Читать книгу Hulljulge kaunitar. Teine raamat - Kasey Michaels - Страница 7

Becket Hall, Romney Marsh

Pärast õhtusööki puhkas Ainsley Becket salongis oma lemmiktoolis, kuulates oma lapsi, kes rääkisid Bonaparte’i seiklustest, alates tema põgenemisest Elbalt mõni nädal tagasi.

Hommikusöögis, lõunasöögis, õhtusöögis ja vestluses ei paistnud kunagi olevat mingeid erinevusi. Mida Bonaparte teeb? Kuhu ta esimese rünnaku suunab? Kas liitlased loovutavad kogu juhtimise Raudsele Hertsogile? Kas Wellington suudab lüüa meest, kellega ta, pange tähele, pole kunagi varem lahingus kohtunud?

Ainsley lasi oma lastele keskendudes üksikutel häältel taustaks sulanduda.

Nii erinev seltskond, need tema kaheksa last; kellest seitse on südamelapsed, ja nüüd on nad kõik täiskasvanud, mõned neist läinud tema õnnistusel oma teed.

Morgan, praeguseks juba abikaasa ja ema, elas oma mehega Londoni lähedal mõisas, tema abikaasa Ethan Tanner, Aylesfordi krahv, töötas kahtlemata väga pikki tunde Sõjakontoris.

Chance, teadis Ainsley oma vanimalt pojalt nädal aega tagasi saadud kirjast, oli samuti tagasi tööl Sõjakontoris, kui kogu Inglismaa võttis end kokku vältimatuks kokkupõrkeks mehega, kes nende arvates oli olnud võidetud.

Ainsley rüüpas sõõmu oma konjakiklaasist, olles isekalt rahul, et need kaks meest olid leidnud võimaluse teenida krooni, minemata seejuures lahingusse, ja heitis vargse pilgu oma pojale Spencerile, kes hüpitas põlvel oma väikest poega Williamit, samal ajal kui Mariah Becket naeratas neile mõlemale.

Kas Spencer oleks valmis lahkuma oma väikese perekonna juurest ja minema uuesti sõtta? Ainsley kavatses vaikselt vestelda poisiga, kes oli Ameerikas piisavalt ohverdanud ning pidi mõtlema eelkõige oma naisele, pojale ja teisele lapsele, keda Mariah praegu kandis.

Eleanor ja tema abikaasa Jack istusid kõrvuti kamina ääres, naise sülle oli kuhjatud pakk Pariisi ajalehti, mille Ainsley oli tema tavalisel salalikul ja leidlikul viisil hankinud. Tal polnud ikka veel last, keda süles hoida, ning suurema osa ajast suutis ta oma kurvastust selle üle varjata, kuid Ainsley teada pures see siiski tema vanima tütre südant.

Callie, noorim laps ja ainus, kes oli sündinud Ainsleyle ja tema kadunud Isabellale, jätkas venna Courtlandiga vaidlust viimase väite üle, et vend peaks ostma ohvitserikoha armees, mida Wellington kiiresti moodustas, et Prantsuse keisrile vastu astuda nüüd, mil enamik välivägesid oli saadetud võitlema ameeriklaste vastu. Niisugustel asjaoludel ületaksid välismaised väeosad Inglise omad kaks ühele.

Alati tugev Courtland, Becketite kalju, uskus kindlalt kohustusse.

Callie aga uskus kogu oma seitsmeteistkümneaastase kindlusega, et Courtland kuulub talle.

„Teil Jackiga on juba piisavalt kohustusi, Court,” sõnas Ainsley nüüd vaikselt, avaldades oma seisukohta, rõhutamata liigselt rolle, mida kaks meest mängisid, aidates kohalikke salakaubavedajaid, ning Courtland noogutas tõrksalt, kuid nõusolevalt.

„Ma tean, söör, kuid usun, et teie ja Jacko olete endiselt üsna võimekad ning suudate meie äraolekul Becket Halli majandada. Pealegi saame Jupatsi tarasse aetud ja puuri pandud juba mõne kuu, kui mitte nädalaga.”

Callie, alati terav, teravam kui enamik naisterahvaid olema kasvatati, lausus: „Puuri, ütled sa, Court? Ma arvan – paranda mind, kui ma eksin, papa – et see oli marssal Ney, kes lubas nüüdseks kukutatud kuningas Louis’le, et ta toob Bonaparte’i talle raudpuuris ja asetab ta Louis’ trooni ette.”

Ta saatis Courtile muige. „Kas see on sama raudpuur, ah, Courtland? Eriti nüüd, kui Ney istub taas padjal Bonaparte’i jalge ees, lakkudes vabandavalt tema saapaid?”

Mariah Becket naeris, võttes väikese Williami oma abikaasalt ja tõstes poisi endale sülle. „Selles suhtes on tal õigus, Court. Teie, mehed. Liiga palju suurustamist, liiga palju lubadusi. Spencer? Näeme ülakorrusel ja ma virutan sulle raamatuga vastu pead, kui sa julged kas või vihjatagi, et üritad taas trummile järgneda.”

