Читать книгу Kohatu kokkulepe - Kasey Michaels - Страница 6

Champauberti lahing

10. veebruar 1814

Gabriel Sinclair oli aastate jooksul oma sõpradele paljude pööraste ja kahtlaste ettevõtmiste suhtes augu pähe rääkinud, ent nende eesmärk oli alati olnud meelelahutus, seiklus ning sageli, kuna neist olid mehed saanud, ka lahked naised.

Kuid see ei selgitanud, miks nad olid talle seekord järgnenud, sest kindel oli vaid see, et nad saavad külmetada, igavleda ja on sunnitud lõunasöögist ilma jääma, mitte et see viimane just suuremat sorti ohverdusena kirja läinuks.

Suuremaid lahinguid enam ei tule, kõik ütlesid nii, eriti pärast seda, kui liitlasväed La Rothière’is Napoleoni vägedele tappa andsid. Könn pakub lähipäeval välja, et ta loobub troonist, annab krooni tagasi ja kõik saavad koju minna.

„Gabe, ütle mulle veel kord, miks me siin oleme ja oma kõige hinnalisematele kehaosadele külmakahjustuste tekitamisega riskime?” küsis tema sõber Cooper Townsend, tõmmates sinelihõlmad enda ümber veel rohkem koomale. „Kas meie venelasest sõber pani meid valesse kohta laagrisse?”

„Selles me vist jõudsime juba üksmeelele. Nad kõik käituvad nii, nagu sõda oleks juba läbi,” pomises Gabriel, uurides rohmakat kaarti, mille ta oli päev varem paberile pannud, kui ta omapead maastikku uurimas käis. Asi polnud selles, et ta ei usaldanud Inglismaa liitlasi: ta usaldas lihtsalt ennast rohkem. Ta eelistas ka käske jagada, mitte neid täita, ja ta ei olnud eriti rahul olnud, kui neil kästi venelastega liituda. „Vaata seda, Rigby,” nõudis ta, pistes kaardi Jeremiah Rigbyle nina alla. „Viis tuhat meest, kelle Blücher on peaaegu hüljanud ja kes on laiali tõmmatud nagu koorevenis. Meie sõbralik võõrustaja, kallis kindral Olssufiev ei ole veel pooli valvureid kohale määranud, ja need mõned, kelle ta valvama pani, pugesid lihtsalt põõsasse peitu ja norskasid nagu loomad.”

„Mitte need, kelle me jalahoobiga äratasime, kui me siia jõudsime,” sõnas Cooper laialt naeratades. „See oli ainuke tõeline nauding üle mitme päeva.”

Gabriel ei teinud ta jutust välja ja jätkas rääkimist: „Üks tugev amps sellest koorevenisest ning prantslased on meie ridadesse sisse murdnud, aga meie selja taga on vaid pooleldi jäätunud jõgi.”

„Jah, jah, väga kena. Sa oskad hästi sõnu seada, Gabe. Mitte et ma aru saaksin, mida sa rääkisid.” Jeremiah Rigby lükkas häiriva kaardi kõrvale. „Mis veel hullem, nüüd tuli mul koorevenise isu.” Ta pilgutas Cooperile silma. „Ega mul jänese vastu ka midagi oleks, kui nüüd järele mõelda. Kuna me pole ühtegi prantslast näinud, saadame õige selle sinu poolt peale sunnitud naeruväärse patrullimise kus seda ja teist ning korraldame jahipeo, Gabe.”

„Veel mitte, poisid. Meie viimsepäeva kuulutajal võib veel õigus olla. Häbilugu küll, kui see tõeks osutub, aga kummalisi asju juhtub kogu aeg.”

Nad kõik pöörasid end Darby Traversi poole, kes parema tegevuse puudumisel oli pikksilmaga loiult silmapiiri uurinud.

„Anna siia – see on minu oma. Näed? Ma lasin siia oma nime graveerida, vanaisa nime alla. See kingiti talle, kui ta Venemaal nende oma Elisabethi¹ õukonnas Inglismaad esindas. Me elasime seal mitu aastat ja nii saigi papa... Igatahes, ma ei lubanud sul seda puudutada.”

