Читать книгу Hulljulge kaunitar. Teine raamat - Kasey Michaels - Страница 6

Märts 1815

Taas kord talle nii kaua keelatud Prantsusmaa pind. Pariis ootab!

Napoleon Bonaparte, jumala armust Prantsusmaa keiser, Itaalia kuningas jne, jne, peatub siin koos oma sõjaväega, mis koosneb vähem kui tuhandest Vana Kaardiväe liikmest, kes otsustasid temaga kauem kui aastaks Elbale pagendusse kaasa minna.

Hetk on käes. Ta astub silmitsi arvuliselt võrdsete kuninglike vägedega, mis on ilmunud kohale käsuga hävitada tema ise ja tema „röövlijõuk”.

Bonaparte tuleb hobuse seljast maha ja astub edasi kümme täpset sammu tolmusel teel. Üksik kleenuke, väike mees kahe armee vahel. Relvastamata. Haavatav.

„Viienda väeosa sõdurid!” hõikab ta väljakutsuvalt kuninglikele vägedele, hääl vaikses õhus kõlamas. „Kas te siis ei tunne mind? Kui teie seas on kas või üks mees, kes soovib tappa oma keisrit, siis astugu ta ette ja tehku seda. Siin ma olen!”

Ja nii julge liigutusega, et see vallandab pahakspaneva õhuahmimise mõlemal pool liini, tõmbab ta lahti oma rinda katva lihtsa halli mantli.

Pärast pinevat vaikust pääsevad kummaltki poolt valla hüüded. „Vive l’Empereur! Vive l’Empereur!¹”

Ühest tuhandest saab nüüd kaks tuhat. Bonaparte istub taas hobuse selga ja silmitseb ratsu seljast oma uut armeed ning tõuseb siis jalustes püsti.

Pühalikult, tummalt, osutab ta Pariisi poole.

Ja maailm väriseb…

1 Elagu keiser (pr k). (Tlk)