. See on vabandus. Seekord pole mul aga mingit vabandust. Mul on seal unistustemaal mõned tutvused ja ma... ma ostsin Joliele rolli maailma kõige halvemasse filmi.”

„Pornokasse?”

„Väga naljakas. Ei, Court, mingisse õudukasse. Tead küll, teismelistekamp telgib metsas, kuskilt jookseb välja maskiga hullumeelne mõrtsukas, kes hakib lapsi mingi teritatud kööginoaga. Joliel oli paar rida teksti ja mõned lähikaadrid, kus ta pidi karjuma ja hirmunud nägu tegema.”

„Olgu, hakkan vist aru saama,” ütles Court ja palus baarmenilt kausitäie pähkleid. Kui peatud omaenda hotellis, siis on keegi alati valvel, et su soove täita. „Film kukub läbi, Jolie annab alla ja tuleb saba jalge vahel koju tagasi. Ja räägi nüüd mulle veast selles meisterlikus plaanis, sest ilmselgelt läks midagi viltu.”

Sam tõmbas käega läbi oma sassis blondide juuste. „Mingi suur Hollywoodi nina nägi teda, ütles, et pole pärast Julia Robertsit näinud kedagi, keda kaamera rohkem armastaks ja pakkus talle rolli oma järgmises filmis. See esimene film pole veel välja tulnud, aga räägitakse, et on suurepärane.”

„Sinuga on siis kööga,” ütles Court ja tõstis Sami auks klaasi. „Ja mis siis nüüd saab?”

„Nüüd pean kaotust tunnistama ja hakkama ilma temata elama. Nüüd hakkan tegema seda, mida siiani teinud olen.”

„Matad ennast töösse,” ütles Court, pidades silmas Sami osa Becketite pärandusest, peaaegu kahesaja aasta vanuste traditsioonidega antiikmööbli firmat, mis oli viimaste aastate jooksul tõusvas joones arenenud ja avanud poode kõikjal maailmas. Court oli Sami poodidele ka mitmes oma hotellis ruume üürinud, kaasa arvatud selles, kus nad istusid. „Kuidas see üldse edeneb?”

Sam tõstis klaasi. „Kuidas see välja paistab? Aga aitab nüüd minu nutulaulust. Kuidas sul läheb? Saan aru, et sa lendasid just kuskilt kohale. Kust siis seekord? Pariisist? Londonist?”

„Roomast. Mul on rõõm teatada, et sinu osa suurest Becketi varandusest sisaldab nüüd ka sviiti vaatega Vatikanile. Võid seda kasutada, millal aga soovid.”

„Kena,” ütles Sam ja lõi Courtiga klaase kokku. „Mina ütlen toosti. Ainsley Becketi ja tema ettevõtliku loomu terviseks. Laevaehitus, maa, hobusearetus, pangad, tööstus. Ta elas oma ajast ees.”

„Ta oli kaaperlaeva kapten ja piraat, kes pagendati oma kodumaalt, enne kui jõuti üles puua,” vastas Court naerdes. „Kui nüüd järele mõelda, siis oleme seda ka meie. Ma pean silmas, et me oleme piraadid. Meie mängime lihtsalt rohkem reeglite piires.”

„Tore, sest poodud saamine ei ole mul lähemal ajal plaanis. Aga kuidas sinul läheb, Court?”

„Hmm?” Court pööras baaripukil ringi, ta tähelepanu oli köitnud äsja baari sisenenud naine. Ta jälgis, kuidas naine aeglaselt tema poole tuleb. Kõik teised inimesed baaris oleksid justkui ära hajunud.

Naine oli vapustav alates uskumatult pikkadest jalgadest ja lõpetades näo eest eemale lükatud meepruunide juustega. Courtil tekkis tahtmine kõik juukseklambrid naise peast üles otsida ja ükshaaval välja tõmmata, et kuldsed lokid tema paljastele rindadele langeksid. See selge kujutluspilt üllatas meest. „Veidi hilja, aga pole viga. Aitäh, jõuluvana!”

„Jõuluvana? Millest sa räägid – oh kurat, mida tema siin teeb?”

„Sa tunned seda daami?” küsis Court ja rebis pilgu naisest, kes suundus baaripuki juurde nende lähedal, lahti. Kui ta poleks nii tsiviliseeritud, oleks Court mehe, kes ta kõrval istus, toolilt maha lükanud, et naine saaks tema asemele istuda. „Räägi mulle, nõbu. Kui ma sellele naisele abieluettepaneku teen, oleks hea, kui temast midagi teaksin.”

Sam hoidis pead all ja varjas käega oma nägu. „See on Jade Sunshine. Jolie vanem õde. Ta töötab koos Teddyga Sunshine’i detektiivibüroos. Ta on eradetektiiv, Court. Sama hästi võiksid püüda okasseale külge lüüa. Usu mind, sa ei taha ennast temaga siduda.”

