Читать книгу Üleannetusi täis päev. Triloogia III raamat - Kasey Michaels - Страница 9

„Mis lahti? Court?”

Court pilgutas ja hõõrus silmi. „Vabandust?”

„Sa... mulle tundus, et sa oigasid,” ütles Jade mehele otsa vaadates. „Kas seal toimikus on midagi?”

„Ei,” vastas Court nii segasel ilmel, kui ühel intelligentsel mehel üldse tekkida saab. „Ma lihtsalt... mu mõtted olid mujal, vabandust.”

„Ja sa räägid, et mina vajan rohkem und?” Jade võttis mehe sülest ikka veel suletud toimiku ja kortsutas kulmu. „See on haihtunud pruudi juhtum. See on ju juba lahendatud.”

„Tõesti? Ma ei pannud vist tähele.”

Jade vaatas uuesti mehe poole ja oli üllatunud, et suutis panna vastu soovile käega Courti laubalt palavikku kontrollida.

„Sa oled siin peaaegu nelikümmend viis minutit istunud ja lahendatud juhtumit vaadanud?” Jade asetas toimiku kohvilauale ja tõusis püsti. „Tule, lähme.”

Court tõusis püsti. „Voodisse? Kas oleks liiga imal öelda, et sinu soov on mulle seaduseks?”

„Jah. Ja me ei lähe voodisse. Sa tuled minuga kööki. Sa pead sööma.”

„Sellest võib tõesti abi olla,” nõustus Court ja järgnes Jade’ile suurde kööki. „Mida sa mulle valmistad?”

„Sulle valmistan? Oled sa hulluks läinud? On peaaegu kesköö,” ütles Jade ja pistis pea külmkappi. „Sööd seda, mida ma siit leian ja oled rahul.” Oma sõnu kuuldes hammustas Jade huulde ja pöördus mehe poole. „Vabandust, mulle meenus just üks mälupilt. Sina muutusid Jolieks või Jessicaks, kes nõuab süüa pärast seda, kui ma olen juba köögi korda teinud. Pidin neile pidevalt meelde tuletama, et ma pole nende teenija.”

„Oli sellest kasu?” Court istus ühele pukile tohutu graniidist köögilaua ääres.

„Minu mäletamist mööda mitte,” ütles Jade ja krimpsutas nägu. „Nad jäidki nõudma ja mina andsin alati lõpuks järele. Jolie oli niikuinii kogu aeg liiga kõhn. Ja Jessica kutsikasilmade ees sulavad kõik.”

„Sa oled nende õde, aga tundub, nagu oleksid nende ema olnud. Kas sul lapsepõlv ka oli, Jade?”

Naine pöördus tagasi külmiku poole. „Sai pähklivõi ja moosiga. Võta või jäta.”

„Võtan. Ja palun vabandust, et ma vana haava lahti kisun, aga sa pole mulle kunagi rääkinud oma elust pärast ema lahkumist. Ma rääkisin sellest ükspäev Jessicaga ja tal oli väikest viisi ilmutus. Ta järeldab, et peale selle, et teie vanemad poleks tohtinud kunagi abielludagi, on tema ja Jolie ärahellitatud jõmpsikad ning sina pidid selle kõigega tegelema. Usun, et sina nii ei mõtle.”

„Ära ole selles nii kindel. Oli hetki, mil ma neid kõiki vihkasin.” Jade avas kapiuksed, võttis pähklivõipurgi ja hakkas neile mõlemale võisaia tegema. „Praegu tagasi vaadates arvan ma, et mängisin kaarte, mis mulle jagati, just nii hästi, kui tol ajal oskasin. Me kõik tegime seda. Kui ennast aga jälle teismeliseks kujutleda, siis see seisukoht muutub. Vahel tahtsin ära joosta, et nad kõik mõistaksid, kui abitud nad ilma minuta on. Aga siis oleksin ma olnud täpselt nagu ema, nii et see polnud võimalik.”

