Читать книгу Hulljulge kaunitar. Teine raamat - Kasey Michaels - Страница 10

Neljas peatükk

Оглавление

Fanny istus, selg vastu karedast puidust laudu, millest oli ehitatud väikese laeva trümm, põlved konksus, ja võttis end kokku kanalis möllava tormi vastu. Molly, kes oli seotud ohelikku pidi konksu külge nagu ka ülejäänud kuuskümmend viis kitsasse ruumi pressitud hobust, muudkui üritas hõõruda ninaga Fanny õlga, suured pruunid silmad pärani ja hirmunud.

„Kõik on korras, Molly,” ütles Fanny märale, sirutas käe ja silitas hobuse sametist nina. „Lihtsalt väike tuul ja vihm.”

Silmalaud rasked, rahustas Fanny Mollyt edasi, kuid must ruun hakkas muutuma ärevaks, pööritas punaste äärtega silmi ja viskas pead selga, üritades vabaneda nöörist, pimedast trümmist ja ilmselt ka laevast endast.

„Shamus Reilly! Hoia seda neetud hobust vaos, enne kui ta teised pabinasse ajab, või ma seon su lahjad munad püksipaelte külge!”

„Jah, söör!” vastas Fanny püsti karates.

„Ja, Jeesuse nimel, ära ütle mulle söör. Õige on rügemendiülem Hart, poisu!”

„Jah, söör… rügemendiülem Hart!” kordas Fanny, võpatades oma vea peale. Ta pistis käe oma mundri pükstesse ja tõmbas välja rätiku, mida oli kõigest kolm tundi tagasi peas kandnud, rääkides leebelt ruunaga, kui ta sirutas käe, et siduda riiet ümber hobuse metsikute pöörlevate silmade.

„Tubli töö, reamees Reilly,” sõnas põskhabemega rügemendiülem, seistes valvsalt Blackie kõrval, mitte otse looma taga, juhul, kui viimane otsustab tagant üles lüüa. „Näete seda, poisid? Teie kõik, katke neil silmad kinni, hoidke neid vaos. Liigutage!”

Fanny seisis seljaga rügemendiülema poole, pomises kiiresti aitäh, ja mõtles siis, kas ta oleks üldse pidanud rääkima.

Ilmselt mitte, sest rügemendiülem vaatas teda ikka veel liiga tähelepanelikult.

Mida ta nägi? Mida ta selles peaaegu täielikus pimeduses näha võis? Miks ta lihtsalt ära ei läinud? Kas ta oli ehk Fanny pettust avastamas?

Fanny oli pikk, sama pikk nagu tõeline Shamus Reilly. Oma mahanüsitud juuksed oli ta sileda musta paelaga kuklale kinnitanud. Seal polnud midagi ebatavalist. Ja issand teab, et tema rind teda küll ei reetnud, sest loodus oli juba Fannyle ninanipsu mänginud ja andnud suurema osa sellest tema õele Morganile.

„Reamees Reilly.”

Fanny selg tõmbus jäigaks. „Jah, rügemendiülem!”

„Kui vana sa oled, poisu? Viisteist?”

„Ei, rügemendiülem!” Hiljuti kahekümnendat sünnipäeva tähistanud Fanny eitas seda, mida pidas loodetavasti vaid halvustuseks poisi vastu, kel polnud veel vaja habet ajada. „Ma sain mullu teisel jõulupühal seitseteist.”

„Vilets valevorst oled sa, reamees Reilly. Mul pole lapsi oma rügementi vaja. Aga mul on vaja iga meest, kes mul on, ja sind kaasa arvatud. Kristus küll. Seitseteist, mu armas tädi Nellie. Järgmisena annavad nad mulle sülelapsi.”

„Jah, söör… rügemendiülem!”

Selleks ajaks, kui nad viimaks Ostendisse jõudsid, oli Fanny end veennud, et tema olukord on turvaline.

Ta eksis.

„Reamees Reilly!”

Mida see mees siis nüüd tahtis? Fanny surus maha soovi pööritada rügemendiülem Harti häälekõla kuuldes silmi, kui mees juhtis oma ratsu Fanny mära kõrvale, kui nad linnast välja ratsutasid. Kas sel mehel polnud siis midagi targemat teha kui Fannyt jahtida, pannes tema südame lööke vahele jätma iga kord, kui ta arvas, et on ohutuses, anonüümne, loodetavasti nähtamatu?

„Rügemendiülem!”

„Nüüd saame rohkem omaette rääkida, eks ole? Keda sa taga ajad, reamees Reilly? Venda? Armukest? Oma sündimata lapse isa?”

„Söör?” Fanny vaatas otse enda ette, ehkki tema kõht üritas end Molly jalge ette munakividele kukutada.