„Jumal küll, Neville, sa oled hullem kui oma mänguasjade pärast kisklev jõnglane,” ütles Gabriel, kui viimane nende luuresalgast pikksilma kahmas ja püsti tõusis, enne kui ta pükstest taas alla tõmmati. „Idioot selline – äkki tahaksid lippu ka lehvitada? Mida sa nägid, Darby?”

„Päikest metallilt vastu peegeldumas, täpselt nagu teised näeksid sellelt pikksilmalt vastu peegeldumas. Vähemalt nii ma arvan. Nende puude vahel teisel pool välu. Pakun, et kolmesaja jardi² kaugusel. Nägin välgatusi mitte üks, vaid kaks korda, kahes eri kohas.”

„Tõenäoliselt on see mõni meie patrull,” sõnas Neville, tõstes pikksilma enda ette ja püüdes metsapiiri fookusesse saada. „Kus? Mina ei näe midagi.”

„Ütleb ta üllatunult, sest vaatab õigest otsast sisse,” lausus Darby, hõõrudes külmi käsi kokku.

„No kuule, see oli küll karmilt öeldud, Darby. Häbi sulle.” Rigby pöördus Gabrieli poole ja sosistas mitte eriti vaikselt: „Tuleta mulle veel kord meelde, miks sa arvasid, et peaksime selle habemeudemes pooletoobise meiega kaasa tirima?”

„Võin öelda, et mitte ainult sellepärast, et ta mind nii kenasti palus. Arvasin, et temast võib kasu olla. Tagasi vaadates polnud see mõte küll hiilgav. Aga ta räägib vene keelt, mäletad? Ainuke meist, kes seda oskab, juhuks kui meil on vaja kiiresti Olssufievile sõnumit saata. Ja kui mäletad, siis teine variant oli ta telgivaia külge kinni siduda, et ta uitama ei läheks.”

Noor Neville lükkas taltsutamatud musta värvi juuksed silme eest ära, tundus hetkeks pahviks löödud olevat, kuid siis jõudis vist otsusele. „Te tahate, et ma läheksin asjast kindralile rääkima, eks ole? Aga mida ma talle ütlen? Seni oleme vaid paari peegeldust näinud. Me ei tea, kas seal on meie patrull või koguneb puude vahele rünnakuks terve Könni armee.”

„Hämmastaval kombel olen ma vist imikuga ühel meelel. Ta luges vist kunagi ühe raamatu läbi. Myles, sul on ehk siiski veel lootust.” Gabriel sülitas enda kõrvale maha.

„Tõesti? Ee, jah... Ma siis lähen, ee, kuhu...?”

„Sa pead kindrali armeed teavitama, ülemveebel Amesi üles otsima, ütlema, et ta koguks kokku kaks tosinat meie parimat meest, kes oleksid valmis mööda mäeharja patrullima minema, ning seejärel juhata nad kaks korda kiiremini tagasi meie juurde, et edasisi käske kuulda,” lausus Gabriel väsinult. „Kõigepealt Ames, siis kindral. Ülemveeblil on poisid valmis, kui sa neid kaasa võtma lähed. Kas said aru, Myles, või on sul vaja kõik kirja panna?”

„Loomulikult sain aru. Ma olen äärmiselt intelligentne. Sellepärast saigi isa mu panna kindrali adjutandiks, kus ma oleksin väljaspool ohtu ja... vahet pole. Tublid inglise mehed, just neid on meil vaja, et nende neetud konnaõgijate suhtes silmi lahti hoida. Nad on teil vähem kui kahekümne minutiga olemas, annan teile oma härrasmehe ausõna.”

„Ta ei saa end härrasmeheks nimetada enne, kui see neetud toapoiss, kelle tema papa koos pojaga kohale saatis, näeb vajadust tal rohkem kui kaks korda kuus habet ajada. Aga allamäge ja võimalik, et vaenlasest eemale liikudes on ta tänu oma pikkadele jalgadele küll üsna kiire,” märkis Cooper, vaadates, kuidas Myles Neville jalgadele valu andis, nende ainuke pikksilm vöö vahele pistetud.