Court vaikis mitu sekundit. „Ta on tõesti eradetektiiv? Mis sa arvad, kas ta on siin tööasjus? Vähemalt pole ta kõrgklassi prostituut. See oleks kõik ära rikkunud. Tead küll, tuleviku peale mõeldes, kui mõni meie laps oleks mult küsinud, kuidas ma nende emaga tutvusin.”

„Kumb meist täna jõi? Court, anna mulle võtmed. Ma pole täna enam sõiduvormis, nii et magan parem sinu juures.”

„Oi ei. Mul võivad selle sviidiga tänaseks plaanid olla. Ja usu mind, nõbu, sind need ei sisalda.”

„Tahad Jade’i minu asemele?” Sam piilus käe varjust välja, et nõole oma muiet näidata. „Mul on viiskümmend dollarit kaasas, vean selle peale kihla, et seda juba ei juhtu.”

„Mine registratuuri ja ütle, et ma käskisin sulle tuba leida. Ja kui sa meid tutvustada ei kavatse, siis lase nüüd jalga. Kui te kaks läbi ei saa, pole sust niikuinii kasu.”

Sam libistas ennast ikka veel nägu peites pukilt maha. „Asi pole läbisaamises. Asi on selles, et ma tegin Joliele haiget või vähemalt niimoodi mõistab seda Jade. Tutvusta ennast eesnimega,” soovitas Sam. „Kui ta Becketi nime kuuleb, võid oma plaanidega jumalaga jätta.”

Aga Court ei kuulanud nõbu enam peaaegu üldse, ta keskendus enda kõrval istuva keskealise mehe ja Jade Sunshine’i vestlusele.

„Oled kindel, et ma ei või sulle jooki osta, kullake?” küsis seljaga Courti poole istuv mees. „Mingit päris jooki. Kes siis baaris ingveriõlut joob?”

Jade segas limonaadi plastmassist pulgaga, nii et jää klõbises. „Mulle meeldib aeglaselt alustada ja siis edasi liikuda. Pealegi on minu töö juures kaine pea esmatähtis.”

Courtile meeldis naise hääl. Üsna madal ja veidi kähe. Väga seksikas. Court oli kindel, et naine teab seda väga hästi. Naise kõrval istuv mees peaaegu ilastas.

„Ja mis tööd sa teed, kullake?” küsis mees.

Jade hoidis parema käega segamispulka ning pööras ennast baaripukil sättides ühe lõputuna näiva jala lühikese musta seeliku all graatsiliselt üle teise. Court oleks võinud vanduda, et kuuleb, kuidas naise siidsukad teineteise vastu libisevad.

Naine sirutas teise käe ja libistas sõrme mehe lipsu vahele. „Arvasin, et ütlesin seda juba sulle, kallis. Teenistus. Ma teenindan inimesi. Kas ma peaksin sind teenindama? Ma tahaksin väga sind teenindada. Mis su nimi on, kullake?”

Court langetas pea ja hingas aeglaselt välja. Miks ei olnud jääkuubikud ta oma klaasis ja igas teises klaasis juba sulanud?

„Ma... ma olen Harvey,” pomises vaene mehike. „Kui... kui... me teineteist paremini tundma õppime, siis võiksid sa mulle oma nime öelda?”

„Muidugi, kullake,” ütles Jade ja libistas käe mööda mehe reit oma põlvele. „Ma olen Lucy Lawless.”

„Aga see on ju tolle näitleja nimi... Aa, jah muidugi. Sinu... töövaldkonnas... ei kasutatagi vist õigeid nimesid. Mina igatahes olen Harvey, vabandust.”

„Ära vabanda, Harvey, kullake,” sosistas Jade ja nihutas oma niigi lühikest seelikut ülespoole. Ta teine käsi oli segamispulgast lahti lasknud ning lebas nüüd mehe pintsakurevääril. „Harvey on suurepärane nimi. Kuidas see edasi läheb?”

Court nägi silmanurgast, et baarmen liigub nende suunas, ilmselt et prostituuti ära ajada. Court raputas kergelt pead.

Harvey silmad olid Jade’i reiele lausa liimitud, kui naine sõrmed seelikuääre alt sisse libistas. „Hubbard... mu nimi on Harvey Hubbard. Kas sa võid seda ikka siin teha? Mul on üleval tuba ja...”

Court märkas Jade’i seeliku alt paistvat mustast pitsist sukapaela ja tal jäi hing kinni. Samal hetkel haaras Jade teise käega mehe pintsakurevärrist ja tõmbas seda enda poole. Järgmisel hetkel oli ta millegi, mis nägi väga kohtukutse moodi välja, mehe sisetaskusse toppinud.