„Rügemendiülem, sa saatana silmamuna! Ja tagasi ajamisest pole kasu, reamees Reilly, mitte siis, kui sul on tegemist minusuguse mehega, kes on seda kõike varem näinud.”

Fanny neelatas raskelt, üritades niisutada oma kuiva suud. „Jah… jah, rügemendiülem.”

„Keda sa taga ajad, reamees?”

„Ma parem ei ütleks, rügemendiülem.”

„Vaata nüüd, neiuke, siin sa küll eksid. Ma ei küsi sinu käest. Me ei aja siin kahekesi sõbralikult lobajuttu, saad aru?”

Fanny kergitas lõuga. „Tema ei tea, et ma talle järele tulin. See pole üldse tema süü, söör.”

„Rügemendiülem. Kui kõvast puust su pea küll on, reamees Reilly, et sa ei suuda meelde jätta nii väikest asja, nii tähtsat asja? Sa ole siin omaette, maga hobuste juures ja hoia mokk maas, isegi kui see tähendab, et mu mehed peavad sind lolliks. Kas nad eksiksid, reamees Reilly, kui nad seda mõtleksid?”

„Ei, rügemendiülem,” kostis Fanny, teadvustades endale, et pilgutab kiiresti silmi, vihapisarad silmi tõusmas. „See on leitnant Rian Becket, ratsaväeohvitser kolmeteistkümnendast, keda ma otsin, rügemendiülem. Minu vend.”

Rügemendiülem Hart hõõrus peopesaga oma prisket nägu. „Ah et vend? Vähemalt pole sulle titte tehtud, olgu Neitsi tänatud. Seda olen ma küll ja küll näinud. Ega ta sind järeletulemise eest täna, reamees Reilly. Mees tahab arvata, et ta on mees, omapead.”

Fanny noogutas haledalt. See, mis oli paistnud nii uhke plaanina, kui ta seda oma magamistoas sepitses, näis nüüd tobeda ja võimatuna. Toodud kord juba päikesevalgusse ja, arvestades rügemendiülemat, isegi trümmi pimedusse, polnud Fanny peitemäng kestnud kauem kui udu Romney Marshis päikeselisel augusti hommikul.

„Ta on juba mõnda aega siin olnud, söör,” sõnas Fanny, loobudes igasugustest katsetest paista sõduri moodi. „Kas te teate, kus ta olla võiks?”

„Vean kihla, et see vaene kurat on just seal, kuhu meie ringteed mööda läheme. Koha nimi on Scendelbeck. Hoia oma pea maas ja molu kinni ning sa näed teda üsna varsti. Ma ei tahaks küll sinu nahas olla, neiuke, kui ta sind näeb, mitte ilmaski.”

Rian jälgis, kuidas Uxbridge’i krahv mööda ratsutas, olles eelmisel päeval vaadanud üle oma väed ning nähes välja just niisuguse romantilise kangelasena, kellest Rian oli unistanud nooruses, kuid ta mõtles esimest korda sõja ja sõduriks olemise peale. Krahv paistis uhke sellina, pilku köitvalt hästi õmmeldud munder seljas, tumedad juuksed laubal lehvimas, vasest kaunistused päikese käes säramas, hobune tema all kõrge sammuga astumas, paistes tundvat uhkust, et tema seljas istub nii nägus mees.

Wellington oli andnud ratsaväe juhtimise üle Uxbridge’ile, kuid mitte kuigi meelsasti, oli Rian kuulnud, sest talle ei meeldinud selle mehe bravuur, aga et Uxbridge oli ka parim ratsaväekindral kogu Briti armees, siis polnud Raudsel Hertsogil õieti valikut.

„Armas krahv jooksis mõne aja eest Wellingtoni vennanaisega minema, kas tead,” ütles hääl Riani kõrval… õieti venitas. „See oli muidugi tohutu skandaal, mille eest hertsog pole meie kenale Lothariole ikka veel andestanud. Uxbridge’i lahinguosavuse kasuks räägib aga see, et ta ei jäänud passima Londonisse, kus tal pole teha midagi muud kui näägutada oma rätsepa kallal.”

Rian pööras tõrksalt pead ja nägi enda kõrval Brede krahvi, kes nõjatus hooletult vastu mingit kiviaeda, mis piiras kurvalt mahatallatud nisupõldu. Mees ei näinud välja sugugi parem kui mõne päeva eest; kui üldse, siis ta nägi välja halvem. Kõige hullem oli aga see, et need maailmast väsinud pähkelpruunid silmad sädelesid samamoodi nagu tookord kõrtsis, kui Rian oli krahvi oma lapsehoidjana minema saatnud, ning mees paistis ikka veel rohkem kui lõbustatuna.