Gabriel jälgis samuti piitsavart, kelle peenikesed, pikad jalad kummaliselt erinevas rütmis liikusid, kuigi tal õnnestus püsti püsida. „Isad ja nende ambitsioonid. Ta on ainuke põhjus, miks meie väeosa on siin, mitte põhiarmee juures, sest me peame seda imikut valvama. Jumal, kuidas ma seda meest põlastan. Võib-olla me poleks pidanud Mylesil üksinda minna laskma. Ilmselgelt polnud Inglismaalt lahkumine tema enda mõte. Kui ta kas või nikastatud pahkluuga koju oma mõjuvõimsa isa juurde läheb, seisame ilmselt kõik silmitsi süüdistustega.”

„Võib-olla oli telgivaia külge sidumine parem mõte. Kui kaua me tema järel ootame, Gabe?”

„Mitte väga kaua. Seni, kuni ta meie meestega tagasi tuleb. Vaatame asja sellest küljest, poisid. Isegi kui Darby nägi ühte meie patrullidest, saime vähemalt praegu Mylesist lahti.”

Cooper naeratas laialt. „Igas asjas on midagi head, nagu öeldakse.”

Kuna neil polnud midagi muud teha ja isegi Darby hakkas enda nähtus kahtlema, kükitasid nad maha, et metsapiiri jälgida.

Gabe teadis, et sõbrad olid talle siia järgnenud, sest ta oli kooliajast saadik alati liidrirolli endale haaranud. Kas see oli hea asi? Neil kõigil oli nüüd sama auaste, neil oli oma väeosa juhtida, kuni nad määrati koos temaga Inglise-Vene ühisväeosaga liituma. Mis siis, kui ta eksib? Mis siis, kui nad omapäi tegutsemise eest karistada saavad... mis tähendas ju seda, et nende usk Vene kindrali geniaalsusesse on piiratud? Nad ei olnud pooleldi purjus kamp sõpru, kes läksid ula peale, nad ei kasutanud sineleid selleks, et matadooridena härga vihale ajada; nad olid kogenud sõdurid ja rääkisid meeleheitliku vaenlase võimalikust rünnakust.

„Mis siis, kui mul on õigus?” küsis ta vaikselt.

„Mille suhtes?” küsis Cooper haigutades.

„Et Bonaparte vajab meeleheitlikult võitu. Mis siis, kui ta tõepoolest seal on?”

„Ah, ma saan aru, Coop,” lausus Darby piisavalt rõõmsameelselt. „Meie hea sõber kahtleb endas. Eks igal asjal on kunagi esimene kord. Ära pabista nagu vanamutt, Gabe. Me oleme kõik ühel meelel. Pealegi, mida muud siin jumalast hüljatud paigas ikka teha on?”

„Aitäh, Darby selle pisikese kiidulaulu eest. Aga meil poleks ikkagi eriti aega valmistuda, kui ta end tõesti seal metsas peidab.”

Cooper patsutas Gabe’ile seljale. „Need puud teisel pool välja on kaugel. Tuleta meelde Shakespeare’i sõnu: „Kuni pole tulnud Birnami hiis veel üles Dunsinane’i, ei söö mind hirm.”³

Gabe muheles vaikselt. „Jah, ja vaata, kuhu Macbeth oma julgusega jõudis.”

Lõpuks tõstis Rigby pea, ilmselt selleks, et ta saaks oma õnnetul kombel peast eemale ulatuvaid kõrvu kikitada. „Ärge rääkige Shakespeare’ist, jumal hoidku. Kui Darby poleks minu asemel eksamit ära teinud, oleksin siiani näidenditesse ja sonettidesse mattunud ja jääksin kogu lõbust ilma. Mitte et meil siin hetkel just lust ja lillepidu oleks.”

Cooper sirutas jalad külmal maapinnal välja, seades end nagu pikemaks ajaks sisse. „Ja nii ongi, Gabe. Süüdistame lihtsalt jätkuvalt seda argpükslikku Broxley krahvi, kes on ju endiselt põhjus, miks me siin vastu oma tahtmist tema pärija lapsehoidjaid mängime.”

Kõik olid vait, kuni Rigby selili vajus, ühe jala üles tõstis ja ägedalt sääremarja hõõruma hakkas. „Kramp, pagan võtaks. Ma ütlen, Gabe, see ei ole just kõige lõbusam üritus, millesse sa oled meid kaasa tõmmanud.” Ta ajas end istukile ja piilus veel kord metsapiiri poole. „Me pole mitte midagi näinud, isegi mitte jänest, keda potti pista. Mis kell on, Darby, vanapoiss?”