„Selle asemel järgisid isa eeskuju? Kas sa soovisid kunagi, et oleksid poisi, mitte tüdrukuna sündinud?”

„Ma ignoreerin seda küsimust.”

„Ilmselt on see tark tegu. Jätka.”

„Kui sa sellega juba alustasid, siis olgu. Teistel kordadel mulle jälle meeldis kõike juhtida ja kõige eest vastutada ning ma ei tahtnudki midagi muud. Ja ma juhtisin tõesti kõike. Vähemalt alguses. Teddy... vaene Teddy varises täielikult kokku, kui mõistis, et sel korral meie ema enam tagasi ei tule.”

„Meie ema? Justkui teie kõigi nelja ema. Tead, kõrvalseisjale võib jääda mulje, et sa kasvatasid nad kõik kolm üles. Teddy ka. Aga lõpuks läksid Jessica ja Jolie ülikooli ning Teddy võttis ennast samuti kokku. Aga sina jäid ikkagi koju.”

„Ja siis? Mul on bakalaureuse kraad ja eradetektiivi luba,” ütles Jade. „Ma tahtsin Teddy juures töötada ja muud mul selleks vaja polnud. Jessil ja Joliel aga oli.” Jade libistas ühe taldriku üle laua Courtile. „Näe, söö.”

„Nii et sul polnud mingeid muid plaane, mida oma eluga peale hakata, kui teised ennast sisse seadsid? Tahtsid alati koos Teddyga töötada?”

„Kes ütles, et ma tahtsin Teddyga... mis see nüüd on, Court? Ülekuulamine? Mida Jess sulle täpselt ütles, kui te oma väikest vestlust pidasite? Jäta meelde, et mulle ei meeldi, kui minust mu selja taga räägitakse.”

„Ma saan sellest aru, jah. Hea võileib, aga midagi oleks justkui puudu.” Court tõusis püsti ja kõndis külmiku juurde, et piima võtta. Ta kallas kaks klaasitäit ja asetas enne oma kohale naasmist ühe klaasi Jade’i ette. „Pole midagi paremat kui külm piim ja pähklivõiga sai. Joo, kuni sa mu peale veel vihane oled. Aga räägime hüpoteetiliselt, eks?”

„Ma ei räägi kunagi hüpoteetiliselt,” ütles Jade närviliselt. „Mina räägin faktidest ja tõenditest.”

„Räägi seda kellelegi, kes ei uuri sinuga koos neid vanu juhtumeid,” ütles Court ja asetas oma klaasi lauale. „Me töötame umbes neljakümne protsendi hüpoteesi ja neljakümne protsendi aimdusega. See ei jäta faktidele just kuigi suurt osa, kui sa kõik sõrmedel kokku arvutad.”

„Sul on piimavuntsid,” ütles Jade, soovides, et mees ta rahule jätaks või haaraks sülle ja viiks kaugele ära, just nagu ta teismeeas oli vahel kõigi kohustuste eest kaugele ära põgeneda tahtnud. „Olgu. Üks hüpotees ja siis asume uuesti toimikute kallale.”

Court pühkis mõtlikult suud, justkui püüdes otsustada, mille peale oma ühte küsimust kulutada. „Olgu,” ütles ta viimaks salvrätikut lauale pannes. „Kuidas oleks su elu teistmoodi läinud, kui su ema poleks lahkunud? Teiste sõnadega, ja see on ikka veel sama küsimus, kas sa oleksid ikkagi Teddy detektiivibürooga liitunud või oleksid mõnd teist unistust järginud?”

Jade tundis kahetustorget, kuid tõrjus selle kiiresti eemale. „Muidugi, Court. Mul oli üks teine unistus. Tahtsin läände minna ja kauboiks hakata, kohe pärast esimese naisena Kuu pinnale astumist. Väike samm naise, aga suur naiskonna jaoks. Olgu, Court, tagasi tööle.”