Rian hüppas maha ja kummardas mehele. „Minu vabandused, mu härra. Ma lubasin joogil enda eest rääkida.”

„Sellel ja oma noorusel.” Valentine Clement naeratas, mõõtes jaheda laisa pilguga Riani kena figuuri. Kas temagi oli kunagi olnud nii noor, nii innukas? Võib-olla enne Talaverat, enne Albuerat, Salamancat ja kõike muud. Neetud, kuidas ta küll soovis, et see oleks läbi, ja nüüd pidid nad jälle minema võitlema vana Jupatsi vastu. „Aga sa oled vist tentsiku leidnud? Korralikult pressitud erepunane mantel. Kas sa oled hetkekski mõelnud, Becket, milline suurepärane sihtmärk on erepunane? Aga paraadil näete te kõik välja nii… peened.”

Saanud äkki julgust, sest ta oli ju ikkagi noor, osutas Rian krahvi räpasele sinelile, ebamäärasele valgele särgile ja lohvakatele pükstele. „Parem on siis olla niisuguses märkamatus hallis nagu põlluhiir… või köögirott?”

„Mõnikord küll, leitnant, jah, on küll,” venitas Brede, pistis süütamata manillasigari suunurka, lõi tikku põllukivi vastu ning silmitses siis Rianit kulmude ja sirgete helepruunide lokkide alt, mis rippusid kulmude kohal, kui ta leegi otsale lähendas. Vaatamata kogu tema näilisele kergusele ja sellele vestlusele, oli selles mehes midagi külma, peaaegu kaalutletut. Ta ei talunud eriti lollpäid, mitte see Valentine Clement, Brede krahv ja vana luuraja. „Me hakkame varsti liikuma.”

„Hakkame või?” küsis Rian, hoides oma hääletooni rahulikuna. „Ja arvatavasti te teate, kuhu me läheme?”

Brede vaatas ümberringi liikuvaid rivist vabaks lastud sõdureid, kes kõik kandsid oma vintpüsse lohakalt üle õla rippu, suundudes ükskõik millise maalapi või mugava lameda kivi poole, mille võisid leida, higistades ikka veel nagu rasvased sead pärast veel üht täispikka päeva marssimist, et avaldada oma ülemustele muljet. Krahv ohkas ja raputas pead. Nagu oleks marssimisega kunagi mõnd lahingut võidetud – kuigi range distsipliiniga võideti küll, ja selles ju asi tegelikult vist oligi. Vaesed vennikesed, marsivad otse kahuritulele vastu iga kord, kui antakse käsk. Kuid mitte tema, mitte Valentine Clement. Tema elab või sureb omaenda mõõdupuu järgi, kasutades omaenda tarkust ja tehes omaenda otsuseid.

„Tule minuga kaasa,” ütles ta ja hüppas siis kenasti üle aia, suundudes mahatallatud nisupõllu serval kasvava puuderivi poole ja oodates, et noor Becket talle järgneb.

Rian heitis pilgu selja taha, nägi, et kapten Moray pilgutas talle silma, ja kinnitas mõõga korralikult küljele, enne kui hüppas müürile, libistades jalad üles ja alla, et järgneda mehele, kes ei paistnud talle eriti meeldivat. Ilmselt sellepärast, et see mees oli end juba tõestanud, kuid Rian teadis, et temal on veel palju tõestada.

Nad läksid läbi sõjaväelaagri, läbi väikeste valgete telkide korralike ridade, just praegu uuesti ellu ärkavate toiduvalmistamise lõkete ja puude vahele, kus Brede pöördus Riani poole, vaadates talle karmilt otsa ja mõõtes teda uuesti.

„Kui te ei taha mulle midagi öelda, siis ma…” alustas Rian, kuid krahv sundis ta käeviipega vaikima.

Brede imes tugevasti manillasigarit, puhus välja sinise suitsu joa ja ütles siis, mida oli tulnud ütlema. Pagana lugu ikka küll, kui oled kellelegi tänu võlgu. Isegi Jackile, kes oli kaks korda tema elu päästnud. Aga olgu ta neetud, kui ta seda ilusat poissi liigselt hellitab. Igale mehele peab vahel andma õiguse end tõestada.