„Peaaegu kümme. Me oleme rohkem kui kakskümmend minutit siin passinud.”

Gabriel oli endast vasakule ja paremale jäävat maastikku silmitsenud ja mõttes paigutanud sõdureid, kelle Neville kaasa toob. Üks mees iga saja jardi tagant peaks piisav olema ja varjumisvõimalusi oli palju. „Ta oleks pidanud nüüdseks juba tagasi olema või vähemalt kindralit teavitanud ja Amesi meile appi saatnud.”

Rigby turtsatas naerda. „Ilmselt pidi ta vahepeal pükse vahetamas käima, sest kusi lahingust mõeldes hirmust püksi.”

„Kuulake. Kas olete tähele pannud – kui Rigby hiilgav mõtteavaldus välja jätta –, kui vaikne siin on? Mitte ühtegi lindu ega väikest looma põõsastes sibamas. Me ei ole ainukesed, kes hinge kinni hoiavad ja ootavad, mis järgmiseks juhtub.”

„Neetud õõvastav vaikus enne seda, kui põrgu lahti läheb,” lausus Cooper pead tõstes, nagu tahaks ta õhku nuusutada. „Aeg minna?”

„Aeg minna,” nõustus Gabriel.

„Keegi nagu juba tegi selle ettepaneku, või mis?” torises Rigby. „Ma tean, et mõtlesin...”

Mida iganes Rigby lisada kavatses, selle summutas lühike pasunasignaal ning kaks rida võitluses karastunud Prantsuse ratsaväelasi tormas peaaegu otsekohe galopeerides puude vahelt välja ja neile järgnes pealtnäha lõputu arv kiirelt marssivaid jalaväelasi, täägid juba valmis seatud. Sajad linnud, kes olid puulatvades pesitsenud, tõusid taevasse, otsekui nemadki võtaksid rünnakust osa.

Milline väejuht saadab esimesena võitlusesse ratsaväe? Meeleheitele aetud mees? Või pööraselt nutikas taktik, kes ei karda rünnakut olukorrale vastavalt muuta. See pidi olema Bonaparte ise, kes neile kallale tungis. Gabriel needis end maapõhja, et ta ei olnud kõikide võimalustega arvestanud. Ta oli seadnud sõbrad ohtu, mis oli palju suurem nüüd, kui oleks olnud oma väeosa juurde jäädes.

„Kas sa tead ka, kuidas ma seda vihkan, kui sul õigus on!” karjus Darby Gabrielile. Nad viskasid kohmakad sinelid seljast ja võtsid pambud õlale ning suundusid mäest alla hõreda puuderivi poole, mis nende ja jõe kaldal ussina lookleva telkiderea vahel seisis, laagri poole, mis tundus nüüd nii kaugel olevat.

Ükski Inglise sõdur ei marssinud nende poole ega pakkunud katet, kuni nad enda omade juurde jõuavad. Nad ei näinud ülemveebel Amesi ega Vene vägesid oma telkide ees rivistumas, relvad käes valmis. Ja Myles Neville’i polnud kusagil näha. Neid tervitas vaid tuhandetest väikestest lõkkeasemetest tõusev suits ja borši lõhn.

Nende taga oli kuulda kapjade kõminat ja prantslaste hõikeid, mis aina lähemale tulid.

Kas varasem hoiatus oleks tol päeval lõpptulemust muutnud? Ilmselt mitte. Napoleon teadis, et tal on Prantsuse rahva toetuse saamiseks hädasti võitu tarvis, ning kuigi kogu tema jalavägi ei olnud hästi treenitud või isegi hästi relvastatud, oli neid peaaegu neli korda rohkem kui liitlasvägedel.

Vähem kui tunni ajaga sai La Rothière’i hõlpsasti saavutatud triumfist Champaubertis häbistav häving ja Napoleoni vägede moraal muutus taas tugevamaks, mis andis talle tahtejõudu edasi võidelda. Tema oli ju ainult kakssada meest kaotanud, samal ajal kui liitlastel oli hukkunuid üle nelja tuhande ja veel rohkem mehi võeti vangi, nende seas ka Olssufiev.