„Jää paigale,” nõudis Court ja midagi tema hääles ütles Jade’ile, et nii lihtsalt ta ei pääse.

„Miks, Court?” küsis naine peaaegu anuvalt. „Miks selline küsimus ja miks just nüüd? Sellel, mida ma teha tahtsin, ei ole midagi pistmist sellega, mis juhtus siis või mis juhtub praegu.”

„Tõsi. Aga ükskord saab see kõik läbi, ükskõik millise lõpplahendusega. Mida sa siis peale hakkad, Jade? Hakkad üksi bürood pidama?”

Naine raputas pead. Ta oli seda küsimust oodanud.

„Ei. See pole võimalik. Teddy oli büroo süda ja hing. Mina olin lihtsalt masinavärk. Töötasin arvutiga ja käisin väga harva mingi ülesande pärast väljas. Mul pole Teddy... annet. Sunshine’i detektiivibüroo ajad on ametlikult läbi.”

„Nii et sina oled vaba läände kauboiks minema või Kuu peale lendama. Kumma sa valid, Jade?”

Kas mehel oli aimugi, kui väga ta naisele haiget tegi? Pisarad kipitasid Jade’il silmis, aga ta pilgutas need ära ning hakkas lauda koristama. „Mitte kumbagi. Pean ilmselt uue unistuse leidma.”

„Või mulle tõelisest unistusest rääkima,” ütles Court ja tegi võileivale lõpu peale. „Ilmselt pole kokaamet su nimekirja tipus.”

Jade naeratas, sest Court püüdis õhkkonda lõbusamaks muuta, ilmselgelt ta siiski mõistis, et teeb naisele haiget. Kuid ta ei lõpetanud pärimist. Võib-olla oleksid nad paremini vastu pidanud, kui oleks enne abiellumist rohkem rääkinud. Võib-olla...

„Sa ei kavatsegi järele jätta, mis? Sa küsid edasi, kuni ma ütlen seda, mida sa minu meelest kuulda tahad?”

„Umbes selline plaan mul on jah, kullake,” vastas Court ja järgnes naisele elutuppa. „Kas see toimib?”

Jade pööras ümber ja vaatas mehele otsa. Teda ehmatas, kui lähedal Court talle seisis.

„Ma tahtsin väiksemana arstiks saada, sobib?”

Court vaatas naisele loetamatult ilmel otsa. „Milliseks arstiks?”

Jade ohkas. „Mis mõttes milliseks? Lihtsalt arstiks. Olgu, olgu, ma mõtlesin lastearsti,” ütles ta vaikselt. „Kuueaastaselt sain jõuluks arstikomplekti ja harjutasin nukkude peal. Ja Jolie ning Jessica peal, kui nad lubasid. See oli alati mu unistus, aga siis lasi ema jalga ja mina pidin oma prioriteedid ümber reastama. Nüüd olen peaaegu kolmekümnene, liiga vana arstiõpinguteks, spetsialiseerumiseks ja residentuuriks. See oli lihtsalt üks unistus ja ma olen sellest üle saanud. Oled nüüd rahul?”

„Ei saaks öelda, et olen,” ütles Court, sirutas käe ja silitas naise põske. „Lastearstiks. Sest sa armastad meditsiini ja sa armastad lapsi. Kullake, see teeb sulle ikka veel haiget, kas pole? Pärast kõiki neid aastaid teeb see ikka veel haiget?”

Jade tahtis ennast mehe vastu suruda, tunda Courti tugevate käte toetavat kaisutust ja natuke vaevavast valust endast välja lasta. Teddy pärast. Kõige pärast, mis ta kaotanud olid. „Ma ütlesin sulle, Court. Arstiamet oli ainult lapsik unistus. Ma olen liiga praktiline inimene, et unistustes elada. Ma pidin... ma tahtsin Teddyt aidata.”

„Sest tal oli sind vaja. Ta sõltus sinust ja sa lasid tal oma unistuse röövida.”