„Jack vannub, et sul on hea pea, et sa oskad ratsutada kõigega, millel on neli jalga või isegi vähem, tead, kuidas tulistada, ja kuidas kõige paremini kasutada seda ilusat torkeriista, mis ripub su korralikult pressitud mundri küljes. Sa tead oma kohta, ütleb mu vana sõber, ja oskad saladust pidada. Nüüd kuula mind. Sa nägid täna Uxbridge’i, Becket. Sa arvad, et ta on tühine ilueedi, paistab kasutuna, aga jää tema lähedusse, kui saad. Ta teab, mille peal väljas on, ja ta on kõva kui kivi. Üheteistkümnes, kaheteistkümnes, viimane osa kolmeteistkümnendast, kuueteistkümnes ja kahekümne kolmas – te olete homme kõik siin. Enamasti kergerelvastuses tragunid. Teid manööverdatakse siin lähedal asuval põllul põrgusse ja tagasi, kaheksa, võib-olla ka kümme või rohkem tundi päevas, kuni Uxbridge on rahul. Pärast seda, Becket, puhka. Puhake nii palju, kui saate, sina ise ja su hobune. Ole kaine, täida kõhtu, hoia sokid kuivad – riputa märjad endale kaela, kuivata neid niimoodi ja ära, jumala pärast, oma lisapaari ära kaota. Muidu mädanevad su jalad otsast ja sa ei kõlba enam kuhugi. Kui mehed järgmine kord siit teele lähevad, Becket, siis minnakse lahingusse.”

Rian tundis verd soontes pulbitsemas. „Millal? Kuhu?”

Brede naeratas, manillasigar endiselt suunurgas rippumas, ning Rianil oli ikka veel raske eristada kortsus riideid nendest puurivatest pähkelpruunidest silmadest paistvast selgest arukusest. Jumala eest, see mees nägi välja nagu kaltsakas. Üldsegi mitte nagu krahv, vähemalt sugugi mitte Uxbridge’i krahvi moodi. „Arvatavasti Quatre Bras’sse või Lignysse, kuhugi sinnapoole, kuigi keegi teine sinna ei lähe. Veel mitte. Aga nad lähevad, vähemalt ma loodan seda, kui olen kord oma lõpliku aruande esitanud. Nüüd kuula mind. Keegi meist ei saa seda peatada, saad aru? Liitlased ei luba seda ja Napoleon ei saa seda vältida. Aga mina võin sind sealt välja tuua.”

„Kas Jack palus teil seda teha?” Rian suutis läbi korraga silme ette kerkinud vihapuna vaevu näha.

Brede naeratas. „Ei. Aga ta on sinusse kiindunud ja mina olen temasse kiindunud. Mul on ka piisavalt mõju, et lasta sind määrata Wellingtoni enda meeskonda. Tal on vaja häid mehi, sest Pakenham ja väga paljud teised raiuti New Orleansis tükkideks, olgu see jabur sõda neetud, sest see oli lollus.”

Rian noogutas nõustuvalt. „Mu vend Spencer võitles Moraviantownis. Ta nimetas seda lahingut tunduvalt vähem kui kiiduväärseks.”

Brede ei teinud märkusest välja. Ta pidi enne öö saabumist veel mitmes kohas käima. „Hertsog ei peida end, nii et kui sa oled tema juures, siis pole sa ikkagi ohutus kohas. Kuid sõja pidamiseks on rohkem kui üks viis, Becket. Kas oma kehaga, mis paisatakse lahingusse teiste kehade vastu, või ajudega.” Ta võttis sigari suust, silmitsedes selle hõõguvat otsa, kui päike libises parajasti silmapiiri taha ning puude all hakkas hämarduma. „Ma pakun seda ainult ühe korra, Rian Becket, ja vana sõbra pärast, kes tegi mulle Pürenee poolsaarel rohkem kui ühe teene. Ja nagu sa väga õigesti ütlesid, ei ole ma lapsehoidja.”

„Tänan teid, mu härra,” vastas Rian mehele kummardades. „Muidugi oleks see mulle au.”

„Ainult kuradima loll arvaks, et ei ole,” kostis Brede taas naeratades. „Kahe päeva pärast, sest ma pean asju ajama, asju, mis pole sinuga seotud. Kohtume esmaspäeval, täpselt siinsamas, mingil ajal enne keskpäeva, ja siis on mul sulle uued korraldused. Sa pead olema valmis minema või ma lahkun ilma sinuta. Said aru?”

Rian avas vastamiseks suu, kuid Brede krahv oli juba selja pööranud ja kõndis minema, astudes vaevu kümme sammu tagasi nisupõllule, enne kui hüppas nõtkelt sileda tähnilise halli täku sadulasse, kusjuures hobuse pead hoidis ei keegi muu kui kapten Moray.

Brede pööras hobuse ringi, tõmbas ohjadest, nii et hobune tõusis tagajalgadele, kui krahv saatis Rianile tavapärase tervituse, ja siis ta oligi läinud, hall kuju ja hall hobune kadumas peagi samasugusesse halli videvikku.

„Uxbridge pole sugugi ainus uhkeldaja,” pomises Rian irvitava kapten Moray poole minnes. „Ta käib lihtsalt paremini riides…”

Hulljulge kaunitar. Teine raamat

Подняться наверх