„Harvey Hubbard, kullake, oledki nüüd teenindatud1,” ütles Jade ja tõusis püsti.

Courti meelest polnud Harvey tundunud olevat kuigi kiire taibuga, kuid seekord reageeris ta üpris kiiresti.

„Lipakas! Ma tapan su ära!” mõmises Harvey ähvardavalt, kui Jade selja pööras. Mees hüppas püsti ja haaras Jade’i õlast veidi enne seda, kui Court püsti tõusis ja käe mehe poole sirutas.

Court poleks pidanud midagi tegema, tal oli niigi toimuva jälgimiseks suurepärane koht. Ta oleks võinud ettegi jääda, kui Jade’i vasak rusikas nagu nool läbi õhu vihises. See nägi välja nagu mingi judovõte.

Harvey kukkus ümber nagu mahasaetud puu. Kui Court juhtunut hiljem Samile kirjeldas, nimetas ta seda liikuvaks poeesiaks, tõeliseks iluks.

Court kergitas natuke vasakut kätt ja kaks baarmeni vedasid Harvey kiiresti hämarast baarist välja. Suurem osa baarisviibijaid oli oma tegemistega nii ametis, et polnud juhtunut märganudki.

Court ja Jade jäid teineteisele otsa vaatama. Naine kallutas pea küljele, pilgutas korraks silmi ja jäi siis mehele otsa vahtima, just nagu Court talle otsa vahtis. Naine pidi seda tundma. Külgetõmmet, puhast füüsilist tõmmet nende vahel. Jade ei võpatanud ega jooksnud ära. Ta ainult kergitas lõuga ja vaatas edasi.

Naine oli pikk, aga mees veel pikem. Nende kehad sobiksid kokku nagu sümfoonia. Kas Jade kuulis sedasama muusikat, mida Courtki?

Naise silmad särasid, ta oli endaga rahul. Või pani mehe ülekavaldamine ta vere kiiremini voolama. Ilmselt oli tal vaja kogu seda kogunenud energiat kuidagi välja elada ja Court tundis, et hea võõrustajana on tema kohus naine baarist välja viia.

„Tere,” ütles ta viimaks ja lükkas Harvey puki leti äärde tagasi. „Mina olen Court Becket, selle hotelli omanik.”

Naise rind kerkis ja langes äsjase pingutuse tõttu ikka veel kiiresti. „Palju õnne. Ja te soovite, et ma teie hotellist lahkuksin?”

„Ei. Ma olen üsna kindel, et soovin teiega abielluda. See tähendab, et peaksime teineteist ilmselt paremini tundma õppima. Võime teha seda siin või minu sviidis üleval. Sealt avaneb suurepärane vaade linna kõrghoonetele ja sealhulgas ka raekojale. Billy Pennil on jõuluvanamüts peas. Te peaksite seda nägema.”

„See on pühaduseteotus, ja vaevalt küll.”

„Kust te teate, te pole ju vaadanud. Ja esimese osa kohta, soovin küll. Tähendab, teiega abielluda. Soovite, ma laskun ühele põlvele? Mina olen kõigeks valmis.”

Naine ei liigutanud ega vaadanud kõrvale. Court arvas, et naine uurib iga tolli temast ja salvestab kõik mällu.

„Nägin, et Sam püüdis mind vältida. Eeldan, et olete tema sugulane.”

Court astus sammu lähemale, püüdes mitte naise isiklikku ruumi tungida, kuid samas ta parfüümi lõhna tunda. „Olen tema nõbu. Ja teie olete Jolie õde. Oleme teineteise jaoks määratud. Teie ja mina. See aeg ja koht. Aga mitte Harvey.” Court ei naeratanud enam. „Mis iganes teile sobib, Jade Sunshine.”

Midagi liigahtas naise kaunites šerrivärvi silmades. Kas ta otsustas midagi? Ületas midagi?

Naise hääl muutus veel kähedamaks. Madalaks ja intiimseks. „See pole hea mõte, Court Becket.”

„Mul on hullemaidki olnud.”

„Midagi ei juhtu.”

„Te usute seda sama vähe kui mina,” ütles mees ja ulatas naisele käe.

Naine libistas käe mehe käevangu. „Te nägite, mida ma Harveyga tegin.”

„Mind on hoiatatud,” ütles Court ja nad kõndisid baarist välja kõige viimase lifti juurde, mis teenindas ainult katusesviiti.

Esimene juukseklamber kukkus lifti vaipkattega põrandale juba enne, kui uksed päris sulgunud olid...

1 Inglise keeles tähendab sõna serve nii teenindama kui ka kohtukutset kätte toimetama. Tlk

Üleannetusi täis päev. Triloogia III raamat

Подняться наверх