Kõik ootasid, kuni Mariah salongist lahkus, enne kui pahvatasid Spenceri arvel naerma.

„Hästi ja kindlalt põllepaelte külge seotud, oled ju, vana semu?” küsis Jack Eastwood, teenides ära kõneka pilgu oma elu armastuselt. Morgan või Mariah oleksid andnud talle terava müksu ribidesse, kuid väikesel daamilikul Eleanoril piisas vaid sellest, et saata siiras pilk oma ilmekatest silmadest, ja Jack alistus, pomisedes vaikselt: „Vabandust, Spence.”

„Kõik on korras,” ütles Spencer, astus jookide laua juurde ja valas endale klaasitäie veini. „Ma tean küll, et ma ei saa minna. Ja teie kaks ei saa ka, mitte siis, kui Must Vaim peab regulaarselt välja sõitma, ja kindlasti mitte siis, kui me ikka veel ei tea, kus meie vana sõber Edmund Beales võib järgmisel korral oma nägu näidata – ja teie omad ära tunda. Mis siis, kui ta tegutseb samamoodi nagu Talleyrand ja on ühendanud nüüd oma saatuse liitlastega, jättes Bonaparte’i maha pärast läbikukkunud katset teda eelmise aasta augustis Elbalt vabastada? Bonaparte ei pruugi seda meest praegu just kuigivõrd armastada, kas teate.”

Edmund Bealesi mainimise peale jäi toas mõneks hetkeks vaikseks ning Ainsley kandus, nagu alati, ajas tagasi, meenutades päevi, mil pidas Edmundit oma parimaks sõbraks ja partneriks. Enne seda, kui Edmund ta reetis. Enne seda, kui Isabella suri Edmundi käe läbi. Enne veresauna tollel saarel, mis oli toonud nad kõik seitseteist aastat tagasi Inglismaale ja Romney Marshi kaitsvasse eraldatusse. Enne kui nad said teada, et Edmund on ikka veel elus ning on võtnud Machiavelli hullumeelse geeniuse õpetused südamesse ja usub, et ta on määratud kontrollima poole maailma saatust. Enne kui… enne kui… enne kui…

„See on tõsi,” ütles Callie, katkestades vaikuse, sest nägi varje isa silmades ja tahtis, et need kaoksid. „Beales ei tohi kedagi teist näha, sest ühel või teisel ajal võib ta olla näinud teie kõigi nägusid. Nii et rahune, papa, keegi ei torma sõtta. Peale Riani, muidugi,” lisas ta, kulmukortsutus rikkumas kaunist nägu, kui ta mõtles ühele päevale mõni nädal tagasi, kui Rian oli jätnud hüvasti ning ratsutanud minema innukusega, mida ta ei suutnud kuigi hästi varjata, ohvitserikoht taskus.

„Meie vennal on nii kuradima kange ind mängida kangelast, sel lollpeal,” lausus Spencer pead vangutades. „Me võime ainult loota, et ta jääb pikemaks ajaks Belgiasse ega astugi eales Prantsusmaa pinnale.”

„Aamen selle peale, Spencer. Mul on ikka veel raske uskuda, et prantslased Bonaparte’i nii hästi vastu võtsid, kui olid ta kõigest aasta tagasi ära neednud,” ütles Eleanor, sirvides ajalehti, mida ta süles hoidis. „Te ainult vaadake neid, heldus küll. Las ma loen teile ette artiklite pealkirjad, mis on ilmunud viimaste nädalate jooksul Moniteur’is, mis on keisrile nii truu. Kallis, aita mind, enne kui need kõik põrandale libisevad.”

Ta ulatas mõned lehed Jackile, kellel palus kõigepealt kõige vanema ette lugeda.

„Teen seda rõõmuga. Ahaa, siin see ongi. „Korsika libahunt maabus Cannes’is.””

„Jah, libahunt,” lausus Eleanor. „Ja nüüd tuleb järgmine, kõigest mõni päev hiljem. „Tiiger ilmus kurusse, väed saadeti tema vastu, nurjatu seikleja lõpetas oma karjääri mägedes.” Nad ütlesid, et ta on tapetud, heldus küll.”

Jack võttis kätte järgmise lehe. „Ja pidid omaenda sõnu sööma. „Tegelikult on põrguline tänu reetmisele jõudnud juba Grenoble’isse.””

Eleanor jätkas hilisema artikli pealkirjaga: „„Türann on jõudnud Lyoni, kus õudus halvas kõik vastupanukatsed.” Aga, papa, kas sinu volinikud Prantsusmaal ei öelnud sulle juba, et Bonaparte’i tervitati rõõmuhõisete ja lillekimpudega?”

Ainsley noogutas. „Eleanor, kas sa loodad tõesti leida tõde ajalehest, mida riik kontrollib? Arvasin, et olen sind õpetanud paremini vahet tegema. Loe ka ülejäänud ette, kui tahad. Need on lausa võikalt lõbusad.”

