Читать книгу Kohatu kokkulepe - Kasey Michaels - Страница 9

Gabriel ootas hertsoginnat, kui too viimaks hertsogi ruumidest välja tuli. „Ärge jookske kuhugi, teie hiilgus,” lausus ta naise käsivarrest kinni võttes, enne kui too üldse tema sealviibimist märkas. Minu meelest on meil vaja mõni privaatsem nurgake leida. Meil on ju mõningaid asju arutada, eks ole?”

Hertsoginna vaatas talle naeratades otsa. „Kas sa ei küsi vähemalt, kuidas Basilil täna läheb?”

„Tahad öelda, et pärast seda, kui Rigby ja mina eile saabusime, on vanapoiss jälle sammuke surmale lähemal?”

„Me kõik oleme surelikud, päikseke,” märkis naine näppu viibutades. „Jäta see endale meelde.”

„Aga see ei tohi su ainsaks mõtteks saada, kui plaanid elu nautida, kuniks seda on.”

Hertsoginna ohkas noogutades. „Seda küll, jah. Ta vist on viimsepäeva ennustamisest tüdinud või tunneb end vähemalt üksikuna. Ta igatses minu järele kohutavalt, mõistad, ja kui ma talle ütlesin, et sõidan Londonisse ega tule tagasi enne tema sünnipäeva? Noh, ma olen ta juba pooleldi reisitõlda saanud. Kui me Londonisse jõuame, loodan, et sina neid kohutavaid mõtteid tema peast eemal hoiad.”

„Mina? Miks mina?”

„Miks mitte, jumal hoidku? Kuigi ma teda tohutult armastan, on ta paaril viimasel aastal mu tavapäraselt rõõmsameelset olekut rikkuma hakanud, lausa niivõrd, et pean ta aeg-ajalt maha jätma, sest muidu imeb ta mind koos endaga oma meeleheite sügavikku. Imeb mind sügavikku, päikseke.”