Mingi ime läbi jäid Gabriel ja tema sõbrad lahingus ellu, aga tagajärgi oli siiski. Cooper Townsend oli kuuli külge saanud ja Jeremiah Rigby juhatas Darby Traversit tee ääres lookleval konarlikul rajal edasi. Selle mehe silmad olid sidemega kinni seotud.

„Astuge kõrvale! Astuge kõrvale!”

R-i põristades prantsuse keeles antud käsk hoiatas lõputuna näivat vangide rivi, et nad komberdaksid mõlemal pool rada olevasse lörtsi ja mutta, kui järjekordne ekipaaž mööda veeres.

Gabriel tõstis pilgu ja nägi, kuidas Vene kindral ja mitmed tema kõrgema auastmega kaaslased hobuvankris pikast marssivate vangide rivist mööda veeti. Auastmega kaasnesid privileegid ka siis, kui kaotati.

„Kus Broxley jõmpsikas on?” hüüdis ta, teades, et see mees ei oska sõnagi inglise keelt, kuid ta ei hoolinud sellest hetkel eriti. Ta jooksis vankrile järele, vedades Cooperit endaga kaasa.

„Ma ei jaksa edasi minna, Gabe,” hingeldas Cooper, kui väsimus tagaajamisele lõpu tegi. „Kas sa nägid teda? Mina ei näinud.”

„Ma nägin teda. Ta istus Olssufievi kõrval. Keegi oli talle Vene ohvitseri mundri selga ajanud.”

„Nii et nüüd on ta kindrali kaitse all. Poliitika, mis muud, Gabe. Raha ja poliitika. Viska see peast.”

Aga Gabriel oli vihale aetud, raevust peaaegu mõistust kaotamas ega teadnud täpselt, millele seda suunata. Coop võis suremas olla. Darby oli ilmselt vähemalt ühest silmast nägemise kaotanud. Paljud nende mehed olid endiselt, käed-jalad laiali, sopa sees, olles sinna kõdunema jäetud pärast seda, kui prantslased neilt saapad ja relvad, toidu ja laskemoona riisusid ja lahinguväljalt lahkusid.

„Kui sa oma papat näed,” karjus ta, kui vanker edasi liikus, „ütle talle edasi, et ma nean ta silmad ära selle eest, mis täna siin juhtus – ja nean ära ka sinu, sa kuradi argpüks!”

Ta ei tundnud, kuidas prantslase püssipära teda oimukohta tabas, aga kui ta poolest kerest jääkülmas loigus lamades üles ärkas, tundis ta peavalu, mis käis teda veel peaaegu aasta aega kummitamas.

Veidi vähem kui kaks kuud pärast seda, millest sai tema viimane tõeline võit, oli Napoleon viimaks sunnitud troonist loobuma ning kõik said koju minna. Jah, Gabriel Sinclair ning tema sõbrad, Jeremiah Rigby ja Cooper Townsend lõõgastusid džentelmenide klubis White’sis, rüüpasid veini ja koorisid Kreeka pähkleid, kui viimane nende nelikust, Dary Travers, nendega liitus. Ta viskas kokkumurtud ajalehe lauale, enne kui ta toolile istuma prantsatas, nägu põlgusest sünge.

„Lugege seda, mu sõbrad. Myles Neville sai äsja venelastelt autasu asendamatute teenete eest kindral Olssufievile, emakesele Venemaale ja ilmselt kõikidele Jumala loodud olenditele. Siin seisab, et tema auks korraldati Pariisis pidu ja talle anti medal, kurat võtaks. Kas te suudate seda uskuda? See neetud krahv Broxley ei jäänud rahule ainult sellega, et sai oma poja elusana tagasi, tal õnnestus sellest kusipüksist kuidagi veel kangelane ka teha.”

1 Viidatud Jelisaveta Petrovnale ehk Elisabet I, Vene keisrinnale 1741–1762. – Tlk

2 1 jard = 0,9144 m. – Tlk

3 William Shakespeare „Macbeth”. Tõlkinud Jaan Kross. Tallinn: Eesti Raamat, 1968