Jack võttis kätte järgmise lehe, libistas sellest pilgu üle ja naeratas nukralt. „Ah, ma näen, et ta polegi enam libahunt, tiiger ega türann, vaid tegelikult nimetatakse teda viimaks ometi nimepidi. Ja seda kõigest mõni päev hiljem. „Bonaparte liigub kiirel sammul põhja poole, kuid ta ei jõua kunagi Pariisi.””

„Ja need on kaks viimast,” ütles Eleanor pead vangutades. „„Homme on Napoleon meie väravate taga.” Ja viimaks see: „Tema Majesteet on Fontainebleau’s.” Tema Majesteet, kas pole? Nad kõik on silmakirjatsejad! Aga kui prantslased muudavad nii kiiresti oma arvamust, siis kas Bonaparte saab ikka öösel rahulikult magada?”

Ainsley jõi viimase konjaki ära ja tõusis püsti, valmis naasma oma kabinetti ja nende kaartide juurde, mille kohal ta mõtiskles selles ajast saati, kui kuulis Bonaparte’i põgenemisest, võrreldes neid kaarte püsiva teadetevooga, mida tema raha nii targasti tõi. Ta oli õigesti valinud mehe algseks sihtpunktiks Cannes’i. Nüüd uuris ta põhja, Brüsseli ümbrust, tundes, et see oleks loogiline pind, kus Wellington ja keiser viimaks lahinguväljal kohtuvad. Ta oli juba saatnud oma mõtted edasi Chance’ile ja Ethanile, kuigi polnud eriti lootust, et niisugust paratamatult anonüümset hoiatust panevad tähele nende ülemused.

Ja Rian, aidaku teda jumal, oli juba Belgias.

„Remy,” ütles Ainsley, pidades silmas oma Pariisis asuvat teavitajat, „kirjutas mulle, et saabumise päeval peatus Bonaparte oma palee trepil, silmitses vaikset linna ja ütles: „Nad lasid mul tulla täpselt samamoodi, nagu lasid teistel minna.” Nii et kui see vastab sinu küsimusele, Eleanor, siis ma ütleksin, et see mees teab, et tema valitsusaeg tuleb parimal juhul lühike. Mis minu meelest kahjuks tähendab, et ta marsib peagi Pariisist välja liitlastega võitlema, selle asemel, et oodata, millal need tema juurde tulevad. Ta peab tõestama, et on endiselt Euroopa tugevaim mees.”

Courtland, kes oli veetnud palju tunde, juureldes samade teadaannete ja kaartide kallal, nagu ka Ainsley, polnud nõus. „Alles juuli lõpus kohtuvad venelased ja austerlased meie enda armeega ning ei meie, inglased, ega ka preislased ei ole nii lollid, et minna Bonaparte’ile kallale enne, kui kõik liitlased on koos.”

Ainsley naeratas leebelt. „Ära mõtle roosiliste stsenaariumide peale, kus maailm toimib sinu lootuste järgi, Court. Parem on mõelda nii nagu vaenlane. Kas sa suudad välja mõelda mõne parema põhjuse, miks Bonaparte praegu liikuma hakkab? Tema inimesed tahavad näha võitu, natuke sellest vanast sõdurist oma lahingus kulunud rohelises sinelis, isegi kui see tähendab väljatulekut väiksema armeega, kui talle meeldiks. Ja ma ei usu, et ta tahaks, et see esimene lahing oleks kaitsetegevus, mis toimub Prantsusmaal. Ei, Bonaparte on eelkõige sõdur. Liitlased võisid küll talle sõja kuulutada, kuid tema haarab algatuse enda kätte ja ründab. Kui ainult need lollpead Sõjakontoris seda mõistaksid.”

„Palun jumalat, et nad mõistaksid, papa. Nii et… nii et Rian võib olla sellele esimesele lahingule, kui see tuleb, lähemal, kui me arvame?” küsis Eleanor, libistades oma käe Jackile pihku.

„See neetud plika!”

Kõigi pead pöördusid vaatama otsa Mariah’le, kes seisis ukselävel, põsed õhetamas, ja hoidis käes heleblondide juuste paksu pahmakat. Ta hoidis seda kõrgel ja raputas raevukalt.

Ainsley vaatas juuksepahmakat ja tundis hirmutavat külmavärinat, nagu oleks hani just äsja kõndinud üle tema haua. „Fanny?”

Mariah noogutas, suutes vaevu rääkida. Fanny Becket oli eelmisel õhtul peavalu kurtes õhtusöögilauast vara lahkunud ja läinud oma tuppa. „Koputasin täna paar korda tema uksele, kuid vastust ei tulnud. Te ju teate küll, milline ta olla võib, mossitab sellest ajast saati, kui Rian ära läks, ja ma otsustasin – meie Eleanoriga otsustasime –, et las ta lihtsalt jääb sinna luku taha, kuni tühi kõht ta viimaks välja ajab. Aga täna, noh, mis liig, see liig, ja ma lasin endale võtme tuua ja… teda pole seal.”

Callie pööras oma toolis ringi ja küsis: „Kas ta jooksis minema? Kas ta kirja jättis?”

„Tal polnud vaja seda teha,” kostis Ainsley, istudes raskelt ja tundes kõigi oma aastate koormat. „Me kõik teame, kuhu su õde läks.”